Punktiir 2023
Märts: Mälu ja aeg.
Kui palju kaameleid on Hollandis(2023)(152lk)
Märkmed minu ämmale(2022)(112lk)
Autor: Phyllida Law
Kirjastus: Argo
Tutvustus
Kui palju kaameleid on Hollandis:
Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.
Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.
Võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law’ raamatule „Märkmed minu ämmale“.
Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.
Märkmed minu ämmale:
Kulus omajagu aega, enne kui pere taipas, et Annie oli üha enam – nagu ta ise oleks öelnud – „tsipa kurdivõitu“. Niisiis hakkas Phyllida köögilaua taga päevaseid jutuajamisi kirja panema ja poetas oma märkmed enne magama minekut Annie voodi kõrvale. Ühel õhtul torises ta abikaasa, et naine veedab nii palju aega Anniele märkmeid tehes, et oleks võinud selle ajaga raamatu kirjutada. „Ja illustreerida!“ Siin see on.
See raamat on täis sooja ja armastava kodu mõnusid. Siin on kass Säärik, kellel ämblike kugistamisest süda pahaks läheb; aegade algusest kestev jaht puhastusvahenditele; järjekindlalt ja salapäraselt rikki minevad kuuldeaparaadid; tavatu ja meelelahutuslike võimalustega küüslauguküüne kasutusviis ning kookosebatoonide kurb kadumine kohalikust kommipoest.
Siin on juttu teisel ajastul sündinud naisele kuuluvast erilisest kohast kodu südames. Naisele, kes poleeris lauahõbedat, kui see teda „vereva silmaga vaatas“. Kellel oli ikka veel arm käe peal, kuhu üks tööandja teda lõi, kui ta töötas majateenijana. Kes oskas kududa sokikanda ja teha kannaga särgikraed ning valmistas rosinaküpsiseid, leivapudingit ja lamba rinnatükki odrakruupidega.
Raamatu illustratsioonid on autorilt, järelsõna tema tütardelt Emma Thompsonilt ja Sophie Thompsonilt.
Phyllida Law on esinenud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.
Mõtteid raamatust Kui palju kaameleid on Hollandis.
Kuna see raamat on lugu elust koos dementse pereliikmega, siis mind puudutas see lugu küll. Kuna minu vanaemal on ka diagnoositud dementsus, siis eks see elu olegi selline raske kuid samas on ka mõned rõõmsad hetked, mida koos siis meenutada. Mulle tõsiselt läks see lugu väga hinge ja ma olen tänulik, et kirjastus Argo selle loo meieni eesti keelsena tõi. Eks seda raamatut vajame me kõik, et saada aimu maailmast, millest väga igapäevaselt ei räägita.
Ma tõsiselt nautisin seda raamatut ja lugemine läks üpriski ludinal. Eks ka sellepärast, et ema tahab seda järgmisena lugeda. Mulle meeldis, et kõike tehakse koos ja kõigist takistustest saadakse üheskoos üle. Eks see olegi kirjutatud autori kui tegelasena ja tema iga päeva toimetustest koos emaga. Siiralt kirjutatud lugu jõuab alati ka hinge ja niimoodi juhtus minuga ka sel korral.
Pean tunnistama, et enne ei nende raamatute lugemist ma ei teadnud väga sellest kirjanikust midagi ja nüüd sai ka see punkt oma lahenduse. Kindlasti on lugu seda väärt, et seda loetakse. Eks see raamat jääbki nüüd minu riiulisse, et kui kodus on keerulisemad ajad, siis sinna saaksin põgeneda. Neile, kes seda raamatut lugenud pole, tehke seda, kui temaatika lugu ise kõnetab sind ja veab sind endaga kaasa.
Mõtteid raamatust Märkmed minu ämmale
Kuna otsustasin lugemisega alustada eelmisest raamatust, siis see lugu oli samuti mind ootamas. Ja ma pole vist nii palju naerda saanud, kui seda raamatut lugedes. Ma ei tea mis selle loo juures naljakas oli, aga lihtsalt oli. Nii ehe ja soe lugu, mis lausa viib sind endaga rändama ja enne lahti ei lase, kui oled kenasti lõppu jõudnud.
See on lugu kunagisest väga toimekast ja vaprast vanaprouast, kes nüüd on jäänud pisut kõrvakuulmisega hätta ja eks ta muidu ole ka juba pisut vana. Tuleb kolida, midagi pole enam parata. Raamat sünnib sedelitest, mida ta oma ämmale kirjutab. Saame südamliku perekonnaloo, mis on vürtsitatud muheda huumoriga ja eks vahel läks süda päris härdaks ka ja poetasin mõne pisara. Eks tegelasi on taaskord palju ja kõigil on selles loos ka oma osa täita. Milline? Seda lugege ikka ise.
Eks ka see lugu pani mind mõtlema, et palju on üldse selliseid peresid, kus on selline tore minia, kes püüab kõiges ämma aidata ja ei jäta teda iial hätta. Loodan, et igal meie maa inimesel on selline hea inimene olemas, kes tema eest ka vanaduspõlves hoolitseb ja aitab igapäeva toimetustes.
Kes tahab ka selle maailmaga tutvust teha, siis lugege ikka. Eks need kaks raamatut olegi selle kuu kuum teema ja nüüd olles need läbi loetud tean, et need on seda ka väärt, et nendest räägitakse.
raamaturiiulike 