Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)(214lk)
Autor: Sandra Peets
Tutvustus
Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.
See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.
Olen siiralt üllatunud. Ma tõsimeeli arvasin, et see tuleb üks selline turisti raamat, kus pidevalt räägitakse Egiptuse suurimatest vaatamisväärsusest, aga võta näpust polnudki selline. Mulle väga meeldis ja ma kujutasin ette ka ennast sealsetes linnades.
Muidugi kõige armsam lugu oli see, kuidas autor päästis kiisupoja elu ja tema eest nii armsalt hoolitses. Muidugi sai kiisule ka vahva nimi, kes tahab teada, milline siis peab ise seda raamatut lugema.
Mulle meeldis et sain teada erinevad kultuurilisi eripärasid aga muidugi ka seda, et kõike ei saa võtta nii nagu sa seda siin Eestis oled harjunud. Eks kombed on igal pool erinevad. Muidugi ka toit, mida peategelane värvikalt kirjeldas ja endalgi katsetamise tuju tõstis.
Eks Egiptlased vaatavad kõike oma elus läbi huumoriprisma ja on omamoodi inimesed. Kui kokkusaamisel ise oled täpselt kohal, siis seal on täiesti normaalne, et teine võib hilineda ja seda ei tasu üldsegi pahaks panna. Elu ei peagi käima täpselt kella pealt ja sellest tuleb rõõmu tunda.
Mulle meeldis, et lugu lõppes nii armsalt ja sellist lõppu ma just ootasingi. Kes tahab teada, mis sai lõpus siis eks lugege seda ise ja saategi teada.
Ma olen rahul, et seda raamatut lugesin ja kindlasti jätkan Minu sarja lugemist. Täiesti sobivad vahepaladeks põnevike ja krimiromaanide vahele. Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja soovitan teistelegi!
Pakaa kallid sõbrad!!
raamaturiiulike 