Minu Amazonas(2013)

Minu Amazonas(2013)(240lk)

Autor: Ivo Tšerõrkin

9789949511341.jpg

Tutvustus

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.

Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.

Kuna võtan osa lugemisväljakutsest, siis sai ka teema 40.punkti alla loetud üks Minu sarja raamat, miks ma selle raamatu valisin? Kaks põhjust, tahtsin teada, milline on Amazonas ja samas sain ka löödud kaks kärbest ühe hoobiga täita lugemisväljakutset ja oma kodu raamatukogu mereteemalist väljakutse punkti samal ajal. Võin öelda, et selle raamatu teema tõmbas mind endaga kaasa ja ma täiesti sulandusin sinna samasse kohta, kus viibis raamatu peategelane, Ivo, kes on ühtlasi ka selle raamatu autor. Sain üsnagi palju teada sealsetest inimestest ja kommetest ning sealsest metsikust loodusest. Mis oli minu jaoks üsnagi paeluv ja põnev, kuna olen üsna vähe maailmas reisinud, siis iga uus riik või saar on minu jaoks üsna uudne ja huvitav.  Miski selles raamatus tõmbas mind sinna Amazonase matkarajale ja mõttes ma seiklesin samamoodi nagu sealsed reisisellid, eks raamatus oli ka pisut iroonilisi kohti aga see mind selle raamatu puhul võluski, et autor ei kirjutanud tuima teksti nagu mõne selle sarja raamatu puhul on juhtunud. Olen varemalt lugenud Mart Normeti Minu Tenerifet ja sujuv ja muretu kirjutamisviis oli siingi raamatus. Eks kunagi tahaks ka mõnes kohas isegi ära käia, et näha kõike seda, mida raamatus kirjeldatud oli. Igatahes see on üks Minu sarja raamatuid, mida võiks isegi veel korra lugeda, mõne aasta möödudes, sest kõik on kirjeldatud nii ehedalt ja siiralt, et ei tekkinud korrakski tunnet, et kuidas saab küll see võimalik olla, eks see elu sellises keskkonnas ongi peamiselt rajatud ellujäämisele ja raha teenitakse seal peaaegu kõige pealt, olgu siis näiteks toodud autori poolt, et kui tahad vihmase ilmaga niiöelda taksot kasutada, siis pead juurde maksma.  Muidugi jäi kõige eredamalt meelde üks sealne alkohoolnejook, mida autor nimetas tatijoogiks, kus selle valmistamisel kasutati mingisugust kohalikku juurvilja, see siis purustati ja suust läbi käies teda ka tehti. Igatahes mulle raamat väga meeldis ja oli üks mõnusamaid vihmase ilma lugemisi, kuna tassike teed ja kaasakiskuv raamat, mida veel võiks üks lugeja sellise ilmaga tahta. Välja eriti ei kipu ja nii see lugemisnimekiri väikselt väheneb. Mulle meeldis ja soovitan teistelegi, muide sellepärast ei tohi jõkke pissida, et muidu võib sind mingisugune jõeloom rünnata ja palju pahandust tekitada. Aga mis siin ikka, lugema kallid sõbrad ja kindlasti jagage oma mulle oma kommentaare erinevate Minu sarja raamatute osas. Kohe on selline tunne, et kui alustada selle sarjaga, siis peab ka jätkama ja veel mõne läbi lugema.  Toredaid lugemiselamusi ja põnevaid sündmuseid ja sekka ka törts armastust ja hullumeelseid riske.

 

Advertisements

Mereklaas(2003)

Mereklaas(2003)(327lk)

Autor: Anita Shreve

29964188

Tutvustus

Maja asub rannal. Honoral pole üürimise vastu midagi  vanusest ja kõigist vigadest hoolimata on maja uue abielu jaoks täiuslik paik. Honora ja Sexton asuvad maja korda tegema samasuguse hooga, nagu nad alustavad oma kooselu. Igal hommikul korjab Honora kaldale uhutud mereklaasi, kus iga killu tuhmides toonides on peidus oma lugu.

Sexton leiab võimaluse maja ära osta, kuid tema ajastus on täiesti vale. Puhkeb majanduskriis ning rahalise surve kasvades hakkab Honora mõistma, kui vähe ta tunneb meest, kellega abiellus, ning kui ähvardav võib olla maailm koduläve taga.
Samamoodi nagu poolläbipaistvad klaasitükid, mida Honora rannal korjab, on «Mereklaasis» läbi põimunud teise ajastu koed, värvid ja hääled.

Vivian, rahutu Bostoni seltskonnadaam, kellest, hoolimata sellest, et ta hülgab igasugused konventsioonid, saab Honora lähim sõbratar. McDermott, kes töötab lähedalasuvas ketrusvabrikus, paneb proovile Honora kõige sügavama arusaama usaldusest, ajades naise segadusse ohtlike vestlustega. Ja Alphonse, poiss, kelle avatusest saab side, mis neid inimesi koos hoiab, kui nende maailm koost variseb.

Minu isiklik mereteemaline väljakutse. Ma püüan ikka seda väljakutset ka lugeda ja see on, siis hetkel viimane raamat, mis selle väljakutse jaoks loetud sai, sellepärast viimane, et ma pole veel raamatukogust uusi endale võtnud . Ei tea loodan, et jõuan 15.juuliks 15 raamatut läbi lugeda, igatahes neli on nüüdseks neid loetud. Muidugi tegelen ka siinse grupi väljakutsega kui aega on ja mõni raamat sinna alla sobib. Kui ma sellest väljakutsest osa ei võtaks, siis poleks ma arvan selle raamatuni jõudnud. Ei tea kas on veel mõni selle autori teos ilmunud? Igatahes mulle meeldis, hakkasin seda eile hilja õhtul lugema ja enne ei suutnud lõpetada, millega siis Honora ja Sextoni lugu siis lõpeb.Üsnagi põnevalt ja ootamatute pööretega kirjutatud lugu, mis sind endaga viib kaasa niiet sa unustad kõik muu ja muudkui loed ja loed nagu juhtus minuga.Raamatus oli piisavalt draamat, intriige, armastust, kibedust, muidugi ka suhete lahkhelisid ja muidugi raskeid elupöördeid ja ei puudunud ka valed ja saladused. Mulle väga meeldis ja ma arvan, et kui leian veel midagi sellelt autorilt, siis kindlasti loen.  Sellist ootamatut ja põnevat lõppu poleks osanud oodata. Mõtlesin kaua raamatut lugedes, miks selline pealkiri ja muidugi see avaldus ka raamatus, sest Honoral oli selline huvi mere äärest korjata sinna lainetega kandunud klaasikilde ja neid koguda. Päris põnev ettevõtmine ma ütleks, igati sujuv ja kaasakiskuv lugemine. Mulle väga meeldis ja julgen ka teistele soovitada. Kuigi ma pole sellest autorist midagi kuulnud, siis võib-olla sellepärast oligi nii põnev ja nauditav lugemine. Soovitan lugeda!

Meri ja kuked(2012)

Meri ja kuked(2012)(240lk)

Autor: Marko Matvere

17205392

Tutvustus

Ligi kaks aastat seilas Marko Matvere koos sõpradega katamaraanil „Nordea“ ümber maailma. Nüüd on kaante vahele saanud Marko reisikiri, kus lisaks jutule ka palju fotosid. Ja üllatuseks ka mõned Marko joonistused.
Teos on kirjutatud autorile omases humoorikas ja otsekoheses stiilis.

 

Seekord suutsin läbi lugeda veel ühe enda mereteemalise lugemisväljakutse raamatu. Üsnagi põnev oli lugeda sellisest seiklusest nagu ümbermaailma reis. Väga põnevaid kohti külastasid ja mulle meeldis see raamat väga. Üks parimaid reisiraamatuid mida lugenud olen, kuna väga tekkis huvi millalgi tulevikus ka ise neid kohti külastada. Super mõnus lugemine oli, kui seda väljakutset poleks olnud, siis ma poleks vist ise selle raamatuni jõudnud. Soovitan lugeda, kes seda teinud veel pole.

Vanamees ja meri(1985)

Vanamees ja meri(1985)(104)

Autor: Ernest Hemingway

20160515_193241

Tutvustus

Ehkki pealtnäha on tegu lihtsakoelise looga vana kaluri kalapüügiretkest, mis kujuneb tõsiseks emotsionaalseks katsumuseks, on „Vanamees ja meri” tegelikkuses rikas teos, mille sisemine keerukus iseloomustab suurt kirjandust. Hemingway armastab retoorikat ning apelleerib tihti lugeja tunnetele, sentimentaalsusele. 1954. aastal on ta seletanud: „Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala, ja reaalseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud.” Tõsi: tegu on mitmeplaanilise ja mitmetähendusliku mõistujutuga, kus kujutatakse inimest, alistamatut kaotajat, oma eluvõitluses, samuti aga ka inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.

Oli selline üsna tõsine ja traagiline lugemine, ühest vanast kalurist, kellel minu arusaamist mööda ei olnud eriti kalaõnne. Mulle igatahes meeldis ja võib-olla tulevikus ma loen veel midagi sellelt autorilt, kuna tegu on siiski klassikaga ja mulle meeldis väga ka lõpplahendus, kuigi see oli mõnes mõttes väga kurb. Igatahes see raamat sobis ka lugemisväljakutse punkti alla ja muidugi ka mu koduraamatukogu mereteemalise väljakutse alla. Igatahes sobiv lugemine ning kuigi lugu polnud eriti rõõmus ega ka naljakas, siis vahest võib ju ka tõsist lugu lugeda. Soovitan!

 

 

Luuletused Atitlani järvelt(2008)

Luuletused Atitlani järvelt(2008)(64lk)

Autor: Mathura

23211669

Tutvustus

Mathura Luuletused Atitlani järvelt on kirjutatud Guatemala mägede vahel Kesk-Ameerikas, maiade püha järve Atitlani ääres, mida mitmed rändurid on pidanud maailma kauneimaks veekoguks.
Autor teeb kummarduse maiade muistse pärandi ees ning mõtiskleb rahva praeguse olukorra üle. Mitmed iidsed sümbolid elustuvad ürgse looduse või nüüdse olustiku keskel, justkui pärides, mis on inimeses ja teda ümbritsevas püsivat. Tundlikest värssidest saab samas ka reisikiri.

Mulle väga meeldis seda lugeda, nii tundlik ja sügavamõtteline lugemine. Ma nautisin seda väga. Luuletused suutsid mind endaga kaasa kanda ja viia mind sinna maalilisse paika Atitlani järve äärde, mis asub Kesk-Ameerikas. Mul tekkis tõsine soov kunagi seal ka ära käia. Nii hea oli seda lugeda. See on ka esimene raamat, mida ma enda kodu raamatukogu mereteemalise lugemisväljakutses loen. Loodan, et kõik läheb hästi ja suudan jätkata edasi selle väljakutsega. 😉 Super hea, et otsustasin sellest osa võtta, kuna muidu poleks ma selle raamatuga kohtunud ja seda lugenud. Soovitan!