Fantoomrattur(Supilinna Salaseltsi sarja 9.raamat)(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

11. Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos

Fantoomrattur(Supilinna Salaseltsi sarja 9.raamat)(2017)(160lk)

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Keropää

Tutvustus

Ühel sügisõhtul Tartus varastatakse Mari ema käekott ja tuleb välja, et süüdi on osav varas, kes kihutab linnas ringi jalgrattaga. Mari kutsub kokku salaselts Rampsu ning uus seiklus algab.
Autor Mika Keränen (sünd. 1973) on Tartus elav soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Fantoomrattur“ on tema üheksas lastekrimka, mis jutustab Tartus Supilinnas tegutseva laste salaühingu seiklustest.

Lugu viib meid Tartusse Supilinna, kus tegeleb üks vahva selts, kelle eest ei jää midagi varjatuks. Vahvad detektiivid asuvad uurima fantoomratturi juhtumit. Kas nad leiavad süüdlase ja milliseks kujuneb lõpplahendus, seda lugege kallid sõbrad ise.

Mulle meeldis ja kindlasti tahan veel selle seltsi tegemistest lugeda. Neis on see miski, mis sind kui lugejat endaga kaasa kutsub ja nautisin lugemist väga.

Vahva kamp ja nende uurimisoskus annaks nii mõnelegi politseiuurijale silmad ette. Kindlasti on ka teised lood väga head ja kavatsen neidki lugeda.

Olles varem lugenud sama autori Minu Supilinna, siis teadsin, et küll ka see lugemine tuleb põnev ja kaasahaarav. Ma ei ole üldsegi pettunud. Vastupidi nii mõnusat lugemist peaks igasse päeva rohkem mahtuma.

Kes tahab teada, millega salaselts tegeleb, siis lugege kallid sõbrad ise!

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)(196lk)

Autor: Mika Keränen

Tutvustus

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Seekordne lugu viis mind kohta nimega Supilinn. Olen isegi kuulnud, et selline linnaosa on täitsa Tartus olemas. Eks need tänavanimed on jah omamoodi koomilised.

See on ka ühtlasi esimene raamat, mida sellelt autorilt loen ja mulle tema kirjutamisstiil meeldib. Kahju on ainult sellest, et tema raamatuid rohkem ellus laenutamiseks pole. Tuleb ülepika aja sammud seada raamatukokku. Millal, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldis see raamat, hoolimata sellest, et vahepeal tundus, et lugu vajus natuke ära. Kõige rohkem meeldis mulle, see kui autor otsis arhiivist mille järgi on see linnaosa sellise kentsaka nime saanud. Kes tahab teada siis vutt-vutt lugema.

Eks nüüd tuleb lähiajal isegi seal linnaosas jalutamas käia, autoga sõites vaevalt, et seda kõike näed. Muidugi meeldivad mullegi vanad puitmajad ja neid peaks tõesti säilitama.

Soovitan lugeda, kes seda varem teinud pole ja ma usun, et sa ei pea kahetsema. Vahel on mõnus midagi ajaviiteks lugeda ja ei pea koguaeg järge hoidma, et mõni mõrvar kinni püüda.

Soovin kõigile kaunist päikeselist päeva ja näeme kindlasti veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti!