Minu Mehhiko(Rikkad tšillit ei söö(2019)

Minu Mehhiko(Rikkad tšillit ei söö(2019)(280lk)

Autor: Doris Kristina Raave

Tutvustus

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?

Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.

Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.

Selles reisiraamatus leidsin ennast Mehhikost. Sealne kultuur ja loodus olid juba lugedes nii kirevad, et ei suutnud lugemist pooleli jätta. Autor sattub Mehhikosse ühe tööpakkumise peale. Mis sealt edasi hakkab saama, seda peate te ise lugema.

Oh, kus isegi tahaks neid kauneid looduspaiku näha, mida autor nii elavalt kirjeldas. Mul on hea meel, et ma ennast seekord Mehhikost leidsin. Vahepeal ka midagi teistsugust ja kirevamat lugemist, kui seda oli eelnev Minu sarja raamat.

Mulle meeldis, et autor kirjeldas sealset kultuuri ja rahvast, see ongi just see mida ma neist raamatutest otsin. Muidugi ka kirjeldused looduses matkamisest paelusid mind väga.

Alati kui ma mõnd reisiraamatut lugema hakkan, otsin seda mis just mulle meeldib. Seda leidsin ma selles raamatus ikka mitmeid kordi.

Mulle igatahes lugu meeldis ja eks oli raamatus ka armastust ja muidugi natuke ka nalja. Või siis enese leidmist ja unistusi, mis lummasid isegi mind.

Milline Minu-sarja raamat järgmiseks loetud saab, eks seda näete siis kui sellest siin kirjutan.

Soovitan teistelegi ka lugemiseks, kes seda teinud veel pole. Eks arvamusi on erinevaid ja just sina armas Lugeja otsustad, kas annad raamatule võimaluse või mitte.

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)(196lk)

Autor: Mika Keränen

Tutvustus

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Seekordne lugu viis mind kohta nimega Supilinn. Olen isegi kuulnud, et selline linnaosa on täitsa Tartus olemas. Eks need tänavanimed on jah omamoodi koomilised.

See on ka ühtlasi esimene raamat, mida sellelt autorilt loen ja mulle tema kirjutamisstiil meeldib. Kahju on ainult sellest, et tema raamatuid rohkem ellus laenutamiseks pole. Tuleb ülepika aja sammud seada raamatukokku. Millal, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldis see raamat, hoolimata sellest, et vahepeal tundus, et lugu vajus natuke ära. Kõige rohkem meeldis mulle, see kui autor otsis arhiivist mille järgi on see linnaosa sellise kentsaka nime saanud. Kes tahab teada siis vutt-vutt lugema.

Eks nüüd tuleb lähiajal isegi seal linnaosas jalutamas käia, autoga sõites vaevalt, et seda kõike näed. Muidugi meeldivad mullegi vanad puitmajad ja neid peaks tõesti säilitama.

Soovitan lugeda, kes seda varem teinud pole ja ma usun, et sa ei pea kahetsema. Vahel on mõnus midagi ajaviiteks lugeda ja ei pea koguaeg järge hoidma, et mõni mõrvar kinni püüda.

Soovin kõigile kaunist päikeselist päeva ja näeme kindlasti veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti!

Minu Los Angeles(Suur ja sõge)(2019)

Minu Los Angeles(Suur ja sõge)(2019)(288lk)

Autor: Helen Tootsi

48562214

Tutvustus

Ma pole enam kakskümmend, pole kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, ostavad maju, saavad lapsi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtegi neist asjadest. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaenuvõlg, espressokann ja kolm kohvritäit riideid.

…ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused.

Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.

Seekord surfasin ma Los Angeleses. Ja ma ei kahetse seda sõitu üldse. Sain nii palju huvitavat teada ja usun, et autor ise ka nautis seal elamist ja muidugi ka raamatu kirjutamist.

Mõtle kui mõnus kui aastas paistab seal 320 päeva päike. Meie kui eestlaste jaoks on see ju lausa paradiis, või kas on?  Mulle meeldis see raamat väga ja kahju on sellest, et seda endal riiulis pole. Eks millalgi parandan ka selle vea.

See on selline lugemine, mida võiks aja möödudes uuesti lugeda. Kui mitte tervikuna siis mõndasid peatükke küll.

Ma usun, et need kes on seda raamatut lugenud jagavad minuga seda vaimustust. Ma ei ole üldsegi pettunud ja mulle meeldis see lugu.

Kes soovib, siis võib samuti seda raamatut lugeda. Mõnes kohas saab ikka ka itsitada. Ja seda ju heas mõttes.

Soovitan teistelegi ja usun, et selle raamatu lugemist te küll kahetsema ei pea. Eks millalgi jätkan taas Minu sarja raamatute lugemisega, eks näis mis järgmiseks loetud saab.

 

Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

17.Raamatu pealkirjas mõne Euroopa riigi linn

Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!(2020)(296lk)

Autor: Loone Ots

52270671._SX318_

Tutvustus

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.

Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Seekordne lugemine kandis mind Ukraina linna Odessasse. Nii mõnus lugemine,et sooviksin seda nüüd endalegi riiulisse. Muidugi ka lõpus olevad pildid andsid vürtsi juurde.

Sealne õhustik ja kultuur ning mitmed erinevad toidud, oh kus tahaksin isegi sinna. Nüüdsel ajal täiesti sobiv lugemine, kuna reisimine pole võimalik.  Sain teada nii palju uut ja huvitavat, et raske oli raamatut käest ära panna.

Lugu kannab sind endaga kaasa ja sa avastad neid samu kohti, mida autor sulle kirjeldab ja sealne eluolu tuli samuti silme ette. Muidugi ei puudunud raamatust ka sealne huumor.  Eks see lugemine on taas üks Minu-sarja lemmikumaid ja usun, et jätkan selle sarja lugemist. Mul on ka hullumeelne plaan, ükskord kõik need läbi lugeda. Eks näis mis saab.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et ükskord kui on võimalus reisida, siis me seal ära käime ka! 🙂

Head õhtut kõigile!

Minu Armeenia(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

32. Sinu koduse raamaturiiuli alumisel riiulil vasakult viies raamat

Minu Armeenia(2017)(184lk)

Autor: Brigitta Davidjants

34828103

Tutvustus

Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).

Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.

Seekord siis natuke teistmoodi lugemine. Muidugi alguses võlus mind raamatukaanepilt. Moonid ja loodus, mida veel võiks tahta. Lugema hakates tundus lugu ise samuti täitsa hea, et seda ajaviiteks lugeda. Võtta aeg maha ja muudkui lugeda ja lugeda. Kuna loen suht palju kriminulle, siis midagi vahelduseks võtta on super. Muidugi saan lugemiseväljakutse järgmise punkti ka sellega täidetud.

Olid ju mõned raamatusoovitused pakutud ja kohe jagan seda ka teiega siin. Enda jaoks valisin välja selle raamatu.

33232262._SY475_

Arvan, et seegi on päris põnev lugemine. Igatahes kes soovib see loeb, seda raamatut ja kes ei soovi, siis võib julgelt edasi minna.

Minu sarja raamatud on mind senimaani positiivselt üllatanud ja seekord ka pole mingi erand. Elasin autori seiklustele kaasa ja sain palju uusi teadmisi Armeeniast ja muidugi nippe kuhu võiks seal reisida ja mida vaadata.

Muidugi oli seal raamatulõpus ka mitmeid nii muusika kui ka söögitutvustusi.

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)(214lk)

Autor: Sandra Peets

42980041

Tutvustus

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Olen siiralt üllatunud. Ma tõsimeeli arvasin, et see tuleb üks selline turisti raamat, kus pidevalt räägitakse Egiptuse suurimatest vaatamisväärsusest, aga võta näpust polnudki selline.  Mulle väga meeldis ja ma kujutasin ette ka ennast sealsetes linnades.

Muidugi kõige armsam lugu oli see, kuidas autor päästis kiisupoja elu ja tema eest nii armsalt hoolitses. Muidugi sai kiisule ka vahva nimi, kes tahab teada, milline siis peab ise seda raamatut lugema.

Mulle meeldis et sain teada erinevad kultuurilisi eripärasid aga muidugi ka seda, et kõike ei saa võtta nii nagu sa seda siin Eestis oled harjunud. Eks kombed on igal pool erinevad. Muidugi ka toit, mida peategelane värvikalt kirjeldas ja endalgi katsetamise tuju tõstis.

Eks Egiptlased vaatavad kõike oma elus läbi huumoriprisma ja on omamoodi inimesed. Kui kokkusaamisel ise oled täpselt kohal, siis seal on täiesti normaalne, et teine võib hilineda ja seda ei tasu üldsegi pahaks panna.  Elu ei peagi käima täpselt kella pealt ja sellest tuleb rõõmu tunda.

Mulle meeldis, et lugu lõppes nii armsalt ja sellist lõppu ma just ootasingi. Kes tahab teada, mis sai lõpus siis eks lugege seda ise ja saategi teada.

Ma olen rahul, et seda raamatut lugesin ja kindlasti jätkan Minu sarja lugemist. Täiesti sobivad vahepaladeks põnevike ja krimiromaanide vahele.  Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja soovitan teistelegi!

Pakaa kallid sõbrad!!

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

39861168

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)(304lk)

Autor: Marianne Suurmaa

32051162

Tutvustus

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.

Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.

Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Olen taas Minu-sarja raamatute lainel. Seekord valisin lugemiseks midagi sellist, mis kutsub mind ennastki. Kordki oma elus tahaks reisida Saksamaale, näha sealset kultuuri ja maitsta neid imepäraseid roogi. Millal seda teha saan, eks seda näitab tulevik.

Autor on suutnud tuua lugejani sellise Saksamaa, nagu see paistab tema vaatevinklist. Eks reisimisel juhtub kõike ja mulle meeldis, et ta kirjeldas ka loodust ja sealset elu. Tahaks isegi haagissuvilaga reisida ja mõned head nipid leidsin sellestki loost.

Lõuna-Saksamaa tundus kirjelduse järgi just see koht, kuhu võiks isegi reisida. Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Ei olnud selline kuiv tekst vaid täitsa ladus ja mõnus lugemine. Eks mõned laste öeldud pärlid rikastasid seda veelgi.

Soovitan teistelegi lugemiseks! Vahelduseks täitsa hea lugemine! Eks nüüd kavas midagi  kriminaalsemat lugeda. Kes tahab, siis võib oma hiljuti loetud krimiromaani mulle soovitada!

 

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)(200lk)

Autor: Anu Elmer-Ehin

42424310

Tutvustus

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.

Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.

Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Mulle väga meeldis see raamat. Kohati nii humoorikas ja eneseirooniline, et naersin isegi lugedes kaasa. Selline ajaviite raamat, mida loed ja loed aga ikka isu täis ei saa.  Tahaks veel Šveitsist teada saada ja muudkui veel ja veel.

Eks autor kirjeldab Šveitsi üpris põhjalikult ja ladusalt, mis on väga hea. Mõnikord vajad lihtsalt sellist raamatut, mis paneb sind kaasa unistama ja lisama seda enda unistuste listi.

Muidugi boonuseks olid lõpus retseptid, mida võiks isegi järgi proovida, millal seda ei tea.  Kes meist siis ei tea, et Helisev muusika on ju seal filmitud film, mis peaks peegeldama täpselt sealseid elanikke , aga võta näpust paraku pole see küll teps mitte nii.

Kes tahab teada, millega tuleb autoril seal kaunil maal hakkama saada, see loeb ise ja saab kindlasti kõhu täie naerda.

Mulle meeldis ja julgen ka teistele soovitada.  Kahepaikne on päris äge olla aga millised on tagajärjed, seda peate te ise lugema.

Kaunist õhtut ja näeme kindlasti veel!

 

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)(248lk)

Autor: Susan Luitsalu

42654384

Tutvustus

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?

Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?

Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.

Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.

Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.

Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Mulle väga meeldis. Lugu oli ladus ja ajaviiteks täitsa sobilik lugemine. Mulle meeldis see, et sain väga palju uut Dubai kohta teada ja eks nii mõnedki asjad said palju selgemaks. Eks unistus on sinnagi reisida. Näha sealset kultuuri ja põnevaid kohti.

Autor oli lõpus kõik põnevad kohad spikrina välja toonud, mis oli ainult boonuseks.  Kindlasti loen veel Minu sarja raamatuid. Olen küll pidanud pettuma, kuid senimaani mis olen lugenud on kõik meeldinud.

Mõned seiklused olid nii naljakad, et vahel isegi itsitasin kaasa. Klaasist linn nagu autor ise tabavalt on öelnud, seal juhtub kõike ja seal elab värvikaid tegelasi. Eks Dubai on ise põnev koht ka millest võiks lugeda. Ma ei kahetse, et seda tegin ja kindlasti loen seda sarja veel. Eks autor kirjeldab oma seiklusi üpris värvikalt, mis lausa kutsub lugema, olgugi,et tegu on realistliku eluga, mitte välja mõeldud looga.

Vahel on vaja lugeda ka midagi sellist, mis paneb sind kaasa mõtlema aga ka unistama, mis sina teeksid siis kui oleksid ise seal autori asemel. Vot sellepärast ma neid igasugu lugusid loengi, et tulevikus kunagi ka ise nendes kohtades ära käia.

Teile kallid sõbrad, soovin kaunist ööd ja näeme kindlasti veel!!