Minu Alaska(Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast)(2008)

Minu Alaska(Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast)(2008)(272lk)

Autor: Maria Kupinskaja

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südame, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, aga eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

Kaksteist aastat hiljem vaatan oma Alaska-ajale tagasi. Vahepeal on palju juhtunud – ja ma olen leidnud oma kodu siin planeedil. Working holiday-viisaga rändamine on toonud mind maailmanurka, kuhu ma poleks eales arvanud, et püsima jään. Tuleb välja, et vahel on õnnetoovad lahendused seal, kust neid oodata ei oska.

Tunnistan, et esmalt tõmbas mind raamatuni selle kaanepilt. Loomad on mulle alati meeldinud ja peamiselt olen koerainimene. Kui jõudsin sisukirjelduseni, siis teadsin, et ka see raamat on tore vahepala ennem loetud raamatutele ja ma ei pidanud pettuma. Autor sõidab kaheks hooajaks Alaskale, et siis seal kelgukoertega tegeleda ja saada uusi kogemusi.

Eks lumi ja koerad on just selline teema, mis mind lugema kutsub ja kui autor suudab loo kirja panna ladusalt ja loogilises järjekorras on see juba suur võit. Ma siiralt nautisin lugemist ja ilmselt läheb see lugu kindlasti nimekirja, mis mulle sellest sarjast on senimaani meeldinud.

Lumine ja ülevaatlik lugu kelgukoerte elust ja muidugi on natuke puudutatud ka Alaska enda loodust ja muidugi ei puudu lõpust ka pildialbum, kus oli mul au loos mainitud koeri ka lähemalt näha. Soovitan küll lugemiseks, kellele just selliseid lood meeldivad.

Minu Antarktika(Daamideta tantsuõhtud)(2021)

Minu Antarktika(Daamideta tantsuõhtud)(2021)(264lk)

Autor: Enn Kaup

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi.
Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna.
Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest.

Kuna mind on see sari viinud päris mitmele mõnusale rännakule, siis ka see lugu pole mingi erand. Võib-olla kui tahta natuke viriseda, siis lugu ise oli pisut aeglane ja kaugel kaugel polaarjaamas juba napsitamisest ei hoidutud. Kuid eks ka see on ilmselt seal vajalik. Muidu meeldis mulle autori kirjeldus sealsetest vaatlustest ja kes siis suudaks vastu panna ööpilvede vaatlusele ja muidugi sealne loodus on kindlasti väga lummav.

Üks on kindel, et ma jätkan selle sarja lugemist ja päris mitmed lood on veel pooleli. Mulle meeldisid väga autori raamatu lõpus olevad pildid. Nii kenasti andsid loole päris palju juurde. Siirad tänud kõigile, tänu kellele see lugu meie kui lugejani jõudis. Nautisin lugemist ja kindlasti võlus mind see lugu väga.

Igatahes soovin kõigile lumist jõulukuud ja ärge siis muude tegevuste tuhinas lugemist ära unustage. Kui kellelgi on veel mõni soovitus mulle, siis ootan huviga! Samuti on see lugemine ka täitsa hea, et seda ka laiemale sõpruskonnale soovitada!

Minu California(Mull mullis)(2014)

Minu California(Mull mullis)(2014)(344lk)

Autor: Ede Schank Tamkivi

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo
Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.

“Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde.”

Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta
oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku ürituste korraldajana.

Oma viimases loetud loos reisisin hoopis Ameerikasse, täpsemalt öeldes Californiasse. Autor asus elama Palo Altos, kus tema ettevõtjast abikaasa asus õppima Stanfordi ülikoolis ja ka nende pere lapsed alustasid kooliteed just seal maal. Ma suutsin looga nii kaasa minna, et jõudsin selle loo just kuu viimaseks päevaks loetud ja nüüd püüan ka miskit kirja panna.

Esmalt mis mulle meeldis. Nimelt see, et lugu oli ladus ja kõik mis teada tahtsin seda ka ilmselt sain. Mulle meeldis, et autor ei jäänud oma looga pinnapealseks vaid tutvustas lugejale Californiat ikka põhjalikumalt. Sain palju teada igasuguseid fakte ja statistikat ameerika kohta, mida ma varem ei teadnud. Samuti oli autor välja toonud kõik Ameerikas peetavad sündmused ja nendega seoses olevad traditsioonid. Mulle tõsiselt meeldis see raamat ja tahan tänada ka soovitajat, kes mulle seda raamatut soovitas.

Muidugi on üks pluss selle loo juures see, et autor oli lõppu lisanud ka palju huvitavat lugemist, mida võiksin isegi lugeda. Usun, et saan inglise keelega hakkama ja mõned neist ka loetud. Muidugi oli raamatus ka pildialbum, mis aitas mõnedki kirjeldused pildiga kokku viia.

Selle sarja raamatuid on mõnus lugeda ja avastada uusi riike ja fakte, mida nende kohta veel ei teadnud. Seni pole pidanud soovitusi lugedes üheski loos pettuma. Eks näis, mis järgmine kuu mulle lugemiseks ette veeretab. Usun, et soovitan isegi seda raamatut teistele, kes pole lugenud. Ja ootan sisimas taas mõnd selle sarja raamatusoovitust.

Igatahes igati väärt lugemine ja ei kahetse lugemiseks kulutatud aega. Soovitan teistelegi!

Minu Tansaania(Kaks aastat safarit)(2017)

Minu Tansaania(Kaks aastat safarit)(2017)(304lk)

Autor: Maiki Udam

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi.

Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud.

Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkke tõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.

Oh, kus on ikka hea raamatu abil reisida kaugele aafrikamaale, Tansaaniasse, samal ajal kui Eestis võrus on lumi maas ja kõik üleni valge ja pisut on ka külmakraade. Tundsin end kui nendega kaasas seiklemas erinevates rahvusparkides ja nautides Tansaania loodust ja mitmekülgset loomamaailma. Eks isegi tahaksin kunagi mõnes sealses rahvuspargis ära käia aga muidugi ka Sansibaril.

Mind võlus selle raamatu puhul see, et autor oli suutnud kõike nii värvikalt ja mõnusalt edasi anda, et lausa lust oli seda raamatut lugeda. Eks sain nii mõndagi teada, milline on üks õige tansaania elanik ja milline on sealne töökultuur. Muidugi on mõned vahvad seigad ka raamatusse peidetud, eks need peate te ise üles leidma. Muidugi võlus mind ka sealne loodus ja kes siis ei ihkaks oma ihusilmaga näha neid väärikaid loomi.

Loos oli nii palju värve ja seiklusi, et vahepeal tahtsin isegi siit maailmast õhku tõusta ja sinna lennata, et siis koos sealsete tegelastega koos matkata eesliga ja üllatada ennast ka mäkke ronimisega. See oleks täitsa vahva kogemus ja kindlasti üks suur eneseületus, kuna kardan kõrgust.

Kindlasti jätkan selle reisiraamatusarja lugemist ja järgmine peatus on ka juba välja valitud. Eks näis kuis mulle too lugu meeldib aga seekord oli väga mõnus lugemine ja soovitan teistelegi. Unistan nüüd ise ka seal maal reisimisest ja kindlasti tahan kõiki neid kohti külastada, kus autor ka autor käis. Unistada ju võib ja seda ikka suurelt!

Teile kallid sõbrad soovin kena õhtut ja lugege ka seda lugu. Ma usun, et te ei pea seda üldsegi kahetsema.

Minu Horvaatia(varjupaik kotkasaarel)(2010)

Minu Horvaatia(varjupaik kotkasaarel)(2010)(256lk)

Autor: Sigrid Suu-Peica

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad.

Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest.

Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…

Kuidas saaks veel uus lugemiskuu alata kui reisides ja seda kõike tänu minu-sarja raamatutele. Seekord seiklesin koos autoriga Horvaatias kaeluskotkaste saarel, mis paelus mind väga. Ma nautisin autori ladusat kirjutamist ja tema rännakutele oli väga mõnus kaasa elada. Eks vabatahtlikuna tuleb kõike ette ja ka mina olen otsustanud hakata vabatahtlikuks kuid seda senimaani veel oma kodulinnas. Mine tea, mis isud võivad endalgi tekkida.

Muidugi saab tänu autorile aimu ka Horvaatiast endast ja sealsetest kommetest ja inimestest. Tegemist oli nii mõnusa looga, et ma lausa kaotasin end vahel sinna ära. Ei suutnud kuidagi lugemist lõpetada. Kiitused autorile selle eest, et ta enda loo meieni tõi ja Petrone Prindile ka, kes selle raamatuks vormis.

Seda sarja lugedes tunnen end, kui loo kirjutanud autoriga vaimselt kaasas, nii väga tahaksin ise ka sealset loodust nautida ja muidugi kohtades, kus on lubatud käia. Eks see sõda on ka sealseid inimesi mõjutanud ja ka praegune maailma olukord mõjutab ka meidki.

Mis muud, kui ootan taas mõnd selle sarja raamatusoovitust, mis võiks järgmisena lugemiseks ette võtta. Tean, et olen saanud häid soovitusi, kuid isu on veelgi neid leida. Mulle need lood igatahes meeldivad ja sobivad täielikult ajaviitena lugemiseks. Kerged ja ootamatuid seiklusi täis lood ongi just need, mis kaasa haaravad ja endaga viivad.

Soovitan teistelegi!

Minu Jõhvi(isehakanud jõhvikas)(2021)

Minu Jõhvi(isehakanud jõhvikas)(2021)(192lk)

Autor: Hendrik Pillmann

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.

Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.

Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.

Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Seekord leidsin end ühest Eesti linnast nimega Jõhvi. Tunnistan, et ei teadnud väga sellest linnast midagi, kui seda, et seal on kontserdimaja ja see on lähedal meie idanaabrile. Olen nüüdseks järjepanu kolm selle sarja raamatut lugenud ja võin olla rahul. Kõik need on olnud eripalgelised ja huvitavad.

Mulle meeldis, et autor kutsus sealseid elanikke jõhvikateks ja väga tore, kui ta jagas minu kui lugejaga ka erinevaid raamatu lõpus olevaid retsepte. Eks proovin isegi selle roa valmistamise ära. Mulle meeldis, et autor ei olnud ära unustanud ka tutvustada lugejale erinevaid kohti Jõhvis ja rääkis pisut neist ka lähemalt.

Mõneti humoorikas kuid samas tõsine lugu jõhvi kooli õpetajaks minemisest ja seda kõike tartust. Ajaviiteks tõsiselt hea vahepala ja sobis mulle lugemiseks täielikult. Mul on siiralt hea meel, et on veel inimesi, kes ka meie Eestimaa haridust püüavad hästi hoida ja lähevad projektiga Noored Kooli kenasti kaasa.

Tänud autorile, kes meieni selle loo tõi ja tema seiklustest Jõhvis oli täitsa tore lugeda, nüüdseks on pooleli nii mõnedki selle sarja raamatud ja tänu kõigile, kes mulle neid on soovitanud. Kena laupäeva ja näeme veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti.

Kes julgeb, siis sukeldugu ise ka siia loosse, võib-olla kõigile ei pruugigi meeldida, kuid ühte ütlen, et igav küll selle raamatuga ei hakanud.

Minu Kihnu(külas või külata)(2021)

Minu Kihnu(külas või külata)(2021)(272lk)

Autor: Mare Mätas

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Kihnu“ on jutt, mida suviti iga päev oma kodusaare külalistele vestan, kuid tegelikult on see üksnes killuke tervikust. Iga jutustatud lugu avab üha uusi värvikaid lugusid, mida elu siin iga päev pakub.

Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on või oleme ta hoopis ära kaotanud?

Mu raamat on meeletu ja kirglik armastuslugu. Armastusest ennekõike ühe konkreetse kultuurikillu vastu, kuid ka pärimuskultuuri vastu üldisemalt ja sellisena austusavaldus kõigile sääraste imede hoidjatele.

Kui eelneva minu-sarja raamatuga sattusin kaugele kaugele Nepaali, siis seekord otsustasin koos autoriga reisida Kihnu saarele ja tutvuda sealse kultuuri ja kommetega. Ma olen väga rahul, et just selle raamatu endale lugemisse haarasin.

Lugu ise on väga põhjalik ja autor on kirjutanud kõigest, mis Kihnu saart kõige paremini iseloomustab. Nii kultuurist kui ka kommetest, mida püütakse elus hoida ka tänapäeval.

Ma tõsiselt nautisin selle loo lugemist ja nii hea oli koos autoriga rännata nii nüüdsel ajal kui ka minevikus. Eks paljugi on ka kihnlaste juures muutunud, kuid kui oma kultuuri ja kombeid elus hoida, siis ilmselt jätkub ka nende erilisus siin Eestimaal.

Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja usun, et tahan isegi Kihnul uudistamas ära käia. Luban olla korralik ja täita kõiki neid punkte, mis autor on raamatus välja toonud, eks viisakus ja austus peab ju teiste inimeste vastu olema, kui seda saart külastada. Külla minnes ei hakka ju ka laamendama ja oma soove peale suruma.

Usun, et julgen ka teistele soovitada. Mis järgmiseks lugemisse saab, seda veel ei tea aga päris mitmeid on pooleli, millest ilmselt kirjutan ka siin. Andke kindlasti võimalus vahelduseks ka selle sarja raamatutele, sest nii on koos autoriga mõnus maailmas reisida aga ka Eestis, sest ka need lood väärivad lugemist.

Minu Nepaal(Muinasjutte Himaalaja jalamilt)(2009)

Minu Nepaal(Muinasjutte Himaalaja jalamilt)(2009)(215lk)

Autor: Kaia-Kaire Hunt

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Minu seekordne lugemisteekond viis mind koos autoriga Nepaali. Tundsin end seal olles, kui päriselt kuhugi kohale jõudnu. Endalgi on senise elu rutiinist kõrini ja tore oli koos selle looga sattuda Nepaali. Pisut ka Tiibetisse, eks see lugu oligi nagu autori uuesti sünd. Ta soovis nii väga senisest elust pääseda ja läks selleks Nepaali, et seal vabatahtlikuna kohalikus lastekodus tööd teha. Püüdis leida endas seda sisemist rahu ja niimoodi ta jõudis nii jooga, ajurveda ning ka tiibeti meditsiini juurde. Muidugi ka põneva ringide teooriani.

Seda kõike lugedes tundsin, et tahaksin ka oma elus midagi muuta ja mõned plaanid on juba valmis mõeldud, loodan, et ka täituvad. Kuid eks see raamat raputas pisutki minu maailma, kus ma seniajani olin elanud. Kõike tuleb teha nii, et ise oled rahul.

Väga inspireeriv lugu ja püüan veel mõne raamatu läbi lugeda, enne kui algab järgmine kuu. Päris mitmeid selle sarja raamatuid on enda lugemislauale jõudnud, kui kes on veel midagi leidnud, siis võib julgelt soovitada. Siirad tänud kaaslugejale, kes mulle seda raamatut lugemiseks soovitas.

Tore on avastada paiku, kus ise pole veel käinud, kuid loo kirjutanud autor on ja võib-olla on mulgi tulevikus võimalus Nepaali näha, seda lopsakat rohelust ja muidugi mäed. Kaanepilt oli juba iseenesest võluvalt lummav.

Soovitan teistelegi, sest see lugu on seda väärt!

Minu Sitsiilia(Maffia kohta mitte küsida)(2012)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

7.) Raamat kirjanikult, kes ei ela oma sünnimaal

Minu Sitsiilia(Maffia kohta mitte küsida)(2012)(248lk)

Autor: Mae Merusk

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega.

Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega.

Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem.

Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski…

Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese.

Kuna eelnevad minu postitused on saanud palju uusi selle sarja soovitusi, siis otsustasin neist ühe ka ette võtta. Aitäh sulle armas soovitaja, kes sa mulle seda raamatut oma lugemiste põhjal soovitasid.

Minu tee viis seekord Sitsiiliasse, täpsemalt Palermosse ja otsustasin koos autoriga seal seigelda. Ja see raamat võlus mind täielikult. Seiklesin seal koos autoriga ja kohati kujutasin ette, et olen isegi seal koos temaga Vespal ja muudkui aina avastame ja seikleme. Muidugi sain ka päris palju uut huvitavalt Sitsiilia kohta teada ja nautisin lugemist väga.

Mul on päris mitmeid raamatuid pooleli ja otsustasin, et võtan selle loo lugemisse. Pikalt ei mõelnud, sest juba kaanepilt kutsus mind selle sinise rolleriga seiklema. Nüüd natuke aega mõeldes, usun, et Sitsiilia oleks ka mulle täitsa sobilik koht, mida külastada ja loodan, et millalgi ka seda teha saan. Panin igatahes selle maa endale unistuste listi kirja.

Mis siin ikka pikalt lobiseda, kui keegi tahab mis seiklused autorit ees ootasid, siis lugege kindlasti. Üks värvikamaid lugusid selles sarjas ja ma olen väga rõõmus, et see raamat minu teele sattus. Kindlasti on tegemist ühe põneva maaga ja seda tahaksin väga ka oma silmaga näha. Muidugi meeldis mulle väga toidurubriik, mis pakatas uutest retseptimõtetest.

Soovitan teistelegi!

Minu Tšehhi(Parajad Švejkid)(2017)

Minu Tšehhi(Parajad Švejkid)(2017)(304lk)

Autor: Kristel Halman

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.

Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Jõudsin selle raamatuni täiesti juhuslikult. Nimelt mõtlesin sellise Minu-sarja raamatule, kuhu tahaksin ka ise reisida ja mis pole väga kaugel. Niimoodi saigi valikuks antud raamat. Mulle tõsiselt meeldis ja autori kirjutamisstiil oli täitsa mõnus ja ladus. Ei olnud mingi kuiv faktipõhine lugu vaid autor pikkis mõned lood ajaloost täitsa teiste teksti sisse ja täitsa mõnus oli seda raamatut lugeda.

Nüüd tekkis endalgi tahtmine Tšehhimaale reisida ja uurida ise järgi need põnevad kohad, kus autor ise seikles. Nauditav lugemine igatahes ja mul on siiralt hea meel, et ma selle loo endale lugemisse valisin. Kuna see kuu on olnud üpris hüplik lugemise poolest, siis lugesin just seda, mis mind antud hetkel kõnetas ja midagi ei kahetse ka. Jaa mõned raamatud jäid lugemata, kuid eks parandan järgmisel kuul selle vea.

Pean piinlikkusega tunnistama, et kahjuks on Švejki lood veel lugemata ja püüan samuti selle vea ka parandada. Mulle tõsiselt meeldis loo ladusus ja muidugi ka autori poolsed pildid, mis andisid ikka loole palju juurde. Nii mõneski kohas tahaks isegi seal ära käia. Loodan, et teed ükskord mind ka sinna viivad. Unistada ikka võib ja see pole ju keelatud.

Vahelduseks on täitsa tore lugeda mõni selle sarja raamat, et kiskuda ennast välja argipäevast ja seigelda koos autoritega mõnel uuel maal, kus enda jalg veel käinud pole. Eks selle sarja raamatute valik on kirju ja plaanis on juba Sitsiilia ja Tansaania. Kas keegi oskab veel mõnd enda lemmikut soovitada?

Igatahes mulle meeldis ja soovitan teistelegi, kes veel seda raamatut lugenud pole. Kui mina igatahes mõne raamatu ette võtan, siis just sellepärast, et ise seda maailma avastada, sõltumata sellest milline on olnud teiste lugejate hinnang sellele loole. Lugege kallid sõbrad ise ka!