Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

39861168

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)(304lk)

Autor: Marianne Suurmaa

32051162

Tutvustus

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.

Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.

Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Olen taas Minu-sarja raamatute lainel. Seekord valisin lugemiseks midagi sellist, mis kutsub mind ennastki. Kordki oma elus tahaks reisida Saksamaale, näha sealset kultuuri ja maitsta neid imepäraseid roogi. Millal seda teha saan, eks seda näitab tulevik.

Autor on suutnud tuua lugejani sellise Saksamaa, nagu see paistab tema vaatevinklist. Eks reisimisel juhtub kõike ja mulle meeldis, et ta kirjeldas ka loodust ja sealset elu. Tahaks isegi haagissuvilaga reisida ja mõned head nipid leidsin sellestki loost.

Lõuna-Saksamaa tundus kirjelduse järgi just see koht, kuhu võiks isegi reisida. Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Ei olnud selline kuiv tekst vaid täitsa ladus ja mõnus lugemine. Eks mõned laste öeldud pärlid rikastasid seda veelgi.

Soovitan teistelegi lugemiseks! Vahelduseks täitsa hea lugemine! Eks nüüd kavas midagi  kriminaalsemat lugeda. Kes tahab, siis võib oma hiljuti loetud krimiromaani mulle soovitada!

 

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)(200lk)

Autor: Anu Elmer-Ehin

42424310

Tutvustus

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.

Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.

Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Mulle väga meeldis see raamat. Kohati nii humoorikas ja eneseirooniline, et naersin isegi lugedes kaasa. Selline ajaviite raamat, mida loed ja loed aga ikka isu täis ei saa.  Tahaks veel Šveitsist teada saada ja muudkui veel ja veel.

Eks autor kirjeldab Šveitsi üpris põhjalikult ja ladusalt, mis on väga hea. Mõnikord vajad lihtsalt sellist raamatut, mis paneb sind kaasa unistama ja lisama seda enda unistuste listi.

Muidugi boonuseks olid lõpus retseptid, mida võiks isegi järgi proovida, millal seda ei tea.  Kes meist siis ei tea, et Helisev muusika on ju seal filmitud film, mis peaks peegeldama täpselt sealseid elanikke , aga võta näpust paraku pole see küll teps mitte nii.

Kes tahab teada, millega tuleb autoril seal kaunil maal hakkama saada, see loeb ise ja saab kindlasti kõhu täie naerda.

Mulle meeldis ja julgen ka teistele soovitada.  Kahepaikne on päris äge olla aga millised on tagajärjed, seda peate te ise lugema.

Kaunist õhtut ja näeme kindlasti veel!

 

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)(248lk)

Autor: Susan Luitsalu

42654384

Tutvustus

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?

Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?

Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.

Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.

Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.

Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Mulle väga meeldis. Lugu oli ladus ja ajaviiteks täitsa sobilik lugemine. Mulle meeldis see, et sain väga palju uut Dubai kohta teada ja eks nii mõnedki asjad said palju selgemaks. Eks unistus on sinnagi reisida. Näha sealset kultuuri ja põnevaid kohti.

Autor oli lõpus kõik põnevad kohad spikrina välja toonud, mis oli ainult boonuseks.  Kindlasti loen veel Minu sarja raamatuid. Olen küll pidanud pettuma, kuid senimaani mis olen lugenud on kõik meeldinud.

Mõned seiklused olid nii naljakad, et vahel isegi itsitasin kaasa. Klaasist linn nagu autor ise tabavalt on öelnud, seal juhtub kõike ja seal elab värvikaid tegelasi. Eks Dubai on ise põnev koht ka millest võiks lugeda. Ma ei kahetse, et seda tegin ja kindlasti loen seda sarja veel. Eks autor kirjeldab oma seiklusi üpris värvikalt, mis lausa kutsub lugema, olgugi,et tegu on realistliku eluga, mitte välja mõeldud looga.

Vahel on vaja lugeda ka midagi sellist, mis paneb sind kaasa mõtlema aga ka unistama, mis sina teeksid siis kui oleksid ise seal autori asemel. Vot sellepärast ma neid igasugu lugusid loengi, et tulevikus kunagi ka ise nendes kohtades ära käia.

Teile kallid sõbrad, soovin kaunist ööd ja näeme kindlasti veel!!

Minu Viin(1700 kilomeetrit ja 17 aastat)(2018)

Minu Viin(1700 kilomeetrit ja 17 aastat)(2018)(264lk)

Autor: Triinu Viilukas

40515678

Tutvustus

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.

Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?

Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.

Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Mulle meeldis, et autor võttis vaevaks tutvustada lugejale, millised kohad on kõige paremad külastamiseks ja kus võiks käia toitu nautimas. See oli tema poolt väga hea. Muidugi oli raamat ise ka hea. Ajaviiteks täitsa sobis lugemiseks.

Eks isegi võiks kunagi Austrias ära käia, eks näis ainult millal ja kas ma üldse jõuangi sinna.

Kes meist siis ei tea Viini šnitslit, jah aga seda serveeritakse erinevat moodi. Kindlasti tahaks ära proovida selle türklaste valmistatud mõnusa liharoa, mis pani lugedeski suu vett jooksma.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Loodan, et leian aega, et mõni selle sarja raamat taas lugemisse võtta. Ma olen küll pidanud mõnes raamatus pettuma, kuid seekordne raamat oli üllatavalt hea.

Eks vahel peabki lugema mõnda sellist raamatut, mis kulgeb omas tempos ja millele sa ei pea elavalt kaasa elama nagu seda mõne krimiromaani puhul.

Eks loodan, et järgmiseks on Minu Dubai!! 😉 Loodan, et jõuan läbi lugeda, enne kui pean raamatukokku tagasi viima.

Teile kallid sõbrad soovin kaunist sügise jätku ja näeme kindlasti veel!!

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)(232lk)

Autor: Katrin Pauts

40405348

Tutvustus

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

Ajaviiteks täitsa hea lugemine aga raamat polnud midagi sellist, mida tahaks enda riiulisse ka. On olnud paremaid Minu-sarja raamatuid ja seekord saab see raamat hindeks kolm tärni. Miks?

Sellepärast, et ma vist ootasin midagi muud, midagi Muhu kaunist loodusest ja isegi ühtegi pilti polnud raamatusse lisatud. Mis oli üsnagi kurb. Oleks tahtnud näha mõnd kaunist rahvariiet, nagu seal oli kirjeldatud aga ei midagi.  Eks ma ta ajaviiteks lugesin ja ei usu, et ta kauaks meelde jääb.

Katrin Pauts kui krimikirjanik meeldib mulle küll. Isegi tema seriaale olen ma suure huviga telekast vaadanud ja need meeldisid mulle samuti. Eks temas ongi ainest suuresti krimiraamatuid kirjutada.  Või see ainult mulle tundub, kuid ta ise ka raamatus ütleb, et keegi teine oleks pidanud selle Minu Muhumaa kirjutama.

Kes soovib siis võib seda lugeda. Võib-olla teistele meeldib see raamat rohkem. Aga nagu ma ütlesin, siis niisama lugemiseks kuskil rannas sobib ta küll.

Minu Virumaa(Üks poiss, üks vanne, üks maa)(2018)

Lugemiseväljakutse 2019

23. Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, ilmunud 2017-2019

Minu Virumaa(Üks poiss, üks vanne, üks maa)(2018)(272lk)

Autor: Rein Sikk

38328350

Tutvustus

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega.

Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma.

Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida.

Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.

Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Minu jaoks oli tegu üsnagi hea lugemisega. Täitsa sobis ajaviitelugemiseks. Eks nii mõndagi uut sain teada ja nüüd tekkis isu endalgi, neid kohti mida kirjeldati külastada.  Vot punklaulupeol polegi ma veel käinud. Ei tea kas see enam toimub.

Igatahes mulle meeldis ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Päris palju põnevat ja uut sain erinevate kohtade kohta teada. Ma loodan, et ükskord tuleb veel aeg, kui leian aega seda sarja lugeda. Mõnikord olen pidanud pettuma aga seekord läks hoopis teisiti.

Ja seda kõike tänu raamatu autorile, kes suutis raamatu huvitavaks teha ja edasi anda omi mõtteid ja sündmusi. Polnud kordagi igav. Eks sellepärast see lugu meeldiski.

Soovitan teistelegi ja loodan, et peagi leian veel aega lugemisele. Eks suvel kipub see aeg kuhugi kaduma, aga õnneks pole see veel täielikult kadunud. Muidugi ära sõnuda ju ei tohi.

Soovin kõigile põnevaid lugemisi ja näeme kindlasti veel!!!