Minu Okeaania(Tagasi kiviaega?(2017)

Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?(2017)(272lk)

Autor: Lembe Mõttus

35893037

Tutvustus

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse?

Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.

Jah see Minu sarja raamat oli minu jaoks väga põnev ja humoorikas. Ma üldiselt loen seda sarja vähe ja seekord otsustasin, et võtan midagi kergemat endale lugemiseks. Kaua võib lugeda neid erinevaid kriminulle ja põnevikke. Humoorikalt kirjutatud ja mulle meeldis nende kahe naise seiklusi lugeda. Itsitasin isegi ja tundsin kaasa kui neil midagi ebaõnnestus. Päris huvitav oli ja kordagi ei tekkinud tunnet, et loen mingit kuiva teksti, kus fakte on vähe ja pigem keskendub autor oma muredele. Seekord see nii polnud ja mulle meeldis väga, et sain alati teada midagi uut kohast, kuhu nad taas reisisid. Kes ei tahaks siis džunglisse minna ja nüüd tean mis ohud seal ees ootavad. Muidugi loen seda sarja edasi, sest mul paljud veel lugemata, aga seekord ei pidanud pettuma nii nagu Minu Norrat lugedes. Igatahes ei olnud too raamat nii põnev, mida oleks võinud peaaegu koguaeg lugeda. Seda raamatut ma nautisin ja kes siis ei ihkaks soojale maale. Seda ma arvan teeme me mõtetes kõik. Nii hea oli mõelda, et olen isegi seal ja teen läbi samu katsumusi. Soovitan!

 

 

Advertisements

Minu Kilimanjaro. (Igaühe Everest)(2016)

Minu Kilimanjaro. (Igaühe Everest)(2016)(240lk)

Autor: Janika Vaikjärv

28666148

Tutvustus

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“

Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.

Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.

Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Mõnus lugemine oli. Oli kirjeldatud ka Tansaania eluolu ja loodust. Mulle meeldis ja ma soovitaksin seda ka teistele. Päris äge oli lugeda sinna mäkke roninud inimeste emotsioone, nii ehedalt oli kõik edasi antud. Polnud venimist ega ka aeglast tempot. Mulle meeldis, et iga lugu algas luuletusega, need sobisid sinna nii hästi. Ma arvan, et loen kindlasti seda sarja edasi, aga millega jätkan vot seda ei oska öelda, neid raamatuid on ju 100 ja rohkem.Nautimist oli palju ja ma arvan, et vahelduseks sobib midagi seesugust ka lugeda. Lugege kindlasti, kes neid Minu sarja raamatuid armastab. Selleks korraks pakaa ja näeme veel!