Madame Piaf ja armastuse laul(2021)(388lk)
Autor: Michelle Marly
Kirjastus: Tänapäev
Tutvustus
Pariis 1944. Saksa okupatsiooni lõppedes süüdistatakse Édith Piafi koostöös sakslastega. Tuntud lauljatari ähvardab esinemiskeeld. Püüdes meeleheitlikult tõestada oma süütust, satub Piaf kokku noore andeka laulja Yves Montandiga. Nad alustavad koostööd ja üsna peagi ka armuvad. Yves’i armastus ja sellega kaasnevast õnnetundest inspireerituna kirjutab Édith laulu, mis teeb temast legendi – „La vie en rose”.
Édith Piaf kehastas julgust armastada kogu hingest ja pingutada muusika nimel viimse detailini. Elu ei kohelnud teda alati siidkinnastes – ta elas tänaval, kaotas lapse, seisis rohkem kui ühel korral kuristiku serval. Kuid kõigest hoolimata jäi ta alati truuks muusikale ega kahetsenud midagi – „Non, je ne regette rien”
Kuna eelmine kord meeldis mulle väga Chaneli lugu väga, siis otsustasin selle autori raamatuid veel lugeda. Nüüdseks sai loetud siis tuntud laula Edith Piafi lugu, mis oli nii tulvil armastust kui ka muusikat. Tema armastus muusika vastu ja muidugi ja Yvesi vastu, mis liigutas mindki.
Olen alati unistanud Prantsuse keele õppimisest ja loodan ka seda vaikselt õppima hakata, et tema lauludest aru saada. Kindlasti oli tegemist oma aja suurima lauljannaga ja tema elust lugeda oli väga huvitav. Nüüd seda arvustust kirjutades kuulan samuti youtube vahendusel tema laule ja muidugi kõige rohkem meeldib tema kõige suurem lugu „Non, je ne regette rien”.
Minu jaoks oli tegemist igati nauditava lugemisega, kus oli nii armastust, kurbust kui ka kõike hõlmavat muusikat. Igatahes nauditav lugemine igatahes. Selles loos põimusid nii armastus kui ka muusika, tegi südame täitsa soojaks. Aitäh autorile, kes meieni selle loo tõi ja muidugi ka kirjastusele Tänapäev, kes Eesti lugejateni selle loo tõid.
Soovitan teistelegi, kes pole veel seda lugu lugenud.
raamaturiiulike 