Mälestusteta suvi(2020)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Mälestusteta suvi(2020)(342lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita.
Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.

Saatusesepp tõi mind nüüd aasta viimasel kuul tagasi koju. Ma olen siiralt tänulik, et sain sellises vahvas lugemises osaleda. Loodan, et see toimub ka edaspidi, sest igaüks meist on oma õnnesepp ja see aasta kujunes ikka väga värvikaks.

Otsustasin kõigi Eesti autorite seast just valida selle kirjaniku raamatu. Küsite miks? Eks ikka sellepärast, et tema kirjutatud raamatud on minu jaoks kui hingepalsam. Ma naudin neid nii, et kõik muu polegi enam tähtis. Tema kirjutamisstiil meeldib mulle väga ja see raamat pole mingi erand. Eks see on ka esimene noorteromaan, mida temalt olen lugenud. Ma olen väga tänulik, et seda raamatut lugesin, sest eks ta seisis pikalt poolikuna riiulis ja ootas oma õiget hetke.

Peategelaseks on siis Brenda, kes vanemate sunnil satub suvevaheajaks vanaema juurde maale elama. Ta on agar keskkonnaaktivist ja linnas sellega juba vanematele palju pahandust tekitanud. Ta on pahane, kuna tal puudub maal nii Facebooki kui ka interneti kasutamisvõimalus. Kuid, mida rohkem ta maal teiste noortega sõbraks saab, seda kiiremini sellised asjad ununevad. Ta leiab igas päevas midagi, mida kindlasti jääb talle mälestusena meelde.

Richard on seevastu üsna katkine poiss ja temast saab Brenda jaoks keegi, kes teda teistele sealsetele noortele tutvustab ja sealset ümbrust tutvustab. Kas neist võib saada paar? Miks alati kui nad kohtuvad juhtub midagi ootamatut ja samas ka üsnagi unustamatut?

Eks neile küsimustele saate vastused kui seda raamatut loete. Tunnistan ausalt, et algus kippus küll natuke venima, aga uuesti raamatut lugema hakates meeldis see mulle väga, kuigi eks kurbusel on ka selles loos oma osa. Omapärane ja samas ka keeruline noortekas, kus suhtedraamadel pole lõppu. Nagu seda ka igas teises noorteromaanis.

Nautisin lugemist ja soovitan teilegi kallid lugemissõbrad!

Üks väike valge tuvi(2019)

Üks väike valge tuvi(2019)(271lk)

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Lugesin küll selle loo mõned päevad tagasi läbi, aga tundsin, et pean võtma endale aega, et loetu rahulikult läbi mõelda ja oma emotsioonides selgusele jõuda.

Vahetevahel mulle meeldib noorteromaane lugeda ja niimoodi sattus mulle pihku see lugu. Seekord siis täitsa Eesti oma autor ja puha. Riiulit sobrades leidsin selle raamatu ja mulle isegi ei meenunud kust ma selle endale olin krabanud. Ma ei mõista siiani, miks ma selle raamatu lugemisega niikaua ootasin.

Kuigi lugu on üsna kurb ja traagiline, siis on selles see miski, mis mind endaga kaasa haaras ja enne ei suutnud lugemist lõpetada, kui sain teada suure saladuse vastused. Autor suudab luua maalima, millesse on nii kerge uppuda ja kõik muud argitoimetused jäävad isegi tegemata. Igatahes minuga juhtus see pentsik lugu ja pikemalt sellel kahjuks ei peatu.

Loo peategelaseks on aga tragi tütarlaps Kerttily, kes annab endast kõik, et elus hakkama saada ja mitte alla anda. Ta peab lahti harutama mõistatuse, mis viib teda sellistesse seiklustesse, et mina kui lugeja kulgesin kaasa ja soovisin kogu hingest, et tal läheks hästi.

Ma siiralt tahan tänada raamatuautorit, kes suutis luua minu kui lugeja jaoks maailma, kus need inimesed, keda sa kõige rohkem usaldad võivad osutuda hoopis kellekski teiseks. Kui aega saan siis kindlasti loen ka värskelt ilmunud järgmise osa läbi.

Soovitan teistelegi, mis siis, et goodreadsi hinnang pole just see, mida võiks peale lugemist arvata. Kuid igal ühel on õigus omale arvamusele ja kõigile ei saagi alati meeldida.

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Tagasi sadulasse(2020)

Tagasi sadulasse(2020)(256lk)

Autor: Ene Sepp

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Sigridit ootab ees ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal oma ratsutamisoskust arendades. Ainus, mida selleks on vaja, on hea video jõuluvõistlustelt. Ränk õnnetus võistlustel tähendab aga suvise unistuse purunemist. Selle asemel peab ta toime tulema vigastuse, hirmude ja sõprade mõistmatusega. Ratsutamine on aastaid tema eluks olnud ja nüüd on see kadumas. Väikesed valged valed kuhjuvad ning kannatus katkeb nii vanematel kui sõpradel. Enam pole küsimus selles, et ta saaks välismaal oma ratsutamist arendada, vaid selles, kas ta üldse saab kunagi uuesti ratsutada?

Olles varemalt läbi lugenud selle autori raamatu Jagatud Suvi, siis seda raamatut raamatukogus nähes teadsin, et tahan seda lugeda. Kuna esimene raamat oli põnev ja kaasaelamist oli palju, siis ka see osa pole mingi erand.

Autor suudab luua maailma, kus lugeja tunneb ennast mugavalt ja saab tegelastele kaasa elada ning nautida seda kulgemist, mida lugu neile pakub. Ka selles loos oli see miski, mis viis mind selleni, et lugesin selle loo mõne tunniga läbi ja olen siiralt tänulik autorile, kes peale esimest osa jätkas selle osaga ja niimoodi ta meieni jõudiski.

Seekord võivad valed viia mõne tegelase sellise tohuvabohu kätte, kus ta tunneb, et talle pole enam midagi jäänud. Nagu vanarahvas ütleb; valel on lühikesed jalad on ka siin raamatus tõsi.

Mulle meeldis see lugu ja nüüd ei teagi, kas midagi uut on ka oodata samade tegelastega või oligi see neist viimane lugu. Kui loos on juba hobused ja võiduratsutamine, siis ei saa ju igav olla. Seda hirmugi ei olnud, et enam edasi ei loe ja jätan pooleli. Vastupidi, muudkui lugesin ja lugesin, vahel tundus, et lugu ise jääb natuke lühikeseks, kuid see polnud üldsegi nii.

Noortekatega on juba nii, et neis on see miski, mis võlub sind eheduse ja sina kui lugeja suudad mõneti end tegelastega samastada. Eks isegi olen ratsutamisest unistanud aga eks see vist unistuseks jääbki. Neid harjata tahaksin küll.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et selle raamatukomplekti lugemist te ei kahetse. Eelneva raamatu tutvustuse leiate samuti siit blogist.

Üks(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

23.Raamat erivajadustega inimesest (sobib nii füüsiline kui ka vaimne erivajadus)

Üks(2017)(384lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.
Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia.
Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.
Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali.
„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“
Daily Mail
„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“
Telegraph

Oh, kui kurb ja tõsine võib üks lugu olla. Kuigi lugemisest on mõned päevad möödas, siis mõtlen ikka sellele loole ja olen väga rahul, et seda lugesin, kuigi eks mõni pisar ka lõpuks tuli.

Mulle meeldis see raamat ja kiitused autorile, kes meieni selle loo tõi. Miski selles loos tundus nii tundlik ja hingekriipiv, et tegin isegi pisikese mõttepausi, enne kui järgmist peatükki alustasin.

Loo peategelased on Grace ja Tippi. Nad on Siiami-kaksikud ja nende lugu on nii kurb, et võtab elu üle järele mõtlema. Samuti nende elust ja olust ning neid ees ootavast esimesest koolipäevast. Igatahes mulle tõsiselt väga meeldis, mis siis et lugu ise oli kurb ja tõsine.

Kuidas lugu lõpeb ja mis neid veel ees ootab, seda lugege kallid sõbrad ise! Igatahes noorteromaanina üks minu lemmikumaid. Nüüd veel jäänud lugeda sama autori Õun ja vihm. Millal selle läbi saan, eks seda ole siis näha.

Teise ringi süda(2017)

owls-2020-cover-tbr

O.W.L. Magical Readathon

1.Iidsete ruunide teema – kaanel või pealkirjas on ❤️

Teise ringi süda(2017)(336lk)

Autor: Tamsyn Murray

36552511._SY475_

Tutvustus

Jonny ei ole tavaline teismeline.
Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.
Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda.
Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus.
Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga.
Igal viimasel kui päeval Leo võidab.
Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota.
Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus.
See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks.
See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Kõigepealt tahan tänada Irinat, kelle  lugemist tutvustava youtube kanali kaudu ma üldse selle põneva kuid samas ka maagilise lugemisele pühendatud väljakutse leidsin.

Selles loos on kaks tegelast, Jonny ja Niamh. Kaks täiesti erilist teismelist, kes peavad silmitsi seisma elu raskete aegadega.  Jonny ärkab iga päev haiglas, ta on aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.  Ta loodab iga päev, et nüüd on see päev, mil talle leitakse doonorsüda.

Niamh seevastu võitleb iga päev oma venna Leoga. Alati on tulemus üks ja see sama- tema vend võidab alati.  Tüdruk unistab salamahti elust ilma Leota. Ühel päeval, kui nad on puhkusel, muutub nende elu täielikult. Keegi ei oleks osanud oodata, et juhtub õnnetus, mis on neile kõigile raske.

Kindlasti jääb see lugu mulle pikaks ajaks meelde. Mulle läks see nii hinge, et poetasin lõpus isegi mõne pisara. Ma tundsin, et need kaks noort on väärt parimat ja et nende tulevik tuleks kindlasti parem. Ma lootsin kogu südamest, et nad jäävad kokku ja naudivad koosolemise hetki ja muudavad üksteise päeva eriliseks.

Ma ei pidanud pettuma.  Elasin nii kaasa, et ei tahtnud enne magama minna, kui sain teada lõpplahenduse. Vahelduseks on noortekaid päris mõnus lugeda. Eriti siis, kui oled lugenud midagi kurba või kriminaalset(verist).

Mulle lugu meeldis ja ma usun, et loeksin veel noortekaid. Praegu on selline tunne, et tahan lugeda midagi kerget ja millele ei peaks väga kaasa mõtlema. Kas keegi teab mõnda, mis oleks sarnane sellele loole ja näiteks ka Süü on tähtedel loole?

Igatahes kallid sõbrad soovitan seda raamatut lugeda, ma usun, et te ei pea kahetsema.

Soovin kõigile tugevat tervist ja näeme veel!