Õun ja vihm(2018)

Lugemiseväljakutse 2021

8. Raamat Iirimaa autorilt

Õun ja vihm(2018)(272lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Lõpuks ometi saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks. Ja nüüd on tal ka keegi, kes teismelist mõistab, mitte nii nagu Memm. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on.
See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised.

Sarah Crossan on iiri kirjanik, kelle noorteromaanid on pälvinud suurt tunnustust. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud romaan „Üks“ (tlk Kristina Uluots), mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.

See on üks südamlikumaid lugusid, mis ma olen sel kuul lugenud. Peategelaseks on tüdruk nimega Apple, kes elab vanaemaga. Tema ema läks Ameerikasse kui tüdruk oli veel pisike ja nüüd üksteist aastat hiljem on ema tagasi ja äkitselt soovib tüdrukut enda juurde elama kutsuda. Milliseid tundeid see Apples tekitab ja kas ta suudab emale äraminekut üldse andestada? Eks seda saate teada, kui ise seda lugu loete.

Ma usun, et see raamat on ehe tõestus sellest, et aeg parandab haavad ja kuidas õppida armastama. Kui sa oled kunagi lapsena millestki ilma jäänud ja nüüd suuremana mõistad sa, et elu võib-olla küll ebaõiglane, kuid andestamine on kõige tähtsam. Ma olen senimaani kõik eesti keelsed selle autori raamatud läbi lugenud ja need kõik on olnud omamoodi lugemised. Olen nii kurvastanud kui ka rõõmustanud ja usun, et soovitan teistelegi, kellele meeldivad noorteromaanid.

Seda lugu lugedes oli mul Applest ja Rainist nii kahju, et valasin isegi mõne pisara. Kuidas küll saab üks ema nii käituda? Kas ta tõesti ei näe, et tema lapsed vajavad teda? Mina ei suudaks nii. Mul on siiralt hea meel, et ma neid lugusid olen lugenud ja kõik on mulle omamoodi hinge läinud. Ka seekordne lugu pole mingi erand.

Teiste selle autori raamatute arvustused leiate samuti siit minu blogist. Ma loodan, et teilegi meeldivad ja tekitavad erinevaid emotsioone. Nüüd mõtlengi, et võtaks inglise keelsed osad ette. Eks näis millal muidugi nendeni jõuan.

Igatahes soovitan teistelegi ja loodan, et teilegi meeldib.

Iiris(2021)

Lugemiseväljakutse 2021

46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat

Iiris(2021)(360lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit.

Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine.

Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati.

Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.

Minu tutvus selle kirjanikuga algas raamatust Kuutõus, seejärel lugesin läbi ka tema varem ilmunud raamatu Üks. Mõlemad meeldisid väga ja olid just sellised lood, mis mind väga vapustasid. Kohe, kui nägin, et ka sel aastal ilmunud raamat on lugemiseks saadaval, võtsin selle Elisa Raamatus lugemiseks. Mind vapustas, et autor suudab luua maailma, kus on nii kurbust kui ka pisike näpuotsa täis rõõme. Ma usun, et ka sellest raamatust saab üks noorte seas loetumaid.

Allisoni elu on kõike muud kui täis rõõme ja naeru. Tema isa on vägivaldne ja tüdruk otsustab sealt põgeneda. Ta leiab peavarju ühe vanaproua juures, kes põeb dementsust. Marla jaoks on ta Iiris ja tüdruk soovib hoopis teistsugust elu kui ta on seda varem elanud. Eks mõistan tema tegu ja sedagi, et ta ei suuda Marlale esimest korda kohtudes oma pärisnime öelda.

Ma usun, et kõik meie seas, kes on varem seda raamatut lugenud, nõustuvad sellega, et ka selle loo puhul pole tegemist eriti kerge lugemisega. Eks kodune vägivald ja kui see on suunatud lastele, siis minu jaoks on see eriti karm. Lootsin kogu hingest, et tüdruk leiab parema koha kus elada ja ei pea enam isa juurde tagasi minema.

Kui soovite teada, mis tüdrukut loos veel ees ootab, siis lugege kindlasti! Vahel on vaja just sellised raamatuid, mis sind läbi raputavad ja mis puudutavad su hinge ja meeli.

Mina igatahes nautisin lugemist ja julgen ka teistele soovitada. Eh, see on üks lugusid, mis jääb kindlasti oma raskusega pikaks ajaks meelde.

Soovitan teistelegi ja näeme veel!

Mälestusteta suvi(2020)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Mälestusteta suvi(2020)(342lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita.
Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.

Saatusesepp tõi mind nüüd aasta viimasel kuul tagasi koju. Ma olen siiralt tänulik, et sain sellises vahvas lugemises osaleda. Loodan, et see toimub ka edaspidi, sest igaüks meist on oma õnnesepp ja see aasta kujunes ikka väga värvikaks.

Otsustasin kõigi Eesti autorite seast just valida selle kirjaniku raamatu. Küsite miks? Eks ikka sellepärast, et tema kirjutatud raamatud on minu jaoks kui hingepalsam. Ma naudin neid nii, et kõik muu polegi enam tähtis. Tema kirjutamisstiil meeldib mulle väga ja see raamat pole mingi erand. Eks see on ka esimene noorteromaan, mida temalt olen lugenud. Ma olen väga tänulik, et seda raamatut lugesin, sest eks ta seisis pikalt poolikuna riiulis ja ootas oma õiget hetke.

Peategelaseks on siis Brenda, kes vanemate sunnil satub suvevaheajaks vanaema juurde maale elama. Ta on agar keskkonnaaktivist ja linnas sellega juba vanematele palju pahandust tekitanud. Ta on pahane, kuna tal puudub maal nii Facebooki kui ka interneti kasutamisvõimalus. Kuid, mida rohkem ta maal teiste noortega sõbraks saab, seda kiiremini sellised asjad ununevad. Ta leiab igas päevas midagi, mida kindlasti jääb talle mälestusena meelde.

Richard on seevastu üsna katkine poiss ja temast saab Brenda jaoks keegi, kes teda teistele sealsetele noortele tutvustab ja sealset ümbrust tutvustab. Kas neist võib saada paar? Miks alati kui nad kohtuvad juhtub midagi ootamatut ja samas ka üsnagi unustamatut?

Eks neile küsimustele saate vastused kui seda raamatut loete. Tunnistan ausalt, et algus kippus küll natuke venima, aga uuesti raamatut lugema hakates meeldis see mulle väga, kuigi eks kurbusel on ka selles loos oma osa. Omapärane ja samas ka keeruline noortekas, kus suhtedraamadel pole lõppu. Nagu seda ka igas teises noorteromaanis.

Nautisin lugemist ja soovitan teilegi kallid lugemissõbrad!

Üks väike valge tuvi(2019)

Üks väike valge tuvi(2019)(271lk)

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Lugesin küll selle loo mõned päevad tagasi läbi, aga tundsin, et pean võtma endale aega, et loetu rahulikult läbi mõelda ja oma emotsioonides selgusele jõuda.

Vahetevahel mulle meeldib noorteromaane lugeda ja niimoodi sattus mulle pihku see lugu. Seekord siis täitsa Eesti oma autor ja puha. Riiulit sobrades leidsin selle raamatu ja mulle isegi ei meenunud kust ma selle endale olin krabanud. Ma ei mõista siiani, miks ma selle raamatu lugemisega niikaua ootasin.

Kuigi lugu on üsna kurb ja traagiline, siis on selles see miski, mis mind endaga kaasa haaras ja enne ei suutnud lugemist lõpetada, kui sain teada suure saladuse vastused. Autor suudab luua maalima, millesse on nii kerge uppuda ja kõik muud argitoimetused jäävad isegi tegemata. Igatahes minuga juhtus see pentsik lugu ja pikemalt sellel kahjuks ei peatu.

Loo peategelaseks on aga tragi tütarlaps Kerttily, kes annab endast kõik, et elus hakkama saada ja mitte alla anda. Ta peab lahti harutama mõistatuse, mis viib teda sellistesse seiklustesse, et mina kui lugeja kulgesin kaasa ja soovisin kogu hingest, et tal läheks hästi.

Ma siiralt tahan tänada raamatuautorit, kes suutis luua minu kui lugeja jaoks maailma, kus need inimesed, keda sa kõige rohkem usaldad võivad osutuda hoopis kellekski teiseks. Kui aega saan siis kindlasti loen ka värskelt ilmunud järgmise osa läbi.

Soovitan teistelegi, mis siis, et goodreadsi hinnang pole just see, mida võiks peale lugemist arvata. Kuid igal ühel on õigus omale arvamusele ja kõigile ei saagi alati meeldida.

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Tagasi sadulasse(2020)

Tagasi sadulasse(2020)(256lk)

Autor: Ene Sepp

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Sigridit ootab ees ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal oma ratsutamisoskust arendades. Ainus, mida selleks on vaja, on hea video jõuluvõistlustelt. Ränk õnnetus võistlustel tähendab aga suvise unistuse purunemist. Selle asemel peab ta toime tulema vigastuse, hirmude ja sõprade mõistmatusega. Ratsutamine on aastaid tema eluks olnud ja nüüd on see kadumas. Väikesed valged valed kuhjuvad ning kannatus katkeb nii vanematel kui sõpradel. Enam pole küsimus selles, et ta saaks välismaal oma ratsutamist arendada, vaid selles, kas ta üldse saab kunagi uuesti ratsutada?

Olles varemalt läbi lugenud selle autori raamatu Jagatud Suvi, siis seda raamatut raamatukogus nähes teadsin, et tahan seda lugeda. Kuna esimene raamat oli põnev ja kaasaelamist oli palju, siis ka see osa pole mingi erand.

Autor suudab luua maailma, kus lugeja tunneb ennast mugavalt ja saab tegelastele kaasa elada ning nautida seda kulgemist, mida lugu neile pakub. Ka selles loos oli see miski, mis viis mind selleni, et lugesin selle loo mõne tunniga läbi ja olen siiralt tänulik autorile, kes peale esimest osa jätkas selle osaga ja niimoodi ta meieni jõudiski.

Seekord võivad valed viia mõne tegelase sellise tohuvabohu kätte, kus ta tunneb, et talle pole enam midagi jäänud. Nagu vanarahvas ütleb; valel on lühikesed jalad on ka siin raamatus tõsi.

Mulle meeldis see lugu ja nüüd ei teagi, kas midagi uut on ka oodata samade tegelastega või oligi see neist viimane lugu. Kui loos on juba hobused ja võiduratsutamine, siis ei saa ju igav olla. Seda hirmugi ei olnud, et enam edasi ei loe ja jätan pooleli. Vastupidi, muudkui lugesin ja lugesin, vahel tundus, et lugu ise jääb natuke lühikeseks, kuid see polnud üldsegi nii.

Noortekatega on juba nii, et neis on see miski, mis võlub sind eheduse ja sina kui lugeja suudad mõneti end tegelastega samastada. Eks isegi olen ratsutamisest unistanud aga eks see vist unistuseks jääbki. Neid harjata tahaksin küll.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et selle raamatukomplekti lugemist te ei kahetse. Eelneva raamatu tutvustuse leiate samuti siit blogist.

Üks(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

23.Raamat erivajadustega inimesest (sobib nii füüsiline kui ka vaimne erivajadus)

Üks(2017)(384lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.
Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia.
Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.
Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali.
„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“
Daily Mail
„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“
Telegraph

Oh, kui kurb ja tõsine võib üks lugu olla. Kuigi lugemisest on mõned päevad möödas, siis mõtlen ikka sellele loole ja olen väga rahul, et seda lugesin, kuigi eks mõni pisar ka lõpuks tuli.

Mulle meeldis see raamat ja kiitused autorile, kes meieni selle loo tõi. Miski selles loos tundus nii tundlik ja hingekriipiv, et tegin isegi pisikese mõttepausi, enne kui järgmist peatükki alustasin.

Loo peategelased on Grace ja Tippi. Nad on Siiami-kaksikud ja nende lugu on nii kurb, et võtab elu üle järele mõtlema. Samuti nende elust ja olust ning neid ees ootavast esimesest koolipäevast. Igatahes mulle tõsiselt väga meeldis, mis siis et lugu ise oli kurb ja tõsine.

Kuidas lugu lõpeb ja mis neid veel ees ootab, seda lugege kallid sõbrad ise! Igatahes noorteromaanina üks minu lemmikumaid. Nüüd veel jäänud lugeda sama autori Õun ja vihm. Millal selle läbi saan, eks seda ole siis näha.

Teise ringi süda(2017)

owls-2020-cover-tbr

O.W.L. Magical Readathon

1.Iidsete ruunide teema – kaanel või pealkirjas on ❤️

Teise ringi süda(2017)(336lk)

Autor: Tamsyn Murray

36552511._SY475_

Tutvustus

Jonny ei ole tavaline teismeline.
Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.
Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda.
Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus.
Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga.
Igal viimasel kui päeval Leo võidab.
Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota.
Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus.
See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks.
See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Kõigepealt tahan tänada Irinat, kelle  lugemist tutvustava youtube kanali kaudu ma üldse selle põneva kuid samas ka maagilise lugemisele pühendatud väljakutse leidsin.

Selles loos on kaks tegelast, Jonny ja Niamh. Kaks täiesti erilist teismelist, kes peavad silmitsi seisma elu raskete aegadega.  Jonny ärkab iga päev haiglas, ta on aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.  Ta loodab iga päev, et nüüd on see päev, mil talle leitakse doonorsüda.

Niamh seevastu võitleb iga päev oma venna Leoga. Alati on tulemus üks ja see sama- tema vend võidab alati.  Tüdruk unistab salamahti elust ilma Leota. Ühel päeval, kui nad on puhkusel, muutub nende elu täielikult. Keegi ei oleks osanud oodata, et juhtub õnnetus, mis on neile kõigile raske.

Kindlasti jääb see lugu mulle pikaks ajaks meelde. Mulle läks see nii hinge, et poetasin lõpus isegi mõne pisara. Ma tundsin, et need kaks noort on väärt parimat ja et nende tulevik tuleks kindlasti parem. Ma lootsin kogu südamest, et nad jäävad kokku ja naudivad koosolemise hetki ja muudavad üksteise päeva eriliseks.

Ma ei pidanud pettuma.  Elasin nii kaasa, et ei tahtnud enne magama minna, kui sain teada lõpplahenduse. Vahelduseks on noortekaid päris mõnus lugeda. Eriti siis, kui oled lugenud midagi kurba või kriminaalset(verist).

Mulle lugu meeldis ja ma usun, et loeksin veel noortekaid. Praegu on selline tunne, et tahan lugeda midagi kerget ja millele ei peaks väga kaasa mõtlema. Kas keegi teab mõnda, mis oleks sarnane sellele loole ja näiteks ka Süü on tähtedel loole?

Igatahes kallid sõbrad soovitan seda raamatut lugeda, ma usun, et te ei pea kahetsema.

Soovin kõigile tugevat tervist ja näeme veel!