Ehtne petis(2018)

Ehtne petis(2018)(251lk)

Autor: E. Lockhart

40234532._SY475_

Tutvustus

Uus meisterlik põnevusromaan New York Timesi unustamatu menuki „Me olime valetajad” autorilt!

IMOGEN on jooksikust pärija, orb, kokk ja pettur.

JULE on võitleja, sportlane ja muutlik nagu kameeleon.

Intensiivne sõprus. Kadumine. Üks mõrv, võib-olla KAKS. Üks luhtunud ARMASTUSLUGU, või ehk kolm. Nürid esemed, maskeeringud, veri ja šokolaad. Superkangelased, spioonid ja KURIKAELAD. Tüdruk, kes keeldub inimestele andmast, mida nad temalt tahavad. Tüdruk, kes keeldub olemast see, kes ta kunagi oli.

Lugu noorest naisest, kes saavutab kuratlikku kavalust kasutades parema elu. Aga kui mitu korda on võimalik ümber kehastuda? Otsusta ise.

E. Lockhart ehk Emily Jenkins on kirjutanud nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele ning pälvinud oma loomingu eest hulgaliselt kirjandusauhindu. Goodreadsi lugejad on nimetanud ta parimaks noorteautoriks – selle tiitli sai ta tänu eesti keeleski ilmunud romaanile „Me olime valetajad“, mida tõlgiti 35 keelde.

See on ühtlasi ka minu viimane loetud raamat sel aastal. Väga põnev ja kaasahaarav aasta oli. Lugesin igatahes rohkem kui seda eelmine aasta, mis on väga hea. Eks üritan jätkata ka järgmisel aastal samas vaimus.

Seekordne lugu räägib kahest naisest, Imogenist ja Julest.  Eks selles loos juhtub nendega kõike ja kohati tundus, et mida ma nüüd äsja lugesin, kas see käis Imogeni või Jule kohta. Tekkis vahepeal segadus, kuid siis lõiku uuesti lugedes lahenes ka see.

Kuna peategelasteks oli kaks naist, siis mulle meeldis Jule kõige rohkem. Ma ei tea ise ka miks aga ta tundus olevat rohkem selline tüüp, kes suutis kõike ja sai iga olukorraga hakkama.

Imogen seevastu polnud just kõige meeldivam isiksus ja tema teod ja öeldud asjad ajasid mindki vihale.

Lugu ise sobib täiesti ajaviite lugemiseks. Ei pea väga palju kaasa mõtlema ja need 250 lehekülge läksid kui lennates. Kuna ma varemalt lugesin kunagi ammu autori esimest raamatut mis oli Me olime valetajad, siis otsustasin, et loen läbi ka selle loo ja kuigi kohati tundus lugu tõesti igav ja midagi ei juhtunud, siis mida edasi lugesin seda rohkem tahtsin teada, milline on siis lõpplahendus.

KES KRIITIKAT EI KANNATA, SIIS PALUN MITTE EDASI LUGEDA!

Mõtlesin pikalt kuidas sellest kirjutada ja tahan selle ausalt teile kallid blogikülastajad välja öelda.

Midagi jäi sellest loost puudu. Ma ise ootasin kindlasti midagi enamat, nagu seda oli eelnevalt ilmunud osa. Mingisugune särts jäi puudu ja kohati vajus lugu täiesti heietamise peale ära.  Eks oli loos ka põnevaid hetki, kuid neid oleks võinud tõesti rohkem olla. Ma ei taha olla väga kriitiline, kuid kuna lugesin seda ajaviiteks siis oli täitsa hea. Aga kui selle kuhugi reisile oleksin kaasa võtnud, siis vist oleks peale lugemist lõkkesse või merre visanud. Minu arvates ei vääri see lugu teistkordset lugemist. Muidugi maitsed on erinevad.  Kes tahab see võib lugeda ja igaüks saab sellest erineva lugemiselamuse. Eks ma olengi rohkem põnevike ja krimiromaanidega harjunud. Muidugi olen ennem ka noorteromaanide juurde sattunud, kuid midagi sellist polnud varem lugenud. Arvasin tõesti siiralt esimest raamatut lugedes, et teinegi võib-olla sama hea kui esimene,kuid paraku saab see lugu viie tähe asemel minult neli. Meeldis küll aga nagu ma ütlesin, siis midagi jäi puudu.