Üks väike valge tuvi(2019)

Üks väike valge tuvi(2019)(271lk)

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Lugesin küll selle loo mõned päevad tagasi läbi, aga tundsin, et pean võtma endale aega, et loetu rahulikult läbi mõelda ja oma emotsioonides selgusele jõuda.

Vahetevahel mulle meeldib noorteromaane lugeda ja niimoodi sattus mulle pihku see lugu. Seekord siis täitsa Eesti oma autor ja puha. Riiulit sobrades leidsin selle raamatu ja mulle isegi ei meenunud kust ma selle endale olin krabanud. Ma ei mõista siiani, miks ma selle raamatu lugemisega niikaua ootasin.

Kuigi lugu on üsna kurb ja traagiline, siis on selles see miski, mis mind endaga kaasa haaras ja enne ei suutnud lugemist lõpetada, kui sain teada suure saladuse vastused. Autor suudab luua maalima, millesse on nii kerge uppuda ja kõik muud argitoimetused jäävad isegi tegemata. Igatahes minuga juhtus see pentsik lugu ja pikemalt sellel kahjuks ei peatu.

Loo peategelaseks on aga tragi tütarlaps Kerttily, kes annab endast kõik, et elus hakkama saada ja mitte alla anda. Ta peab lahti harutama mõistatuse, mis viib teda sellistesse seiklustesse, et mina kui lugeja kulgesin kaasa ja soovisin kogu hingest, et tal läheks hästi.

Ma siiralt tahan tänada raamatuautorit, kes suutis luua minu kui lugeja jaoks maailma, kus need inimesed, keda sa kõige rohkem usaldad võivad osutuda hoopis kellekski teiseks. Kui aega saan siis kindlasti loen ka värskelt ilmunud järgmise osa läbi.

Soovitan teistelegi, mis siis, et goodreadsi hinnang pole just see, mida võiks peale lugemist arvata. Kuid igal ühel on õigus omale arvamusele ja kõigile ei saagi alati meeldida.

Tagasi sadulasse(2020)

Tagasi sadulasse(2020)(256lk)

Autor: Ene Sepp

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Sigridit ootab ees ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal oma ratsutamisoskust arendades. Ainus, mida selleks on vaja, on hea video jõuluvõistlustelt. Ränk õnnetus võistlustel tähendab aga suvise unistuse purunemist. Selle asemel peab ta toime tulema vigastuse, hirmude ja sõprade mõistmatusega. Ratsutamine on aastaid tema eluks olnud ja nüüd on see kadumas. Väikesed valged valed kuhjuvad ning kannatus katkeb nii vanematel kui sõpradel. Enam pole küsimus selles, et ta saaks välismaal oma ratsutamist arendada, vaid selles, kas ta üldse saab kunagi uuesti ratsutada?

Olles varemalt läbi lugenud selle autori raamatu Jagatud Suvi, siis seda raamatut raamatukogus nähes teadsin, et tahan seda lugeda. Kuna esimene raamat oli põnev ja kaasaelamist oli palju, siis ka see osa pole mingi erand.

Autor suudab luua maailma, kus lugeja tunneb ennast mugavalt ja saab tegelastele kaasa elada ning nautida seda kulgemist, mida lugu neile pakub. Ka selles loos oli see miski, mis viis mind selleni, et lugesin selle loo mõne tunniga läbi ja olen siiralt tänulik autorile, kes peale esimest osa jätkas selle osaga ja niimoodi ta meieni jõudiski.

Seekord võivad valed viia mõne tegelase sellise tohuvabohu kätte, kus ta tunneb, et talle pole enam midagi jäänud. Nagu vanarahvas ütleb; valel on lühikesed jalad on ka siin raamatus tõsi.

Mulle meeldis see lugu ja nüüd ei teagi, kas midagi uut on ka oodata samade tegelastega või oligi see neist viimane lugu. Kui loos on juba hobused ja võiduratsutamine, siis ei saa ju igav olla. Seda hirmugi ei olnud, et enam edasi ei loe ja jätan pooleli. Vastupidi, muudkui lugesin ja lugesin, vahel tundus, et lugu ise jääb natuke lühikeseks, kuid see polnud üldsegi nii.

Noortekatega on juba nii, et neis on see miski, mis võlub sind eheduse ja sina kui lugeja suudad mõneti end tegelastega samastada. Eks isegi olen ratsutamisest unistanud aga eks see vist unistuseks jääbki. Neid harjata tahaksin küll.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et selle raamatukomplekti lugemist te ei kahetse. Eelneva raamatu tutvustuse leiate samuti siit blogist.

Üks(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

23.Raamat erivajadustega inimesest (sobib nii füüsiline kui ka vaimne erivajadus)

Üks(2017)(384lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.
Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia.
Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.
Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali.
„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“
Daily Mail
„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“
Telegraph

Oh, kui kurb ja tõsine võib üks lugu olla. Kuigi lugemisest on mõned päevad möödas, siis mõtlen ikka sellele loole ja olen väga rahul, et seda lugesin, kuigi eks mõni pisar ka lõpuks tuli.

Mulle meeldis see raamat ja kiitused autorile, kes meieni selle loo tõi. Miski selles loos tundus nii tundlik ja hingekriipiv, et tegin isegi pisikese mõttepausi, enne kui järgmist peatükki alustasin.

Loo peategelased on Grace ja Tippi. Nad on Siiami-kaksikud ja nende lugu on nii kurb, et võtab elu üle järele mõtlema. Samuti nende elust ja olust ning neid ees ootavast esimesest koolipäevast. Igatahes mulle tõsiselt väga meeldis, mis siis et lugu ise oli kurb ja tõsine.

Kuidas lugu lõpeb ja mis neid veel ees ootab, seda lugege kallid sõbrad ise! Igatahes noorteromaanina üks minu lemmikumaid. Nüüd veel jäänud lugeda sama autori Õun ja vihm. Millal selle läbi saan, eks seda ole siis näha.

Ehtne petis(2018)

Ehtne petis(2018)(251lk)

Autor: E. Lockhart

40234532._SY475_

Tutvustus

Uus meisterlik põnevusromaan New York Timesi unustamatu menuki „Me olime valetajad” autorilt!

IMOGEN on jooksikust pärija, orb, kokk ja pettur.

JULE on võitleja, sportlane ja muutlik nagu kameeleon.

Intensiivne sõprus. Kadumine. Üks mõrv, võib-olla KAKS. Üks luhtunud ARMASTUSLUGU, või ehk kolm. Nürid esemed, maskeeringud, veri ja šokolaad. Superkangelased, spioonid ja KURIKAELAD. Tüdruk, kes keeldub inimestele andmast, mida nad temalt tahavad. Tüdruk, kes keeldub olemast see, kes ta kunagi oli.

Lugu noorest naisest, kes saavutab kuratlikku kavalust kasutades parema elu. Aga kui mitu korda on võimalik ümber kehastuda? Otsusta ise.

E. Lockhart ehk Emily Jenkins on kirjutanud nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele ning pälvinud oma loomingu eest hulgaliselt kirjandusauhindu. Goodreadsi lugejad on nimetanud ta parimaks noorteautoriks – selle tiitli sai ta tänu eesti keeleski ilmunud romaanile „Me olime valetajad“, mida tõlgiti 35 keelde.

See on ühtlasi ka minu viimane loetud raamat sel aastal. Väga põnev ja kaasahaarav aasta oli. Lugesin igatahes rohkem kui seda eelmine aasta, mis on väga hea. Eks üritan jätkata ka järgmisel aastal samas vaimus.

Seekordne lugu räägib kahest naisest, Imogenist ja Julest.  Eks selles loos juhtub nendega kõike ja kohati tundus, et mida ma nüüd äsja lugesin, kas see käis Imogeni või Jule kohta. Tekkis vahepeal segadus, kuid siis lõiku uuesti lugedes lahenes ka see.

Kuna peategelasteks oli kaks naist, siis mulle meeldis Jule kõige rohkem. Ma ei tea ise ka miks aga ta tundus olevat rohkem selline tüüp, kes suutis kõike ja sai iga olukorraga hakkama.

Imogen seevastu polnud just kõige meeldivam isiksus ja tema teod ja öeldud asjad ajasid mindki vihale.

Lugu ise sobib täiesti ajaviite lugemiseks. Ei pea väga palju kaasa mõtlema ja need 250 lehekülge läksid kui lennates. Kuna ma varemalt lugesin kunagi ammu autori esimest raamatut mis oli Me olime valetajad, siis otsustasin, et loen läbi ka selle loo ja kuigi kohati tundus lugu tõesti igav ja midagi ei juhtunud, siis mida edasi lugesin seda rohkem tahtsin teada, milline on siis lõpplahendus.

KES KRIITIKAT EI KANNATA, SIIS PALUN MITTE EDASI LUGEDA!

Mõtlesin pikalt kuidas sellest kirjutada ja tahan selle ausalt teile kallid blogikülastajad välja öelda.

Midagi jäi sellest loost puudu. Ma ise ootasin kindlasti midagi enamat, nagu seda oli eelnevalt ilmunud osa. Mingisugune särts jäi puudu ja kohati vajus lugu täiesti heietamise peale ära.  Eks oli loos ka põnevaid hetki, kuid neid oleks võinud tõesti rohkem olla. Ma ei taha olla väga kriitiline, kuid kuna lugesin seda ajaviiteks siis oli täitsa hea. Aga kui selle kuhugi reisile oleksin kaasa võtnud, siis vist oleks peale lugemist lõkkesse või merre visanud. Minu arvates ei vääri see lugu teistkordset lugemist. Muidugi maitsed on erinevad.  Kes tahab see võib lugeda ja igaüks saab sellest erineva lugemiselamuse. Eks ma olengi rohkem põnevike ja krimiromaanidega harjunud. Muidugi olen ennem ka noorteromaanide juurde sattunud, kuid midagi sellist polnud varem lugenud. Arvasin tõesti siiralt esimest raamatut lugedes, et teinegi võib-olla sama hea kui esimene,kuid paraku saab see lugu viie tähe asemel minult neli. Meeldis küll aga nagu ma ütlesin, siis midagi jäi puudu.