Minu Tenerife(Kompassiga kliimapagulane)(2019)(328lk)
Autor: Olavi Antons
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.
Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)
Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.
PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.
Olin siin mõnda aega mõelnud, et võiksin taas anda võimaluse minu sarja raamatutele ja valisin selle loo lihtsalt kaanepildi järgi. Eks avastamist oli ka selles loos palju ja muidugi saab siit ka korraliku ülevaate sellest, kuidas Tenerifel võiks oma äri ajada. Muidugi ei puudu ka loost kentsakad kohtumised ja olukorrad, mis panid ikka korralikult muigama.
Eks selle loo lugemisega, sain päris palju uut ja huvitavat teada ka Tenerife kohta. Olen varasemalt ilmunud minu Tenerifet lugenud, siis oli autoriks Mart Normet. Toona meeldis mulle ka too raamat ja ka see oli täitsa muhe lugemine. Eks reisides juhtub nii mõndagi ja ka nii oli Olaviga, kes suutis mind pisutki Tenerifet armastama panna.
Otsustasin, et jätkan vaikselt ka selle sarja lugemisega ja huviga ootan pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Muidugi on ka oodatud kõigi lugemismuljed selle raamatu kohta. Mulle ta igatahes meeldis ja eks mind võlus natuke ka kaanepilt. Uhke kiisuke, kes nii väga meenutas lapsepõlve, kui veel meie pere kiisuke elas.
Usun, et paljud teist on seda raamatut lugenud ja ei ole pidanud kahetsema. Mina igatahes küll ei kahetse, et lugesin seda raamaut poole hommikuni. Eks leidsin enda jaoks just selle, mida iga kord neist raamatutest otsin. Muidugi olen tänulik autorile ka pildigalerii eest. Oli mida uudistada ja mulle igatahes raamat meeldis.
Soovitan teilegi, usun, et see lugu võiks ka teile kallid sõbrad meeldida.
raamaturiiulike 