7. Raamat mis räägib armastusest, headusest, hoolimisest
Endel ja Kati(2022)(42lk)
Autor: Kadri Kiho
Kirjastus: Päike ja Pilv
Tutvustus
“Endel ja Kati” on lugu sõprusest ja hoolimisest. Eelkõige on see aga lugu meie sees peituvast julgusest, mille olemasolust meil tihti aimugi pole. Bussijuht Endel leiab suure portsu julgust päeval, mil tema sõber Kati hääle kaotab.
Raamatu “Endel ja Kati” idee võitis 2021. aasta Põlvepikuraamatu konkursil esimese koha.
See on lugu bussijuht Endlist, kes on alati sõbralik ja koos tema sõbra Katiga sõidavad nad bussiga läbi Tallinna ja koos tunnevad, et nad on tugevad. Kõik muutub aga ühel saatuslikul hommikul, kui Endel saab kurva uudise osaliseks ja peab leidma endas julgust, et ka üksinda hakkama saada.
Minu arvates oli see nii soe ja südamlik lugu sõprusest ja hoolimisest. Nii tore on lugeda lasteraamatuid, need kohe oskavad päeva helgemaks ja mõnusamaks teha. Ma naudin nende lugemist ja tore on olla ka kursis sellega, mis toimub lasteraamatute maailmas. Ma ei häbene seda ega hakkagi kellegi arvamuse järgi käituma. Ma laenutan ikka edasi ja loen, mind ei takista miski.
Igati armas lugu ja sobib igas eas lapsele lugemiseks. Eks see pisut õpetlik ka ole, et alati peab leidma endas seda julgust, et tulla ka toime üksinda ja mitte karta raskusi. Mina soovitan küll teistele lugemiseks ja usun, et lugu meeldib ka teile.
Kord elas ühes suures linnas poiss. Tal olid isa, ema ja maja puu otsas. Ühel päeval ilmus Povilase ellu rebane. Ja kui sinu ellu ilmub rebane, siis võib kõike oodata … See lugu räägib poisi ja rebase sõprusest, heldusest, kaotuse kurbusest ja leidmise rõõmust. Sellest, mis on tähtis kõigile, nii suurele kui väikesele. Õnnest.
See on lugu poisist nimega Povilas, kes elas koos ema ja isaga puu otsas. Juba siis olid nad omamoodi perekond. Kui ühel päeval kohtub Povilas rebasega, muutub tema elus kõik. See on lugu nende vahelisest sõprusest ja tegu on nii sooja looga, et mulle see ikka kohe väga meeldis.
Mulle väga meeldivad sellised lood sõprusest, need soojendavad alati hinge ja viivad kõik mured kaugele kaugele ära. Nii oli ka selle loo puhul ja ma tõsiselt nautisin lugemist. Leheküljed läksid kui lennates ja ma ei kahetse küll mitte midagi.
Kindlasti sobib see raamat igas eas lapsele lugemiseks, keda vähegi huvitavad lood loomadest ja sõprusest. Autor on suutnud nii palju meile edasi anda, et patt oleks lugemata jätta. Muidugi on ka illustraator vapustava töö ära teinud ja väärib tunnustamist.
Mulle meeldis ja kes veel lugenud pole, siis tehke seda kindlasti. Soe ja armas lugu, mis tekitab sinus sooja tunde peanupust kuni jalataldadeni, mina küll tundsin, et olen hoitud ja koos tegelastega siin loos.
3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi!
Luukere Juhani juhtumised(2020)(64lk)/Kuuvalgus(2022)(40lk)
Autorid: Triinu Laan ja Aki-Pekka Sinikoski
Kirjastused: Päike ja Pilv ja Rahva Raamat
Tutvustus
Luukere Juhani juhtumised
Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.
Kuuvalgus
Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat.
Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab.
Aki-Pekka Sinikoski on tuntud soome fotograaf, kes oma esikteoses debüteerib õrna ja puudutava looga, mida illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid.
Elamist ja elu mõtet kajastav raamat on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest.
Mõtteid raamatust luukere Juhani juhtumised
Kuna soovisin kaht raamatut, mis olid mu lemmikriiulis, siis need ma ka sain. Eks mõlemad on üsnagi populaarsed ja neid on ka teised lugenud kuid mind raputasid Juhani lood küll oma kentsakusega. Eks ta olegi lugu pensionile jäävast luukerest, kes leiab endale kodu memme ja taadi juures ja peale sinna kolimist, alles seiklused algavad. Vahva ja lõbus looke, just sellisest peategelasest, kellest iga päev ju ei loe. Värvikad pildid ka sinna juurde ja ongi põnev ja kaasahaarav lugu valmis. Mulle tõsiselt meeldis ja ilmselt ka see lugu on mõned päevad kindlasti meeles.
Kindlasti sobib see raamat lugemiseks lastele, kes otsivad seiklusi ja seda koos luukerega muidugi. Ma ei oodanud, et üks lasteraamat võiks mind raputada ja seda muidugi heas mõttes. Eks mul oli mitmeid mõtteid selle raamatuga seoses ja nüüd sain siis ka selle raamatu loetud ja oli just selline nagu ma ette kujutasin. Lõbus, kaasahaarav ja muidugi on selles loos ka oma mõte, aga seda ma teile ei ütle, otsige ise üles.
Soovitan ka teistele ja ma usun, et kes on seda raamatut lugenud ei ole pidanud seda kahetsema. Väärt raamat lastekirjanduse maailmas ja muidugi võib ju ka täiskasvanu seda lugeda. Peaasi, et ikka võluks ja kutsuks lugema. Eks seda pakub meile juba ka kaanepilt.
Mõtteid raamatust Kuuvalgus
See lugu viis mind hoopis teistsugusesse maailma kui seda oli eelmine raamat. Nimelt kohtusin ühe väikse poisiga, kelle ema lendas Kuule ja muidugi ajal kui taevas oli täiskuu ja õhus oli tunda maagiat. Oh ma olin sellesse loosse nii sisse elanud, et tundsin, et olen ise ka juba seal Kuul ja valvan teiste üle. Nii väga tahaksin leida maailma, kus on nii maagiat kui ka toredaid sõpru ja armastust. Ja ma leidsin selles raamatus selle maalima ja olen väga rahul, et selle raamatu endale koju kaasa krabasin.
Tore on sukelduda ka meie heade naabrite lastekirjanduse maailma ja ootan nüüd huviga veel mõnd soovitust, mida võiksin järgmisena lugeda. Loodan, et keegi veel armastab sealse riigi lastekirjandust ja on üht teist lugenud. Igatahes ma olen vist senimaani sellest loost võlutud ja mulle meenuvad need kaunid pildid, mis seda lugu rikastasid.
Väga südamlik lugu, mis jääb kindlasti kauaks ajaks meelde ja ma ei unusta seda maailma veel nii pea. Soovitan ka teistele.
Täiskasvanud teavad, et kalli lemmiklooma elu on palju lühem kui inimesel, kuid kuidas seda lapsele seletada? Südamlik ja helge lugu räägib sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad. Lugu saab jälgida paralleelselt eesti ja võru keeles. Varem on Triinu Laanelt (Ojarilt) ilmunud samuti kakskeelne lasteraamat “Suur must koer. Suur must pini”.
Antud raamat viis mind taas lasteraamatute lainele.. Südamlik ja helge lugu räägib, meile loo sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad. Lugu on nii eesti kui ka võru keeles. Eks siis üks ütlemata kurb ja südamlik lugu kassikesest, kes on juba väga vana, kuid keda kõik väga hoiavad ja nii ta koos inimestega elabki.
Kindlasti võtan autorilt varem ilmunud raamatu ka endale lugemisse, eks näis millal aga ka see lugu väärib just oma sisu poolest lugemist, seda võivad lugeda nii noored kui ka vanad. Ilmselt lastele peaks natuke lapsevanem ka seletama, kuigi usun, et nii mõnigi on teist juba seda raamatut lugenud ja seda nautinud.
Ka mina nautisin seda lugu ja eks ka see lugu läks mulle väga hinge, sest samamoodi nagu eelmises loos oli ka selles nii kurbust kui ka rõõmu. Ja eks mind tõmbasid lugema ka kaanepilt ja illustratsioonid.
Usun, et ka see raamat on väärt seda, et teda loetakse ja ta ei vajuks ära unustuse hõlma. Samuti on seda lugu võimalik lugeda nii eesti kui ka võru keeles. Lugege ja te saate teada, mis kassikesest saab..
OKTOOBER: Loe raamatut, mida soovitab LV grupis olev raamatukoguhoidja!
Õnnelike õhtulugude sahtel(2014)(64lk)
Autor: Hilli Rand
Kirjastus: Päike ja Pilv
Tutvustus
Ühes üsna tavalise maja üsna tavalises toas asub üks kapp. Pealtnäha on ka kapp üsna tavaline, kuid seda ei saa öelda altpoolt teise sahtli kohta! Vahetevahel õhtuti, kui see sahtel ei ole päris kinni lükatud, vaid vahele on jäänud pisike pragu, poeb sealt välja mõni väike õhtulugu. Ja siis jõuab see õhtulugu kas emani või isani või vennani või vanaemani või veel kellegi teiseni. Vaja ainult kinni napsata ja lastele edasi jutustada!
Ma tunnistan ausalt, et lappasin selle kuu albumit ja otsustasin selle raamatukese kasuks. Ja ma ei pidanud üldse pettuma. Kes siis suudaks lasteraamatutele vastu panna. Mina see igatahes küll ei ole. Lõbusad lood lastele ja kindlasti väärt raamat, mida avastada koos lapsega või siis soovitada lapsele lugemiseks.
Muidugi on see autor mulle üsna tundmatu, kuid nüüd olles raamatu läbi lugenud tunnen, et peaksin rohkem lasteraamatuid taas lugema. Nendes on see lõbusus ja lihtsus, mida argipäevas nii väga palju pole. Eks me kõik vajame teed reaalsusest välja ja minul on nendeks erinevate raamatute lugemine.
Väga palju ei tahakski ära rääkida, usun, et need kes on raamatut lugenud nõustuvad, et tegemist on vahva raamatuga ja selle seltsis juba igav ei tohiks hakata.
Nelja-aastasel Suusil ei tule õhtul und ja isa soovitab tal hakata lambaid lugema. Kuna tüdrukule see mõte ei meeldi, siis aitab kogu pere nuputada, keda kõike veel saab lugeda. Jutuks tulevad kollid, Kotionu, miilits ja vanapagan ja teised, kellega vanasti lapsi hirmutati, kuid kes järele mõeldes nii koledad polegi.
Laenutasin selle raamatu endale täitsa juhuslikult. Lihtsalt tekkis tahtmine taas mõni lasteraamat läbi lugeda ja see lugu oli vapustavalt hea ning ladusalt kirjutatud.
See on ühtlasi lugu pisikesest tüdrukust nimega Suusi, kes ei saa kuidagi õhtul und ja püüab kuidagi magama jääda. Ta ei taha lambaid enam lugeda ja otsib oma perelt abi. Ta ei oska aimatagi, milliseid elukaid on kunagi olnud ja mis kõik laste hirmutamiseks välja pole mõeldud. Muidugi meeldisid mulle ka loo juurde sobivad pildid.
Aitäh autorile, kes meieni selle loo tõi ja samuti ka illustraatorile, kes need pildid valmis tegi. Samas on tegemist selle kuu vapustavalt ilusa kaanepildiga looga. Mulle meeldib lasteraamatuid lugeda ja ma ei häbene seda ka teistega jagada. Eks täiskasvanuna tahad isegi lugeda mõnd lugu lapsepõlvest või avastada uuema aja lasteraamatuid. Nii lihtsalt on ja jääb.
Kaanekujundus juba kutsub seda raamatut lugema ja kui kiikad ka raamatusse, siis saad kindlasti mõnusa lugemiselamuse. Lugege kindlasti!
„Tänapäeval on kõigi nimi Sorry“ on terav, emotsionaalselt laetud portree 12aastasest Biancast, kellel peaks tema ema sõnul olema kaasas kasutusjuhend. Kodus keerleb elu Bianca noorema venna ümber, kelle süda on haige. Isa juurde on tüdruk oodatud igal teisel nädalavahetusel. Bianca oskab suurepäraselt vaikida, kuid oma mõtteid ta vaigistada ei suuda. Ja siis äkki istub Bianca elutoas tema lemmiknäitleja Billy King! Tüdruk hakkab tasapisi mõistma, et ta suudab oma tundeid väljendada. Flaami kirjanik Bart Moeyaert on Astrid Lindgreni mälestusauhinna ALMA laureaat.
Mõtlesin pikalt ja nüüd paar päeva hiljem suudan ka sellest raamatust kirjutada. See on ühtlasi lugu 12-aastase Bianca elust, kelle vend on südamehaige ja kes peab peale vanemate lahutust ema juures elama. Tema sisemisest elust ja mõtetest pakatav lugu on ühelt poolt nii kurb ja samas pisut ka on loos, vähemalt minu arvates reaalsust, eks on pärismaailmas ka selliseid peresid, kus ema haige lapse tõttu on teise lapse justkui tema arvates pisut tagaplaanile jätnud. Muidugi mitte halvas mõttes.
Eks see selline lühike kuid samas hästi edasi antud lugu ole, kus peategelane püüab hakkama saada vanemate lahutuse ja sellega, et tema vend on südamehaige ja saab alati selle mida tahab. Tema mõtteid oli täitsa põnev lugeda ja ootan pakkumisi sarnastele raamatutele.
Mul on hea meel, et minu maikuu lugemistele saab just selle raamatuga lõpp tehtud. Oli väga värvikirev kuu ja usun, et juunis leian samuti aega lugemiseks, tahaksin rohkem aga eks kohustusi on ka palju ja need võtavad ka oma aja.
Eks sellised lood vajavadki rohkem aega, et neist siis mõne aja möödudes kirjutada ja tunnistan, et alguses olin pisut kahtlev ja kohati tundus lugu selline punnitud ja arusaamatu, kuid nüüd peale lugemist mõistsin Bianca elu hästi ja olen isegi lahutatud vanema laps ja tean, mis tunne on kui sind maha jäetakse. Ka mind kasvatas ema ja me mõlemad õega kasvasime ilma isata. Eks see raske oli aga minu EMA on parim.
Usun, et see lugu kõnetab teist mitmeid ja te leiate tee selle raamatu lugemiseni. Nii, et mis muud kui lugema!
MAI: Uuri enda raamatukogu töötajate nimesid. Loe raamatut, mille autori nimi kattub kas eesnime või perekonnanimega.
Päike läheb puhkusele(2012)(32lk)
Autor: Kristi Kangilaski
Kirjastus: Päike ja Pilv
Tutvustus
Päike tunneb, et ta on väga väsinud ja otsustab puhkusele minna. Ta muudab end kollaseks kassiks,hüppab taevast alla ja leiab mõnusa kodu väikese poisi ja tema vanemate juures. Mis juhtub aga ilmaga siis, kui päikest enam taevas pole?
Raamat märgiti ära 2011. aastal Põlvepikuraamatu konkursil ja selle väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.
Üks ütlemata mõnus looke sellest, kuis Päike tunneb, et ta on väsinud ja otsustab minna puhkusele. Temast saab kollane kassike ning ta leiab mõnusa kodu väikese poisi ja tema vanemate juures. Nii tore ja ladus lugemine oli. Kes tahab aga teada, mis saab siis, kui meie taevas enam Päikest pole, siis vutt-vutt lugema.
Nautisin lugemist väga ja loodan, et leian veel sel kuul aega, et midagi sama toredat läbi lugeda.
Vahel on tore lugeda midagi sellist, kus alati peategelaseks ei pea olema laps või täiskasvanu. Võib olla ka kollane Päike.
Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et te ei pea seda lugemisaega kahetsema.
Siniste huntide linnas elavad ainult sinised hundid. Nad on väga korralikud ja neile ei meeldi üllatused. Nad joovad sinistest tassidest ja kirjutavad siniste pliiatsitega. Igal hommikul tiriseb kõigis majades täpselt samal hetkel äratuskell. Ühel päeval aga ilmub linna punane hunt. Ta naeratab ja vilistab omaette. Midagi niisugust pole sinised hundid veel kunagi teinud ega näinud. Siniste huntide maailm pöördub pea peale. “Siniste huntide linn” aitab aru saada, et me kõik oleme erinevad ja see just muudabki elu värviliseks.
Lugu ühest omapärasest linnast, kus elavad ainult sinised hundid. Nad on korralikud ning neile ei meeldi üldsegi üllatused. Nad joovad sinistest tassidest ja kirjutavad ainult siniste pliiatsitega. Samuti ärkavad nad igal hommikul täpselt ühel ajal. Kuid ühel päeval ilmub nende linna punane hunt. Ta on rõõmsameelne ja talle meeldib väga vilistada. Sinised hundid on väga üllatunud ja nende elu võtab pööraselt teistsuguse suuna. Mis nendega juhtub ja milline eesmärk on punasel hundil? Kust ta küll nende linna sai ja Miks?
Ma lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et nii tore, et on kirjutatud raamat, kus kõik inimesed ei saa olla üksteisega sarnased ja teha täpselt samu asju, mida teised teevad. Kohati oli ka kurb lugeda siniste huntide linnast, kus kõik oli täpselt paika seatud ja seal ei juhtunud midagi ootamatut. Kui siis see, et nende linna ilmus teist värvi hunt.
Mõnus lugemine igatahes ja need leheküljed läksid kui lennates. Usun, et sobib ka lastele lugemiseks, aga samuti võivad seda kõik lugeda, sõltumata vanusest.
7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)
Koer nimega Sam(2015)(112lk)
Autor: Edward van de Vendel
Tutvustus
Kõik muutub Kixi elus, kui ühel päeval ilmub nende pere õuele ilus valge mäestikukoer.
Poiss saab selle salapärase koeraga sõbraks ja paneb talle nimeks Sam. Kõige parema meelega veedab Sam oma päevi Kixi seltsis ja talle meeldib hirmsasti kogu aeg pai saada. Kixil on aga mure: mis siis, kui Sami omanik tahab koera tagasi?
Ühel verd tarretama paneval ööl peab Kix tõestama, kui väga ta seda koera armastab.
Mulle väga meeldis see lugu. Südantsoojendav ja aus lugu, koerast nimega Sam, kes peab tegema oma elu suurima valiku. Kas ta teeb ka õige otsuse, seda peate te ise lugema. Minu jaoks oli tegu täitsa tundmatu kirjanikuga. Kuid ma vajasin midagi kerget lugemiseks, seega valisin need kaks lugu Samist. Lugu jutustab koerast nimega Sam, kes on endale kaua otsinud uut peret. Tegu on sellise suure ja valge koeraga, kes Kixi meelest võib olla isegi kummituskoer. Ühel päeval aga tuleb koer neile lähemale ja lapsed veenduvad, et tegu pole sellega, keda nad mõtlesid. Nii igapäevaga sõbruneb koer nendega ja nende farmi loomadega aina rohkem ja rohkem. Kuid siis muutub ühel päeval kõik. Kas Kix ja tema perekond saavad Sami endale või peab koer minema tagasi sinna peremehe juurde, kellega ta varem elas. Kui tahate teada, mis edasi saab, siis lugege kindlasti. Nii soe ja südamlik lugu. Puudutas mind väga. Loodan peagi ka teise osa läbi lugeda. Soovitan kõigile seda lugemiseks. Vahel on vaja selliseid lugusid, mis sind argirutiinist välja raputaksid. Ja see raamat oli kõike seda. Ja ma ei pidanud pettuma. Midagi pikemalt ei räägi, sest siis poleks teistel enam põnev. Soovitan lugeda kallid sõbrad. Kohtume peagi jälle!
raamaturiiulike 