Eragon(Pärandi saaga 1.osa)(2005)(496lk)
Autor: Christopher Paolini
Tutvustus
Üks poiss…
Üks lohe…
Maailm täis seiklusi.
Kui Eragon leiab metsast sileda sinise kivi, peab ta seda vaese talupoisi õnnelikuks avastuseks: võib-olla saab selle eest perele talveks liha varuda. Ent kui kivist koorub ilus, safiirsinine lohepoeg, mõistab Eragon peagi, et on komistanud pärandi otsa, mis on peaaegu niisama vana kui Impeerium ise.
Üleöö võtab tema lihtne elu onu Garrow’ talus pöörde ja ta leiab end hukatuslikust uuest maailmast, täis saatusekäike, võlukunsti ja võimu. Juhiks vaid iidne mõõk ja vana jutuvestja Bromi nõuanded, peavad Eragon ja noor lohe Saphira pääsema eemale ohtlikest väljadest ja tumedatest vaenlastest Impeeriumis, mida valitseva kuninga kurjusel pole piire. Kas Eragon suudab astuda legendaarsete Loheratsanike jälgedes? Impeeriumi saatus võib olla tema kätes…
Lõpuks leidsin minagi tee Pärandi saaga raamatuteni. Oh seda lugu. Palju pööraseid seiklusi. Tavaline talupoiss Eragon ja siis üks öö muudab kõike. Ja muidugi ei saa mainimata jätta lohe Saphirat, kes on poisile igati toeks. Kui ta veel avastab, et temast saab Loheratsanik. Seikluseid on päris palju ja rändamist ka. Muidugi ka kurbi kaotusi, mis muserdasid isegi natuke mind. Ma ei saa öelda, et lugu oli jama. Pigem oli asi minus, ma ei tea miks ma nii kaua selle sarja lugemisega ootasin. Paljud on mulle seda sarja lugemiseks soovitanud. Nüüd võtsin ette ja ei kavatse enne lõpetada kui kõik osad loetud, mingu aega kui palju tahes. Mulle fantaasia lood meeldivad ja seegi lugu polnud mingi erand. Muidugi lohedega raamatud on minu lemmikud. Oh, kus tahaks et endalgi oleks kuskil lohe, kes mind kõige halva eest kaitseb, nagu seda oli Eragonil. Filmi pole näinud aga ma usun, et parandan selle vea. Lugu oli põnev ja igav juba ei hakanud. Sain teada ka seda, et autor oli kõigest 17-aastane kui tal see raamat ilmus. Korralik saavutus. Mina selles eas ei kirjutanud veel midagi. Igatahes nautisin lugemist ja loodan, et saan peatselt ka järgmised osad. Põnevust kruviti iga leheküljega järjest suuremaks. Mulle meeldis ka see, et Eragon oli täitsa tubli ja julge eriti kui ta ise oli veel üsnagi noor. Lugu meenutas peaaegu juba Sõrmuste isandat aga seal polnud lohesid. Igatahes olid siingi esindatud haldjad, päkapikud ja vardjad muidugi ka kuri kuningas ja tema pahalased urgalid ja nende ninamees Vari. Mulle meeldis ja see lugu pani isegi kohati minul mõne adrenaliinirohke sündmuse peale südame kiiremini põksuma. Soovitan kõigile seda lugeda ja kindlasti noortele, ma usun, et neile meeldib see sari kindlasti! Päikest kõigile siia vihmasesse sügisesse.
raamaturiiulike 