Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

30. Raamat, mille kaas on kollast värvi

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)(320lk)

Autor: Raul Oreškin

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.

Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.

Mõnus kulgemine taaskord koos autoriga, kuid seekord Peipsiääres külas nimega Varnja. Mulle meeldis, et autor oli suutnud luua sellise mõnusa loo, kus ei hakanud kordagi igav ja sealne seltskond oli ikka parajalt värvikas.

Olen isegi käinud seal kandis, kuid Varnja külla pole veel sattunud. Eks siis millalgi tuleb sealne paik läbi käia. Usun, et avastamist on seal üpriski palju.

Mulle meeldib vahest lugeda Minu-sarja raamatuid ja mega äge on see, et ilmub ka lugusid oma kallist Eestimaast. Ükskõik mis kohaga siis on tegemist. Loodan, et keegi kunagi ka Minu Võru kirjutab.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist. Peipsiveer on kindlasti koht, mis vajab tutvustamist, et palju rohkem inimesi leiaks tee sinna ja muidugi kes ei tea siis selle koha kuulsaid Peipsi sibulaid ja nende mõnusat mekki.

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole veel seda lugu endale lugemisse haaranud. Usun, et teilegi kallid blogilugejad võiks see raamat meeldida.

Serafima ja Bogdan(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

5. Sinu raamatukogus (see kust sa enamasti käid laenutamas) 2019. aastal enim laenutatud raamat

Serafima ja Bogdan(2017)(560lk)

Autor: Vahur Afanasjev

Kirjastus: Vemsa OÜ

Tutvustus

Vahur Afanasjevi (1979) saagalik romaan „Serafima ja Bogdan“ jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.

Romaani keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.

Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.

Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Trükist ilmestavad Eesti kunsti suurkuju Peeter Alliku (1966) tekstitundlikud linoollõiked.

illustraator Peeter Allik
kujundaja Külli Tammes

Seekord siis selline lugu. Lugu ise on ladus ja mulle meeldis ka kirjaniku mõnus kulgemine. Sündmused leiavad aset Peipsiveere külas, peale teist maailmasõda Nõukogude ajal.

Sealne eluolu ja värvikad tegelased lisavad loole ainult juurde. Mulle meeldis ja nüüd tahaks endalegi seda raamatut riiulisse, et siis aja möödudes seda uuesti lugeda või sirvida.

Mulle meeldis ka see, et lugu ei olnud selline kuiv ja aeglane vaid liikus omaselt ühtlases tempos ja hea oli loo kulgemist jälgida. Erinevate tegelaste elu ja kuidas nad sellega toime tulid. Sealne eluolu ja kõigega hakkama saamine.

See pole just raamat, mida võiks lugeda nagu mõnd põnevikku, hoopis vastupidi. Lugesin isegi peatükkide kaupa ja vahel tegin pausi, et kõik loetu kenasti läbi mõeldud saaks.

Soovitan küll lugeda, kuid eks igal raamatul on oma aeg ja koht.