Need vaiksed laaned(2022)(288lk)
Autor: Kimi Cunningham Grant
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Tutuvustus
Lummav lugu paksude laante keskel kasvavast tüdrukust Finchist, kes pole kaheksa-aastasena kunagi käinud kaupluses ega näinud rohkem inimesi kui saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, kuid oskab peast tsiteerida Walt Whitmani ja Emily Dickinsoni.
Dramaatilise perekonnaloo, millest ei puudu ka kriminaalsed elemendid, edenedes kooruvad välja üha sügavamad elu keerdkäigud, mis on tüdrukut kasvatava üksikisa Cooperi sellise olukorrani viinud. Nende kahe ellu on segatud nii hülgamine lapsepõlves, Afganistani sõda, vanavanemad, ränk õnnetus, elupäästmine kui ka Cooperi parim sõber.
Elu metsikus looduses on rahulik ja imeline, kuni Jake neile kord aastas linnast varusid toob. Mida lähemale iga-aastane 14. detsember jõuab ja tühjemaks saab sahver, seda sügavamat hirmu Cooper sel aastal aga sügaval südames tunneb. Ning kui ta ühel päeval oma maal asuvas metsas hirve küttides kahtlase naabrimehe Scotlandi asemel hoopis ilusat pikajuukselist punapäist tütarlast näeb, aimab ta süda juba halba. Kuid seda, mismoodi see mõjutab tema ja ta tütre Finchi edasist elu, ta veel ei tea …
See on puudutav ja pingeline lugu ellujäämisest, ohverdamisest ja sellest, kui kaugele võib minna isa, kui ta seisab silmitsi kõige kallimate kaotamisega.
See oli üks selliseid lugusid, mis taaskord oma erilisuses jääb ilmselt pikaks ajaks meelde. Lugu üksikisa Cooperist ja tema tütrest Finchist, kes on kaheksa aastane ja kogu oma senise elu elanud paksude laante vahel. See on elu, mida nad on mineviku tõttu sunnitud elama ja keegi ei tohi teada saada, et nad seal metsamajakeses elavad. Kuid ühel päeval märkavad nad punaste juustega tüdrukut? Kes ta on ka mis ta seal metsas teeb? Kas ta tõesti märkas neid või neile see vaid tundus nii?
Mul on siiralt hea meel, et see lugu mind endasse neelas ja enne lahti ei lasknud, kui loo läbi lugesin. Selles loos oli nii pinget kui ka pisut kriminaalset tausta, mis meile kui lugejatele vähehaaval ette mängitakse. Nautisin seda lugu väga ja tunnistan, et esmamulje põhjal valisin selle loo kaanepildi järgi. Mind nii paelusid need puud seal rohelisel taustal ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Eks roheline ole mu lemmikvärv ka.
Cooper püüab olla hea isa ja koos Finchiga seal metsamajakeses elades loodavad nad mõlemad ainult sellele, et nende hea sõber Jake, neile igal aastal 14. kuupäeval linnast kaupa toob. Kas ka sel korral jõuab Jake kohale või mitte, seda saate ise lugeda. Eks sõjaveteranina on ka Cooperil omad sünged hirmud ja ta püüab nendega ka omamoodi toime tulla. Nad mõlemad ei oska aimatagi, et hirvejahil käies kohatud tüdruku nägemine võib nende senist rahulikku ja vaikset elu täielikult muuta. Ja seda kardinaalselt.
Ma nautisin selle dramaatilise loo lugemist ja usun, et sel kuul veereb nii mõndagi head lugemist minu lugemisteele. Kuigi lugu oli pisut raske temaatikaga, siis oli selles loos ka sügavat kiindumust ja ka rõõmsaid hetki. Igal ühel meist siin maailmas, on lubatud elada oma elu just nii, nagu ta seda heaks arvab. Nii ka selles loos. Soovitan kindlasti ka teistele, kes tahavad nende kahe tegelase loost rohkem teada saada.
raamaturiiulike 