Daam ja auto, päikeseprillid ja püss(1992)

Lugemiseväljakutse 2023

5. Üks raamat “Mirabilia” sarjast

Daam ja auto, päikeseprillid ja püss(1992)(208lk)

Autor: Sebastien Japrisot

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Sébastien Japrisot (õige nimega Jean-Baptiste Rossi), sünd. 1934, on tõlgitumaid prantsuse põnevusromaanide autoreid.
Tema anne kirjutada «kriminaalromaane ilma politseita» ilmneb selgesti ka käesolevas teoses, mille sündmustik hakkab hargnema noore neiu äkilisest otsusest minna šefi teadmata väikesele lõbusõidule tema autoga.

Kui ikka tuhnida ja tuhnida oma koduses raamaturiiulis, siis leiad ka midagi sellist, mille lugemine läheb ikka väga ladusalt ja kõigele lisaks saad teada, et sul on seda sarja suvilas veel ja nüüd kibeled taas sinna, et mõned koju tassida. Loodan, et järgmised raamatud väga kaua ei pea ootama, millal neid loetakse. Püüan suures lugemistuhinas lugeda ka neid raamatuid, mida ma olen endale ostnud, koju tassinud või niisama tasuta saanud. Mul on hea meel, et ma sõna otseses mõttes selle raamatu otsa koperdasin.

Põnev ja kaasahaarav oli kindlasti, kuna ma pole varem seda autorit lugenud ja mul on hea meel, et ma ta kusagilt odavmüügilt endale koju tassisin. Miks ta niikaua lugemist ootas, ma ei tea seda isegi. Eks lugemine läks üsna kiirelt ja nüüd mõtlengi, et äkki kellelgi on mulle mõni selle sarja raamat veel lugemiseks pakkuda, mis talle endale väga on meeldinud. Ootan soovitusi.

Kindlasti on see täitsa sobilik põnevik, kui tahta niisama ajaviiteks midagi lugeda. Eks kaasa elada saab ikka ja eks siingi on värvikaid nüansse, mis sobivad igale lugejale. Eks tutvuge ise!

Linnulaegas(2019)

Linnulaegas(2019)(248lk)

Autor: Josh Malerman

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Sellele ei tohi mitte ainsatki pilku heita. Esialgu levivad ainult kuulujutud inimestest, kes millelegi pilgu heitnuna võtavad endilt elu. Äsja lapseootele jäänud Malorie ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Aga need liiguvad järjest lähemale ja lähemale, kuni naine avastab, et on jäänud ohtlikku maailma üksinda. Ta peab leidma pelgupaiga nii endale kui ka oma veel sündimata lapsele.
Viis aastat hiljem istub Malorie paadis, silmad tugevasti kinni seotud, ja sõuab mööda jõge allavoolu. Pimesi aerutamine on raskem kui ta ette kujutas. Tema ja paadis istuvate väikeste laste ainsaks lootuseks on, et aastaid tagasi kuuldud telefonikõne katkendlik salvestus juhatab neid õiges suunas. Aga enne tuleb läbida pikk teekond allavoolu ja nad ei ole sellel jõel üksi.

Josh Malerman (sünd 1975) on ameerika kirjanik ja laulukirjutaja. Tema debüütromaani „Linnulaegas“ (ingl Bird Box) põhjal vändatud samanimelist filmi vaatas Netflixis avanädala jooksul 45 miljonit inimest.

„Kõhedaksvõttev põnevik, mida võib väljateenitult võrrelda nii Hitchcocki filmiga „Linnud“, Stephen Kingi parimate tekstidega kui ka kultuskirjaniku Jonathan Carrolli loominguga.“ – Kirkus Reviews
„Raamat lausa nõuab enese läbilugemist ühe hingetõmbega, ise teksti sõrmede vahelt piiludes.“ – Hugh Howey
„See võrratult veenev romaan sisaldab tuhandeid tasaseid vihjeid, kuid väldib peenutsemist. See on kirjutatud nii kergelt, nii tõhusalt, nii otse, et lugesin seda tõelise imetlusega.“ – Peter Straub

Lõpetasin selle raamatu eile hilja öösel ja miski selles loos jäi mind kummitama. Mis oli see miski, mis inimesi neid tegusid tegema pani? Miks see valis just selle hetke, et inimkonda rünnata? Eks kui natuke tagasi mõtlen, siis usun, et leian neile küsimustele vastused. Tean, et olemas on ka film, kuid ma pole selle vaatamiseni jõudnud. Nüüd ei tea, kas tahangi seda näha.

Ma pole midagi sellist varem lugenud ja minu jaoks oli see lugu uudne ja huvitav, aga samas ka õudne ja sellises maailmas ma küll elada ei tahaks. Eks seda raamatutki võib nimetada maailmalõpu raamatuks, kuna inimesi langeb kui loogu. Ja nad teevad seda kõike endale ise! Nad lähevad peale miski nägemist hulluks ja teevad selliseid asju, mida ei oska isegi unes näha.

See lugu on üks selliseid, mis mind kindlasti kummitama jääb, kuigi loodan, et see peagi möödub. Ma muidugi elasin peategelasele Maloriele kaasa ja lootsin kogu südamest, et tema ka kaks last jõuavad sinna, kuhu nad parasjagu teel olid. Eks selles loos oli muidugi ka kurbust ja viha. Samas olid ka mõned rõõmsad hetked. Eks lugemine oli hea, kuid temaatika oli minu jaoks üsnagi raske. Masendav ja kurb lugemine on alati see, mis mulle pikaks ajaks meelde jääb.

Vot soovidata ei oska, kuna ei tea kellele võiks veel selline lugu huvi pakkuda. Jõulupühade ajal küll seda raamatut lugeda ei soovita. Nii masendavat lugu polegi ammu lugenud. Eks see masendus mõjus mullegi ja vahepeal lausa vajasin midagi muud.

Ehtne petis(2018)

Ehtne petis(2018)(251lk)

Autor: E. Lockhart

Tutvustus

Uus meisterlik põnevusromaan New York Timesi unustamatu menuki „Me olime valetajad” autorilt!

IMOGEN on jooksikust pärija, orb, kokk ja pettur.

JULE on võitleja, sportlane ja muutlik nagu kameeleon.

Intensiivne sõprus. Kadumine. Üks mõrv, võib-olla KAKS. Üks luhtunud ARMASTUSLUGU, või ehk kolm. Nürid esemed, maskeeringud, veri ja šokolaad. Superkangelased, spioonid ja KURIKAELAD. Tüdruk, kes keeldub inimestele andmast, mida nad temalt tahavad. Tüdruk, kes keeldub olemast see, kes ta kunagi oli.

Lugu noorest naisest, kes saavutab kuratlikku kavalust kasutades parema elu. Aga kui mitu korda on võimalik ümber kehastuda? Otsusta ise.

E. Lockhart ehk Emily Jenkins on kirjutanud nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele ning pälvinud oma loomingu eest hulgaliselt kirjandusauhindu. Goodreadsi lugejad on nimetanud ta parimaks noorteautoriks – selle tiitli sai ta tänu eesti keeleski ilmunud romaanile „Me olime valetajad“, mida tõlgiti 35 keelde.

See on ühtlasi ka minu viimane loetud raamat sel aastal. Väga põnev ja kaasahaarav aasta oli. Lugesin igatahes rohkem kui seda eelmine aasta, mis on väga hea. Eks üritan jätkata ka järgmisel aastal samas vaimus.

Seekordne lugu räägib kahest naisest, Imogenist ja Julest.  Eks selles loos juhtub nendega kõike ja kohati tundus, et mida ma nüüd äsja lugesin, kas see käis Imogeni või Jule kohta. Tekkis vahepeal segadus, kuid siis lõiku uuesti lugedes lahenes ka see.

Kuna peategelasteks oli kaks naist, siis mulle meeldis Jule kõige rohkem. Ma ei tea ise ka miks aga ta tundus olevat rohkem selline tüüp, kes suutis kõike ja sai iga olukorraga hakkama.

Imogen seevastu polnud just kõige meeldivam isiksus ja tema teod ja öeldud asjad ajasid mindki vihale.

Lugu ise sobib täiesti ajaviite lugemiseks. Ei pea väga palju kaasa mõtlema ja need 250 lehekülge läksid kui lennates. Kuna ma varemalt lugesin kunagi ammu autori esimest raamatut mis oli Me olime valetajad, siis otsustasin, et loen läbi ka selle loo ja kuigi kohati tundus lugu tõesti igav ja midagi ei juhtunud, siis mida edasi lugesin seda rohkem tahtsin teada, milline on siis lõpplahendus.

KES KRIITIKAT EI KANNATA, SIIS PALUN MITTE EDASI LUGEDA!

Mõtlesin pikalt kuidas sellest kirjutada ja tahan selle ausalt teile kallid blogikülastajad välja öelda.

Midagi jäi sellest loost puudu. Ma ise ootasin kindlasti midagi enamat, nagu seda oli eelnevalt ilmunud osa. Mingisugune särts jäi puudu ja kohati vajus lugu täiesti heietamise peale ära.  Eks oli loos ka põnevaid hetki, kuid neid oleks võinud tõesti rohkem olla. Ma ei taha olla väga kriitiline, kuid kuna lugesin seda ajaviiteks siis oli täitsa hea. Aga kui selle kuhugi reisile oleksin kaasa võtnud, siis vist oleks peale lugemist lõkkesse või merre visanud. Minu arvates ei vääri see lugu teistkordset lugemist. Muidugi maitsed on erinevad.  Kes tahab see võib lugeda ja igaüks saab sellest erineva lugemiselamuse. Eks ma olengi rohkem põnevike ja krimiromaanidega harjunud. Muidugi olen ennem ka noorteromaanide juurde sattunud, kuid midagi sellist polnud varem lugenud. Arvasin tõesti siiralt esimest raamatut lugedes, et teinegi võib-olla sama hea kui esimene,kuid paraku saab see lugu viie tähe asemel minult neli. Meeldis küll aga nagu ma ütlesin, siis midagi jäi puudu.