Minu Tšehhi(Parajad Švejkid)(2017)(304lk)
Autor: Kristel Halman
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.
Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.
Jõudsin selle raamatuni täiesti juhuslikult. Nimelt mõtlesin sellise Minu-sarja raamatule, kuhu tahaksin ka ise reisida ja mis pole väga kaugel. Niimoodi saigi valikuks antud raamat. Mulle tõsiselt meeldis ja autori kirjutamisstiil oli täitsa mõnus ja ladus. Ei olnud mingi kuiv faktipõhine lugu vaid autor pikkis mõned lood ajaloost täitsa teiste teksti sisse ja täitsa mõnus oli seda raamatut lugeda.
Nüüd tekkis endalgi tahtmine Tšehhimaale reisida ja uurida ise järgi need põnevad kohad, kus autor ise seikles. Nauditav lugemine igatahes ja mul on siiralt hea meel, et ma selle loo endale lugemisse valisin. Kuna see kuu on olnud üpris hüplik lugemise poolest, siis lugesin just seda, mis mind antud hetkel kõnetas ja midagi ei kahetse ka. Jaa mõned raamatud jäid lugemata, kuid eks parandan järgmisel kuul selle vea.
Pean piinlikkusega tunnistama, et kahjuks on Švejki lood veel lugemata ja püüan samuti selle vea ka parandada. Mulle tõsiselt meeldis loo ladusus ja muidugi ka autori poolsed pildid, mis andisid ikka loole palju juurde. Nii mõneski kohas tahaks isegi seal ära käia. Loodan, et teed ükskord mind ka sinna viivad. Unistada ikka võib ja see pole ju keelatud.
Vahelduseks on täitsa tore lugeda mõni selle sarja raamat, et kiskuda ennast välja argipäevast ja seigelda koos autoritega mõnel uuel maal, kus enda jalg veel käinud pole. Eks selle sarja raamatute valik on kirju ja plaanis on juba Sitsiilia ja Tansaania. Kas keegi oskab veel mõnd enda lemmikut soovitada?
Igatahes mulle meeldis ja soovitan teistelegi, kes veel seda raamatut lugenud pole. Kui mina igatahes mõne raamatu ette võtan, siis just sellepärast, et ise seda maailma avastada, sõltumata sellest milline on olnud teiste lugejate hinnang sellele loole. Lugege kallid sõbrad ise ka!
raamaturiiulike 