Uhkus ja eelarvamus(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

5. Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

Uhkus ja eelarvamus(2020)(392lk)

Autor: Jane Austen

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid. 

Olen peas keerutanud kaua mõtet, et võiks seda raamatut lugeda. Nüüd sel aastal see ka õnnestus. Muidugi eks ta peamiselt selle lugemiseväjakutse raames loetud saigi. Alguses olin küll kahtleval seisukohal, et äkki see lugu pole üldsegi minu jaoks, kuid mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma ka seda lugu nautisin.

Eks see olegi ju lugu Benneti tüdrukute elust ja erinevatest saatustest. Eks kõige värvikam on nende seast muidugi Elizabeth ja Jane, kuid ega ka nooremad õed saa siis vanemate õdede varju jääda. Eks ootamatuid sündmusi tuleb ette mitmeid ja mõnikord võib uhkus viia teised inimesed hoopiski eksiteele.

Igatahes mulle meeldis see irooniline lugu, kus oli nii armastust kui ka pettumusi ja salakavalust. Kõike seda, mida ühes loos peabki olema. Eks tegemist on klassikasse kuuluva kirjaniku raamatutega ja plaanin veelgi tema raamatuid lugeda.

Nautisin lugemist ja seda ajastutruud keskkonda, mis mind lummas. Lugu oli küll armastusest, kuid polnud üldse ei labane ega ka kirest nõretav. Nagu ajastule kombeks, siis tundeid väljendati kehakeele abil ja kui lugu muutus tõsisemaks siis mindi ka oma vanematele teatama ja luba abiellumiseks küsima. Nagu kombed ikka ette näevad.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda raamatut lugenud.

Linnulaegas(2019)

Linnulaegas(2019)(248lk)

Autor: Josh Malerman

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Sellele ei tohi mitte ainsatki pilku heita. Esialgu levivad ainult kuulujutud inimestest, kes millelegi pilgu heitnuna võtavad endilt elu. Äsja lapseootele jäänud Malorie ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Aga need liiguvad järjest lähemale ja lähemale, kuni naine avastab, et on jäänud ohtlikku maailma üksinda. Ta peab leidma pelgupaiga nii endale kui ka oma veel sündimata lapsele.
Viis aastat hiljem istub Malorie paadis, silmad tugevasti kinni seotud, ja sõuab mööda jõge allavoolu. Pimesi aerutamine on raskem kui ta ette kujutas. Tema ja paadis istuvate väikeste laste ainsaks lootuseks on, et aastaid tagasi kuuldud telefonikõne katkendlik salvestus juhatab neid õiges suunas. Aga enne tuleb läbida pikk teekond allavoolu ja nad ei ole sellel jõel üksi.

Josh Malerman (sünd 1975) on ameerika kirjanik ja laulukirjutaja. Tema debüütromaani „Linnulaegas“ (ingl Bird Box) põhjal vändatud samanimelist filmi vaatas Netflixis avanädala jooksul 45 miljonit inimest.

„Kõhedaksvõttev põnevik, mida võib väljateenitult võrrelda nii Hitchcocki filmiga „Linnud“, Stephen Kingi parimate tekstidega kui ka kultuskirjaniku Jonathan Carrolli loominguga.“ – Kirkus Reviews
„Raamat lausa nõuab enese läbilugemist ühe hingetõmbega, ise teksti sõrmede vahelt piiludes.“ – Hugh Howey
„See võrratult veenev romaan sisaldab tuhandeid tasaseid vihjeid, kuid väldib peenutsemist. See on kirjutatud nii kergelt, nii tõhusalt, nii otse, et lugesin seda tõelise imetlusega.“ – Peter Straub

Lõpetasin selle raamatu eile hilja öösel ja miski selles loos jäi mind kummitama. Mis oli see miski, mis inimesi neid tegusid tegema pani? Miks see valis just selle hetke, et inimkonda rünnata? Eks kui natuke tagasi mõtlen, siis usun, et leian neile küsimustele vastused. Tean, et olemas on ka film, kuid ma pole selle vaatamiseni jõudnud. Nüüd ei tea, kas tahangi seda näha.

Ma pole midagi sellist varem lugenud ja minu jaoks oli see lugu uudne ja huvitav, aga samas ka õudne ja sellises maailmas ma küll elada ei tahaks. Eks seda raamatutki võib nimetada maailmalõpu raamatuks, kuna inimesi langeb kui loogu. Ja nad teevad seda kõike endale ise! Nad lähevad peale miski nägemist hulluks ja teevad selliseid asju, mida ei oska isegi unes näha.

See lugu on üks selliseid, mis mind kindlasti kummitama jääb, kuigi loodan, et see peagi möödub. Ma muidugi elasin peategelasele Maloriele kaasa ja lootsin kogu südamest, et tema ka kaks last jõuavad sinna, kuhu nad parasjagu teel olid. Eks selles loos oli muidugi ka kurbust ja viha. Samas olid ka mõned rõõmsad hetked. Eks lugemine oli hea, kuid temaatika oli minu jaoks üsnagi raske. Masendav ja kurb lugemine on alati see, mis mulle pikaks ajaks meelde jääb.

Vot soovidata ei oska, kuna ei tea kellele võiks veel selline lugu huvi pakkuda. Jõulupühade ajal küll seda raamatut lugeda ei soovita. Nii masendavat lugu polegi ammu lugenud. Eks see masendus mõjus mullegi ja vahepeal lausa vajasin midagi muud.