Viimane täht(Viimane laine sarja 3.raamat)(2016)

Viimane täht(Viimane laine sarja 3.raamat)(2016)(312lk)

Autor: Rick Yancey

33207359

Tutvustus

Vaenlane on Teised. Vaenlane on meie. Nad on siin all, nad on seal üleval, nad pole mitte kusagil. Nad tahavad Maad. Nad tahavad, et Maa oleks meie. Nad tulevad meid siit minema pühkima, nad tulevad meid päästma.
Kuid kõigi nende mõistujuttude varjus peitub tõde ‒ Cassie on reedetud. Samuti Ringer, Zombi, Nugget. Ja 7,5 miljardit inimest, kes elasid varem meie planeedil. Esmalt reetsid neid Teised ja nüüd meie ise.

Neil viimastel päevadel peavad viimased ellujäänud Maal langetama otsuse: mis on tähtsam, kas päästa iseennast … või see, mis teeb meist inimesed.

Olles eelnevalt lugenud läbi kaks esimest osa, pean tõdema, et paremat ulmekirjanikku minu jaoks teist pole, kui on Rick Yancey. Tema kirjutamisstiil ja kuidas lugu on ülesehitatud, kisub sind nii kaasa, et sa unustad kõik muu ja tahad teada, mis nende tegelastega saab, kes selles loos peavad erinevaid raskusi ületama.  Mina igatahes nautisin seda raamatu sarja väga ja nüüd on plaan kui õnnestub, need endale koju ka soetada, millalgi tulevikus kui uue riiuli saan endale, et oleks ruumi raamatuid paigutada. Igatahes neil viimastel päevadel, mis on ellujäänutele jäänud, peavad nad langetama otsuse, mis on nende jaoks tähtsam, kas päästa iseennast või selle, mis teeb meist inimese. Mulle meeldis väga Cassie ehk Cassiopeia, mis on üsnagi äge nimi, muidugi on ta ise ka väga vapper ja üsnagi julge tüdruk, kes teeb loos seda, mis mullegi tuli üllatusena. Poleks sellist lõppu üldse osanud oodata, mis mind ikka väga vapustas, nii et ei saanud pikka aega und ja mõtlesin, et miks ta küll nii tegi.  Muidugi tegelasi oli seal veelgi ja muidugi ei puudunud loost ka armastus, mis oli küll salajane aga siiski ta oli olemas. Kahju on, et raamat kuidagi väga ruttu läbi sai ja oleks tahtnud veel edasi teada saada, mis saab tegelastest edasi ja kuidas nad selles laastatud maailmas saavad elada. Igatahes midagi väga täpselt ei räägi, muidu rikub teiste lugejate rõõmu ära. Tahan vaid seda öelda, et lugege kindlasti seda sarja, isegi need kes tavaliselt midagi ulmelist ei loe. Soovitan lugeda ja selleks korraks pakaa ja näeme järgmine kord.

Maailm seljakotis – kahe eestlase vahetud kogemused 50st maailma riigist(2016)

Maailm seljakotis – kahe eestlase vahetud kogemused 50st maailma riigist(2016)(286lk)

Autorid: Aive Hiiepuu, Andrus Hiiepuu

31743313

Tutvustus

Kaks Eesti rännumeest, Aive ja Andrus Hiiepuu, kes on 20 aasta jooksul seljakotiga rännanud enam kui 100s riigis, koondasid kompaktselt kokku poolte oma reiside muljed. Tegemist on mahuka, eestlaste endi poolt kirjutatud reisiraamatuga, mis hõlmab suuremat osa eksootilisematest maailma piirkondadest. Raamat on illustreeritud arvukate fotodega, mis peegeldab autentselt kohapealset olustikku.
Go Groupi poolt kirjastatud reisiraamat „Maailm seljakotis“ jaotab 50 riigi reisikirjad maailmajagude järgi 12sse blokki, andes ülevaate Ida-ja Lääne Aafrikast, Kesk-ja Lõuna Ameerikast, Kariibidest, Lähis-Idast, Indohiinast, Melaneesia saarestikust, Taga-Kaukaasiast ja Balkanimaadest.
Autorite reisisõbra Tiit Pruuli sõnul on Aive ja Andrus Hiiepuu reisiraamat unikaalne, sest kaugetest paikadest ja kultuuridest huvitatud rännumehed on ise läbi käinud suure osa sest imelisest ilmast ning koondanud parimad palad nüüd ühtsete kaante vahele.

 

Raamat on suunatud neile, kel soov leida üles enda jaoks kõige põnevamana tunduvad kohad siin maailmas. Rohkete fotodega illustreeritud reisikirjad aitavad lihtsa vaevaga kujundada oma eelistuse. Igatahes mulle väga meeldis ja üsnagi palju huvitavat infot sain erinevate maade kohta. Muidugi isegi tahaks mõnes sellises kohas ära käia. Näiteks: Lihavõttesaar, Kariibi mere saared kindlasti muidugi ka Peruu, India ja mõned Aafrika riigid ka. Igatahes soovitan lugeda, kes soovib eri maadest midagi head teada saada, üsnagi hea abiline, kes soovib reisima minna ja just nendesse kohtadesse, millest raamatus juttu oli.

Vlogija päevik (Internetistaari pihtimused)(2017)

Vlogija päevik (Internetistaari pihtimused)(2017)(224lk)

Autor: Tim Collins

vlogija-p2evik.png

Tutvustus

Kui sul ei õnnestu saada sõpru, saa fänne! Olivia Warren elab vlogija unistuste elu. Tal on tuhandeid fänne, viimase peal poiss-sõber ja tema ukse taha saadetakse tasuta nänni – paremini ei saaks minnagi. Aga Olivial on saladus. Tüdruk vlogis ei ole tema. Kaua see kesta saab? Kas Olivia pettus tuleb ilmsiks? Ja kas Olivia kass lõpetab kunagi magamise ja teeb midagi piisavalt armsat, et massideni jõuda?

 

Tegu on siis humoorika looga tüdrukust, kes otsustab hakata vlogijaks, kuid pole endas kindel, et ise seal esineda, selleks palkab ta mõned näitlejad seda tegema. Lugu ühe teismelise tüdruku teekonnast silmapaistmatust nohikust internetistaariks. Üsnagi kerge lugemine ja muidugi nalja sai ikka ka. Tegu on noorteromaaniga, mis peaks sobima igaühele, kes soovib ajaviiteks mõnd raamatut lugeda. Nautisin lugu ja elasin Oliviale kaasa, et ta suudaks ennast kokkuvõtta ja ise päriselt vlogimisega tegelema hakata. Muidugi oli tema kass üks paras väänik, mis oli loos ainult boonuseks, tean, et kassidele meeldib laiselda ja muidugi igasugu trikke teha.  On ennemgi seda juhtunud, et kass on kodutöö ribadeks kakkunud, kuna see lõhnas tema jaoks isuäratavalt. Üsnagi õpetlik lugu, kuidas valega eriti kaugele ei jõua aga kui olla täiesti aus, siis võid saavutada edu.  Sobiv vahepala erinevate teiste raamatute vahele, kuigi ma peamiselt loen krimiromaane, siis vahelduseks on hea võtta ette mõni muu raamat, mis ei pane sind nii pingsalt kaasa mõtlema ja mis lihtsalt sind teistsuguse põnevusega ennast kaasa viib. Soovitan lugeda, kes seda teinud pole ja tahan tänada Pegasus kirjastust, et mulle võimaluse seda raamatut lugeda andsid. Selleks korraks pakaa ja näeme varsti, sest tulemas on veel põnevaid raamatuid, mida lugema asun.

Ütle seda mürgikeeli(Mitchelli ja Markby sarja I osa)

Ütle seda mürgikeeli(Mitchelli ja Markby sarja I osa)(2007)(238lk)

Autor: Ann Granger

e9789985329511_3

Tutvustus

Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell, kes on Briti Välisministeeriumi töötaja. Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Esimeses raamatus Meredith Mitchell ja Alan Markby kohtuvad. Meredith nõustub minema mõneks ajaks oma kuulsast näitlejannast sugulase juurde. Tulemas on näitlejanna tütre pulmad. Sündmus, mis peaks olema igati õnnelik, kujuneb aga tõeliseks õudusunenäoks – mõrvad, väljapressimine, vanade haavade lahtirebimine. Meredithis tekitab segaseid tundeid ka Alan Markby, sest mees küll meeldib talle, aga ta ei taha ennast sugugi siduda.

Kuna mulle on mitmeid kordi selle autori raamatuid soovitatud, siis võtsin ette ja plaanis on hetkel kolm esimest sarja osa läbi lugeda ja siis vaatab mis edasi saab. Raamatut alustades tundus, et see pole üldse minu maitsele, kuna tundus, et sündmustik on üsna aeglase tempoga ja ju ma olen siis harjunud kiirema tempoga krimilugusid lugema. Aga mida edasi ma lugesin seda põnevamaks läks ja nii ma lõpuni jõudsingi. Lugu algab sellest, et vananev filmitäht Eve Owens kutsub välisministeeriumi töötaja Meredith Mitchelli väikesesse Bamfordi alevikku oma tütre pulma. Peagi pärast Merdithi saabumist leitakse Owensi naabruses elanud noor kunstnik surnuna ja selgub, et teda on mürgitatud vähehaaval juba mõnda aega. Kuritegu hakkab uurima Alan Markby ning esialgu ei suju juurdlusest huvitatud Meredithi ja Alani läbisaamine sugugi. Nii põnev oli lugeda, mis vaatenurgast Meredith seda lugu uuris ja kuidas Alan oma uurimisega toime tuli aga siiski lõpus jõudsid mõlemad samale järeldusele, kuigi lugu oli põnev ei arvanud ma ära, kes on süüdlane, sest autoril oli see nii hästi sinna tegelaste sisse ära peidetud, et osanud üldse kahtlustadagi. Igati põnev lugemine kui mitte arvesse võtta seda, et minu jaoks kippus algus venima, sest olen teistlaadi krimilugudega harjunud. Soovitan, kes pole veel selle krimiautori juurde sattunud kuna, siin eriti verd ja vägivalda polnud, sobiks ka sellisele lugejale, kes selliste komponentide tõttu neid raamatuid ei loe. Eks nüüd lippan edasi lugema, kuna väljakutse punktid tahavad siiani täitmist.

 

 

Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele(Sarja I osa)(2013)

Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele(Sarja I osa)(2013)(344lk)

Autor: Ransom Riggs

9789985552957-jpg

Tutvustus

Salapärane saar. Mahajäetud lastekodu. Kummaline kollektsioon väga ebaharilikke fotosid.
See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.

Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus… Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasiaromaan „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii täiskasvanutele kui teismelistele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi

Alguses raamatut lugema hakates, tekkis tunne, et selle raamatuga ma küll lõpuni ei jõua. Liiga palju oli Jacobi heietusi tema tervise üle ja vaidlusi isa ja emaga. Siis kui sureb tema vanaisa ja räägib talle saladuse, otsustab poiss minna neid lapsi otsima, selleks ta sõidab üksikule saarele, siis alles läks lugu põnevaks ja pingeliseks. Pildid, mis raamatus olid üsnagi hirmutavad, ma ei tea ise ka miks aga tekkis selline kõhe tunne neid vaadates. Pole veel filmi näinud, kinno ei jõudnud kuid proovin oma viga parandada ja kuskilt netist selle ära vaadata. Aga raamat ise mulle meeldis, kuigi algus tundus küll veniv. Teine osa ootab hetkel riiulil, mõtlen kas see võtta käsile või mitte. Olen üsna segaduses, mida järgmisena lugeda, sest valikut kodus on ikka väga palju. Kavatsen vist loosi teel järgmise raamatu väljaselgitada ja loodan, et tuleb midagi põnevat ja head. Igatahes Jacob kui peategelane mulle meeldis, tegu on siiski ju 16-aastasega, kes ei tea ise ka veel mida ta üldse elult tahab. Kui ta kohtub nende ebatavaliste lastega, siis ta elu muutub kardinaalselt, eriti siis kui ilmub tema ellu tüdruk nimega Emma, kes on tema vastu alguses küll karm, kuid mida rohkem loo lõpu poole, siis mulle tundus et nende vahel hakkas midagi nagu tekkima. Igatahes, kes tahab teada, millega kõik see seiklus lõpeb, peab ise raamatu läbi lugema. Kes on filmi näinud ja raamatut lugenud pole võib üsna ruttu raamatu kõrvale visata, kuigi lugejaid on erinevaid ja seega soovitan, kes tahab see loeb, kes jääb mõtlema, siis pole hullu küll tuleb mõni teinekord selline tunne seda raamatut lugeda. Mina ise sattusin raamatukogu külastades mõlema osa peale ja otsustasin, et võtan need endale lugemisse ja siis näeb, mis sellest ka saab. Praeguseks on esimene osa läbi ja teist ka juba alustatud aga ei tea kas jätkata või mitte, kas keegi on lugenud oskab selles osas aidata?

Karneval ja kartulisalat(2015)

Karneval ja kartulisalat(2015)(128lk)

Autor: Andrus Kivirähk

24934654

Tutvustus

Nii nagu mõni aasta tagasi ilmunud „Kaka ja kevad”, sisaldab ka „Karneval ja kartulisalat” Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud jutukesi.
Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saada kuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvuti ja jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need on vaid mõned raamatu tegelased.
Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Tegu on väljakutse 26.punkti lugemisega, sest üritan kuidagi sellega järje peale saada. Soov on enne aasta lõppu kõik punktid loetud saada, ei tea kas ainult Ohakalindu jõuan. Igatahes seekord sai siis ette võetud siis eelmise või selle aasta lasteraamat ja pean ütlema, et nii muheldalt oskab ainult Kivirähk kirjutada. Põnevust kusjuures jätkus igas loos ning kindlasti loen veel mõne autori raamatu läbi, nii vaba ja mõnusat lugemist pole enam ammu olnud. kõige rohkem meeldis lugu hiirest, kes soovis väga ujuda ning muidugi ka tolmuimeja, kes krokodillile tuule alla tegi. Kindlasti soovitan lugeda või siis, kellel on lapsed seda raamatut neile ette lugeda. Nii hea oli, et enne ei lõpetanud kui viimane lugu juba käsil oli.  Lugudele lisasid veel silmailu ka Heiki Ernitsa pildid, mis jutu väga hästi ära seletasid. Igati hea lugemine oli, lippan nüüd järgmist punkti täitma. Kas keegi oskab soovitada, mida järgmiseks võiks lugeda?

Mystery Mile´i küla(Albert Campioni sarja II raamat)(2015)

Mystery Mile´i küla(Albert Campioni sarja II raamat)(2015)(368lk)

Autor:Margery Allingham

25956451

Tutvustus

Atlandi ookeani ületava luksusliku liinilaeva pardal viibib Ameerika kohtunik Crowdy Lobbett oma lastega. Hulk kohtunikule lähedal seisnud inimesi on salapärastel asjaoludel surnud ja nüüd loodab ta leida pelgupaika Inglismaal. Albert Campion pakub perekonnale varju oma sõprade juures ligipääsmatus Mystery Mile’i külas. Kuid varsti hakkavad seal juhtuma imelikud asjad – kohalik kirikuõpetaja sooritab enesetapu ja kohtunikuhärra haihtub. Kas enesetapp ikka oli enesetapp? Kes kohtuniku haihtuma pani? Ja kas Campion saab asjadest sotti enne, kui on liiga hilja?

Viimati kui selle autori esimest osa lugesin, siis oli nii põnev aga samas ka natuke sai ikka nalja ka, mis siis, et tegu on krimilooga. Nüüd mõned kuud hiljem õnnestus ka teine osa saada ja pean ütlema, et mulle väga meeldis isegi väga-väga. Arvatavasti tänu kirjaniku kirjutamistiilile need peaaegu nelisada lehte läksid linnutiivul. Ei märganudki enne kui lugu sai läbi, et raamat ka läbi on. Peategelane Albert Campion on üks super hea detektiiv ja tema huumorimeel ajab isegi mõne tõsisema lugeja muigama. Ma pole ammu saanud nii naerda kui seekord ja veel krimilugu lugedes. Loodan siiralt, et veel on sellest sarjast raamatuid tulemas, kahju oleks kui enam ei tuleks. Igatahes seekordses osas pakub Albert abi Lobbetti perekonnale, kes põgenevad ja otsivad varjupaika. Ta otsustab neid aidata ja tõe teada saada, kes on see salapärane Simister ja mida ta kohtunikuhärrast ka tahab. Kõike seda saab teada ja lahtisi otsi ei jää. Kõigile küsimustele, mis lugedes tekkisid sain vastuse ja mul on heameel, et ma seda raamatut lugesin. Sobib ka sellistele lugejatele, kes tavaliselt kardavad veriseid ja hirmutavaid krimilugusid. Usun, et on sobilik lugemine ja kindlasti soovitan need kaks sarja osa läbi lugeda. Mina igatahes tegin seda ja ei kahetse üldse. Erinevad loopöörded viisid mind endaga nii kaasa, et unustasin isegi söögi pliidile, õnneks muidugi midagi ei juhtunud aga nüüd enne raamatut kätte ei võta, kui päevatoimetused tehtud, et mingisugust äpardust ei juhtuks. Kusjuures istusin ainult korraks, et lugeda ja juba oli möödunud nii kaua aega, et söök oleks kõrbema läinud, vot nii kaasahaarav lugemine oli. Igatahes mulle väga peategelane Albert meeldib, temas on midagi, mis lugejat võiks paeluda. Esimest osa lugedes arvasin, et ta on umbes 40+ vanuses aga nüüd selgus tõsiasi, et see polegi nii, kes tahab teada kui vana ta võiks olla siis peab kindlasti seda raamatut lugema. Tehke seda ja ma usun, et te ei kahetse.