Vanuatu(2022)

Vanuatu(2022)(304lk)

Autor: Lembe Mõttus

Kirjastus: Inspirationbooks

Tutvustus

Oma reisidel on raamatu autor Lembe Mõttus rappunud kanabussis Guatemala kõrgmäestikus, veetnud mitu päeva Sahara kõrbes beduiinitelgis, säilitanud külma närvi, kui relvastatud politsei ta Mehhiko ööbussist välja ajas, püüdnud Belize’is maffiabossi käest kasudega raha vahetada, kannatanud kolmteist ööd India rongis prussakarünnakute all ja pääsenud eluga Paapua Uus-Guinea metsikute hõimude juurest.

Seekord tõmbab ta koos hea sõbraga seljakoti selga, et võtta sihikule Vanuatu – väike saareriik Vaikse ookeani lõunaosas, kuhu reisides saab ajas paar sajandit tagasi minna, tundmata hirmu, et sind serveeritakse lihatükina maguskartuli kõrvale. See on maa, kus ajal pole mingit tähtsust, kus saab täide viia oma metsikus looduses ellujäämise fantaasiad, kus vulkaanid sülitavad väävlit, hõimud tantsivad maa peale tagasi esivanemate vaime ning hakkama tuleb saada ilma elektri ja kraaniveeta. Kalalootsikus, kastiautos või jala reisitakse ühest külast ja kavabaarist teise, et õppida tundma Vanuatu väikeste saarte elu ja sealseid värvikaid inimesi, kes kõik nagu ühest suust väidavad, et nemad ongi kõige õnnelikum rahvas Maa peal.

Taaskord tuleb tõdeda, et mind lausa tõmbab reisilugude poole. Ka selle loo puhul olin sellest nii lummatud, et tundsin vahel, et olen mõttes koos nendega seal saarel ning naudin kõike seda, mida nemadki. Lummavalt kirjutatud lugu, mida on raske käest ära panna. Eks ootan juba huviga, millisest reisist kallis autor meile veel võiks kirjutada. Mulle tõsiselt meeldis ja juba pakkusingi teistele pereliikmetele lugeda, vahel lugesin ka neile ette, kui mõni naljakam koht ette sattus.

Millest mul on kahju, on see, et mul niikaua võttis aega selle raamatuni jõudmine. Ei suutnud kuidagi kuhugi vahele pikkida eelmisel aastal aga nüüd sai see viga ka parandatud. Siirad vabandused autori ees, kes pidi nüüd pikka aega minu muljeid ootama. Igatahes oled sa väärt loo kirja pannud ja seda oli väga mõnus lugeda. Mõttes reisisin teiega koos ja nautisin lugemist väga.

Vanuatu on kindlasti üks värvikamaid paiku nii inimeste kui sealse looduse poolest. Eks nende kultuur ja loodus ongi see, mis ilmselt turiste sinna ligi meelitab. Loodan, et ükskord elus saaksin isegi seal uudistamas ära käia. Unistada tuleb ju suurelt. Ladus ja mõnus lugemine oli ja soovitan seda kõigile, eriti sobib see raamat siia kargesse talve, kuna päikest selles loos jätkub piisavalt. Lugege kindlasti!

Minu Tenerife(Kompassiga kliimapagulane)(2019)

Minu Tenerife(Kompassiga kliimapagulane)(2019)(328lk)

Autor: Olavi Antons

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.

Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)

Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.

PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.

Olin siin mõnda aega mõelnud, et võiksin taas anda võimaluse minu sarja raamatutele ja valisin selle loo lihtsalt kaanepildi järgi. Eks avastamist oli ka selles loos palju ja muidugi saab siit ka korraliku ülevaate sellest, kuidas Tenerifel võiks oma äri ajada. Muidugi ei puudu ka loost kentsakad kohtumised ja olukorrad, mis panid ikka korralikult muigama.

Eks selle loo lugemisega, sain päris palju uut ja huvitavat teada ka Tenerife kohta. Olen varasemalt ilmunud minu Tenerifet lugenud, siis oli autoriks Mart Normet. Toona meeldis mulle ka too raamat ja ka see oli täitsa muhe lugemine. Eks reisides juhtub nii mõndagi ja ka nii oli Olaviga, kes suutis mind pisutki Tenerifet armastama panna.

Otsustasin, et jätkan vaikselt ka selle sarja lugemisega ja huviga ootan pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Muidugi on ka oodatud kõigi lugemismuljed selle raamatu kohta. Mulle ta igatahes meeldis ja eks mind võlus natuke ka kaanepilt. Uhke kiisuke, kes nii väga meenutas lapsepõlve, kui veel meie pere kiisuke elas.

Usun, et paljud teist on seda raamatut lugenud ja ei ole pidanud kahetsema. Mina igatahes küll ei kahetse, et lugesin seda raamaut poole hommikuni. Eks leidsin enda jaoks just selle, mida iga kord neist raamatutest otsin. Muidugi olen tänulik autorile ka pildigalerii eest. Oli mida uudistada ja mulle igatahes raamat meeldis.

Soovitan teilegi, usun, et see lugu võiks ka teile kallid sõbrad meeldida.

Teekond Pärsiasse(Loomingu Raamatukogu)(2018)

Loomingu raamatukogu väljakutse 2022

Juuni: Reisikiri

Teekond Pärsiasse(Loomingu Raamatukogu)(2018)(133lk)

Autor: Moritz von Kotzebue

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Ida-Virumaal sündinud baltisaksa aadlimees (1789‒1861), Vene sõjaväelane ja maailmarändur, suundus 1817. aastal üle Kaukasuse koos Vene keiserliku saatkonnaga Pärsiasse, kinnitama Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu. Elamusliku ja värvika teekonna kirjelduse avaldas trükis autori isa, Eesti kirjandus- ja teatriloost tuttav August von Kotzebue 1819. aastal.

Tegemist on siis baltisaksa aadlimehe reisiga 1817.aastal üle Kaukasuse koos Vene keiserliku saatkonnaga Pärsiasse, et kinnitada Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu. Minu jaoks oli see raamat üks värvikamaid reisilugusid, mida üldse sel kuul olen lugenud.

Igati elamuslik lugemine ja mulle tõsiselt meeldis. Kuigi algus kippus pisut venima, siis mida edasi seda kaasahaaravam oli.

Ei tahakski väga midagi ära rääkida, sest siis poleks enam teistel midagi avastada, kuid ma usun, et see raamat on kindlasti lugemist väärt. Kindlasti võtan plaani järgmise sama autori raamatu, sest see on täitsa Ellus olemas.

Mõnus seiklus tol ajal ja seda kõike autori enda silmade läbi. Eks huumorit jagus samuti sellesse loosse piisavalt.

Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (Loomingu Raamatukogu)(2021)

Loomingu raamatukogu väljakutse 2022

MÄRTS: Hommage Riina Jesmin. Mõni tema tõlgitud raamat.

Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (Loomingu Raamatukogu)(2021)(160lk)

Autor: Nellie Bly

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Noor ajakirjanik Nellie Bly (1864–1922) paistis 1880. aastatel Ameerikas silma paljude uuenduslike töödega: ta ei tahtnud piirduda naistoimetajatele määratud aiandus- ja kultuuriteemadega, vaid kirjutas ka naiste olukorrast vabrikutes, töötas esimese naisväliskorrespondendina Mehhikos, kuid kohalik diktaator lasi ta peagi riigist välja saata, ning oli muu hulgas ka üks ajakirjandusliku osaluseksperimendi meetodi loojatest, paljastades teeskleva patsiendina jõhkrat elu Blackwelli saare vaimuhaiglas.

1888.aastal pakkus ta The New York Worldi peatoimetajale välja idee sõita ümber maailma kiiremini kui Jules Verne’i romaani „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ kangelane Phileas Fogg. 1889. aasta novembris, veel ajal, kui naiste reisimisele ilma saatjata vaadati väga pika pilguga, algaski see võidujooks ajaga, millele Ameerikas vaimustusega kaasa elati. Reisikirja lugejate rõõmuks ei olnud ühendused toona sugugi väga sujuvad ja nii jäi Nellie Blyl aega ka vahepeatuste elust osasaamiseks ja selle kirjeldamiseks. Selle kokkuvõttena ilmus raamat, mis on väga hea ajastu elu-olu ja suhtumiste peegeldus.

Valisin kaua siia väljakutsesse raamatut ja olen väga rahul, et ma otsustasin selle raamatu kasuks. Nii põnevat reisiseiklust pole ma ammu lugeda saanud. Autor viis mind endaga koos ümber maailma reisile ja lubas, et teeb selle 72-päevaga ära. Katsumused mis teda sel teel ees ootasid, olid kõike muud kui kerged. Eks tema seiklustest oli väga põnev ja kaasahaarav lugeda.

Eks reisides tuleb ikka kõike ette ja alati maad kuhu ta sattus polnud just need, mida ta pikki silmi oli oodanud. Temas oli just seda tarmukust ja indu, et läbida see reis, just nende päevade jooksul, mis ta endale eesmärgiks oli võtnud.

Minu jaoks oli tegemist nauditava lugemisega ja usun, et ka see raamat on väärt lugemist. Selles loos oli kõike, mida ma reisilugude puhul väga hindan. Eks tol ajal olid need maad, mida ta külastas hoopis teistsugused kui nad on seda nüüdsel ajal.

Julgen ka teistele soovitada, kes seda veel lugenud ei ole. Tehke seda kindlasti!

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat, mida mõni suunamudija on soovitanud

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)(292lk)

Autor: Maarja Yano

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.

Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.

Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.

Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. 

Seekord sattusin koos raamatuautoriga Jaapanisse. Sealne elu üliõpilasena ja muidugi ka töö kinnisvara maaklerina oli üpriski huvitav. Muidugi eks see Jaapan ole üks selline värviline ja põnev koht kuhu võiks isegi reisida.

Ma tunnistan ausalt, et alguses ei saanud looga nagu vedama ja peale mõne peatüki lugemist oli isegi plaan pooleli jätta. Kuid siis suutis autor mind üllatada ja nii ma lugemist edasi jätkasingi.

Oh neid seikluseid, mis Maarjat seal ees ootasid. Ma olen väga rahul, et selle raamatuga oma lugemiskuu lõpetasin. Kuidagi hea tunne jäi ja nüüd ootan juba järgmist kuud, et mis see võiks mulle pakkuda.

Minu jaoks oli tegemist mõnusa ajaviite lugemisega, mis lasi mul rahulikult kaasa kulgeda ja sellises mõnusas enda valitud tempos. Ei olnud kuhugi kiiret ja kellegi mõrvalugu polnud vaja ka lahendada. 😀

Igatahes mulle meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada!

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)(214lk)

Autor: Sandra Peets

Tutvustus

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Olen siiralt üllatunud. Ma tõsimeeli arvasin, et see tuleb üks selline turisti raamat, kus pidevalt räägitakse Egiptuse suurimatest vaatamisväärsusest, aga võta näpust polnudki selline.  Mulle väga meeldis ja ma kujutasin ette ka ennast sealsetes linnades.

Muidugi kõige armsam lugu oli see, kuidas autor päästis kiisupoja elu ja tema eest nii armsalt hoolitses. Muidugi sai kiisule ka vahva nimi, kes tahab teada, milline siis peab ise seda raamatut lugema.

Mulle meeldis et sain teada erinevad kultuurilisi eripärasid aga muidugi ka seda, et kõike ei saa võtta nii nagu sa seda siin Eestis oled harjunud. Eks kombed on igal pool erinevad. Muidugi ka toit, mida peategelane värvikalt kirjeldas ja endalgi katsetamise tuju tõstis.

Eks Egiptlased vaatavad kõike oma elus läbi huumoriprisma ja on omamoodi inimesed. Kui kokkusaamisel ise oled täpselt kohal, siis seal on täiesti normaalne, et teine võib hilineda ja seda ei tasu üldsegi pahaks panna.  Elu ei peagi käima täpselt kella pealt ja sellest tuleb rõõmu tunda.

Mulle meeldis, et lugu lõppes nii armsalt ja sellist lõppu ma just ootasingi. Kes tahab teada, mis sai lõpus siis eks lugege seda ise ja saategi teada.

Ma olen rahul, et seda raamatut lugesin ja kindlasti jätkan Minu sarja lugemist. Täiesti sobivad vahepaladeks põnevike ja krimiromaanide vahele.  Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja soovitan teistelegi!

Pakaa kallid sõbrad!!

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)

Lugemiseväljakutse 2019

28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast.

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)(240lk)

Autor: Berit Renser

Tutvustus

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.

Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.
Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Kui ma seda raamatut alustasin, siis arvasin, et tegu on tüüpilise reisiraamatuga. Mida edasi ma lugesin, seda rohkem ma veendusin, et see autor on pühendanud ennast indoneesialastele ja uurinud nende kohta välja pea kõik, mis võimalik.

Just see mulle selle loo juures meeldiski. Sain üpris palju uusi teadmisi ja sel eesmärgil võibki selliseid raamatuid lugeda.

Kiidan autorit, kuna ta ei ole kirjutanud kuiva teksti vaid sekka ka huumorit. See oli ainult loole boonuseks. Mulle meeldis see lugemine ja ma ei kahetse,et seda lugesin.

Tahaks isegi seal seigelda ja kunagi ka Balil ära käia. Eks aeg näitab, millal ma seda teha saan. Võib-olla alles siis kui olen hall ja käin kepikesega. Ei tea, võib-olla jääb üldse unistuseks.

Kiidan seda raamatut, sest varemalt olen pidanud mitmes selle sarja raamatus pettuma. Seekord läks aga teisiti. Lugemist alustades tundsin juba, et see on üpriski mõnus lugemine. Täitsa selline ajaviiteks lugemine.

Kuna peamiselt loen krimi-ja fantaasiaraamatuid, siis see raamat oli mõnus vahepala. Ju sellepärast siis väga meeldiski.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Mina igatahes pettuma ei pidanud.

EESTIMAA IMED(2016)

EESTIMAA IMED(2016)(192lk)

Autor: Ülar Allas

Tutvustus

Öeldakse, et enne Pariisi minekut tuleb ära käia Nuustakul. Sageli kujuneb asi siiski vastupidiseks, et alguses käiakse välisreisidel ja alles hiljem hakatakse kodumaa vastu sügavamat huvi tundma. Nii märgatakse üllatusega, et Eesti on mitmekesine ja põnev maa, kus jätkub hulgaliselt avastamist.

Selles kogumikus on vaatluse all 25 Eestimaa imelist looduslikku või inimtekkelist objekti. Juttu tuleb nende kujunemisloost, tähtsusest ning nendega seotud rahvapärimustest. Olgu see salapärane Kaali meteoriidikraater, üllatusi pakkuv Soomaa või põneva ajalooga Rakvere vallimägi – kõik nimetatud kohad on süüvinud sügavale meie rahva mällu. Need on paigad, mida soovime ikka ja jälle külastada ning mida võime uhkusega tutvustada ka väliskülalistele.

Kuna suvi on puhkamise aeg, siis milline raamat sobiks veel lugemiseks kui erinevate Eestimaa paikade raamat, kus on kõik meie väikse riigi imed välja toodud. Mina lugesin kohe isuga seda ja sain teada ka erinevaid uusi rahvapärimusi. Mõnedes kohtades olen käinud kuid siiski suurem osa on veel avastamata. Seda raamatut lugedes võin öelda, et Eestimaa on üks ilus paik. Ma ei tea kas teist keegi on varem seda raamatut lugenud, aga mina soovitan kindlasti seda teha. Uskuge mind te ei pea oma valikut kahetsema. Mina lugesin nüüd selle läbi ja panin mõned Eestimaa paigad endale kirja, et jõuaks kas sel suvel või siis järgmisel seal ära käia. Mind väga välismaale ei kutsu, sest meie kodumaa on samuti kaunis ja külastamist on palju. Mina olen küll uhke, kui mõni välismaalane meie vaatamisväärsusi külastab ja imestab kuidas küll sellised kohad meie maale on tekkinud. Nautisin ilusaid pilte ja jutustatud lugu oli ka väga põnev. Soovin kõigile kaunist suve ja külastage kindlasti erinevaid paiku. Mina näiteks täna käisin Paganamaal, mis on ka väga ilus koht. Usun, et paljud meist teevad suvel mitmeid reise ümber Eestimaa kauni looduse. Super hea raamat, tänud ka Pegasusele, et nad meieni selle raamatu tõid. Suvi võiks muidugi soojem olla ja et päike paistaks meie peale sagedamini.

4×4 reisid. Elu läbi kolme silma(2016)

Lugemisväljakutse 29.punkt-Raamat, mille võtad raamatukogust äsja tagastatud raamatute hulgast.

4×4 reisid. Elu läbi kolme silma(2016)(304lk)

Autor: Väino Laisaar

Tutvustus

Kui mind 2011. aasta suvel hooletult üle huulte libisenud lause tulemusena 4×4 reiside poolsegastele rännakutele kaasa võeti, ei osanud ma uneski näha, milliseks kujuneb minu edasine elu ning kuidas see kõik mu edasisi tegevusi ja toimetusi kujundama hakkab. Ühelt raskelt, põnevalt ning enamasti ka ekstreemselt reisilt kodu poole sõites olid uued reisiplaanid juba tehtud ning suurte ja punaste tähtedega kalendrisse kirjutatud. Nii see seikluste hulk tasapisi kasvama hakkaski.

4×4 reisidest on siia raamatusse kirja saanud Mongoolia-Siberi reis ja viis Venemaad väisanud ekstreemset ja seiklusterohket autoreisi. Kokku kaks suvist ning neli talvist ja külma reisi Venemaa põhjapoolsetele äärealadele. Need on minu kui reisija ja filmioperaatori mälestused aset leidnud sündmustest ning seda kõike saatnud emotsioonidest. Raamatust leiab lugusid ette tulnud seiklustest ja kohtumistest põnevate ja värvikate inimeste ning karmi loodusega, mis meid meie radadel päevadeks seisma sundisid. Juttu tuleb ka reisirahva elutingimustest ning omavahelisest läbisaamisest, samuti uskumatust bürokraatiarägastikust, millega me oma reisidel pidevalt kokku puutusime.

Tükk aega on möödas, kui mõnda reisiraamatut lugesin. Aga seekord sai seda viga parandatud. Kuna olen nende sarja telekast huviga jälginud, siis võtsin raamatu endaga raamatukogust kaasa, ilma et oleksin üldse tutvustust lugenud. Seega lugesin selle läbi ja mulle väga meeldis. Polnud mingit venimist ega ka lihtsalt kuiva lugemist. Humoorikalt kirjutatud reisiraamatud mind paeluvadki. Soovitan seda raamatut teistelegi, ma usun, et te ei pea kahetsema kui seda loete. Tänud Heliosele, et selle raamatu meieni tõite. Muidugi tänan ka 4×4 meeskonda, kes meieni need seiklused üldse on toonud. Selleks korraks pakaa ja näeme jälle!