Teekond Pärsiasse(Loomingu Raamatukogu)(2018)

Loomingu raamatukogu väljakutse 2022

Juuni: Reisikiri

Teekond Pärsiasse(Loomingu Raamatukogu)(2018)(133lk)

Autor: Moritz von Kotzebue

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Ida-Virumaal sündinud baltisaksa aadlimees (1789‒1861), Vene sõjaväelane ja maailmarändur, suundus 1817. aastal üle Kaukasuse koos Vene keiserliku saatkonnaga Pärsiasse, kinnitama Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu. Elamusliku ja värvika teekonna kirjelduse avaldas trükis autori isa, Eesti kirjandus- ja teatriloost tuttav August von Kotzebue 1819. aastal.

Tegemist on siis baltisaksa aadlimehe reisiga 1817.aastal üle Kaukasuse koos Vene keiserliku saatkonnaga Pärsiasse, et kinnitada Venemaa ja Pärsia vahelist igavest rahu. Minu jaoks oli see raamat üks värvikamaid reisilugusid, mida üldse sel kuul olen lugenud.

Igati elamuslik lugemine ja mulle tõsiselt meeldis. Kuigi algus kippus pisut venima, siis mida edasi seda kaasahaaravam oli.

Ei tahakski väga midagi ära rääkida, sest siis poleks enam teistel midagi avastada, kuid ma usun, et see raamat on kindlasti lugemist väärt. Kindlasti võtan plaani järgmise sama autori raamatu, sest see on täitsa Ellus olemas.

Mõnus seiklus tol ajal ja seda kõike autori enda silmade läbi. Eks huumorit jagus samuti sellesse loosse piisavalt.

Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (Loomingu Raamatukogu)(2021)

Loomingu raamatukogu väljakutse 2022

MÄRTS: Hommage Riina Jesmin. Mõni tema tõlgitud raamat.

Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (Loomingu Raamatukogu)(2021)(160lk)

Autor: Nellie Bly

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Noor ajakirjanik Nellie Bly (1864–1922) paistis 1880. aastatel Ameerikas silma paljude uuenduslike töödega: ta ei tahtnud piirduda naistoimetajatele määratud aiandus- ja kultuuriteemadega, vaid kirjutas ka naiste olukorrast vabrikutes, töötas esimese naisväliskorrespondendina Mehhikos, kuid kohalik diktaator lasi ta peagi riigist välja saata, ning oli muu hulgas ka üks ajakirjandusliku osaluseksperimendi meetodi loojatest, paljastades teeskleva patsiendina jõhkrat elu Blackwelli saare vaimuhaiglas.

1888.aastal pakkus ta The New York Worldi peatoimetajale välja idee sõita ümber maailma kiiremini kui Jules Verne’i romaani „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ kangelane Phileas Fogg. 1889. aasta novembris, veel ajal, kui naiste reisimisele ilma saatjata vaadati väga pika pilguga, algaski see võidujooks ajaga, millele Ameerikas vaimustusega kaasa elati. Reisikirja lugejate rõõmuks ei olnud ühendused toona sugugi väga sujuvad ja nii jäi Nellie Blyl aega ka vahepeatuste elust osasaamiseks ja selle kirjeldamiseks. Selle kokkuvõttena ilmus raamat, mis on väga hea ajastu elu-olu ja suhtumiste peegeldus.

Valisin kaua siia väljakutsesse raamatut ja olen väga rahul, et ma otsustasin selle raamatu kasuks. Nii põnevat reisiseiklust pole ma ammu lugeda saanud. Autor viis mind endaga koos ümber maailma reisile ja lubas, et teeb selle 72-päevaga ära. Katsumused mis teda sel teel ees ootasid, olid kõike muud kui kerged. Eks tema seiklustest oli väga põnev ja kaasahaarav lugeda.

Eks reisides tuleb ikka kõike ette ja alati maad kuhu ta sattus polnud just need, mida ta pikki silmi oli oodanud. Temas oli just seda tarmukust ja indu, et läbida see reis, just nende päevade jooksul, mis ta endale eesmärgiks oli võtnud.

Minu jaoks oli tegemist nauditava lugemisega ja usun, et ka see raamat on väärt lugemist. Selles loos oli kõike, mida ma reisilugude puhul väga hindan. Eks tol ajal olid need maad, mida ta külastas hoopis teistsugused kui nad on seda nüüdsel ajal.

Julgen ka teistele soovitada, kes seda veel lugenud ei ole. Tehke seda kindlasti!

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat, mida mõni suunamudija on soovitanud

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)(292lk)

Autor: Maarja Yano

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.

Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.

Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.

Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. 

Seekord sattusin koos raamatuautoriga Jaapanisse. Sealne elu üliõpilasena ja muidugi ka töö kinnisvara maaklerina oli üpriski huvitav. Muidugi eks see Jaapan ole üks selline värviline ja põnev koht kuhu võiks isegi reisida.

Ma tunnistan ausalt, et alguses ei saanud looga nagu vedama ja peale mõne peatüki lugemist oli isegi plaan pooleli jätta. Kuid siis suutis autor mind üllatada ja nii ma lugemist edasi jätkasingi.

Oh neid seikluseid, mis Maarjat seal ees ootasid. Ma olen väga rahul, et selle raamatuga oma lugemiskuu lõpetasin. Kuidagi hea tunne jäi ja nüüd ootan juba järgmist kuud, et mis see võiks mulle pakkuda.

Minu jaoks oli tegemist mõnusa ajaviite lugemisega, mis lasi mul rahulikult kaasa kulgeda ja sellises mõnusas enda valitud tempos. Ei olnud kuhugi kiiret ja kellegi mõrvalugu polnud vaja ka lahendada. 😀

Igatahes mulle meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada!

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)

Minu Egiptus(Kaunis kaos)(2018)(214lk)

Autor: Sandra Peets

Tutvustus

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Olen siiralt üllatunud. Ma tõsimeeli arvasin, et see tuleb üks selline turisti raamat, kus pidevalt räägitakse Egiptuse suurimatest vaatamisväärsusest, aga võta näpust polnudki selline.  Mulle väga meeldis ja ma kujutasin ette ka ennast sealsetes linnades.

Muidugi kõige armsam lugu oli see, kuidas autor päästis kiisupoja elu ja tema eest nii armsalt hoolitses. Muidugi sai kiisule ka vahva nimi, kes tahab teada, milline siis peab ise seda raamatut lugema.

Mulle meeldis et sain teada erinevad kultuurilisi eripärasid aga muidugi ka seda, et kõike ei saa võtta nii nagu sa seda siin Eestis oled harjunud. Eks kombed on igal pool erinevad. Muidugi ka toit, mida peategelane värvikalt kirjeldas ja endalgi katsetamise tuju tõstis.

Eks Egiptlased vaatavad kõike oma elus läbi huumoriprisma ja on omamoodi inimesed. Kui kokkusaamisel ise oled täpselt kohal, siis seal on täiesti normaalne, et teine võib hilineda ja seda ei tasu üldsegi pahaks panna.  Elu ei peagi käima täpselt kella pealt ja sellest tuleb rõõmu tunda.

Mulle meeldis, et lugu lõppes nii armsalt ja sellist lõppu ma just ootasingi. Kes tahab teada, mis sai lõpus siis eks lugege seda ise ja saategi teada.

Ma olen rahul, et seda raamatut lugesin ja kindlasti jätkan Minu sarja lugemist. Täiesti sobivad vahepaladeks põnevike ja krimiromaanide vahele.  Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja soovitan teistelegi!

Pakaa kallid sõbrad!!

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)

Lugemiseväljakutse 2019

28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast.

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)(240lk)

Autor: Berit Renser

Tutvustus

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.

Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.
Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Kui ma seda raamatut alustasin, siis arvasin, et tegu on tüüpilise reisiraamatuga. Mida edasi ma lugesin, seda rohkem ma veendusin, et see autor on pühendanud ennast indoneesialastele ja uurinud nende kohta välja pea kõik, mis võimalik.

Just see mulle selle loo juures meeldiski. Sain üpris palju uusi teadmisi ja sel eesmärgil võibki selliseid raamatuid lugeda.

Kiidan autorit, kuna ta ei ole kirjutanud kuiva teksti vaid sekka ka huumorit. See oli ainult loole boonuseks. Mulle meeldis see lugemine ja ma ei kahetse,et seda lugesin.

Tahaks isegi seal seigelda ja kunagi ka Balil ära käia. Eks aeg näitab, millal ma seda teha saan. Võib-olla alles siis kui olen hall ja käin kepikesega. Ei tea, võib-olla jääb üldse unistuseks.

Kiidan seda raamatut, sest varemalt olen pidanud mitmes selle sarja raamatus pettuma. Seekord läks aga teisiti. Lugemist alustades tundsin juba, et see on üpriski mõnus lugemine. Täitsa selline ajaviiteks lugemine.

Kuna peamiselt loen krimi-ja fantaasiaraamatuid, siis see raamat oli mõnus vahepala. Ju sellepärast siis väga meeldiski.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Mina igatahes pettuma ei pidanud.

Seitsekümmend suurt reisi läbi aegade (2008)

Seitsekümmend suurt reisi läbi aegade (2008)(304lk)

Autor:Robin Hanbury-Tenison

Tutvustus

Selles raamatus on pea tähelepanu avastusreisidel. Avastamine muudab alati maailma, seepärast on „suurtest” reisidest sellesse raamatusse valitud just need, mis on oluliselt mõjutanud meie arusaamist oma koduplaneedist.

Oh, mulle meeldis see raamat väga. Ma olen nüüd nagu maadeavastajate lainele sattunud. Eile õhtul Marco Polo, nüüd see raamat. Ja kõike seda tänu selle, et märts oli maadeavastajate kuu. Mis seal ikka. Põnevust oli selles raamatus piisavalt. Ma sain päris palju uusi maadeuurijaid teada, eks mõnega oli ka ära tundimisrõõmu. Mulle meeldis ja ma ei ütleks, et raamat oli igav. Vägagi põhjalik ja sisukas lugemine. Päris palju uusi teadmisi sain endale juurde.

Mind lihtsalt paeluvad maadeuurijate seiklused ja erinevad kohad, kuhu nad reisivad. Kes oleks osanud arvata, et selline sisukas ja mitte ilukirjanduslik raamat võib sind endasse haarata ja sealt enne välja ei lase, kui oled juba lõpulehekülgede  lähedal.  Põnev oleks isegi niimoodi reisida, aga ma ei tea, võib-olla jääks julgusest puudu. Päris Antarktikale ei kipu ja selliseid hullumeelseid mäkke ronimisi samuti ei suudaks ette võtta.  Kes muidugi tulevikku ette teab.

Soovitan ka teistele lugemiseks. Vahel on hea võtta kätte raamat, mis sind küll kriminaalselt mõtlema ei pane, kuid mis annab sulle juurde uusi teadmisi ja mõnda lugu lugedes mõtled isegi, et kuidas küll nad kõike seda üldse julgesid ette võtta ja mis põhjusel nad seda tegid.

Värvikas lugemine kindlasti. Soovitan soojalt. Eks vahel ongi hea lugeda midagi teistsugust ja kogeda teistsuguseid emotsioone.