Armastuse gravitatsioon(2017)

Lugemiseväljakutse 2022

38. Raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas, vanglas

Armastuse gravitatsioon(2017)(176lk)

Autor: Sara Stridsberg

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Romaani keskne tegevuspaik on Rootsi tuntuim vaimuhaigla Beckomberga, mille eraldatud ja ebaisikulisse olustikku on autor oskuslikult põiminud ühe perekonna loo. Sel moel on ta andnud raviasutusele inimliku näo. Teose peategelased on ravil viibiv tundliku loomuga alkohoolik ja tema tütar. Autor käsitleb tütre armastust isa vastu ja püüdeid temani jõuda, alguses lapseeas, hiljem noore naise ja emana teda mõista. See lugu räägib unistusest hoida valguse käes kedagi, kes ei ole tahtnudki seal olla, soovist kinni püüda see, kes tahab vabalt langeda. Paljutahulise romaani ebatavaliste tegelaskujude kaudu mängib autor mõttega vabadusest ja selle piiramisest, haigusest ja normaalsusest. Kaunis loodusmiljöös asuv haigla omandab Stridsbergi sule läbi peaaegu müütilise mõõtme. Tegelaste eluraskustest ja tegevuspaiga alateadvuslikust süngusest hoolimata on teose meeleolu pigem helge ja inimlik.
Sara Stridsberg (snd 1972) on üks Rootsi nüüdiskirjanduse säravamaid esindajaid. Tema keel on omanäoline ja Rootsi kirjanduses erandlik. Just see lüüriline ja elegantne, ühtlasi karge ja lihtne väljenduslaad kujundab romaani eripalgelistest tegelaskujudest ja sündmustest harmoonilise terviku ning toob esile autori tohutu empaatiavõime. 2016. aastal valiti Stridsberg Nobeli kirjandusauhinda jagava Rootsi Akadeemia 13. liikmeks.

Kui ma lugemist alustasin, siis tundus mulle, et tegemist on pigem sellise ühe tegelase jutustusega oma elust hullumajas ja oma mõtetest ning elust sellise haigusega. Kuid mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks mulle lugu sai. Nimelt oli loos mitmeid tegelasi ja ma usun, et mind viis selle looni täielik juhus. Ma ei plaaninud seda raamatut siia punkti alla lugeda.

Eks kaanepilt oli ka omamoodi ilus ja eks need liblikad olid, mis mind selleni tõmbasid. Kuid kui ma loo lugemist alustasin, mõistsin, et olen teinud täitsa õige valiku. Ei saa öelda, et lugu oleks depressiivne, ei seda mitte. Kuid siiski hingekriipivalt valus, vähemalt minu jaoks. Eks olen ka ise näinud lähedasel sellist haigust nagu oli ka siin loos. Pole just kõige meeldivam ja kurb on inimest vaadata, isegi siis kui sa ei saa teda kuidagi aidata.

Ausalt öelda, mind rabas selle loo realistlikkus ja ka veel see, et lugu polnud sünge, mis siis, et tegevus toimus hullumajas. Usun, et see raamat on oma realistlikkuse poolest selle kuu lemmik. Aitäh Eesti Raamatule, kes meieni selle loo on toonud ja mul on siiralt hea meel, et ma seda raamatut lugesin.

Võtangi nüüd julguse kokku ja soovitan seda lugu ka teistele lugemiseks. Kas keegi veel teab mõnda raamatut, kus tegevus just toimuks samuti hullumajas?

Aitäh teile ja peatse kohtumiseni!

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)(325lk)

Autor: Peter Englund

Kirjastus: Argo

Tutvustus

1980. aastatel oli Rootsi ajalooteadus omamoodi kriisis. Mitte et ajaloolased poleks endistviisi uurinud ja oma uurimistulemusi avaldanud, kuid laiemale avalikkusele läksid nende tegemised ja akadeemilised vaidlused üha vähem korda. Siis tuli Peter Englund oma esikteosega “Poltaava: Ühe armee häving” ning kõik muutus peaaegu üleöö. See on muidugi suur lihtsustus, ent selles on tõtt. See raamat tekitas Rootsis ajalookirjanduse buumi. “Poltaava” muutus otsekohe bestselleriks. 8,7 miljoni elanikuga Rootsis on seda trükitud 248 000 eksemplari, raamat on tõlgitud prantsuse, inglise, vene, soome, taani, norra, läti, poola ja nüüd siis ka eesti keelde.


“Poltaava” on dokumentaaljutustus paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee, 49 rügementi ja üksikväeosa, hävitati. P. Englund kirjeldab saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu languseni viinud katastroofi tund-tunni haaval. Inimlikult võttes oli neil kuumadel suvepäevadel toimunu brutaalne massimõrv, milles kadus 10 000 inimelu. Jutustades lahingu käigust, edastab P. Englund detaile, mis teevad ajaloo tõeliseks ja arusaadavaks: mida öeldi sõjast tüdinud sõduritele neid võitlema sundides, kuidas tulistati musketit, kuidas lõhnas must püssirohi, kuidas hoolitseti haavatute ja surnute eest, kuidas elati ja liiguti, millised olid ohvitseride ja lihtsõdurite tingimused.

Mõtlesin siia teemasse raamatut valides pikalt. Küll otsisin veebist erinevaid, aga siiski päästis mind vana hea lugemiseväljakutse grupp. Aitäh neile, kes seda raamatut varem lugesid ja seal tutvustasid.

Tegemist on dokumentaaljutustusega paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee hävitati. Autor kirjeldab seda saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu katastroofi tund-tunni haaval.

Tavaliselt ma kipun sellistest sõjaraamatutest eemale veerema, kuid mitte seekord. Lugu ei olnud selline tuim fakte täis lugu, vaid iga korraga järjest elulisem ja traagilisem. Kellele küll sõda kunagi on kasu toonud? Kas tõesti pole inimelud sõjas midagi väärt?

Iga korraga muutus lugu minu jaoks järjest huvitamaks ja ma muudkui lugesin ja lugesin. Mõtlemata sellele, et tegemist on nii öelda sõjast rääkiva raamatuga. Ma lihtsalt sulandusin sinna sisse ja enne ei lõpetanud kui lugu leidis oma lõpu.

Väärt lugemine, eks peakski rohkem dokumentaalfilme ja ja raamatuid lugema. See maailm on mul täiesti avastamata. Seega küsiks, nõu milline dokumentaallugu on teil kallid sõbrad mulle soovitada?

Soovitan seda lugu teistelegi!