Minu Kuressaare(2021)

Lugemiseväljakutse 2023

Üllatusteema: Loe üks raamat teemal, mida ise pakkusid, aga mis väljakutsesse ei jõudnud. Kui sa ise teemasid ei pakkunud, siis vali kellegi teise pakutud teema, mis väljakutsesse ei jõudnud.

Minu Kuressaare(2021)(256lk)

Autor: Mele Pesti

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.

Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.

Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“

„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“

Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.

„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“

„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

Lasin taaskord ennast kanda ühel Minu sarja raamatul ja seekord siis seiklesin koos autoriga Kuressaarel. Tema lapsepõlveradadel ja muidugi ka sain teada palju muudki uut, mida veel selle linna kohta ei teadnud. Olen isegi seal kaunis linnas käinud ja sellest on ainult head mälestused. Eks seal on see miski, mis sind alati tagasi kutsub, sõltumata sellest kui kauaks sinna jääda.

Kuna vahepeal jäi pisikene paus selle sarja lugemisse, siis nüüd püüan mööduva aja tasa teha. Plaanis oli, et selle aasta lõpuks jõuaksin vähemalt pooled raamatud loetud, eks näis kui sellega läheb. Olen suhteliselt visa ja kindlasti saadab mind edu. Mulle tõsiselt meeldis see lugu, jah see oli pigem selline autori meenutuste lugu kuid väga palju oli edasi antud ka lugu selle linna kohta, mida lugesin.

Kindlasti väärt lugemine, just selliste teiste lugemiste vahele, kui miskit ajaviiteks otsida. Ma lasin lihtsalt vooluga end kanda ja ei kahetse selle raamatu lugemist. Usun, et julgen ka teistele soovitada.

Merejutud(2009)

O.W.L. Magical Readathon

3.Raamat, mille tegevus toimub merel/mere ääres

Merejutud(2009)(213lk)

Autor: Lembit Uustulnd

Tutvustus

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket.

Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Seekordne lugu viis mind Saaremaale. Jah, eelmine suvi sai isegi seal ära käidud ja väga meeldis ning tahaksin sinna tagasi. Nii vaikne ja rahulik oli, et hing sai puhata ning koju tagasi tulles, tundsin et olen nii puhanud ja valmis argipäeva muredega silmitsi seisma.

Selline lugemine, mis haaras sind endaga kaasa ja enne lahti ei lasknud kui jõudsid raamatu viimaste lehekülgedeni. Midagi teistsugust ka vahelduseks.

Autor on minu jaoks täitsa uus, kuid tema kirjutamisstiil meeldis mulle. Muidu poleks ju lõppu jõudnud. Eks lugu kandis mind aega, kus Saaremaale saamiseks oli vaja luba ja selle olemasolu kontrolliti rangelt.

Lugu paneb sind mõtlema ja viib sind maailma, mida on raske uskuda. Mina kui Eesti Vabariigi ajal sündinud, seda aega ei mäleta kui reisimiseks pidi eraldi loa taotlema ja siis otsustati, kas sa saad selle või mitte.

Kes tahab teada, mis elu siis seal elati, siis võtke raamat endale lugemisse. Mina igatahes ei kahetse, et seda lugu lugesin.

Soovitan teistelegi!