Lugemiseväljakutse 2022
38. Raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas, vanglas
Armastuse gravitatsioon(2017)(176lk)
Autor: Sara Stridsberg
Kirjastus: Eesti Raamat
Tutvustus
Romaani keskne tegevuspaik on Rootsi tuntuim vaimuhaigla Beckomberga, mille eraldatud ja ebaisikulisse olustikku on autor oskuslikult põiminud ühe perekonna loo. Sel moel on ta andnud raviasutusele inimliku näo. Teose peategelased on ravil viibiv tundliku loomuga alkohoolik ja tema tütar. Autor käsitleb tütre armastust isa vastu ja püüdeid temani jõuda, alguses lapseeas, hiljem noore naise ja emana teda mõista. See lugu räägib unistusest hoida valguse käes kedagi, kes ei ole tahtnudki seal olla, soovist kinni püüda see, kes tahab vabalt langeda. Paljutahulise romaani ebatavaliste tegelaskujude kaudu mängib autor mõttega vabadusest ja selle piiramisest, haigusest ja normaalsusest. Kaunis loodusmiljöös asuv haigla omandab Stridsbergi sule läbi peaaegu müütilise mõõtme. Tegelaste eluraskustest ja tegevuspaiga alateadvuslikust süngusest hoolimata on teose meeleolu pigem helge ja inimlik.
Sara Stridsberg (snd 1972) on üks Rootsi nüüdiskirjanduse säravamaid esindajaid. Tema keel on omanäoline ja Rootsi kirjanduses erandlik. Just see lüüriline ja elegantne, ühtlasi karge ja lihtne väljenduslaad kujundab romaani eripalgelistest tegelaskujudest ja sündmustest harmoonilise terviku ning toob esile autori tohutu empaatiavõime. 2016. aastal valiti Stridsberg Nobeli kirjandusauhinda jagava Rootsi Akadeemia 13. liikmeks.
Kui ma lugemist alustasin, siis tundus mulle, et tegemist on pigem sellise ühe tegelase jutustusega oma elust hullumajas ja oma mõtetest ning elust sellise haigusega. Kuid mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks mulle lugu sai. Nimelt oli loos mitmeid tegelasi ja ma usun, et mind viis selle looni täielik juhus. Ma ei plaaninud seda raamatut siia punkti alla lugeda.
Eks kaanepilt oli ka omamoodi ilus ja eks need liblikad olid, mis mind selleni tõmbasid. Kuid kui ma loo lugemist alustasin, mõistsin, et olen teinud täitsa õige valiku. Ei saa öelda, et lugu oleks depressiivne, ei seda mitte. Kuid siiski hingekriipivalt valus, vähemalt minu jaoks. Eks olen ka ise näinud lähedasel sellist haigust nagu oli ka siin loos. Pole just kõige meeldivam ja kurb on inimest vaadata, isegi siis kui sa ei saa teda kuidagi aidata.
Ausalt öelda, mind rabas selle loo realistlikkus ja ka veel see, et lugu polnud sünge, mis siis, et tegevus toimus hullumajas. Usun, et see raamat on oma realistlikkuse poolest selle kuu lemmik. Aitäh Eesti Raamatule, kes meieni selle loo on toonud ja mul on siiralt hea meel, et ma seda raamatut lugesin.
Võtangi nüüd julguse kokku ja soovitan seda lugu ka teistele lugemiseks. Kas keegi veel teab mõnda raamatut, kus tegevus just toimuks samuti hullumajas?
Aitäh teile ja peatse kohtumiseni!
raamaturiiulike 