Üks(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

23.Raamat erivajadustega inimesest (sobib nii füüsiline kui ka vaimne erivajadus)

Üks(2017)(384lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.
Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia.
Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.
Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali.
„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“
Daily Mail
„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“
Telegraph

Oh, kui kurb ja tõsine võib üks lugu olla. Kuigi lugemisest on mõned päevad möödas, siis mõtlen ikka sellele loole ja olen väga rahul, et seda lugesin, kuigi eks mõni pisar ka lõpuks tuli.

Mulle meeldis see raamat ja kiitused autorile, kes meieni selle loo tõi. Miski selles loos tundus nii tundlik ja hingekriipiv, et tegin isegi pisikese mõttepausi, enne kui järgmist peatükki alustasin.

Loo peategelased on Grace ja Tippi. Nad on Siiami-kaksikud ja nende lugu on nii kurb, et võtab elu üle järele mõtlema. Samuti nende elust ja olust ning neid ees ootavast esimesest koolipäevast. Igatahes mulle tõsiselt väga meeldis, mis siis et lugu ise oli kurb ja tõsine.

Kuidas lugu lõpeb ja mis neid veel ees ootab, seda lugege kallid sõbrad ise! Igatahes noorteromaanina üks minu lemmikumaid. Nüüd veel jäänud lugeda sama autori Õun ja vihm. Millal selle läbi saan, eks seda ole siis näha.

Kuutõus(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

24.Raamat, mille pealkirjas on kas sõna “kuu” või “päike” (võib olla ka liitsõna, näit kuuvalgel, päikesetõus)

Kuutõus(2020)(352lk)

Autor: Sarah Crossan

Tutvustus

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga.
Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?
Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid.
Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”

Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel – Ed ootab surmanuhtluse täideviimist. Ja nüüd, kus hukkamiskuupäev on välja kuulutatud, on Joe otsustanud veeta viimased nädalad venna kõrval, hoolimata, mida inimesed mõelda võivad.

See hingekriipiv ja südamlik noorteromaan esitab lugejale suuri ja raskeid küsimusi: mis on ühe elu hind? mida on võimalik andestada? ja kuidas üldse jätta hüvasti?

Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud veel keerulistest peresuhetest jutustav „Õun ja vihm” (2018). Mõlemad Crossani raamatud on pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.

Minu jaoks oli lugu raske teemaatikaga. Kellegi kaotamine pole kunagi kerge. See mida Joe läbi elama pidi, seda ei tahaks kellelegi. Tundsin, et pean seda lugu lugema pausidega, kuna vägisi tükkisid pisarad silma. Sellist ülekohut ei tahaks kellelegi ja veel teo eest, mida sa pole üldse sooritanud, vaid sind on lihtsalt süüdi lavastatud ja sa ei saa sinna midagi parata. Kahjuks nii Joe vennaga juhtus ja ta püüdis anda endast kõik, et teda kuidagi päästa. Kas tal see ka õnnestus, seda lugege ise!

Seekord pole tegu tüüpilise noorteromaaniga, lugu ise on selleks liiga realistlik ja karm. Mida teeksid sina, kui sinu lähedane mõistetaks surma kuriteo eest, mida ta pole sooritanud? Kui miski enam ei aita ja sul on jäänud veel loetud päevad, et temaga kohtuda ja koos olla. Kurb on lugeda lugu, mis poeb sulle hinge ja sa ei saa sinna midagi parata. Muidugi oli loos ka armastust, mis on ju noorteromaanidele omane.

Eks sellise temaatikaga raamatuid ongi raskem lugeda ja nendega läheb natuke kauem aega, et kõik loetu korralikult läbi mõelda. Lõpetasin küll eile selle raamatu, kuid tundsin et vajan aega, et lugu enda jaoks läbi mõelda.

Siin ma nüüd olen ja muudkui mõtlen ja mõtlen. Ühest küljest oli tegu reaalse ja tõsise looga, teisalt muidugi tegelased sobitusid sinna nagu valatult.

Ma loodan, et leian aega veel selle autori teiste raamatute lugemiseks. Eks nüüd võtangi ette Õun ja vihm. Eks näis, milliseks kujuneb sealse tegelase lugu.

Soovin kõigile kaunist õhtut ja hoidke oma lähedasi ja armastage neid! Elu elatakse ükskord ja mitut elu pole meile kellelegi antud.