Ööpimedus(Pimeda Islandi sarja 2.raamat)(2021)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

5. 2021. aastal eesti keeles ilmunud krimka

Ööpimedus(Pimeda Islandi sarja 2.raamat)(2021)(240lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada. Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Kuna mulle meeldis autorilt varem ilmunud „Lumepimedus“ väga, siis kohe kui ilmus tema järgnev uus osa, siis võtsin selle endale lugemisse. Esimene osa oli selline kargelt kriminaalne, siis ka teine osa pole mingi erand.

Lugu saab alguse sellest, et mahajäetud maja juures tulistatakse politseinikku. Kes küll midagi sellist teeks? Miks? Kas tõesti on see sellises väikses kohas üldse võimalik? Eks neile küsimustele saate vastused, kui ise seda mõnusat krimkat loete.

Ari Thor on just selline politseinik, kes sobib Siglufjörðuri linnakesse nagu valatult. Tema eest ei jää juba midagi märkamatuks, kuigi ta on alles lühikest aega seal elanud. Ta soovib kogu hingest leida süüdlast, kuid mida rohkem ta seda lugu uurima asub, seda pingelisemaks ja põnevamaks lugu pöörab. Ma igatahes nautisin lugemist ja loodan, et ka järgnevad selle sarja osad ilmuvad eesti keeles.

Kohati oli lugu ikka väga sünge ja kõhe ning ka selles loos on tunda seda Islandi looduse puudet. Ma lihtsalt tunnetan seda ja naudin lugemist nii, et kujutan endale, ette kuidas oleks koos Ari Thoriga seal elada.

Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut lugeda ja ma usun, et te ei pea seda kahetsema.

Lumepimedus(2020)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Raamat autorilt, keda sa enne lugenud ei ole

Lumepimedus(2020)(270lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja. 

Seekord on tegemist eriti lumise ja karge kriminulliga, kus uurija Ari Thor annab endast kõik, et leida süüdlane ja paneb isegi oma elu kaalule.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu ja ma loen teda esimest korda, siis alguses küll tundus, et lugu kipub natuke venima, kuid peagi kadus seegi tunne, kui sündmused kiskusid kriminaalseks. Olen varem ka maininud, et mulle meeldivad sellised lood, kus on osa ka loodusjõul. Seekord siis taas lumi ja sellega kaasnev laviin, mis sealsete elanike elu pisut raskemaks teeb.

Kindlasti ootan kas ka järgmised osad ilmuvad, kahju oleks kui Ari Thori lugu selliseks poolikuks jääks. Temas on kõike seda, mis üks politseiuurija olema peab. Ta on vapper ja õiglane ning ei kohku millegi ees tagasi.

Ma nautisin lugemist, mis siis et alguses tundus, et lugu on selline aeglane. Kuna loen üpris tihti kriminulle, siis sellest väljakutsest osalemine ei valmista eriti raskuseid, kui siis ühe punktiga maadlesin küll pikalt, aga sellest järgmises postituses.

Mulle meeldis ja jään nüüd järgmisi osi ootama. Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.