Lugemiseväljakutse 2021
2.Läti, Leedu või Soome autori raamat
Koertepark(2020)(376lk)
Autor: Sofi Oksanen
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.
„Koertepark” on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.
„Sofi Oksasest on kiiresti saanud üks olulisemaid hääli postkommunistlikus maailmas.” – The Economist
Oksanen viis mind taaskord maailma, kus valitseb ühelt poolt karm ebaõiglus ja teisalt on teemaks surrogaatemadus ja õigustest ilma jäetud doonorid.
Minu jaoks oli see lugu lojaalsusest ja armastusest, aga ka traagiline lugu lapsed kaotanud naistest ja muidugi valetamisel on selles loos igatahes liiga palju võimu. Mulle on senimaani selle autori raamatud meeldinud ja kui midagi temalt uut ilmub, siis tean, et loen seda, ilma et ma sisukirjeldust oleksin üldse lugenud. Nii läks ka seekord. Üllatavalt karm lugu, kuid siiski oli ka loos rõõmsaid hetki, kuid siiski ka kurbust.
Mulle meeldis see lugu, mis siis et temaatika oli valus aga kindlasti vajas kajastamist. Tema raamatud ongi selliseid, mis kas sind rabavad või tunned neid lugedes igavust ja vastumeelsust. Ma ei saa küll öelda, et ma olen tema suur fänn, aga pisike koht on tal küll minu lugejasüdames.
Lugu ise pendeldab nii tänapäeva Helsinkis kuid räägib ka loo Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist ning elust ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Eks lugu võib küll algul tunduda ootamatult raske lugemine, siis mida edasi seda põnevamaks muutus ja ma nautisin lugemist väga. Kõike seda tänu Mybooki rakendusele, kuna hetkel raamatukogus käimine on mul piiratud.
Soovitan teistelegi, kes on varem selle autori raamatuid lugenud ja nende lugemist ka nautinud. Muidugi sobib ka raamat ka sellisele lugejale, kes ei ole varem sellest autorist midagi kuulnud.
raamaturiiulike 