Hirmus õudne hambaarst(2015)

JUBEJUTT

Hirmus õudne hambaarst(2015)(344lk)

Autor: David Walliams

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ettevaatust. See on õudusjutt. Milles on palju väljamõeldud sõnu. Menuki «Gängstamemm» autori uus kiljuma panevalt naljakas ja kohutavalt õudne raamat, mis räägib väikesest poisist nimega Alfie, kellel on suur süda ja veel suurem hirm hambaarstide ees. David Walliams toob teie ette õela pahalase, kelle sarnast tema lugudes varem nähtud pole, ja jutustab põnevusloo, mis paneb teil hambad hirmust plagisema ja naerust valutama.

Seekordne lugu räägib meile loo väiksest poisist nimega Alfie, kellel on suur hirm hambaarstide ees. Ta on hea poiss ja hoolitseb oma haige isa eest hästi. Kuid tal on probleeme oma hammastega. Ta ei taha sugugi hambaarsti juures käia. Kui linna saabub uus hambaarst on ka Alfie sunnitud tema juurde minema. Kuid see pole tavaline hambaarst. Kas Alfie suudab teisi veenda, et mitte tema juurde minna? Miks on uus hambaarst nii kohutavalt valgete hammastega, eks seda lugege ise!

Mulle väga meeldis ja itsitasin vahel kaasa. Mõnus lugemine igatahes, kindlasti jätkan autori teiste lugude lugemisega. Mõned neist õnneks on ka kodus olemas ja ootavad oma järge. Mõnusalt õudne, kuid samas über naljakas ja põnev.

Soovitan kindlasti ka teistele lugemiseks, kui ise ei taha, siis soovitage oma lastele.

Vanade koerte tarkus(2019)

Vanade koerte tarkus(2019)(322lk)

Autor: Elli H. Radinger

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Südamlik ja hingeliigutav lugu koertest, just neist kes on juba vanakesed ning kes vajavad väga hoolitsemist ja kogu südamest soovivad vaid lähedust. Oh, oli see alles raske lugemine. Igakord ämma külastades näen, et sealne 9 aastane koer soovib vaid paitusi ja lihtsalt sinu kõrval olla. Igakord kui sinna lähen, siis tean, et tal on nii hea meel mind näha ja kunagi ei lähe ma tema juurde ilma maiuseta. Alati viin midagi, et talle meelde jääda kui parim sõber kogu maailmas.

Koerad on tõesti truud ja kiinduvad inimesesse, mis siis et vahel kui perenaisel/peremehel on paha tuju, siis ta annab endast kõik, et seda paremaks teha. Nii on ka minu koera Rockyga, alati kui on mõni mure, siis tean, et tema juurest saan ma abi ja hingerahu. Tema pruunid silmad ja tema paitamine aitab mind rahustada ja leian taaskord endas jõudu, et igapäeva eluga edasi minna. Kurb on vaadata, et ta ei ole veel kolmenegi, kuid juba lõug on tal hall. Kas tõesti on see minu kurdetud muredest? Sellele ma siit raamatust küll vastust ei leidnud, kuid sisimas loodan, et tal on minu juures hea.

Igatahes on see raamat kindlasti väärt lugemist ja koerad on just need, mis muudavad meie elu rõõmsamaks ja kui sinu parim sõber haigeks jääb, siis ka kurvastad. Mõned inimesed ei mõista, miks on meile koeri vaja. Nende jaoks on see kõigest tüütu kohustus, mida iga päevaselt teha. Minu jaoks mitte. Ta on mu parim sõber ja vestluskaaslane. Temale saan ma kurta oma muresid, mida võib-olla teistele ei julge rääkida. Ta on parim, keda endale tahta. Hoidkem oma lemmikuid, kuna millalgi tuleb aeg, kui te kahetsete seda, et tema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Soovitan teistelegi seda raamatut, kuid hoiatan, et tegemist on üsna kurva looga.

Madame Piaf ja armastuse laul(2021)

Madame Piaf ja armastuse laul(2021)(388lk)

Autor: Michelle Marly

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Pariis 1944. Saksa okupatsiooni lõppedes süüdistatakse Édith Piafi koostöös sakslastega. Tuntud lauljatari ähvardab esinemiskeeld. Püüdes meeleheitlikult tõestada oma süütust, satub Piaf kokku noore andeka laulja Yves Montandiga. Nad alustavad koostööd ja üsna peagi ka armuvad. Yves’i armastus ja sellega kaasnevast õnnetundest inspireerituna kirjutab Édith laulu, mis teeb temast legendi – „La vie en rose”.

Édith Piaf kehastas julgust armastada kogu hingest ja pingutada muusika nimel viimse detailini. Elu ei kohelnud teda alati siidkinnastes – ta elas tänaval, kaotas lapse, seisis rohkem kui ühel korral kuristiku serval. Kuid kõigest hoolimata jäi ta alati truuks muusikale ega kahetsenud midagi – „Non, je ne regette rien”

Kuna eelmine kord meeldis mulle väga Chaneli lugu väga, siis otsustasin selle autori raamatuid veel lugeda. Nüüdseks sai loetud siis tuntud laula Edith Piafi lugu, mis oli nii tulvil armastust kui ka muusikat. Tema armastus muusika vastu ja muidugi ja Yvesi vastu, mis liigutas mindki.

Olen alati unistanud Prantsuse keele õppimisest ja loodan ka seda vaikselt õppima hakata, et tema lauludest aru saada. Kindlasti oli tegemist oma aja suurima lauljannaga ja tema elust lugeda oli väga huvitav. Nüüd seda arvustust kirjutades kuulan samuti youtube vahendusel tema laule ja muidugi kõige rohkem meeldib tema kõige suurem lugu „Non, je ne regette rien”.

Minu jaoks oli tegemist igati nauditava lugemisega, kus oli nii armastust, kurbust kui ka kõike hõlmavat muusikat. Igatahes nauditav lugemine igatahes. Selles loos põimusid nii armastus kui ka muusika, tegi südame täitsa soojaks. Aitäh autorile, kes meieni selle loo tõi ja muidugi ka kirjastusele Tänapäev, kes Eesti lugejateni selle loo tõid.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda lugu lugenud.

Minu õde, sarimõrvar(2020)

Minu õde, sarimõrvar(2020)(215lk)

Autor: Oyinkan Braithwaite

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.

Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.

Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.

Koredel seisab ees mitu rasket valikut.

„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Üks omamoodi lugu kahest õest, Koredest ja Ayoolast, kellest viimasel on selline natuke teistmoodi arusaam suhetest. See on tal juba kolmas kallim, kuhu Korede peale telefonikõnet peab appi minema. Ayoola on ta tapnud enesekaitseks ja palub nüüd õelt abi. Kas tõesti ta aitab teda või annab ta politseile üles? Kas tõesti on veri paksem kui vesi? Kas Korede suudab endaga rahu teha ja kaitsta oma õde? Eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda raamatut loete.

See lugu on kindlasti musta huumoriga vürtsitatud lugu õdede vahelistest suhetest, kus mõnikord pole kõik päris nii nagu paistab. Midagi selles loos ikkagi oli, kuna läbi loetud ta sai ja nüüd jätkan taas järgmiste lugemistega.

Pole ammu midagi sellist lugenud ja samuti on ka autor minu jaoks täiesti tundmatu. Kas keegi teab midagi temalt veel soovitada? Kuidagi väga ruttu sai lugu läbi, kuid midagi õhku rippuma küll ei jäänud. Kohati oli ikka väga naljakas Korede mõtteid lugeda ja sellest võiks isegi teleseriaal olla. Vaataksin kindlasti!

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)(192lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede klubi on lahendanud juba mitu mõistatust: „Armulauamõrv“ (ilmunud 2018), „Postkast nr 4“, „Natali“ ja „Kadunud asitõend“ (kõik ilmunud 2019).
Seekord tuleb neil bridžimängus treenitud hallid ajurakud Leskede klubi värskeimat liiget, kohtunik Armin Berklundi painanud saladuse lahendamiseks tööle panna. Loomulikult ei jäta tarmukas Leskede klubi oma sõpra hätta.

Olles varem lugenud läbi sarja eelnevad osad, siis viienda raamatu lugemine läks nagu niuhti. Eks meile kõigile tuttav Leskede klubi seikleb taas. Seekord püütakse lahendada kohtunik Berklundi naise salajast kadumist. Kas tõesti kadus Taimi nagu vits vette ja kas teda on veel võimalik leida?

Vahest on mõnus lugeda ka Eesti autori krimkasid ja Eha Veemist on saanud üks minu suuri lemmikuid. Ootan juba huviga järgmise osa ilmumist. Igatahes on Leskede klubi kiitmist väärt ja ka seekord ei jäta nad oma sõpra hätta vaid asuvad tarmukalt asja uurima ja panevad kasvõi oma elu ohtu, et välja selgitada süüdlane ja leida üles kohtuniku naine.

Igatahes mulle väga meeldis ja eks Leskede klubi liikmete eest ei jää juba midagi varjatuks ja nende südikus lausa kutsub neid lugema.

Soovitan teistelegi, kes pole seda sarja veel lugenud.

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Meres hulbib poolsurnud inimene, metsas kuuse all on röövsaak ja võib-olla luusib sealsamas röövmõrtsukas. Igatahes ei julge õed Lilleväljad enam hästi seenel käia – see annab tunda ka nende toidulaual – ja inimesed hakkavad endalt küsima, kas elu linnakärast eemal Parmojal on ikka nii turvaline, nagu nad lootsid. Leskede klubil tuleb juba Parmoja hea nime pärast tõe väljaselgitamisse oma panus anda. No võib-olla natuke uudishimu pärast ka.

Taaskord üks mõnus lugemine Leskede Klubi tegelastega. Miski nendes lugudes nagu tõmbab mind endaga. Ühelt poolt on mõnus lugeda, kuidas need vahvad krapsakad pensionärid aitavad lahendada mõrvalugusid. Nendes on see miski, mis ei lase niisama lihtsalt käed rüpes istuda. Nad soovivad alati aidata kaasa uurimisele ja satuvad isegi mõnikord üsna ohtlikku olukorda.

Kõik saab alguse sellest, et mere äärest leitakse surnukeha. Kes ta küll tappis ja miks? Kas tõesti on siin rohkem mängus kui lihtsalt enesetapp? Usun, et siit loost nendele küsimustele leiate kindlasti vastused.

Igatahes selle klubi liikmete eest ei jää midagi varjatuks ja kõik varasemad tutvused tasuvad ära ja loo uurimine läks kui lennates. Igatahes nautisin lugemist ja peagi alustan ka praeguseks hetkeks viimasena ilmunud looga. Eks näis millal ta loetud saan.

Igatahes soovitan lugeda. Pisut häiris see, et tegelasi tutvustati nagu uuesti ja seda poleks nagu vaja olnud, kuna olles varasemaid raamatuid lugenud, siis ei näinud vajadust.

Soovitan!

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

2. Üks muhekrimi raamat

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ruudi, Uusküla tige vanamees, kes kellelgi oma metsast kõrtki murda ei lubanud, on surnud. Kõht sodiks lastud, vana jahipüss kõrval, oma metsas pikali maas.

Leskede klubi poleks Leskede klubi, kui nad kaaluksid hetkekski versiooni, et see oli jahiõnnetus. Õli valab tulle ka Rolfi poeg Veiko, kes kõrgema politseiametnikuna oma isa ja tema sõpru manitseb ning kohtunik Berklundi vannutab „sellel kambal“ silma peal hoidma.

Nagu Eha Veemi varasematest Leskede klubi lugudest „Armulauamõrv“ (2018) ja „Postkast nr 4“ (2019) juba teada on, siis ei lase reipad pensionärid ennast ohtudest, veel vähem manitsustest heidutada.

Kuna olen varemalt lugenud läbi kaks eelnevat osa, siis kohe kui ka järgnevad osad raamatukogus vabanesid, teadsin et laenutan need ja loen kindlasti läbi. Ma olen siiralt õnnelik, et õnnestus kohe kolm viimati ilmunud osa saada ja neid siis nüüd hea järjepanu lugeda.

Eks ka selles loos seiklevad meile tuttavad Leskede klubi liikmed, kelle eest ei jää midagi varjatuks ja nemad juba asja niisama seisma ei jäta. Isegi siis kui neile öeldakse, et pole vaja abi, nad aitavad siiski. Mulle meeldib neid lugusid lugeda ja usun, et tahan neid ka oma riiulisse, eks näis kuis sellega läheb.

Loodan leida midagi sarnast ka välismaa autorite seas. Võib-olla oskab keegi soovitada? Igatahes mõnusalt muhe lugemine. Kes just otsib sellist lugemist, kus pole verd ja jõhkraid mõrvu, siis see sari on kindlasti midagi neile.

Minu jaoks oli ütlemata muhe ja mõnus lugemine ja soovitan teistelegi lugemiseks, kes varem pole veel selle sarjani jõudnud. Püüdsin kogu loo jooksul ära arvata süüdlast, kuid paraku see kes arvasin et on, paraku selleks ei osutunud. Põnev ja pingeline lugemine igatahes. Korralik aju ragistamine käis igatahes.

Soovitan teistelegi. Usun, et te ei pea selles krimisarjas pettuma. Nii äge oleks kui keegi sellest sarja või filmi väntaks. 🙂

Enola Holmes(kadunud markii juhtum)(2020)/Pipi Pikksukk(2004)

Lugemiseväljakutse 12 ust

1. Enola Holmes(kadunud markii juhtum)(2020)(176lk)

Autor: Nancy Springer

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista.

Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu …

Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Selles loos kohtume kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi õe Enola Holmesiga. Ta on Sherlocki 14-aastane õde, kes avastab enda sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Ta on veendunud, et ainult tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta otsustab põgeneda, et mitte minna rangesse tütarlaste kooli ja seab sammud Londoni poole.

Seal alles seiklused algavad. Kas ta suudab lahendada ema kadumise saladuse? Mis seiklused teda Londonis ees ootavad? Eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda raamatut loete. Eneselegi ootamatult satub ta lahendama kadunud markii juhtumit. Kas ta saab hakkama ja millised ohud teda seal varitsevad, seda lugege ise!

Igati põnev lugemine ja tahaksin nii väga edasi seda sarja lugeda, kuid kahjuks Eesti keeles neid osi rohkem pole. Eks siis tuleb inglise keeles edasi lugeda.

2. Pipi Pikksukk(2004)(133lk)

Autor: Astrid Lindgren

Kirjastus: Sinisukk

Tutvustus

Pipi Pikksukk on kõige tugevam, kõige lahkem, kõige lõbusam ja kõige rikkam tüdruk maailmas. Ta elab täiesti üksi Segasumma suvilas koos oma hobuse ja oma ahvi, Härra Nilssoniga. Kotitäis kuldraha on tal ka.
Kõrvalmajas elavad Tommy ja Annika, ning sellest ajast peale, kui Pipi siia kolis, on kõik muutunud palju lõbusamaks. Sest Pipi küpsetab piparkooke otse põrandal, ta suudab tõsta oma hobust sirgetele kätele ning ta mängib politseinikega kula, kui need tulevad ja tahavad teda lastekodusse viia.

Mäletan Pipi lugude lugemist oma lapsepõlvest nagu see oleks eile olnud. Mäletan, et istusin vanaisal süles ja lugesin talle ette. Talle meeldis koos minuga raamatuid lugeda ja niimoodi ma vaikselt ka lugema koos temaga õppisingi. Toona juba meeldisid mulle väga Pipi lood ja tahtsin isegi tema moodi olla. Ehitasin isegi endale kibuvitsapõõsasse onni ja kujutasin, et see on minu segasumasuvila. Soovisin kogu hingest endale ka hobust, kuid paraku ma seda ei saanud. Kuid siiski olin õnnelik, et sain muid vahvaid tegemisi teha.

Nüüd taaskord Pipi lugusid lugedes tundsin täielikku lapsepõlve nostalgiat. Meenusid kõik tehtud vembud ja sõpradega koos kuni pimedani mängimine. Võin väita, et olen üleskasvanud Pipi ja Muumioru lugudega. Nüüd ongi plaanis läbi lugeda ka Muumioru lood, eks näis millal nendeni jõuan.

Soovitan teistelegi Pipi lugusid ja kui ise ei taha lugeda, siis las teie lapsed loevad või loete ise neile ette. Usun, et see on nende jaoks äge kogemus.

Kujuteldavate olendite raamat(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

32. Raamat Ladina-Ameerika autorilt

Kujuteldavate olendite raamat(2019)(192lk)

Autor: Jorge Luis Borges

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

„Kujuteldavate olendite raamat” on üks eriline pärl Borgese loomingu pikas reas. Kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, viib see meid Läänemaise kultuuri juurte juurde, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Samal ajal kannab see raamat meid ka Borgese loomingu juurte juurde, tema mõjutajate ja inspiratsiooniallikate juurde, ja annab võimaluse näha ühekorraga neid kive, millest see maailmakuulus kirjanik on oma loomingut ehitanud.

Küll alles üks kaanepilt võib olla petlik. Raamatut lugema asudes ei olnud mul eriti mingeid ootusi. Kuna autor on minu jaoks uus ja kaanepilt polnud ka just midagi väga midagi erilist, siis just sisututvustus oli see, mis mind ärgitas seda raamatut lugema.

See lugu on segu nii inimmõistusest sündinud olenditest kui ka folkloorist. Selline mõnus tummine kompott, mis mind kui lugejat üsnagi kergelt rabas. Natuke meenutas mulle üht Harry Potteri raamatut. Eh, oli ju temalgi lugu Fantastilistest olenditest. Seega sellist segu ma polegi varem lugenud ja olen meeldivalt üllatunud.

Kuid paraku see raamat kohta minu riiulis ei leia. Midagi ikka jäi nagu puudu või peaksin mõne selle autori raamatu veel lugemisse võtma, et saada aru tema stiilist. Igatahes minult saab see lugu neli tärni ja loodan, et tulevik toob veel tema raamatuid minuni. Eks näis!

Soovitada ei oska, kes tahab võib seda värvikat lugu lugeda küll!

Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

14. Anna autorile esimene võimalus

Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm(2020)(432lk)

Autor: Michelle Marly

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

“Pariis, 1919: Coco Chanelil on edukalt loonud oma moefirma ja teel tuntuse poole Euroopa kõrgseltskonnas. Kuid kui tema väljavalitu Boy Capel autoõnnetuses surma saab, kaotab naine otsekui põhjuse elada. Ootamatu kohtumine Vene Balleti impressaarioga, tsarinna taskurätt ja selle müstiline aroom annab aga Coco elule uue eesmärgi – ta tahab taasluua selle vaimustava lõhna, tõelise armastuse parfüümi.

Oma otsingutel kohtub ta karismaatilise Dimitri Romanovi, geniaalse helilooja Igor Stravinski, inspireeriva kunstniku Pablo Picasso ja paljude teiste oma aja suurkujudega, kelle kõigi armastusest leiab ta omal moel sel teekonnal inspiratsiooni.

See on ehk maailma kuulsaima parfüümi Chanel No 5 sünnilugu.” 

Sattusin aastasse 1919, kus Coco Chanel on edukalt loonud oma moefirma ja teel tuntuse poole ka Euroopa kõrgseltskonnas. Naist tabab aga ränk hoop. Ta kaotab oma armastatu Boy, seoses sellega kaotab naine ka eluisu ja üldse ei näe enam mõtet edasi elada.

Kuid peale üht põgusat kohtumist, tunneb naine, et ta soovib luua midagi sellist, mida maailm pole veel näinud. Oma lõhnaõli ja seda kõike armastatu mälestuseks.

Ma olen palju sellest lõhnaõlist kuulnud, kuid kahjuks pole mul veel ühtki pudelikest seda kaunist lõhna. Peale selle raamatu lugemist, usun, et soetan endale.

Minu jaoks oli tegemist väga huvitava ja meeldiva lugemisega. Kuna naudin selliste ajalooliste raamatute lugemist, siis ka seekord meeldis lugu mulle väga. Kiidan autorit, et ta lõppu muidugi ka tegelaste edasise pisikese käekäigu oli toonud. Loodan siiralt, et tõlgitakse veel selle autori kirjutatud raamatuid.

Miski selles loos oli sellist, mis mind natuke ka segas. Nimelt ootasin väga, et loos on mõned read ka Coco Chaneli suhtest Picassoga ning vanaduspõlvest ja millega ta siis tegeles. Kohati oli lugu nii kurb, et pidin tegema pausi, siis taaskord kätte võttes ja edasi lugedes leidsin ka rõõmsaid hetki.

Minu jaoks oli tegemist üllatavalt mõnusa lugemisega. Kordagi ei tekkinud mõtet, et peaksin pooleli jätma. Usun, et soovitan seda ka teistele ja jään teie arvamusi ootama!