Loomade mõistatus(Mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad)(2018)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Loomade mõistatus(Mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad)(2018)(338lk)

Autor: Karsten Brensing

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Putukad, kes kasutavad tööriistu; kalad, kellel on oma kultuur; delfiinid, kes kutsuvad üksteist nimepidi; elevandid, kes matavad oma surnuid; loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult; loomad, kes ravivad end antibiootikumidega või lasevad meil, inimestel, endi heaks töötada. Mida loomad mõtlevad, mida suudavad tunda, millised on nende häälikud, suguelu, abstraktne mõtlemine või nende moodi vaimuhaigus?

Karsten Brensing (snd 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud mh delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Otsustasin seekord selles lugemiseväljakutses valida jaanuari kuu raamatuks midagi teaduse alalt. Nägin seda raamatut albumis ja lugedes sisututvustust, teadsin, et just sellega raamatuga ma seda väljakutset alustangi. Nagu mainitud sai siis sel kuul lugesin teadust, eks siis järgmisel kuul midagi ajalooga seonduvat.

Mind on alati loomadega seotud raamatud paelunud ja ka see raamat pole mingi erand. Kuigi autor oli minu jaoks tundmatu, olen alati otsinud aega, et selle sarja raamatuid lugeda ja nüüd see ka õnnestus.

Lugu oli minu jaoks väga põnev ja erinevaid uusi fakte loomade kohta sain nüüd kindlasti juurde. Eks nende mõtlemine ja loogika on üks põnevamaid. Võin öelda, et nautisin lugemist ja tänan seda inimest, kes selle väljakutse albumis seda raamatut soovitas.

Mulle meeldis see raamat ja usun, et leian veel aega, et seda sarja lugeda. Nendes lugudes on see miski, mis mind paelus ja muudkui lugesin ja lugesin. Igatahes nauditav lugemine krimkade vahele. Nüüd mõtlengi, milline võiks olla järgmine raamat sellest sarjast? Kas kellelgi on mõtteid??

Soovitan teistelegi!

Rändava kassi kroonikad(2019)

Jaapani kirjanduse väljakutse 2021

Rändava kassi kroonikad(2019)(224lk)

Autor: Hiro Arikawa

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda.

„Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma. 

Lugu hulkuvast kassist nimega Nana, kes saatuse tahtel satub elama Satoru juurde. Tegemist on nii südamliku ja armsa looga, kuigi eks selles loos on ka omajagu kurbust. Nende reis otsides Nanale uut peremeest, viib meid kui lugejaid aega, kus on nii kurbust kui ka rõõme.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja kindlasti jääb see ka mulle pikaks ajaks meelde. Oh, isegi nutsin seda raamatut lugedes. Nii hinge läks lihtsalt. Lugu on nii liigutav ja armas, et raske oli selle lugemist lõpetada.

Ma soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. Lihtsalt juba sellepärast, et see on tõepoolest väga ilus ja hooliv lugu. Kuna ma pole eriti Jaapani autoreid lugenud, siis usun, et olen paljustki ilma jäänud. Nüüd võtan kindlasti suuna ka sinna poole ja avastan veel ja veel.

See on ka lugusid, mis kindlasti mulle sel aastal ereda tähena meelde jääb. Nagu autor on öelnud, et iga armastusest kantud tegu, olgu see siis kui tahes tilluke, võib muuta meie elu. Mina tundsin, et see lugu muutis ka mind ja seda kõike heas mõttes.

Kindlasti jätkan Jaapani autorite avastamist. Algus igatahes on palju tõotav, seega ootan huviga, mis järgmine kuu mulle toob.

Postkast nr 4(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Eesti autori krimka

Postkast nr 4(2019)(200lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Eha Veemi esimesest krimiloost „Leskede klubi. Armulauamõrv” (ilmunud 2018) tuntud õed Lilleväljad, kohtunik Berklund, Saima, Rolf ja Emma saavad jaanitule küll ilusti ära peetud, aga järgmisel päeval kallab nagu oavarrest ja loodetud rahulikust õngitsemisest Kortsjärvel ei paista midagi välja tulevat. Selle asemel tuleb asuda lahendama järjekordset mõrvajuhtumit, kus seekord ei piisa Leskede klubi bridžimängus treenitud mõistusest. Vaja on ka head füüsilist vormi. 

Kuna esimene osa meeldis mulle väga, siis otsustasin lugeda seda sarja edasi. Ma ei kahetse seda üldse. Kindlasti tahan seda sarja ka oma kodu riiulisse ja usun, et väärib ka taaskord lugemist.

Ka seekordne lugu oli nauditav ja süngelt kriminaalne. Tundus olevat natuke Agatha Christilik. Selline aeglane kulgemine ja siis ootamatult võtab kõik hoopis teistsuguse pöörde ja süüdlaseks osutub just see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Pinge ja põnevus oli alati õhus, ükskõik, mis seal ka ei juhtunud.

Seekordses loos satume Kortsjärvele, kus toimub jaanipäevapidu. Leskede Klubi ei oska aimatagi, mis neid seal järgnevatel päevadel ees ootab. Kui ootamatult satutakse mõrvajuhtumit uurima, siis ei suuda klubilised ka sellest eemale jääda ja asuvad omal käel asja uurima.

Eks klubiliikmed on kõik erineva karakteriga ja nende tegemisi on nii nauditav jälgida, korraks tundus, et olen isegi seal neile abiks ja aitan uurimisele kaasa. Kindlasti jätkan sarja lugemist, kohe kui mõni osa raamatukogus on saadaval.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)(256lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede Klubi, ühe Eestimaa küla krapsakate pensionäride sõpruskonna vastu on saatus armuline olnud: lisaks bridžimängus teravdatud mõistusele ja suurepärasele tervisele veeretab elu nende päevadesse väljakutseid, mis erinevalt „Midsomeri mõrvade“ järjekordsest osast nõuavad reaalset nutti ja julgust ja veidi seiklusvaimu. Laip kirikus, kadunud teismeline, vana piirivalvetorni väisav salapärane isik ja kõige krooniks haihtunud armulauakarikas …

Taaskord üks ütlemata mõnus krimka ja seda kõike Eesti autorilt. Ma nautisin selle loo lugemist ja lugemise ajal ei suutnud süüdlast oma peas leida. Arvasin kogu aja, et just see tegelane on süüdi, aga võta näpust, läks hoopis teistmoodi. Põnevust ja pinget jagus kuni lõpuni ja ma nautisin selle raamatu lugemist. Kindlasti jätkan ka järgmiste osade lugemist.

Lugu tõesti meenutas mulle natuke Midsomeri mõrvade uurimist ja kulges rahulikus kuid samas ka väga pingelises tempos. Koguaeg oli tunne, et midagi juhtub ja lugu võtab hoopis pöörase pöörde.

Juba jõudsingi tänu Ellule laenutada ka järgmise osa. Kahju, et seal neid osi rohkem pole. Eks tuleb ennast siis raamatukokku järjekorda panna. Igatahes põnev lugemine ja usun, et sobib oma tempo poolest kõigile. Alguses oli küll tunne, et ei saa kuidagi minema, siis pärast ei suutnud enne magama minna kui sain teada ka lõpu.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda sarja lugenud. Usun, et te ei pea seda kahetsema, kui neid raamatuid loete.

Oh sa püha(de) vahetus!

Oh sa püha(de) vahetus!(2020)(168lk)

Autor: Adam Kay

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

“Pühad on saabumas. Kõik ehivad, küpsetavad ja pakivad, aga … arstid-õed lähevad tööle. Adam Kay sukeldub oma hirmnaljakates, kohati hirmsates ja vahel lausa südantlõhestavates mälestustes tagasi aegadesse Briti meditsiinisüsteemis ja kergitab kilekardinat meditsiinitöötajate pühadeaja ees.
„Oh sa püha(de) vahetus!“ on armastuskiri kõigile, kes rabavad tööd tervise eesliinil. Nad võtavad vastu beebisid, lõikavad, õmblevad ja panevad kipsi – täpselt nii, nagu parasjagu vaja ‒, ning paraku eemaldavad ka ohtralt kõiksugu vigureid kõikvõimalikest kehaõõnsustest.
Need kakskümmend viis pühadelugu toovad sulle pisara silma nii meditsiinitöötajate igapäevaste kangelastegude pärast kui ka ohjeldamatust naerust naljakate olukordade üle, mida haiglas ootamatult tihti ette tuleb.
Adam Kay on endine arst, kellest on tänaseks saanud auhinnatud koomik ja stsenarist. Temalt on varem eesti keeles ilmunud „See teeb haiget“ (2018).”.

Kuna pühad on varsti-varsti ukse ees, siis otsustasin lugeda seda koomiliselt iroonilist raamatut meditsiinitöötaja jõulupühadest. Müts maha nende ees, kes seda kõike meie heaks teevad ja neil päevil aitavad. Nii palju naljakaid olukordi, et ma ei suutnud lihtsalt itsitamist lõpetada ja muudkui naersin ja naersin. Eks haiglas tuleb igasuguseid ootamatuid olukordi ette ja mõned neist on naljakad aga ka sekka ka kurbust. Nautisin seda lugemist väga. Usun, et ka varem ilmunud raamat on sama hea kui oli seda praegune.

Kindlasti plaanin lugeda läbi ka autori esimese raamatu, mis ilmus mõned aastad tagasi. Kui see raamat oli juba nii pööraselt naljakas, siis milline veel see teine võib-olla. Kuna sattusin jõululugemiste lainele, siis ootan ka pakkumisi, mida võiks järgmiseks. Võitlen iseendaga, kas minna veel järgmine nädal raamatukokku või mitte.

Igatahes mulle väga meeldis see raamat ja nii palju naernud polegi enam ammu kui nüüd seda raamatut lugedes. Kindlasti soovitan teilegi kallid sõbrad, ma usun, et te ei pea seda kahetsema.

Üks väike valge tuvi(2019)

Üks väike valge tuvi(2019)(271lk)

Autor: Lille Roomets

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Lugesin küll selle loo mõned päevad tagasi läbi, aga tundsin, et pean võtma endale aega, et loetu rahulikult läbi mõelda ja oma emotsioonides selgusele jõuda.

Vahetevahel mulle meeldib noorteromaane lugeda ja niimoodi sattus mulle pihku see lugu. Seekord siis täitsa Eesti oma autor ja puha. Riiulit sobrades leidsin selle raamatu ja mulle isegi ei meenunud kust ma selle endale olin krabanud. Ma ei mõista siiani, miks ma selle raamatu lugemisega niikaua ootasin.

Kuigi lugu on üsna kurb ja traagiline, siis on selles see miski, mis mind endaga kaasa haaras ja enne ei suutnud lugemist lõpetada, kui sain teada suure saladuse vastused. Autor suudab luua maalima, millesse on nii kerge uppuda ja kõik muud argitoimetused jäävad isegi tegemata. Igatahes minuga juhtus see pentsik lugu ja pikemalt sellel kahjuks ei peatu.

Loo peategelaseks on aga tragi tütarlaps Kerttily, kes annab endast kõik, et elus hakkama saada ja mitte alla anda. Ta peab lahti harutama mõistatuse, mis viib teda sellistesse seiklustesse, et mina kui lugeja kulgesin kaasa ja soovisin kogu hingest, et tal läheks hästi.

Ma siiralt tahan tänada raamatuautorit, kes suutis luua minu kui lugeja jaoks maailma, kus need inimesed, keda sa kõige rohkem usaldad võivad osutuda hoopis kellekski teiseks. Kui aega saan siis kindlasti loen ka värskelt ilmunud järgmise osa läbi.

Soovitan teistelegi, mis siis, et goodreadsi hinnang pole just see, mida võiks peale lugemist arvata. Kuid igal ühel on õigus omale arvamusele ja kõigile ei saagi alati meeldida.

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Tont ja Facebook(2019)

Tont ja Facebook(2019)(128lk)

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest.

See raamat on üks neist, mis kindlasti aitavad kaasa sellele, et masendus kaob ja sa saad lihtsalt sellised naerukrambid, et kui taas sellele raamatule mõtled, siis tuleb muie näole. Eks need eelnevadki raamatud, mis Kivirähk on kirjutanud on mõjunud mulle nii, et ma lihtsalt itsitan ja itsitan, kuni kõht valusaks jääb.

Ka selles raamatus saame lugeda erinevatest värvikatest tegelastest, kes kõik soovivad leida kohta selles elus. Jaa vot saabastest polegi veel suppi keetnud ega vist ei hakka ka aga lõbus sellest lugeda oli küll.

Ma usun, et lapsed leiavad siit raamatust veel selle miski, mis neidki võiks lõbustada. Eks neid lugusid oleks lõbus ka enda õelapsele ette lugeda, et näha, mis tema neist arvab. Eks seda siis millalgi tulevikus.

Kivirähk oskab kirjutada nii, et oled sa noor või vana, ikka sa võtad tema raamatu lugemiseks ja need emotsioonid, mis pärast lugemist sind valdavad on nii kõikehõlmavad, et raamat jääb pikaks ajaks meelde.

Nii, et kõik kes pole veel tema lustakaid lugusid lastele veel lugenud, siis tehke seda kindlasti! Ma usun, et te ei pea kahetsema. Naeruteraapia on kindlasti garanteeritud.

Tagasi sadulasse(2020)

Tagasi sadulasse(2020)(256lk)

Autor: Ene Sepp

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Sigridit ootab ees ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal oma ratsutamisoskust arendades. Ainus, mida selleks on vaja, on hea video jõuluvõistlustelt. Ränk õnnetus võistlustel tähendab aga suvise unistuse purunemist. Selle asemel peab ta toime tulema vigastuse, hirmude ja sõprade mõistmatusega. Ratsutamine on aastaid tema eluks olnud ja nüüd on see kadumas. Väikesed valged valed kuhjuvad ning kannatus katkeb nii vanematel kui sõpradel. Enam pole küsimus selles, et ta saaks välismaal oma ratsutamist arendada, vaid selles, kas ta üldse saab kunagi uuesti ratsutada?

Olles varemalt läbi lugenud selle autori raamatu Jagatud Suvi, siis seda raamatut raamatukogus nähes teadsin, et tahan seda lugeda. Kuna esimene raamat oli põnev ja kaasaelamist oli palju, siis ka see osa pole mingi erand.

Autor suudab luua maailma, kus lugeja tunneb ennast mugavalt ja saab tegelastele kaasa elada ning nautida seda kulgemist, mida lugu neile pakub. Ka selles loos oli see miski, mis viis mind selleni, et lugesin selle loo mõne tunniga läbi ja olen siiralt tänulik autorile, kes peale esimest osa jätkas selle osaga ja niimoodi ta meieni jõudiski.

Seekord võivad valed viia mõne tegelase sellise tohuvabohu kätte, kus ta tunneb, et talle pole enam midagi jäänud. Nagu vanarahvas ütleb; valel on lühikesed jalad on ka siin raamatus tõsi.

Mulle meeldis see lugu ja nüüd ei teagi, kas midagi uut on ka oodata samade tegelastega või oligi see neist viimane lugu. Kui loos on juba hobused ja võiduratsutamine, siis ei saa ju igav olla. Seda hirmugi ei olnud, et enam edasi ei loe ja jätan pooleli. Vastupidi, muudkui lugesin ja lugesin, vahel tundus, et lugu ise jääb natuke lühikeseks, kuid see polnud üldsegi nii.

Noortekatega on juba nii, et neis on see miski, mis võlub sind eheduse ja sina kui lugeja suudad mõneti end tegelastega samastada. Eks isegi olen ratsutamisest unistanud aga eks see vist unistuseks jääbki. Neid harjata tahaksin küll.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et selle raamatukomplekti lugemist te ei kahetse. Eelneva raamatu tutvustuse leiate samuti siit blogist.

Miks emme joob(Ühe kurnatud ema päevaraamat)(2018)

Lugemiseväljakutse 2020

8. Raamat, mille pealkirjas on küsimus

Miks emme joob(Ühe kurnatud ema päevaraamat)(2018)(352lk)

Autor: Gill Sims

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Issi on Väga Tähtis Mees ja talle meeldivad tehnikavidinad. Ja tema kuur. Lapsed Peter ja Jane istuvad lakkamatult mõne ekraani taga, ning kui nad seda ei tee, üritavad nad teineteist ära tappa ja ajavad emmet hulluks.

On emme 39. sünnipäev. Tema ees seisab lohutu pilt tulevikust, täis inimesi, kes kutsuvad teda edasijõudnute joogasse, ning ontlikke raamatuklubisid, kus igaüks väidab end olevat svipsis pärast esimest klaasi veini ja ütleb asju nagu „Isver, kas sa jood tõesti veel ühe?“.

Aga emme ei taha seda kõike! Ta ei taha, et temast saaks üks neist mõistliku soenguga naistest, kes „elavad oma laste jaoks“ ja kiitlevad võsukeste erikuradieriliste kooliväliste tegevuste ja „saavutustega“ ning hooplevad puhkusereisidega. Selle asemel haarab ta suure klaasi veini ning saadab kõik perse. Kuni talle meenub idee, mis talle kõrtsis juua täis peaga tuli …

Gill Sims peab tohutult populaarset lastekasvatusblogi ja Facebooki lehte „Peter ja Jane“. Ta elab Šotimaal koos abikaasa, kahe lapse ja varjupaigast võetud kasvatamatu borderterjeriga. Gilli hobid on veinijoomine, aja raiskamine sotsiaalmeedias, katsed taas läbi elada oma kadunud noorust ning koera otsimine, kui see on järjekordselt otsustanud oma asju ajama minna. 

Oh, küll see lugu oli alles nii naljakas kuid samas ka tõsieluline ja kurb. Ma vahepeal nii itsitasin, et teised vaatasid mind juba imelikult.

Igatahes on peategelaseks ema, kes on kõike muud kui tavaline. Ta on otsustanud kõik kuule saata ja teha seda, mida ta kõige rohkem tahab. Ellen on just selline ema, kes kui vähegi proovib ja suudab saab selle, mida on terve elu unistanud. Muidugi meeldib talle ka vein, et suudaks kõige sellega hakkama saada.

Eks tegelasi on raamatus mitmeid ja nii palju naerda pole vist enam ammu saanud. Nüüd mõtlengi, kas võtta ette ka järgmine selle autori raamat, eks seda näitab aeg.

Teistele soovitan küll seda raamatut lugemiseks, eriti neile, kes on lapsevanemad. Ma ise küll seda pole, kuid kuna olen mitmeid aastaid täiskohaga tädi olnud, siis tean mis tunne on, kui lapsed müravad üksteisega ja lihtsalt vahel kannatus katkeb.

Igatahes mõnus ja muhe lugemine, kes soovib see loeb ja saab ise teada, mis raamatus juhtub. Naer on ju terviseks!