Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn(2022)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

9.) Kirjaniku teine raamat

Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn(2022)(192lk)

Autor: Kristin Kongi

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Tartu ühes vanimas kivimajas elab üheksa-aastane poiss Lukas koos ema, isa, väikevend Thori ja krutskeid täis koerakese Luurihiga. Kui seni arvas Lukas, et nad elavad täiesti tavalises, ehk isegi kõige igavamas Eestimaa linnas, siis sel suvevaheajal muutub tema arvamus igaveseks.
Kui vanaema Aada viib poisid ühel kaunil juunikuisel lõunapoolikul vanalinna jalutuskäigule, jutustab ta neile põnevaid lugusid Tartu ajaloost. Uued teadmised kodulinnast sütitavad Lukases, kelle suurim hobi on legendide kogumine, veendumuse, et iidses Tartus elas kindlasti mõni lohe. Nii otsustab ta hakata selleks Toomemäel tõendeid koguma ja satub seeläbi koos vennaga muinasjutulisele rännakule 200 aasta tagusesse Dorpatisse, kust ei puudu tuldpurskav lohejumal, uljas tuletaltsutaja ja jääkarude maa kuningas.

Autorist:
Kristin Kongi suurimad õpetajad, julgustajad ja inspiratsiooniallikad on tema pojad Lukas ja Tristan. Vahel endalegi lapsemeelsust lubav kirjanik julgustab oma poegades seiklusjanu ja mängulisust. Ta usub, et just nõnda õpivad lapsed kõige paremini erilistes olukordades toime tulema. Suure ajaloohuvilisena soovib ta oma raamatuga lastele näidata, et ajaloost leiab seiku, mis on väljamõeldistest põnevamadki. Kirjutamise ajal soojendab Kristini varbaid tore koerapreili nimega Sofi.

Selle raamatuga on päris kentsakas lugu. Nimelt sattus see mulle lugemisse täiesti juhuslikult. Kerisin tüdinult palavuses oma telefonis ellu keskkonna lehekülge ja ootamatult võlus mind jääkaru pilt kaanel. Tahtsin palavuses midagi karget ja fantaasiarohket lugemist, et kuumusele vastu panna. Ja seda ma ka sain ning ikka täiega. Autori esimest raamatut pole lugenud, kuid püüan selle raamatukokku minnes laenutades parandada.

Mida ikka kuumuses teha kui raamatuid lugeda. Mulle tõsiselt meeldis see lugu. Selles oli nii müstikat kui ka ohtralt fantaasiat, mis kutsus mindki koos Lukase ja Thoriga seiklema. Poisid ei oleks osanud oodatagi, mis seiklus neid kodulinnas Tartus ees ootab. Oh seal loos on nii palju värvikaid tegelasi ja põnevust, et ma ei suutnud lugu alustades seda kuidagi enne käest panna kui loetud sain.

Kiitused autorile, kes meieni sellise põneva ja seiklusliku loo on toonud. Muidugi on loos ka müstilisi olendeid ja fantaasiast juba selles loos puudust ei tule.

Usun, et see raamat võiks olla kindel ost oma lapsele, kellele meeldivad seikluslikud lood täis fantaasiat ja põnevaid tegelasi, kellega koos seigelda ja uusi ajaloolisi teadmisi saada. Mina kindlasti ostaksin selle oma õelapsele, sest lapsed vajavad praegusel nutiajastul ka midagi sellist, mis paneb neid nutiseadmetest loobuma ja raamatuid lugema. See lugu on kindlasti üks neist!

Soovitan lugeda nii väikestel kui ka suurtel!

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)(196lk)

Autor: Mika Keränen

Tutvustus

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Seekordne lugu viis mind kohta nimega Supilinn. Olen isegi kuulnud, et selline linnaosa on täitsa Tartus olemas. Eks need tänavanimed on jah omamoodi koomilised.

See on ka ühtlasi esimene raamat, mida sellelt autorilt loen ja mulle tema kirjutamisstiil meeldib. Kahju on ainult sellest, et tema raamatuid rohkem ellus laenutamiseks pole. Tuleb ülepika aja sammud seada raamatukokku. Millal, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldis see raamat, hoolimata sellest, et vahepeal tundus, et lugu vajus natuke ära. Kõige rohkem meeldis mulle, see kui autor otsis arhiivist mille järgi on see linnaosa sellise kentsaka nime saanud. Kes tahab teada siis vutt-vutt lugema.

Eks nüüd tuleb lähiajal isegi seal linnaosas jalutamas käia, autoga sõites vaevalt, et seda kõike näed. Muidugi meeldivad mullegi vanad puitmajad ja neid peaks tõesti säilitama.

Soovitan lugeda, kes seda varem teinud pole ja ma usun, et sa ei pea kahetsema. Vahel on mõnus midagi ajaviiteks lugeda ja ei pea koguaeg järge hoidma, et mõni mõrvar kinni püüda.

Soovin kõigile kaunist päikeselist päeva ja näeme kindlasti veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti!