Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)(196lk)

Autor: Mika Keränen

Tutvustus

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Seekordne lugu viis mind kohta nimega Supilinn. Olen isegi kuulnud, et selline linnaosa on täitsa Tartus olemas. Eks need tänavanimed on jah omamoodi koomilised.

See on ka ühtlasi esimene raamat, mida sellelt autorilt loen ja mulle tema kirjutamisstiil meeldib. Kahju on ainult sellest, et tema raamatuid rohkem ellus laenutamiseks pole. Tuleb ülepika aja sammud seada raamatukokku. Millal, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldis see raamat, hoolimata sellest, et vahepeal tundus, et lugu vajus natuke ära. Kõige rohkem meeldis mulle, see kui autor otsis arhiivist mille järgi on see linnaosa sellise kentsaka nime saanud. Kes tahab teada siis vutt-vutt lugema.

Eks nüüd tuleb lähiajal isegi seal linnaosas jalutamas käia, autoga sõites vaevalt, et seda kõike näed. Muidugi meeldivad mullegi vanad puitmajad ja neid peaks tõesti säilitama.

Soovitan lugeda, kes seda varem teinud pole ja ma usun, et sa ei pea kahetsema. Vahel on mõnus midagi ajaviiteks lugeda ja ei pea koguaeg järge hoidma, et mõni mõrvar kinni püüda.

Soovin kõigile kaunist päikeselist päeva ja näeme kindlasti veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti!