Kallis Diego, Sind embab Quiela(2014)

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse 2023

APRILL: Cervantese preemia saanud kirjanik ehk nn. hispaaniakeelse kirjanduse nobel.

Kallis Diego, Sind embab Quiela(2014)(88lk)

Autor: Elena Poniatowska

Kirjastus: Toledo kirjastus

Tutvustus

Elena Poniatowska on Mehhiko kirjanik, kelle loomingule osaks saanud tunnustusele lisandus 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaim auhind — Cervantese preemia. Tema hingeliigutava kiriromaani „Kallis Diego, Sind embab Quiela” kangelannaks on Pariisis õppinud ja hiljem Mehhikosse elama asunud Vene päritolu kunstnik Angelina Belova — Quiela —, kes saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed.

Mind tõsiselt lummab hispaaniakeelne kirjandus ja sattusin täiesti juhuslikult seda raamatut raamatukogus nägema ja teadsin, et tahan seda lugeda. Oh kus see mind alles liigutas, tõsi poetasin isegi mõne pisara. Armastusest lugeda on alati väga hingeline ja õrn tegevus, mis viib sind maailma, kus on kaks peategelast Quiela ja Diego ning nende vaheline kirjavahetus. Eks neidki lahutab üksteisest pikk vahemaa ja need tunded, mis kirja teel edasi antakse on väga südamlikud ja ausad. Ma tõsiselt nautisin seda lugu ja mul on hea meel, et ma nii-öelda selle otsa kogemata koperdasin.

Suured tänud Toledo kirjastusele, kes meieni on toonud palju hispaaniakeelset kirjandust ja meil on see rõõm neid raamatuid ka lugeda. Jätkake samas vaimus ja palju edu teile.

Muidugi on see lugu üpriski kurb ja täis igatsust üksteise järele. Nii naise kui ka mehe vaatevinklist võetuna tõsiselt hea lugemine, mis liigutas mind ikka väga. Ma sain sellise emotsiooni, et ei suutnud paar päeva midagi lugeda. Uskusin seda kõike, mis siis et tegemist oli väljamõeldud looga. Ikkagi väärt lugemine ja soovitan ka teistele.

Lõunatuuled(Tšiili luule)(2018)

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse 2023

Veebruar: Hispaaniakeelse kirjaniku luule- või afroismikogu

Lõunatuuled(Tšiili luule)(2018)(64lk)

Autor: Marcelo Gatica Bravo

Kirjastus: Toledo kirjastus

Tutvustus

See raamat on sündinud ühisest huvist. Hea luule armastajana ning kirjandushuvilisena vestlesin Eestis elava tšiili kunstniku Izak One’iga, kes otsis võimalust esitleda meie kultuurist tõukuvat loomingut, ning luuletaja Mariliin Vasseniniga, kes soovis tõlkida tšiili poeete. Kõik läks loomulikku rada pidi, andsin meie huvidele ühise suuna ning visandasin pildi nüüdisaegsest tšiili luulest. Pean rõhutama, et tegu on vaid killukesega tšiili luulest. Tulemuseks on „Vientos del sur II / Lõunatuuled II” postkaart lõunast, kus kunstnik Izak One on igale luuletusele pühendanud ühe akvarelli.

„Vientos del sur II / Lõunatuuled II” on juba teine Eestis ilmavalgust näinud tšiili lapsuke. Sarnaselt esimese valimikuga on seegi raamat kakskeelne, et materjalist oleks kasu ka hispaania keele huvilistele. Mulle tegi rõõmu teadmine, et mõned hispaania keele õpetajad kasutasid esimest raamatut oma tundides. See esimene luulenäide, kus esitlesime selliseid tšiili luuletraditsiooni alustalasid nagu Nobeli preemia laureaadid Gabriela Mistral ja Pablo Neruda, ilmus 2015. aastal.

Selleks korraks otsisime mitmest põlvkonnast erinevate stiilidega autoreid. Meil on hea meel alustada raamatut Ladina-Ameerika ühe tähtsaima folkloristi Violeta Parraga. Valimikus leidub enne 1950. aastat sündinud poeete, kes avaldasid tšiili traditsioonile tugevat mõju, näiteks Gonzalo Rojas, Enrique Lihn ja Jorge Tellier. 1970. ja 1980. aastate vahel tekkis põlvkond, kes uuendas põhjalikult meie kirjandust. Kui Eestis oli alanud nõukogude perioodi loojang ning Tšiilis valitses Pinocheti diktatuur, alustasid oma loomingulist teed katkestuslikud poeedid Raúl Zurita, Rodrigo Lira, Juan Cameron, Carmen Berenguer ja Elicura Chihuailaf. Samal ajal lükkas eksiilis viibiv luuletaja Óscar Hahn uuesti käima oma poeetilise projekti, mida diktatuur oli rünnanud.

Põimisime valimikku ka Christina Chaini terava pilgu ning nooremaid poeete, nagu Héctor Hernández, Julio Espinoza Guerra, Gladys González ja Camilo Cantillana. Kõigil neil on peen ja värskendav looming. Teatud mõttes on tšiili luule võrreldav eesti kooritraditsiooniga. Tuleb meeles pidada, et kunagi oli aeg, kui muusika ja luule vahel polnud piiri. Mõlemal rahval on see elujõuline sünergia maa ja inimeste vahel muutunud sõnadeks ja muusikaks. Käesolev raamat on mõeldud kingituseks meie kultuurilt eesti rahvale, kelle riigi sünnist täitus sada aastat. Niisiis kingime Eestile värsipostkaardi, mis pärineb maailma lõunaküljelt.

Seekord sattusin lõunatuulte keerisesse ja muudkui pöörlesin ja pöörlesin. Nautisin ja puhkasin, siis taaskord nautisin ja puhkasin. Nii teraapiline luuleraamat, mis mulle väga meeldis. Värvikirev ja nauditav raamat. Kes tahab ise ka samuti sellega tutvuda, siis tehke seda kindlasti. Ma ei kahetse üldse, et selle raamatu endale koju tassisin ja läbi lugesin. Tegin just meelega, et lugesin pausidega, kuna muidu oleks ju raamat ruttu läbi saanud.

Luulet on vahepeal hea lugeda, eriti siis kui oled mõne raskema temaatikaga raamatu läbi lugenud. Peale keemiatundide lugemist jäi hinge selline pisike tühi auk ja pidin seda kuidagi täitma. Väärt lugemine kindlasti ja soovitan seda ka teistele! Avastage seda kaunist luulemaailma! Võluv ja mõnus ajaviite lugemine, eriti teiste lugemiste vahele.

Gurbilt teateid ei ole(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

16.Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega

Gurbilt teateid ei ole(2017)(221lk)

Autor: Eduardo Mendoza

Kirjastus Toledo

Tutvustus

Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes.
„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.
Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.
Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ (La verdad sobre el caso Savolta, 1975) ja „Imede linn“ (La ciudad de los prodigios, 1984) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ (Sin noticias de Gurb), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib erinevatel hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik areneb 1992. aasta olümpiamängude eel.

Kes oleks kunagi osanud arvata, et loen raamatut, mille peategelasteks on kaks tulnukat ja seda kõike Barcelona linnas. Oh, ma ei ole tükk aega nii palju itsitada saanud kui selle raamatuga. Vahel ei suutnud isegi edasi lugeda, sest nii naljakas oli.

Seda raamatut võib kindlasti pidada ulmekomöödia looks. Nii palju nalja pole vist ammu ühegi raamatuga saanud. Kuna autor on minu jaoks tundmatu, siis mõtlesin, et vihmase ilmaga sobib midagi sellist koomilist lugeda ja ma ei pidanud pettuma.

Igatahes mulle meeldis ja julgen ka teistele soovitada. Eks lugege ise mida need kaks tulnukat seal Barcelona linnas korda saatsid. Kui ette ära räägiksin, siis poleks ju enam põnev ja naljakas.

Ma ei tea nüüd, kas sellelt autorilt on eesti keeles veel midagi, aga tahaks küll lähemalt tutvust teha. Eks näis mis tulevik toob.

Kaunist õhtut kõigile!

Lewis Carrolli lugemine keelatud(2018)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

41.Raamat mille kaanel on raamat

Lewis Carrolli lugemine keelatud(2018)(205lk)

Autor: Diego Arboleda

Tutvustus

Mis on ühist ühel õpetajannal, ühel hiidmunal, ühel seinu mööda ronival mehel ja raamatul „Alice Imedemaal“? Me hea meelega ütleksime, aga ei saa. See on keelatud.

Rõõmsameelse, pöörase ja naljaka lasteraamatu peategelaseks on erakordselt kohmakas prantslannast koduõpetaja Eugéne Chignon, kes 1932. aastal satub New Yorki hoidjaks tütarlapsele nimega Alice. Vanemate nõudmisel on väikesel Alice’il Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ lugemine ja sellest rääkimine keelatud ning kui selgub, et raamatu prototüüp, tõeline Alice, nüüd juba kaheksakümneaastane vanadaam, on samuti New Yorki saabunud, muutub Eugéne’i missioon Imedemaa tegelasi varjata eriliselt keerukaks.
Lugu põimib mängeldes tõsielulisi juhtumeid ajaloost ja lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid tegelasi Humpty Dumptyst Peeter Paanini, pakkudes rõõmu ja äratundmist nii lastele kui ka nende vanematele. Raamatu teksti iseloomustab südamlik koomika, huumor ja originaalsus, Imedemaa vääriliselt ekstravagantsed tegelased ja absurdsed juhtumised, omamoodi maagiline realism.
„Lewis Carrolli lugemine keelatud“ kuulutati Hispaanias aasta parimaks lasteraamatuks ning on võitnud terve rea auhindu: Hispaania riiklik laste- ja noortekirjanduse auhind (2014), Fundación Cuatrogatose auhind (valiknimestik aasta kogu hispaaniakeelsest lastekirjandusest, 2014), Hispaania haridus- ja kultuuriministeeriumi auhind Premio Lazarillo parima lasteraamatu käsikirja eest (2012), rahvusvahelise laste- ja noortekirjanduse festivali White Raven valiknimestik (Saksamaa, 2014), Hispaania laste- ja noortekirjanduse ajakirja (CLIJ) aunimekiri (2014).

Seekordne lugu oli nii lustakas, et ma lausa naersin kaasa ja muidugi tegelased olid ka igati vahvad ja omapärased. Tegu on küll lasteraamatuga, kuid kordagi ei mõelnud, et võib-olla ma ei peaks seda lugema. Lugu oli nii pöörane, et kiskus sind endaga kaasa.

Huumorist selles loos küll puudust ei tulnud. Muidugi ka erinevad värvikad tegelased, kes ainult andsid sellele loole juurde.

Lugu algab sellest, et koduõpetajanna Eugéne leiab ennast Ameerikast. Mis temaga seal juhtub ja kelle juurde ta peab minema, seda lugege ise. Ühte võin teile öelda, nii naljakas pole mul raamatut lugedes ammu olnud.

Kõige põnevam on loo juures see, et seal pole lubatud lugeda kõigile tuntud raamatut Alice Imedemaal ja muidugi selle raamatu järge Alice peeglitagusel maal. Mis teeb asja veel koomilisemaks on see, et üks tegelastest naaseb tuppa mitte uksest vaid aknast. Kes seda teeb ja miks, seda lugege ise!

Nüüd tekkis isu lugeda neid raamatuid, mis selles majas nii rangelt keelatud olid. Nagu kiuste ei saa ma seda praegu teha, aga eks parandan selle vea, kui raamatukogu taas avatakse.

Igatahes see raamat muutis mu eilse õhtu nii lõbusaks, et ma unustasin kõik argimured ja muudkui lugesin ja lugesin. Muidugi ei puudunud sellest loost ka kaunid pildid, mis andisid loole veel jõudu juurde.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Usun, et saate samuti kõhutäie naerda.

Kõike kaunist kallid sõbrad!