Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)(400lk)
Autor: Robert Bryndza
Kirjastus: Pegasus
Tutvustus
Kate Marshall oli paljutõotav noor politseiuurija, kui ta tabas kurikuulsa Nine Elmsi sarimõrvari. Kuid tema karjääri seni suurim saavutus pöördus hoopis kohutavaks katsumuseks. Kate’i karjäär lõppes skandaaliga. Avalikkus ründas teda niinimetatud inimsööjajuhtumit ümbritsevate šokeerivate asjaolude pärast, ta tundis, et teda on reedetud, ja traumeerituna tõmbus ta politseitööst eemale.
Viisteist aastat pärast neid katastroofilisi sündmusi töötab Kate õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, aga mineviku varjud kummitavad teda endiselt. Lõpuks avaneb tal võimalus nendega lõpparve teha, sest välja on ilmunud isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid.
Kate kaasab oma nutika assistendi Tristan Harperi, et uus koletis tabada. Kui see peaks õnnestuma, saaks vanad võlad klaaritud. Aga kaalul on märksa rohkem. Nimelt pidi Kate’ist saama omaaegse mõrvari viies ohver … ja tolle järglane kavatseb oma iidoli pooleli jäänud töö lõpule viia.
Ma ei ole varem selle autori teist Eestis ilmunud sarja lugenud aga nüüd olles lõpetanud selle sarja esimese osa, siis mõtlen küll, et miks ma pole seda teinud ja kuna teised on ka seda sarja kiitnud, siis mõtlesin ka järgmiseks tolle ette võtta.
Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et lugu ei olnud ainult uurija vaatevinklist vaid ka mõrvar kui selline oli täitsa olemas ja tegutses nii, et uurijatel polnud sellest halli aimugi, mis siis et nad kõigest väest püüdsid teda tabada. Lugu alustades ei osanud ma kordagi arvata, et sellest loost midagi nii rabavalt head võib tulla. Nüüd oleks huvi ka järgmise raamatu järgi, eks näis kas tuleb ka järg.
Igatahes mulle Kate kui peategelane ja uurija meeldis. Mõneti häiris see, et tal oli uurijatele tüüpiliseks saanud alkoholiprobleem. Minu arust polnud see suund üldse tema puhul vajalik. Eks meil kõigil on nõrkuse hetki aga neist saadakse üle ja võetakse elus teine suund. Tema nutikus ja tõhus uurimine seda lugu edasi vedasidki, mis siis et ta enam politseis ei töötanud.
Kui krimiromaanide puhul tekib selline tunne, et üks või teine tegelane on süüdi, siis selles loos on kõik hoopis teistmoodi. Ei suutnud ma ette näha, kes on süüdlane ja miks ta kõike seda tegi. Eks see võluski mind loo juures kõige rohkem, et ka uurijate jaoks ei olnud mõrvari leidmine nii lihtne nagu pealtnäha tundus.
Nautisin selle loo lugemist ja ei kahetse lugemisele kulutatud aega. Eks lugu ise rabas mind nii, et mõtlen siiani, miks küll mõned inimesed selliseid jubedaid asju võivad teha ja mis neid selleni viib või ajendab?
Soovitan teistelegi lugemiseks aga mainin ka ära, et tegu on üsna verise looga ja kõigile ei pruugi sobida.
raamaturiiulike 