Pimeduse kuningannad(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

47.Veereta täringut. Loe raamatut, mille pealkirjas on vastav arv sõnu. Julgemad võivad veeretada ka kahte täringut.

Pimeduse kuningannad(2022)(320lk)

Autor: Shelley Puhak

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

„Shelley Puhak maalib frangi maailmast usutava ja eredavärvilise portree ning elustab selle käigus kaks poolenisti unustusse vajunud ja mütologiseeritud kuningannat, Brunhildi ja Fredegundi, seades nad keskaegses ajaloos oma väljateenitud kohale.“
Dan Jones
New York Timesi menukite „The Templars“ ja „Powers and Thrones“ autor

Merovingide dünastia kangastub kaugest ajaloohämarusest ilmselt millegi poolmüütilisena. Varakeskaegsed monarhid, Frangi riik, taplused ja maadejagamised. Ent tollessegi aega jagus poliitikat ja diplomaatiat ning ehk on üllatav teada, et päris mitu aastakümmet valitsesid Euroopa südames naised: kaks kuningannat, kelle valitsemisajast me ajalootunnis palju ei kuule, kuid kelle elusaatuse mõju on Euroopa kultuuris näha tänapäevani. See lugu kõlab kui seiklusjutt, ent põhineb teadusuurimustel ja ajalooannaalidel – ning pärast selle lugemist ei pruugi te Wagneri oopereid või „Troonide mängu“ teleseriaali enam iial sama pilguga vaadata.

Shelley Puhak on tunnustatud Ameerika luuletaja ja kirjanik. „Pimeduse kuningannad“ on tema esimene mitteilukirjanduslik teos.

Selles raamatus annab autor meile ülevaate Brunhildi ja Fredegundi elust, kes olid 500.aastal Frangi kuningannad. Neil oli äärmiselt erinev päritolu, üks alustas Hispaania printsessina ja teine palee orjana, kuid mõlemad tõusid kõrgele ja muutusid võimsaks. Vaatamata nende tegevuse mõjule ja ainulaadsele positsioonile kahekordsete naisvalitsejatena keskajal, on nad tänapäeval enamasti unustatud. See lugu on ajalooliselt väga põnev ja mulle tõsiselt meeldib selliseid lugusid lugeda.

Brunhild oli oma päritolult Hispaania printsess, kes abieluliidu tõttu leidis ennast elamast koos Sigibertiga. Temal oli näidata ette kõrgsoost perekond ja temas oli seda särtsu ja mõjuvõimu, et peale kuninga surma ise troonile tõusta. Ta oli selline naine, kes kui midagi tahab, siis peab ka selle ilmtingimata saama, ükskõik milliste vahenditega.

Fredegund seevastu oli tühipaljas orjatüdruk, kes oma võlude tõttu jäi silma teisele kuningale, kelleks oli Chilperic. Chilperic oli Sigiberti, Guntrami ja Chariberti poolvend ning vennad valitsesid ala, mis koosnes suurest osast kaasaegsest Prantsusmaast ja Saksamaast. Need maad jagati vendade vahel nende isa, kuningas Clothari surma korral ja selle tulemuseks olid sissetungid, rünnakud, armukadedus ja need maad tõid vaid vendade vahele pingeid ja intriige.

Selles raamatus on kõike, alates dünastialastest ambitsioonidest, abielust, mõrvast, pagendusest, vangistusest ja epideemiatest. Huvitav sissevaade ajalooperioodi, millest ma vähe teadsin. Ma polnud varem neist kahest kuningannast midagi kuulnud, kuid tänu autorile sain osa ka nende maailmast ja tollasel ajal valitsevatest kuningatest ja nende rivaalitsemisest. Minu arvates oli kõige riuklikum kuningas ikka Chilperic, kuna tema oli teiste vendade poolvend ja tundis end tihtipeale lapsena kõrvalejäetuna. Ilmselt ka see mõjutas teda vendadega lahinguid pidama ja ohverdama kõik, et saavutada võit ja kõik maa-alad endale saada.

Kindlasti on tegemist väga sisuka raamatuga ja isegi sain üpris palju uut teada, varem oli mul teada, et oli kunagi ammu Frangi riik, aga kes seal valitsesid, seda ma kahjuks ei teadnud. Selle raamatuga sai ka see tühimik minus täidetud. Tegemist on küll mitte ilukirjandusliku raamatuga, kuid ka see suudab sind kui lugejat pikaks ajaks raamatu ette naelutada. Minuga igatahes juhtus nii ja ma ei kahetse seda.

Tahan veel välja tuua Fredegundi, kes oli küll tavaline orjatar, kuid suutis siiski intriige punudes jõuda kõrgele tippu, ehk kuninga abikaasaks. Samuti väga võimukas naine ja ka tema sai alati seda, mida ta väga tahtis nagu ja Brunhild. Eks see ole ka hea näide sellest, et kui väga tahta, siis on kõik võimalik ja ka naisel on võimalus tõusta võimuni ja ise oma maad juhtida.

Tõsi on see, et Fragi riik nägi nii verd kui ka pisaraid, samuti on kurb tõdeda, et mõne tegelase puhul oli võimujanu nii suur, et ei kõheldud isegi teise inimese tapmisestki ära.

Eks loos on veel üks võimukas naistegelane, kuid tema avastamise jätan ma teile kallid lugejad. Kellele meeldivad ajaloolised raamatud, siis lugege kindlasti. Kes tunneb, et see arvustus teda kõnetab, siis võtke see lugu endale lugemisse ja te ei kahetse seda.

Meie lapse linnuraamat(2020)

Lasteraamatute väljakutse 2023

5. Sain natuke taas targemaks

Meie lapse linnuraamat(2020)(96lk)

Autor: Marko Mägi

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Saame teada, kus linnud elvad ja mida nad söövad.
Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad.

Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid.
Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC.

Kuna mul oli õelaps vahepeal külas, siis sai loetud mõned lasteraamatud ja seekord siis sattusime koos lindude maailma. Muidugi proovisime raamatu lõpus oleva rasvapalli meisterdamist ka ja need nüüd ripuvadki akna all sirelipõõsas, et linnud saaksid nendega maiustada.

Kindlasti hariv raamat nii lapsele kui ka täiskasvanule. Igatahes sain minagi nii mõne uue teadmise ja muidugi oskuse kodus lindudele pallikesi valmistada. Lõbus ja tore raamat, mis kirjeldab meile erinevaid linde ja muidugi ka on raamatus pildid, mis annavad teksti väga hästi edasi.

Ma arvan, et raamat sobib igas vanuses lapsele, kes vähegi huvitub lindudest ja kes tahab nendega lähemalt tutvust teha. Meie pere suured külalised on muidugi varblased ja ka rasvatihased. Oleme muidugi kohanud ka rähne, kes meie pallide juures on maiustamas käinud.

Igati asjalik ja tore lugemine, mis annab aimu, kus linnud elavad ja mida nad ka söövad. Nagu ka lapsele õpetasin, et kui oled juba korra neile talvel süüa viinud, siis pead seda igal aastal tegema, sest linnukesed ju ootavad seda väga. Eks endalgi on tore hommikuti vaadelda, kes maiustamas käivad ja lihtsalt on hea meel, et nad tänu minule suudavad talve üle elada.

Kehakeel(Cassie Raveni sarja 1.raamat)(2022)

Kehakeel(Cassie Raveni sarja 1.raamat)(2022)(368lk)

Autor: A.K Turner

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Cassie Raveni vanemad hukkusid aastaid tagasi, kui Cassie oli veel laps. Nüüd elab noor gootitüdruk koos kassiga, käib tihti oma poolatarist vanaema juures ja töötab Camdeni surnukuuris vanemlaborandina. Cassie arvates on ta oma tööelus juba piisavalt palju näinud, kuni ühel päeval on ta ees lahkamislaual keegi, keda ta tunneb. Keegi, kellest ta hoolib. Keegi, kes päästis tema elu. Cassie sõber ja õpetaja proua E.
Ülitundliku ja veendununa, et ta on võimeline surnutega suhtlema, tunneb Cassie, et siin on varjul enamat kui juhuslik surm. Kas lein võib teda nägema panna asju, mida tegelikult pole? Või on tema sisetunne õige ja proua E surmas ongi midagi kahtlast? Loomupärane usaldamatus politsei vastu sunnib Cassiet alustama omaenda uurimist, mille käigus saab ta abi ja leiab sõbra sealt, kust oskas seda kõige vähem oodata …
A. K. Turner on teleprodutsent ja kirjanik. „Kehakeel“ on Cassie Raveni sarja esimene raamat.

Antud raamatut võiks kirjeldada mitme sõnaga, põnev, kaasahaarav ja samas pööraselt pingeline lugu täiesti tavalisest noorest gootitüdrukust Cassie Ravenist, kes elab koos kassiga ja käib tihti oma poolapäritolu vanaema juures ning töötab Camdeni vanemlaborandina. Ta arvab, et ta on tööl juba kõike näinud ning miski ei suuda teda ette valmistada üllatuseks, kui ta näeb oma töölaual kedagi, keda ta tunneb. Keegi kellest ta väga hoolib ja kes kunagi päästis ta elu.

Ta on omapärane tüdruk, kes püüab enda elu ohtu seades teha seda, mida ta kõige paremini võiks osata, nimelt leida üles süüdlane ja selleks on tal omapärane abiline. Kes ja kas ta saab teada, kes tappis tema kalli sõbra ja õpetaja proua E.? Miks sattus naine tema juurde ja kes on kõiges süüdi? Mida rohkem Cassie asja uurib, seda eluohtlikumaks närvide mäng pöörab. Tõsiselt nautisin lugu ja ei suutnud enne lugemist lõpetada, kui jõudsin lõpplahenduseni. Vahepeal pidin tõesti vett jooma, et end natuke jahutada. Kui ma vahepeal raamatut lugeda ei saanud, siis mõtted keerlesid ikka Cassie loo ümber ja püüdsin kogu oma nutikust appi võttes ise seda juhtumit lahendada, paraku sain lõppu jõudes paraja üllatuse. Kiitused autorile, kes suutis süüdlase osavalt loosse ära peita ja mida edasi poole lugesin seda vaiksemalt hakkas jää ümber süüdlase sulama.

Igatahes on selles loos välku ja pauku piisavalt ning muidugi ka paras kogus värvikaid tegelasi, kellele kaasa elamine polnud teps mitte raske. Püüan suures tuhinas samuti viimati ilmunud uue osa ka läbi lugeda. Eks seda kõike järjekorras ja tasapisi. Kes otsib siia pühade aega parajat annust põnevust ja erinevaid keerdkäike, siis see raamat on just teile. Nii lihtne on sellesse loosse ära uppuda ja tundsin mõneti ka, et ise olen seal loos sees ja aitan kogu hingest Cassiet.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes ei pelga pingest ja põnevusest tugitoolist maha kukkuda.

Aitäh kõigile, et minu postitusi loete ja kauneid pühi teile! Ärge siis lugemist unustage.

Jookse või sure(Doggerlandi sarja 4.raamat)(2021)

Jookse või sure(Doggerlandi sarja 4.raamat)(2021)(368lk)

Autor: Maria Adolfsson

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Päikeselisel septembripäeval, mil leiab aset Doggerlandi esimene geiparaad ja käes on ka valimiskampaania kõrghetk, on sadam rahvast täis. Kuid äkki muutub lõbus meeleolu täielikuks õudusunenäoks. Keegi tulistab otse rahvamassi.
Kui politsei kohale jõuab, on tulistaja juba surnud.
Lapseootel kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on kindlalt otsustanud välja uurida, millised olid mõrtsuka motiivid ja tema elu lõpuosa. See, mis ta avastab, seab ohtu nii tema enda kui ka teiste elu.

Maria Adolfssoni raamatuid kriminaalinspektor Karen Eiken Hornbyst, kes tegutseb Doggerlandi-nimelises fiktiivses saareriigis Skandinaavia ja Suurbritannia vahel, on alates 2018. aastal ilmunud “Eksisammust” palju kiidetud. “Jookse või sure” on sarja neljas osa, mida lugejad on väga oodanud.

Üks ütlemata mõnus taas kohtumine koos oma lemmikuks kujunenud autori ja peategelasega. Karen on just selline tegelaskuju, kes on täitsa sobilik just uurima juhtumeid, mis võivad isegi ohtu seada tema oma enda elu. Seekordses osas leiab aset Doggerlandi esimene geiparaad ja käes on ka valimiskampaania kõrghetk. Sadamas on rahvahulk ja inimesed naudivad pidu.

Keegi ei oska oodatagi, et lõbus meeleolu võib sekunditega muutuda täielikuks õudusunenäoks. Keegi on võtnud nõuks tulistada rahvamassi. Kes on süüdi ja miks ta kõike seda tegi? Kas tõesti on sellega seotud minevik? Eks Karen püüabki leida loole lahenduse, kas ta saab sellega hakkama, seda lugege ise!

Tunnistan ausalt, et see sari on üks mu suuri lemmikuid ja kindlasti ootan juba viienda osa lugemist väga. Eks näis, millal minuni see lugu võib jõuda. Ma siiralt naudin Kareniga koos juhtumite lahendamist ja alati on lugu mind endaga nii kaasa haaranud, et ma ei suuda ilma edasi lugemata olla. Pinget ja põnevust jätkub nendes lugudes küllaga. Üks parimaid krimiromaane, mida ammu olen lugenud ja soovitan soojalt ka teistele.

Nende lugude puhul olen sattunud täiesti pingest särisevasse maailma, kus ükski autori loodud tegelane pole just selline, nagu ta ennast välja laseb paista. Mul on siiralt hea meel, et kunagi sai selle sarja lugemist alustatud ja nüüdseks olen läbi lugenud esimesed neli osa ja need on olnud kõik lugemist väärt.

Siirad tänud kõigile, kes mulle on seda sarja soovitanud ja sellest on saanud üks mu lemmik sarju, mis olen lugenud. Aitäh ka kirjastusele, kes tõlkijate abiga on meie lugejateni selle sarja toonud. Ilmselt ei oleks suutnud seda originaalkeeles läbi lugeda.

Soovitan seda sarja kõigile, kellele meeldivad pingelised ja põnevad krimilood. Väärt lugemine igatahes!

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

34.) Raamat, mille pealkirjas on sõna “lõpp”

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)(248lk)

Autor: Eddy De Wind

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Eddy de Wind (1916−1987) oli viimane juudi arst, kes Teise maailmasõja ajal Hollandis Leideni ülikooli lõpetas. Ta asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle anti valelik lubadus, et tema ema, kelle sakslased kinni olid võtnud, säästetakse deporteerimisest. Laagris kohtus ta oma esimese naise Friedeliga ja nad abiellusid. Paar saadeti 1943. aastal Auschwitzi.

De Wind naasis Hollandisse 1945. aasta suvel ja hakkas tööle psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna. 1949. aastal avaldas ta oma kuulsa artikli „Surmaga silmitsi“, milles tutvustas koonduslaagri sündroomi.

„Lõpp-peatus Auschwitz“ avaldati hollandi keeles 1946. aasta veebruaris. Inimsuse parimate ja halvimate hetkede dokumenteerimine teeb Eddy loo ainulaadseks ja ajatuks. See tuletab meile meelde, milleks inimesed võimelised on, aga ka seda, et isegi põrgusügavikus on peidus lootusekiir.

Teadaolevalt on tegu ainsa Auschwitzis kohapeal kirjutatud raamatuga.

Minu jaoks oli see selle kuu üks raskeima temaatikaga lugu. Jaa olen varemgi Auschwitzist lugenud, kuid mitte kunagi sellist lugu, mille autor on selle seal viibides kirjutanud. Raske oli sealsest elust lugeda ja pidid pisut pause tegema, sest see on üdini aus ja avameelne kirjeldus sellest, mida nad kõik pidid seal läbi elama ja kuidas nendega seal käituti.

Loo on kirjutanud juudipäritolu arst Eddy De Wind, kes asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle valetati, et tema ema saab siis jääda koju. Laagris olles kohtus ta seal Friedeliga ja nad abiellusid. Kuid 1943.aastal saadeti nad mõlemad Auschwitzi.

Sealne elu polnud just selline nagu nad ette kujutasid ning raskusi oli ka seal. Nad pidid küll üksteisest eemal olema, kuid sealne kord ja töö mõjusid mõlemale väga halvasti. Nende läbi elamisest oli väga raske lugeda ja poetasin ka ise mõne pisara. Ise küll ei tahaks midagi sellist läbi elada. Ma ei kujuta ettegi, mis mina nende olukorras oleksin teinud. Ilmselt samuti võidelnud oma elu eest, et ükskord tuleb see päev, mil saabub vabadus.

Ma siiralt loodan, et midagi sellist ei pea keegi enam kunagi läbi elama ja nende läbi elatust oli raske lugeda, kuid austan autorit, et ta meieni ausa, kuid tõsise loo tõi. See lugu väärib kindlasti lugemist, kuna ta on ju kirjutatud otse ja ausalt. Ei mingit ilustamist.

Soovitada ei oska, kuna ei tea paljudele selline lugu võiks lugemiseks sobida. Igatahes mulle oli ta huvitav ja realistlik lugemine. Mina ei kahetse, et seda lugesin. Loodan, et ükskord saabub ka meie maailmas rahu.

Need vaiksed laaned(2022)

Need vaiksed laaned(2022)(288lk)

Autor: Kimi Cunningham Grant

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutuvustus

Lummav lugu paksude laante keskel kasvavast tüdrukust Finchist, kes pole kaheksa-aastasena kunagi käinud kaupluses ega näinud rohkem inimesi kui saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, kuid oskab peast tsiteerida Walt Whitmani ja Emily Dickinsoni.

Dramaatilise perekonnaloo, millest ei puudu ka kriminaalsed elemendid, edenedes kooruvad välja üha sügavamad elu keerdkäigud, mis on tüdrukut kasvatava üksikisa Cooperi sellise olukorrani viinud. Nende kahe ellu on segatud nii hülgamine lapsepõlves, Afganistani sõda, vanavanemad, ränk õnnetus, elupäästmine kui ka Cooperi parim sõber.
Elu metsikus looduses on rahulik ja imeline, kuni Jake neile kord aastas linnast varusid toob. Mida lähemale iga-aastane 14. detsember jõuab ja tühjemaks saab sahver, seda sügavamat hirmu Cooper sel aastal aga sügaval südames tunneb. Ning kui ta ühel päeval oma maal asuvas metsas hirve küttides kahtlase naabrimehe Scotlandi asemel hoopis ilusat pikajuukselist punapäist tütarlast näeb, aimab ta süda juba halba. Kuid seda, mismoodi see mõjutab tema ja ta tütre Finchi edasist elu, ta veel ei tea …

See on puudutav ja pingeline lugu ellujäämisest, ohverdamisest ja sellest, kui kaugele võib minna isa, kui ta seisab silmitsi kõige kallimate kaotamisega.

See oli üks selliseid lugusid, mis taaskord oma erilisuses jääb ilmselt pikaks ajaks meelde. Lugu üksikisa Cooperist ja tema tütrest Finchist, kes on kaheksa aastane ja kogu oma senise elu elanud paksude laante vahel. See on elu, mida nad on mineviku tõttu sunnitud elama ja keegi ei tohi teada saada, et nad seal metsamajakeses elavad. Kuid ühel päeval märkavad nad punaste juustega tüdrukut? Kes ta on ka mis ta seal metsas teeb? Kas ta tõesti märkas neid või neile see vaid tundus nii?

Mul on siiralt hea meel, et see lugu mind endasse neelas ja enne lahti ei lasknud, kui loo läbi lugesin. Selles loos oli nii pinget kui ka pisut kriminaalset tausta, mis meile kui lugejatele vähehaaval ette mängitakse. Nautisin seda lugu väga ja tunnistan, et esmamulje põhjal valisin selle loo kaanepildi järgi. Mind nii paelusid need puud seal rohelisel taustal ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Eks roheline ole mu lemmikvärv ka.

Cooper püüab olla hea isa ja koos Finchiga seal metsamajakeses elades loodavad nad mõlemad ainult sellele, et nende hea sõber Jake, neile igal aastal 14. kuupäeval linnast kaupa toob. Kas ka sel korral jõuab Jake kohale või mitte, seda saate ise lugeda. Eks sõjaveteranina on ka Cooperil omad sünged hirmud ja ta püüab nendega ka omamoodi toime tulla. Nad mõlemad ei oska aimatagi, et hirvejahil käies kohatud tüdruku nägemine võib nende senist rahulikku ja vaikset elu täielikult muuta. Ja seda kardinaalselt.

Ma nautisin selle dramaatilise loo lugemist ja usun, et sel kuul veereb nii mõndagi head lugemist minu lugemisteele. Kuigi lugu oli pisut raske temaatikaga, siis oli selles loos ka sügavat kiindumust ja ka rõõmsaid hetki. Igal ühel meist siin maailmas, on lubatud elada oma elu just nii, nagu ta seda heaks arvab. Nii ka selles loos. Soovitan kindlasti ka teistele, kes tahavad nende kahe tegelase loost rohkem teada saada.

Kuradi ja mere vahel(Doggerlandi sarja 3.raamat)(2020)

Kuradi ja mere vahel(Doggerlandi sarja 3.raamat)(2020)(384lk)

Autor: Maria Adolfsson

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat.

Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.

Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.
Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?

Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma.

Taaskord üks mõnus krimka ja põnev seiklus koos inspektor Karen Eiken Hornbyga. Mulle meeldib see tegelane väga ja temaga koos on põnev mõnd talle määratud juhtumit lahendada. Doggerlandi sari on nüüd peale kolme raamatu lugemist üks mu suuri lemmikuid ja juba plaanin ka lähiajal alustada ka neljanda osa lugemisega.

Pean tunnistama, et naudin krimilugude lugemist ja ma ei häbene seda. Olen lugenud mitmeid kommentaare, et kuidas sa suudad ja need on ju nii verised. Kõik seda kohe kindlasti ei ole ja selles sarjas ei laskuta väga detailidesse nagu Joona Linna sarjas või mujal.

Ka selles loos peab Karen andma endast kõik, et lahendada talle usaldatud juhtum. Nimelt kui varasemalt kuulus artist taaskord oma kodumaale tuleb, jääb ta seal kadunuks ja Karen on see, kes peab ta leidma. Samas on lahendamata veel üks lugu, kus ringi luusib mees, kellele meeldib naistele haiget teha. Kas tõesti võivad olla need kaks omavahel kuidagi seotud? Karen asubki neid uurima ja mina kui lugeja sain selle seikluse koos temaga kaasa teha. Mul on siiralt hea meel, et ma selle sarja otsa koperdasin ja ikka jätkasin lugemist.

Karen on just selline karakter, kes sobib politseitööks imehästi. Jah ta võib olla vahel torssis ja omaarust vana kuid siiski pole ta minetanud oma oskusi leida üles süüdlased ja neid õiglaselt karistada. Mulle meeldis ka autori loodud õhustik, mis on kindlasti krimkade puhul väga oluline. Sina kui lugeja pead saama minna loosse nii sisse, et unustad kõik ja sulle tundub, et sinagi uurid seda juhtumit ja püüad lahendust leida. Nii igatahes mina tundsin ja mulle meeldis.

Kui sa kallis sõber tunned, et sindki kõnetab see sari, siis varasemad postitused sellest sarjast leiad samuti siit samast blogist. Ma usun, et kes korra on seda sarja alustanud ei suuda lugemist lõpetada. Vähemalt mina küll mitte. Kindlasti väärt lugemine ja usun, et te ei pea lugemisele kulutatud aega kahetsema, sest see läheb kui lennutiivul.

Tormihoiatus(Doggerlandi sarja 2.raamat)(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

49.) Tegevus toimub riigis, kuhu tahaksid reisida

Tormihoiatus(Doggerlandi sarja 2.raamat)(2019)(440lk)

Autor: Maria Adolfsson

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby tunneb kergendust.

Noorö saarel leitakse ühest karjäärist surnud mees. Gripilaine tõttu on politseil suur tööjõupuudus ja Karen, kes on varasemas juhtumis saadud vigastuste tõttu haiguslehel, leiab ettekäände kodust ja jõulude tähistamisest pääseda. Ta asub asja uurima.

Uusaastaööl pannakse toime veel üks mõrv ja seos kohaliku viskitehasega muutub aimatavaks. Karenile teeb rohkem muret aga see, et tema mitte kuigi seaduskuulekad sugulased võivad olla asjaga seotud. Kui lisaks satub ohtu ühe lähedase sõbra elu, muutub tasakaalu hoidmine eraelu ja politseitöö vahel eriti raskeks.

„Tormihoiatus” on Maria Adolfssoni (1958) teine raamat kiidetud „Doggerlandi” sarjast. Uue loo tegevus hargneb Põhjameres Skandinaavia ja Suurbritannia vahel asuva omapärase Doggerlandi saarestiku kõige põhjapoolsemal saarel Nooröl.

Üks ütlemata mõnus kohtumine taaskord politseiuurija Kareniga, kes toimetab Doggerlandi saarel. Oh, kus mulle meeldis sealne õhustik ja lumetorm, mis ähvardas kõik enda alla matta.

Kõik saab alguse sellest, et Noorö saarel leitakse ühest karjäärist surnud mees. Karen on küll puhkusel, kuid ta otsustab siiski asja uurima asuda.

Saladused mis uurimise käigus paljastuma hakkavad, võivad ka talle saatuslikuks saada. Kes on kõiges süüdi ja miks? Kas tõesti on selle kõigega seotud viski?

Mul on juba järgmised osad samuti laenutatud ja kindlasti alustan ka nende lugemist. Hetkel muidugi on nii palju lugemist ees, et loodan jõuda läbi lugeda ka need raamatud, mis on juba päris kaua oma hetke oodanud.

Samuti on ka see sari üks mu lemmikumaid ja otsustasin ka sellega jätkata. Ehk siis lugeda läbi senimaani ilmunud osad.

Kes otsib sellist karget krimilugu, siis usun, et see sari on just sulle. Sobib ka neile, kes krimkasid rohke vere tõttu lugeda ei saa.

Soovitan ka teistele!

Linnulaegas(2019)

Linnulaegas(2019)(248lk)

Autor: Josh Malerman

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Sellele ei tohi mitte ainsatki pilku heita. Esialgu levivad ainult kuulujutud inimestest, kes millelegi pilgu heitnuna võtavad endilt elu. Äsja lapseootele jäänud Malorie ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Aga need liiguvad järjest lähemale ja lähemale, kuni naine avastab, et on jäänud ohtlikku maailma üksinda. Ta peab leidma pelgupaiga nii endale kui ka oma veel sündimata lapsele.
Viis aastat hiljem istub Malorie paadis, silmad tugevasti kinni seotud, ja sõuab mööda jõge allavoolu. Pimesi aerutamine on raskem kui ta ette kujutas. Tema ja paadis istuvate väikeste laste ainsaks lootuseks on, et aastaid tagasi kuuldud telefonikõne katkendlik salvestus juhatab neid õiges suunas. Aga enne tuleb läbida pikk teekond allavoolu ja nad ei ole sellel jõel üksi.

Josh Malerman (sünd 1975) on ameerika kirjanik ja laulukirjutaja. Tema debüütromaani „Linnulaegas“ (ingl Bird Box) põhjal vändatud samanimelist filmi vaatas Netflixis avanädala jooksul 45 miljonit inimest.

„Kõhedaksvõttev põnevik, mida võib väljateenitult võrrelda nii Hitchcocki filmiga „Linnud“, Stephen Kingi parimate tekstidega kui ka kultuskirjaniku Jonathan Carrolli loominguga.“ – Kirkus Reviews
„Raamat lausa nõuab enese läbilugemist ühe hingetõmbega, ise teksti sõrmede vahelt piiludes.“ – Hugh Howey
„See võrratult veenev romaan sisaldab tuhandeid tasaseid vihjeid, kuid väldib peenutsemist. See on kirjutatud nii kergelt, nii tõhusalt, nii otse, et lugesin seda tõelise imetlusega.“ – Peter Straub

Lõpetasin selle raamatu eile hilja öösel ja miski selles loos jäi mind kummitama. Mis oli see miski, mis inimesi neid tegusid tegema pani? Miks see valis just selle hetke, et inimkonda rünnata? Eks kui natuke tagasi mõtlen, siis usun, et leian neile küsimustele vastused. Tean, et olemas on ka film, kuid ma pole selle vaatamiseni jõudnud. Nüüd ei tea, kas tahangi seda näha.

Ma pole midagi sellist varem lugenud ja minu jaoks oli see lugu uudne ja huvitav, aga samas ka õudne ja sellises maailmas ma küll elada ei tahaks. Eks seda raamatutki võib nimetada maailmalõpu raamatuks, kuna inimesi langeb kui loogu. Ja nad teevad seda kõike endale ise! Nad lähevad peale miski nägemist hulluks ja teevad selliseid asju, mida ei oska isegi unes näha.

See lugu on üks selliseid, mis mind kindlasti kummitama jääb, kuigi loodan, et see peagi möödub. Ma muidugi elasin peategelasele Maloriele kaasa ja lootsin kogu südamest, et tema ka kaks last jõuavad sinna, kuhu nad parasjagu teel olid. Eks selles loos oli muidugi ka kurbust ja viha. Samas olid ka mõned rõõmsad hetked. Eks lugemine oli hea, kuid temaatika oli minu jaoks üsnagi raske. Masendav ja kurb lugemine on alati see, mis mulle pikaks ajaks meelde jääb.

Vot soovidata ei oska, kuna ei tea kellele võiks veel selline lugu huvi pakkuda. Jõulupühade ajal küll seda raamatut lugeda ei soovita. Nii masendavat lugu polegi ammu lugenud. Eks see masendus mõjus mullegi ja vahepeal lausa vajasin midagi muud.

Eksisamm(Doggerlandi sarja 1.raamat)(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

35.Raamat, mille kaas on sinu jaoks tülgastav

Eksisamm(Doggerlandi sarja 1.raamat)(2019)(479lk)

Autor: Maria Adolfsson

Tutvustus

Suure austrifestivali järgne hommik Doggerlandis.
Üks naine ärkab pohmellis ühes hotellitoas vale mehe kõrval.
Üks teine ​​naine leitakse oma köögist jõhkralt tapetuna.

Crime inspector Karen Eiken Hornby saab ülesandeks juhtida mõrvajuurdlust, mida sugugi ei lihtsusta tõik, et tema arrogantne ülemus on olnud ohvriga abielus.

Võib-olla sai kõik alguse juba seitsmekümnendatel selles kummalises kommuunis.
Võib-olla uhest telefonikõnest sel kevadel. Võib-olla leiab tõe Jänese ja Varese pubis räägitavatest külajuttudest. Karen Eiken Hornby on pöördunud tagasi Doggerlandi, et unustada töö, alkoholi ja suvaliste meeste abil oma minevik.

Nüüd on ta sunnitud loovima enda ja teiste eksisammude vahel.

Maria Adolfsson (1958) on sündinud ja kasvanud Stockholmis. Tema suur läbimurre saabus 2018. aastal “Doggerlandi” sarja esimese raamatuga “Eksisamm”. Raamatust sai kohe lugejate ja arvustajate suur lemmik ning see tõlgiti kiiresti paljudesse keeltesse.

“Maria Adolfssoni idea luua väljamõeldud Doggerland on vaimustav. Saarestik asub Põhjameres, Taani ja Suur Britannia vahel. Täiuslik keskkond ühendamaks Briti kriminaalromaanide traditsiooni nordic noir’iga… Teos on nutikas ja väljapeetud, ootan selle järge! ” – Bella Stenberg, Borås Tidning

Lugemist alustades tundsin, et see lugu lõpeb küll ootamatu pauguga. Küsite, kas ma sain vastused küsimustele, mis olid tagakaanel. Võin vastata, et jah täiesti 100%. Minu jaoks oli küll see autor uus, kuid olles Lugemiseväljakutse grupi liige, siis sealt see raamat silma jäigi. Niimoodi ma ta enne koroonapuhangut raamatukogust endale koju tassisin.

Tegemist on üsnagi põneva lugemisega, see haarab sind oma erinevate keerdkäikudega endasse ja enne lahti ei lase, kui kõik saladused on paljastatud. Muidugi ka see, kes on mõrvar.

Kuna ma loen krimkasid üsnagi palju, siis selle autori kirjutamistiil vastab täielikult nordic noirile. Kuna ma ei saa nii pea veel raamatukokku, siis teise osa lugemine peab ootama.  Eks muud lugemist leiab ikka niikaua kui tekib võimalus saada teine osa.

Loo keskseks uurijaks on Karen, kes peab andma endast kõik, et leida tema ülemuse eksnaise tapja. Kas tõesti on tegu röövmõrvaga või on seal midagi muud, mis toob esile ka minevikusaladused ja tegelase, kes ei taha et kõik see avalikuks saaks?  Kes tahab vastuseid, siis kips-kops lugema.

Karen on tubli uurija, kes nii kergesti alla ei anna, kas tal õnnestub ka juhtum lahendada, seda peate te ise lugema.

Soovitan teistelegi ja kallid sõbrad püsige ikka terved!!