Kolme keha probleem(Mälestusi Maa minevikust sarja 1.raamat)(2019)

Kolme keha probleem(Mälestusi Maa minevikust sarja 1.raamat)(2019)(438lk)

Autor: Liu Cixin

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Arthur C. Clarke’i ja Hugo auhinna laureaat.

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku.

Osa teose tegevusest leiab aset kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine osa olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie ‒ insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao ‒ nanotehnoloog, kes töötab tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb olevikus ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie lugu tuleb lugejani kildude kaupa.

Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Tegemist on hariva ja huvitava teadusulmeteosega, mis paneb mõtlema tõsistel ja aktuaalsetel teemadel. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, raamatu „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna romaanikategoorias.

„Kolme keha probleem“ on Hiina tuntuima ulmekirjaniku Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ esimene osa.

Selle aasta viimane raamat viis mind ikka üpriski kaugele Euroopast ja hoopis otsapidi Hiinamaale, kus lool on kaks peategelast insener Ye Wenjie ja nanotehnoloog Wang Miao. Üks neist töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel aga teine hoopiski tänapäeva Hiinas. Lugu oli omavahel nii põimunud, et ma muudkui lugesin ja lugesin. Kui peaksin välja tooma, mis oli otseselt miinuseks, siis minu jaoks oli ta pisut liiga tehniline, kuid muidu väga põnev ja pööraselt ulmeline lugemine. Ma poleks osanud oodata, et sel aastal ikka suudan loo läbi lugeda. Ilmselt jääbki see raamat selle aasta viimaseks, kuna homme ja ülehomme vist küll lugemiseks aega ei leia, isegi kui väga tahaksin.

Autor oli mulle seniajani pisut kaugeks jäänud, kuid nüüd olles esimese osa läbi lugenud on isu ka järgmise osa jaoks, mis mind kenasti ka riiulis ootab. Vahelduseks üks pisike kõrvale põige ulmemaailma aitab mul saada osa ka sealsest maailmast. Muidugi ei puudunud loost ei traagika ega ka rõõm. Ye oli üks tegelasi, kes tekitas minus vastakaid tundeid ja tema kättemaks tõotas tulla ikka väga katastroofiline. Milline, seda lugege ise! Wang nagu ütlesin töötas nanotehnoloogina ja tema maailmast oli üpriski põnev ja pööraselt kaasahaarav lugeda. Eks nad mõlemad olid omamoodi karakterid, kelle käekäigust lugemine, mind looga kaasa haaras.

Tahan veel selle loo kohta öelda seda, et kuna see on nii pööraselt hea, siis võiks keegi sellest ka kolme osalise filmi teha, kui seda juba veel ei ole. Väärt kindlasti ka seda, et temast saaks filmilugu. Võttis küll pisut kauem aega lugemisena, kuid siiski nautisin lugu samamoodi kui mõnd teist lugu lugedes. Aitäh Eesti Raamat, et olete selliseid vingeid lugusid meieni toonud.

Mulle meeldis ja loos oli nii pinget kui ka põnevust, mida alati ka lugudest otsin. Loos peab olema see miski, mis mind lugema kutsub ja seda oli siin loos ikka üpris palju. Usun, et järgmine aasta toob ka põnevaid lugemiselamusi ja juba ootan seda uut lugemisaastat väga. Kõigile kaunist aasta lõppu ja kohtume uuel aastal!

Täheaeg 12(Musta Roosi vennaskond)(2013)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

2. Ulmeantoloogia-mis sisaldab originaalis rohkem, kui ühes keeles ilmunud lugusid.

Täheaeg 12(Musta Roosi vennaskond)(2013)(268lk)

Autor: Raul Sulbi

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.

Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist

Sel kuul otsustasin võtta ette midagi hoopis teistsugust, nimelt Raul Sulbi koostatud ulmeantoloogia ja olen selle valikuga väga rahul. Ilmselt kõige rohkem meeldis selles kogumikust mulle nimilugu Musta Roosi vennaskond ja muidugi ka Põgeneda Rottidelinnast. Neis kahes loos oli seda särtsu pisut minu jaoks rohkem kui teistes lugudes, võib-olla on see minu viga aga eks teised lood olid ka head aga enda jaoks tahan esile tõsta just need, mida mainisin.

Ma ei teagi miks ma nendest raamatutest eemale olen hoidnud. Nüüd sain igatahes vea kenasti ära parandada ja ilmselt on ka huvi järgmisi raamatuid lugeda. Eks näis millal seda teha saan, aga ma naudin ulme lugemist ja ei kahetse seda grammigi.

Usun, et paljud teist on seda varasemalt juba lugenud ja eks selles osas on vastakaid arvamusi kuid mina küll julgen seda raamatut teistele soovitada, eks nad siis otsustavad, kas neile meeldis või mitte.

Kui keegi plaanibki seda raamatut lugeda, siis ootan muljeid, mis lugu teile siit meeldis ja miks. Eks nad kõik on omamoodi head, kuid mõni särab neist ikka eredamalt. Pean ära märkima ka kaanepildi, mis mind ausalt esimesena lugema kutsus ja ma ei kahetse seda teps mitte.

Soovitan teistelegi, kes julgevad ulmet lugeda 😀

Mängud ajas(2021)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

Aprill: Originaalis aastatel 1950-1959 ilmunud ulmeraamat

Mängud ajas(2021)(274lk)

Autor: Clifford D. Simak

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Clifford D. Simaki „Mängud ajas“ (Time and Again, 1951) on suurmeistri üks tuntumaid seni eesti keelde tõlkimata teoseid. Kahekümne aasta eest kosmoses kadunuks jäänud Asher Sutton naaseb Maale – tundub ilmvõimatu, et ta kosmoselaeva hukkumisel eluga pääses. Tulevikust pärit ajaränduritest mõrtsukad on aga saadetud teda vaigistama, et ta ei kirjutaks iial üht raamatut, mille sõnum hakkab kunagi väga suuri probleeme tekitama. Ootamatult ilmub Aldebarani tähesüsteemis ka välja üks eksemplar sellest raamatust – mida ei tohiks olemas olla, sest Sutton pole veel seda kirjutama hakanud.

Tunnistan, et pole varem selle autori töödega kokku puutunud, kuid nüüd tänu ulmeteemalisele raamatuväljakutsele sai ka see viga parandatud. Esmalt enne lugemist arvasin, et tegemist on sellise omamoodi looga, mis kindlasti võib jääda ka pooleli. Kuid mida rohkem ma loosse sisse ujusin, seda põnevamaks läks.

Eks kõik saabki alguse sellest, et Asher Sutton naaseb Maale, kuid ta oli ju kakskümmend aastat kosmoses kadunud. Kuidas ta saab elus olla? Kas ta on veel inimene või on miskit muud? See ei ole võimalik, et ta on peale kosmoselaeva hukkumist ellu jäänud. Minu jaoks oli see lugu just selline, mis sobis siia aprilli kuu eelviimasesse nädalasse. Leidsin, et vajan raamatut, mis aitaks mind pärismaailmast kaugele. Ja see raamat täitis selle ülesande ikka korralikult.

Kuna lõpetasin selle loo lugemise hommikul, siis ongi paslik sellest kirjutada nüüd südaööl. Vajasin aega, et loetut läbi mõtelda ja seda nüüd kirja panna. Igatahes minu jaoks oli lugu üpriski hea ja usun, et teen tutvust ka teiste selle kirjaniku lugudega. Kas on soovitusi, mida järgmiseks võiks lugeda?

Täitsa mõnus lugemine oli ja kordagi ei tahtnud seda pooleli jätta. Vahest mõnd teist lugu lugedes on küll tunne, et ei suuda edasi lugeda. Kuid sel korral mitte. Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata tegema.

Aitäh kallid sõbrad ja näeme veel!

Surnud mehe käsi(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

25. Raamat, mille esikaane taustavärviks on must

Surnud mehe käsi(2021)(260lk)

Autor: Veiko Belials

Kirjastus: Lummur

Tutvustus

Veiko Belials on nimi, keda eesti ulmelugejatele tutvustama ei pea. Ühe staažikama ja paljude Stalkeri auhindadega pärjatud ulmeautori uus jutukogu tegeleb autori viimase aja loomingule iseloomulikult küsimustega, kes me oleme, mis valikuid me teeme ja milliseks kujuneb meie tulevik.

Raamat on eriline oma ohtrate illustratsioonide poolest – seda illustreerivad 31 Liis Rodeni joonistatud pilti.

See jutukogu oli üks esimesi, mida ma antud autorilt lugesin. Tänud kirjastusele, et mind usaldasite ja sain võimaluse selle raamatu läbi lugeda. Raamat on eriline muidugi ka oma illustratsioonide poolest. Need andsid lugudele ikka kõvasti juurde.

Esmapilgul võlus mind raamatukaanepilt. See oli nii teistmoodi ja tõmbas mind mingisuguse vääramatu jõuga enda poole. Mul on siiralt hea meel, et ma tee selle raamatuni leidsin. Eks mitmed lood selles raamatus meeldisid väga ja alati oli mõnus jõuda loo puändini.

Ma naudin selliste raamatute lugemist, kus autor on loonud maailma, kus on ka lugejal võimalus tegelastele kaasa elada ja kujutada samuti end kuskil kaugel tulevikus ja muidugi eemal meie koduplaneedist Maa.

Ma usun, et peale selle raamatu lugemist leian taas tee autorini ja loen läbi veel mõne tema raamatu. Ootan ka soovitusi, mis võiks olla järgmine temalt ilmunud raamat. Nauditav lugemine ja see raamat jääb kindlasti kaunistama minu koduriiulit. Juba oma illustratsioonide ja kaanepildi tõttu.

PS! Kes veel lugenud pole ja on pisut ka ulmefänn, siis loe kindlasti. Usun, et nende lugude seast leiab igaüks enda lemmiku.

See raamat oli minu jaoks üks äge seiklus ja ma usun, et see kuu toob veel nii mõnegi põneva ja pöörase seikluse. Aitäh kõigile, et minu postitusi loete ja olge MÕNUSAD!

Musta missa vandenõu(2.osa)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

49.2020.aastal ilmunud ulmeraamat

Musta missa vandenõu(2.osa)(2020)(174lk)

Autor: Andrei Beljanin

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

“See on teine osa noorukese militsionääri Nikita Ivašovi tegemistest maailmas, mis meenutab üsna äratuntavalt vene muinasjutte. (Sattus ta sinna lihtsalt nii, et laskus ühel päeval kusagil külakeses keldrisse ja avastaski end hoopis mujalt…)
Sel korral näib alguses tegu olevat veidrate ja tühisena näivate vargustega – ladudest kaob must kangas. Ent nagu ikka, pole miski nii, nagu alguses paistab, ja jälle tuleb meie tublil leitnandil päästa terve tsaaririik, ja võib-olla kogu maailm.
Ja seda peamiselt kohaliku miilitsaosakonna abil, mis koosneb talle abiliseks antud vägilasest Mitkast ja Baba Jagaast, kelle juurde on Nikita majutatud.”

Seekordne lugu viis mind taaskord maailma, kus tegutseb nooruke militsionäär Nikita Ivašov. Tema nutikus ja muidugi abilised Baba Jagaa ja Mitka on need kellega üheskoos suudavad nad mis tahes kurjuse võita ja tuua taaskord linnakesse rahu.

Mõtlesin küll, et jõuan enne aastalõppu oma mõtted kirja panna, aga paraku läks nii nagu läks. Eks selle raamatuga saab alguse ka minu selle aasta lugemiseväljakutse. Näis, mis seekordne aasta endaga kaasa toob.

Mulle meeldis raamat väga ja nautisin lugemist ning ootan nüüd huviga ka järgmisi osi. Mulle meeldivad selle loo tegelaste karakterid kui ka loo omapärane kulgemine ja siis tempokas ja vihane lõpplahendus. Nendes lugudes on see miski, mis mind endaga haarab ja tegelastele kaasa elama paneb. Isegi suudad unustada selle, et peaksid magama minema.

Soovitan teistelegi ja ma usun, et te ei pea selle sarja raamatute lugemist kahetsema. Eks ka esimese osa arvustuse leiate samuti siit blogist.

Kaunist uut lugemisaastat kõigile!

Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!

Cthulhu kutse(2017)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

11. Õudusulme (horror, üleloomulik õudus, vampiirid, zombid, libahundid)

Cthulhu kutse(2017)(486lk)

Autor: H.P. Lovecraft

Kirjastus: Viiking

Tutvustus

«Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…» («Luuriv hirm»)

«Cthulhu kutse» sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.

Lovecrafti loodud Cthulhu-mütoloogia oma veidrate jumaluste ja maaväliste olevustega nagu Dagon, Nyarlathotep, Yog-Sothoth ning õudustäratavate tegevuskohtadega Uus-Inglismaa kolkakülades ja allakäinud kalahaisulistes sadamalinnades nagu Dunwich või Innsmouth on kindlasti üks moodsa õuduskirjanduse tugisambaid, millele on rajanud omakorda uusi kihistusi Robert Bloch, Ramsey Campbell, Neil Gaiman, Stephen King, Henry Kuttner, Brian Lumley, Terry Pratchett, Charles Stross ja paljud teised kirjanikud.

H. P. Lovecrafti kummastava pärandi kultuurilooline tähtsus on viimastel kümnenditel üha kasvanud ja ulatub kaugele üle žanrikirjanduse piiride ning on ajendanud rohkelt tõsiseltvõetavaid akadeemilisi analüüse ja tõlgendusi. Tema loomingu mõjudest pole puutumata jäänud vist ükski popkultuuri valdkond, olgu tegu siis heavy metali või gurmeekokandusega.

Raamat on uue sarja MOODNE ÕUDUSKLASSIKA avateos!

Ei salga üldse, et sellesse teemasse otsisin samuti kaua aega raamatut ja otsustasin mitmelt ulmesõbralt ka nõu küsida. Aitäh sulle Tiina Sulg, kes sa mulle seda raamatut soovitasid.

Kuna ma olen varem ainult sellest autorist kuulnud, aga lugenud pole, siis otsustasin, et võtan ta siis lugemisse. Kuna see raamat oli Ellus olemas, siis hakkasingi peale soovituse saamist kohe seda lugema.

Kindlasti jääb see lugude kogumik mulle pikaks ajaks meelde. Sealsed õudsed tegelased ja need lood. Kuigi mind on tavaliselt raske kartma panna, siis mõneti tekkis küll hirm ja katkestasin lugemise. Kuna tegemist on õudusulmesse kuuluva raamatuga, siis oleks päris naljakas kui poleks natuke hirmus. Eks igale lugejale mõjuvad need lood erinevalt.

Seekord siis ulme vallast midagi teistsugust aga siiski nauditav.

Nüüdseks on siis selle autori üks raamatutest loetud ja eks näis kas ragistan edasi või jääb sinna paika.

Ootan nüüd ulmesõpradelt ka kommentaare, mis nemad sellest raamatust arvavad ja mida nad soovitaksid järgmiseks.

Soovitan teistelegi, kes lugenud pole. Loodan, et ei aja sellega teile hirmu nahka 😀

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Taevasselend(Skyward sarja 1.raamat)(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

6. Raamat kirjastuselt Fantaasia

Taevasselend(Skyward sarja 1.raamat)(2020)(400lk)

Autor: Brandon Sanderson

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

„Spin!„ ütles isa taevasse näidates. „Vaata!”

Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk? Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

„Mis tuled need on?” sosistasin.

„Tähed,” ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.” Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

„Kas sellepärast… kas sellepärast sa lendadki?” küsisin. Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat. „Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,” sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.”

Olles varem lugenud selle autori raamatuid, siis ka seekordne lugu polnud mingisugune pettumus. Mulle meeldis see raamat väga ja ma loodan, et ka teisi selle sarja osi edaspidi ka tõlgitakse.

Selles loos oli nii välku kui ka pauku. Mulle meeldis, et lugu oli jaotatud osadeks. Elasin Spinile ja tema meeskonnale väga kaasa ja vahel oli endalgi tunne, et olen sattunud sinna maailma, et koos krellide vastu võidelda.

Mind haaras see lugu juba esimesi ridu lugedes. Mulle meeldis see raamat, eks siin oli ka üksjagu kurbust ja muidugi ka võidurõõmu.

Muidugi kõige koomilisem oli M-bot, kes tahab teada, kes see on siis vutt-vutt lugema. Tema iroonia ja tema suhtlus teistega meeldis ka väga.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole!

Tondilatern(2019)

Ulmekirjanduse minilugemiseväljakutse 2020

10. Stalkeri ulmeauhinna saanud romaan

Tondilatern(2019)(264lk)

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur

Tutvustus

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada. Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki.

Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus.

Tondilatern on Joel Jansi (s. 1982) neljas romaan, mis saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha.

Oh, kus mulle meeldis see lugu. Olen ise ka suur anime fänn ja see raamat sobis mulle väga hästi. Ma ei teagi, kas ma olen varem selle autori raamatuid lugenud, kuid loodan, et seekord ei jää see ka viimaseks korraks.

Peategelaseks on siis tavaline keskkooli poiss Rajar, kes kohtub koolis ootamatult roosade juustega tüdrukuga ning sealt need paeluvad sündmused alguse saavadki.

Miks poiss ei saa magada ja mis seda kõike põhjustab? Seda lugege kallid sõbrad ise. Igati vinge ulmeraamat, seda võin teile küll kinnitada. Mind haaras see lugu endaga juba paari lehekülge lugedes.

Loodan, et leian veel aega, et ulmet lugeda. Vahelduseks täitsa tore lugemine ja ma ei kahetse selle loo lugemist.

Kas nad suudavad maailma päästa ning milliseks kujuneb lõpplahendus, seda peate te ise lugema!

Mina igatahes soovitan lugeda, kes seda veel teinud pole ja mulle kohe väga meeldis. Emotsioonid on nii ülevad, et üritan kõik mõtted ikka kirja panna.

Mulle meeldis selle loo juures see, et polnud mingit paigal tammumist vaid lugu kulges mõnusas tempos edasi. Erinevaid sündmuseid oli palju ja muidugi ka ei puudunud raamatust ka erinevad suhted.

Kes pole varem lugenud, siis otsige see raamat kindlasti üles!