Esimene aasta(2011)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

9.Postapokalüptiline teos (kogu ühiskond on kokku kukkunud ja varemete vahel kisklevad õilsad kangelased ja mandurid)

Esimene aasta(2011)(286lk)

Autor: Mari Järve

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Selle raamatuga lõppes minu jaoks selle aasta ulme lugemiseväljakutse. Ma küll mõtlesin, et jõuan rohkem kui 12 teemat aga olen endaga väga rahul, et leidsin aega ka ulme jaoks. Kõik 12-st raamatut on omapärased ja väärivad oma kohta selles nimekirjas.

See raamat oli minu jaoks üllatavalt hea ja mulle soovitas seda tuttav ulmesõber, kelle käest ma selle siis ka laenutasin. Ja vot oli see alles lugemiselamus.

Eesti rahvas peab rinda pistma tapva ebola viirusega ja inimesi langeb kui loogu. Kas on mingi võimalus sellest kõigest välja tulla? Ma usun, et see lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde ja midagi sellist ma polnudki varem lugenud. Tegemist on siis niiöelda maailmalõpu raamatuga, kus tappev viirus levib ja inimesed peavad andma endast kõik, et end selle eest kaitsta. Natuke meenutas ka meie olukorda, kus koroona põhiliselt möllab ja olime isegi mõnda aega karantiinis.

Ei mäleta, et varem midagi sellelt autorilt lugenud oleksin. Eks kui aega saan, siis loen autori Klaasmere ka läbi.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja raske oli seda käest ära panna. Nüüd mõtlengi, et tahaksin veel midagi sarnast lugeda, mis sobiks sama teema alla. Eks nüüd tulebki uurima asuda.

Mulle meeldis ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin ja sellega minu ulme lugemiseväljakutse lõppes. Kui ikka lõpp, siis ootamatu ja üllatava lugemispauguga.

Soovitan teistelegi!

Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!

13. sõdalane(2009)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

3.Raamat, millest on tehtud film/sari/lavastus

13.sõdalane(2009)(123lk)

Autor: Michael Crichton

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Laibaõgijad. Ibn Fadlani käsikiri, mis jutustab ta kohtumisest viikingitega A.D. 922.

Vaata, seal näen ma oma isa.
Vaata, seal näen ma oma ema,
oma õdesid ja vendi.
Vaata, seal näen ma oma hõimu
vereliini alguseni välja.
Vaata, nad kutsuvad mind,
et ma võtaksin sisse oma koha
nende hulgas
Valhalla kodades,
kus vaprate päralt on igavene elu!

Aastal 922 pagendatakse Viikingite juurde araablane Ahmad Ibn Fadlan , kuna ta armus valesse naisesse. Ta oli šokeeritud Viikingite kommetest. Ahmadi hüüdnimeks sai Eben. Ühel päeval valitakse välja 13 sõdalast, kes peavad võitlema Wendolite vastu. Legend räägib, et 13. sõdalane ei tohi olla viiking. Nii peabki Ahmad Ibn Fadlan olema 13. sõdalane.

Selle raamatuga otsustasin nii, et enne loen ja siis vaatan ka filmi ära. Nüüd pean ausalt tunnistama, seda juhtub minu puhul harva, aga seekord oli film tõesti raamatust parem.

Eks see raamat ongi omapärane ja kõigile vist lugemiseks ei sobi ka. Kuna otsisin selle punkti alla raamatut ja raamatukogus jäi silma just see sinine kaas kus peal viikingite laev, siis haarasin selle kaasa, ilma et ma oleksin sisututvustust lugenud.

Ma ei kahetse raamatu lugemist, eks leidsin loostki selle kübeme, mis mind edasi kandis ja niimoodi mul see raamat loetud saigi. Viikingid on mind alati paelunud ja ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata.

Soovitada ei oska, kuna endalgi on praegu üsnagi kahetised tunded, mis hinne raamatule anda. Usun, et kuna sellest on tehtud ka film, siis koos sellega annan raamatule ka hindeks neli.

Kes soovib see loeb ja kes ei taha ei pea seda sunniviisil tegema.

Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga(2019)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

1.High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid)

Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga(2019)(247lk)

Autor: Catherynne M. Valente

Kirjastus: Draakon&Kuu

Tutvustus

September on tüdruk, kes igatseb seiklusi. Kui ühel päeval Leopardi seljas ratsutav Roheline Tuul ta akna taha ilmub ja endaga Muinasjutumaale kaasa kutsub, siis September ei kõhkle. Ent Muinasjutumaal ei ole kõik nii hästi, kui võiks loota.

Selles loos seikleb tüdruk nimega September, kes üle kõige maailmas igatseb seiklusi ja ühel päeval satub ta Haldjamaale ja seal juba seiklustest puudu ei tule. Nii armas ja südamlik tüdruk, et raske oli raamatut käest ära panna. Tahtsin nii väga teada, millega lugu lõpeb ja kuidas September kõigi nende raskustega toime tuleb.

Mulle meeldis loo juures selle mõnus tempo ja seal olid ka minu lemmikud lohed. Vähemalt üks ja ma olengi võlutud. Lohe Ell on just selline tegelane, kes võiks mulgi kodus olla ja nõu anda ja minu arust sobib ta sinna losse väga hästi.

Pole pikka aega midagi fantaasiasarjadest lugenud ja nüüd oligi plaanis see korvata. Mõned mõtted on juba mida järgmiseks lugeda, aga ootan ka pakkumisi, mis võiks järgmiseks lugemisse võtta.

September on oma omapärase nimepoolest nii vapper ja heasüdamlik, et sulatas minu südame täielikult ja nüüd loodan ka selle sarjaga jätkata. Eks näis kas jätkub selleks aega või torman lugemismeres edasi. Selles peategelases on see miski, mis kutsub sindki endaga kaasa ja lugeja lihtsalt rändabki temaga kaasa ja naudib seda kõike. Igatahes mina tegin seda.

Soovitan teistelegi, kes seda veel lugenud pole. Ma usun, et te ei pea kahetsema.

Cthulhu kutse(2017)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

11. Õudusulme (horror, üleloomulik õudus, vampiirid, zombid, libahundid)

Cthulhu kutse(2017)(486lk)

Autor: H.P. Lovecraft

Kirjastus: Viiking

Tutvustus

«Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…» («Luuriv hirm»)

«Cthulhu kutse» sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.

Lovecrafti loodud Cthulhu-mütoloogia oma veidrate jumaluste ja maaväliste olevustega nagu Dagon, Nyarlathotep, Yog-Sothoth ning õudustäratavate tegevuskohtadega Uus-Inglismaa kolkakülades ja allakäinud kalahaisulistes sadamalinnades nagu Dunwich või Innsmouth on kindlasti üks moodsa õuduskirjanduse tugisambaid, millele on rajanud omakorda uusi kihistusi Robert Bloch, Ramsey Campbell, Neil Gaiman, Stephen King, Henry Kuttner, Brian Lumley, Terry Pratchett, Charles Stross ja paljud teised kirjanikud.

H. P. Lovecrafti kummastava pärandi kultuurilooline tähtsus on viimastel kümnenditel üha kasvanud ja ulatub kaugele üle žanrikirjanduse piiride ning on ajendanud rohkelt tõsiseltvõetavaid akadeemilisi analüüse ja tõlgendusi. Tema loomingu mõjudest pole puutumata jäänud vist ükski popkultuuri valdkond, olgu tegu siis heavy metali või gurmeekokandusega.

Raamat on uue sarja MOODNE ÕUDUSKLASSIKA avateos!

Ei salga üldse, et sellesse teemasse otsisin samuti kaua aega raamatut ja otsustasin mitmelt ulmesõbralt ka nõu küsida. Aitäh sulle Tiina Sulg, kes sa mulle seda raamatut soovitasid.

Kuna ma olen varem ainult sellest autorist kuulnud, aga lugenud pole, siis otsustasin, et võtan ta siis lugemisse. Kuna see raamat oli Ellus olemas, siis hakkasingi peale soovituse saamist kohe seda lugema.

Kindlasti jääb see lugude kogumik mulle pikaks ajaks meelde. Sealsed õudsed tegelased ja need lood. Kuigi mind on tavaliselt raske kartma panna, siis mõneti tekkis küll hirm ja katkestasin lugemise. Kuna tegemist on õudusulmesse kuuluva raamatuga, siis oleks päris naljakas kui poleks natuke hirmus. Eks igale lugejale mõjuvad need lood erinevalt.

Seekord siis ulme vallast midagi teistsugust aga siiski nauditav.

Nüüdseks on siis selle autori üks raamatutest loetud ja eks näis kas ragistan edasi või jääb sinna paika.

Ootan nüüd ulmesõpradelt ka kommentaare, mis nemad sellest raamatust arvavad ja mida nad soovitaksid järgmiseks.

Soovitan teistelegi, kes lugenud pole. Loodan, et ei aja sellega teile hirmu nahka 😀

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Hemingway võltsing (Orpheuse raamatukogu #19)(2015)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

4. Alternatiivajalugu (midagi on ajaloos läinud teistmoodi ja seetõttu on puudu nt kristlus või Eesti saanud suurriigiks või Napoleon vallutas kogu Euroopa)

Hemingway võltsing (Orpheuse raamatukogu #19)(2015)(130lk)

Autor: Joe Haldeman

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Raamatu keskmes on eideetilise mäluga Bostoni kirjandusprofessor John Baird, kelle erialaks on moodne klassik Ernest Hemingway. 1921. aastal kaotas Hemingway naine Hadley Pariisi rongis ära kohvri kirjaniku esimese romaani ja hulga lühijuttude käsikirjadega. Baird, kes teab peast kogu Hemingway loomingut, otsustab romaani kirjandusliku nalja korras ise uuesti kirjutada. Siis aga võtab temaga ühendust Hemingway näoga võõras, kes keelitab teda ettevõtmisest loobuma. Selgub, et Hemingway käsikirja võltsimine võib drastiliselt muuta ajalugu. Pole üldse imekspandav, et ühel hetkel leiab Baird end 1921. aasta Pariisi rongilt, kupeest, kuhu on parajasti kiirustamas Hemingway naine Hadley.

Tegemist on omamoodi looga, kus kirjandusprofessor John, otsustab ise nalja viluks hakata uuesti kirjutama oma suure lemmiku Hemingway loomingut. Mida lugu edasi seda omamoodi põnevamaks lugu pöörab.

Mulle meeldis, et see lugu mulle ette sattus. See viis mind täiesti mugavustsoonist välja ja sain lugeda midagi sellist, mis vist iga päev küll kätte ei satu. Vähemalt seni pole seda juhtunud.

Loos oli see miski, mis sind kaasa kutsus ja midagi pidi ikka seal olema, kui ma seda pooleli ei jätnud. Tavaliselt juhtub nii, et kui ma loos seda miskit ei leia, mis mind lugemas hoiaks, siis jääb ka raamat pooleli. Lugema hakkasin seda raamatut peale sisututvustuse lugemist ja siis avastasin, et mul ju see sobiks sinna ulme punkti alla ka. Eks vihje sain sealt albumist.

Mulle meeldis aga kuidagi imelik tunne jäi raamatut lõpetades sisse. Ei tea, kas on oht et unenäos läheb edasi, eks seda on siis näha.

Igatahes järgmine punkt täidetud ja tundub, et kuu algab ulme lainel. Kas ka edasi liigun, seda näitab aeg.

Kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata tegema!

Taevasselend(Skyward sarja 1.raamat)(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

6. Raamat kirjastuselt Fantaasia

Taevasselend(Skyward sarja 1.raamat)(2020)(400lk)

Autor: Brandon Sanderson

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

„Spin!„ ütles isa taevasse näidates. „Vaata!”

Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk? Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

„Mis tuled need on?” sosistasin.

„Tähed,” ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.” Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

„Kas sellepärast… kas sellepärast sa lendadki?” küsisin. Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat. „Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,” sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.”

Olles varem lugenud selle autori raamatuid, siis ka seekordne lugu polnud mingisugune pettumus. Mulle meeldis see raamat väga ja ma loodan, et ka teisi selle sarja osi edaspidi ka tõlgitakse.

Selles loos oli nii välku kui ka pauku. Mulle meeldis, et lugu oli jaotatud osadeks. Elasin Spinile ja tema meeskonnale väga kaasa ja vahel oli endalgi tunne, et olen sattunud sinna maailma, et koos krellide vastu võidelda.

Mind haaras see lugu juba esimesi ridu lugedes. Mulle meeldis see raamat, eks siin oli ka üksjagu kurbust ja muidugi ka võidurõõmu.

Muidugi kõige koomilisem oli M-bot, kes tahab teada, kes see on siis vutt-vutt lugema. Tema iroonia ja tema suhtlus teistega meeldis ka väga.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole!

Tondilatern(2019)

Ulmekirjanduse minilugemiseväljakutse 2020

10. Stalkeri ulmeauhinna saanud romaan

Tondilatern(2019)(264lk)

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur

Tutvustus

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada. Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki.

Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus.

Tondilatern on Joel Jansi (s. 1982) neljas romaan, mis saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha.

Oh, kus mulle meeldis see lugu. Olen ise ka suur anime fänn ja see raamat sobis mulle väga hästi. Ma ei teagi, kas ma olen varem selle autori raamatuid lugenud, kuid loodan, et seekord ei jää see ka viimaseks korraks.

Peategelaseks on siis tavaline keskkooli poiss Rajar, kes kohtub koolis ootamatult roosade juustega tüdrukuga ning sealt need paeluvad sündmused alguse saavadki.

Miks poiss ei saa magada ja mis seda kõike põhjustab? Seda lugege kallid sõbrad ise. Igati vinge ulmeraamat, seda võin teile küll kinnitada. Mind haaras see lugu endaga juba paari lehekülge lugedes.

Loodan, et leian veel aega, et ulmet lugeda. Vahelduseks täitsa tore lugemine ja ma ei kahetse selle loo lugemist.

Kas nad suudavad maailma päästa ning milliseks kujuneb lõpplahendus, seda peate te ise lugema!

Mina igatahes soovitan lugeda, kes seda veel teinud pole ja mulle kohe väga meeldis. Emotsioonid on nii ülevad, et üritan kõik mõtted ikka kirja panna.

Mulle meeldis selle loo juures see, et polnud mingit paigal tammumist vaid lugu kulges mõnusas tempos edasi. Erinevaid sündmuseid oli palju ja muidugi ka ei puudunud raamatust ka erinevad suhted.

Kes pole varem lugenud, siis otsige see raamat kindlasti üles!

Tsaar Gorohhi salajuurdlus(2019)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

12. Ulmekrimka (kriminaalugu, kus üleloomulikud elemendid)

Tsaar Gorohhi salajuurdlus(2019)(174lk)

Autor: Andrei Beljanin

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Andrei Beljanini tuntud vene mütoloogia ainelistes detektiivi- või spioonilugudes satub miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov otse nõidade, elavate surnute ja muude sarnaste tegelaste keskele vene külaühiskonda. Seal värbab tsaar Gorohh ta oma teenistusse. Kuritegude uurimisel ja vaenlaste salajase sissetungi takistamisel aitavad Nikitat võimekas vanaproua Baba Jagaa ja vägilasekasvu külanooruk Mitja.

Seekordne lugu viis mind nii peadpööritavasse maailma, et ma ei ole vist praegu ka täielikult sealt välja tulnud. Muidugi oli lugu ise ka pööraselt põnev ja kohati naljakas.

Peategelaseks on siis miilitsa nooremleitnant Nikita, kes peab hakkama uurima salajast tsaar Gorohhi juhtumist. Kas ta tuleb sellega toime ja mis kõik teda ees ootab, seda lugege ise.

Igatahes selles loos põnevusest puudu ei tule ja erinevaid sündmusi on palju ja muidugi ei puudu sellest ka krimkale omane kriminaalne juhtum ja ma usun, et selle raamatu lugemist ei kahetse keegi.

Mulle meeldis ja ma usun, et loen ka teist osa. Millal, eks seda näitab aeg.

Sealsed tegelased kutsuvad sind endaga kaasa, maailma, kus on nii nõidu kui ka elavaid surnuid. Tõsijutt, kes ei usu, siis võtke see raamat lugemisse ja näete seda ise.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja ootan muljeid, neilt kes on varemalt seda raamatut lugenud.