Isiklik lugemiseväljakutse 2020
16.Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega
Gurbilt teateid ei ole(2017)(221lk)
Autor: Eduardo Mendoza
Kirjastus Toledo
Tutvustus
Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes.
„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.
Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.
Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ (La verdad sobre el caso Savolta, 1975) ja „Imede linn“ (La ciudad de los prodigios, 1984) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ (Sin noticias de Gurb), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib erinevatel hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik areneb 1992. aasta olümpiamängude eel.
Kes oleks kunagi osanud arvata, et loen raamatut, mille peategelasteks on kaks tulnukat ja seda kõike Barcelona linnas. Oh, ma ei ole tükk aega nii palju itsitada saanud kui selle raamatuga. Vahel ei suutnud isegi edasi lugeda, sest nii naljakas oli.
Seda raamatut võib kindlasti pidada ulmekomöödia looks. Nii palju nalja pole vist ammu ühegi raamatuga saanud. Kuna autor on minu jaoks tundmatu, siis mõtlesin, et vihmase ilmaga sobib midagi sellist koomilist lugeda ja ma ei pidanud pettuma.
Igatahes mulle meeldis ja julgen ka teistele soovitada. Eks lugege ise mida need kaks tulnukat seal Barcelona linnas korda saatsid. Kui ette ära räägiksin, siis poleks ju enam põnev ja naljakas.
Ma ei tea nüüd, kas sellelt autorilt on eesti keeles veel midagi, aga tahaks küll lähemalt tutvust teha. Eks näis mis tulevik toob.
Kaunist õhtut kõigile!
raamaturiiulike 