Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)(352lk)

Autor: Yrsa Sigurðardóttir

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Oi ma ootasin seda raamatut üsna kaua ja kohe kui seda raamatut nägin teadsin, et pean seda lugeda saama. Nendes lugudes oli see miski, mis mind endaga seiklema kutsus ja ma usun, et autorist on kujunenud üks mu lemmikuid.

Seekordses osas kohtume taaskord Huldari ja Freyaga, kes asuvad koos lahendama üht juhtumit, mis on kõike muud kui lihtne. Juba kaanepilt raputas mind ikka korralikult, samas pealkiri ise on ka üsnagi kaasahaarav ja ei tea kas tõesti on Islandil selline koht olemas. Igatahes seda tasub uurida.

Pinget ja adrenaliini selles raamatus jätkus igatahes kuhjaga ja kuna elame sellisel raskel ajal, siis leidsin tee taaskord Mybooki lugemisäpini, mis on igati mugav ja uudne lahendus e-raamatute lugemisel. Mul on siiralt hea meel, et olen selle rakenduse kasutaja. Ma polnud varem märganud, aga see äpp koostab ise ka minu lugemisstatistikat ja arvutab isegi välja lugemisekiiruse, mis on ikka päris äge! Ilma selle äpita poleks vist selle raamatu lugemiseni niipea jõudnud.

Seekordne lugu on veel pingelisem ja keerulisem, kui seda olid eelnevad selle sarja raamatud. Muidugi teisalt oli huvitav lugeda ka Freya ja Huldari omavahelisi suhteid ja see andis loole ainult vürtsi veel juurdegi.

Igatahes nautisin lugemist väga ja lugu oli nii põnev, et sellega seoses unustasin isegi mõned toimetused tegemata, kuid eks seda juhtub ikka. Eks selles looski oli omajagu verd ja muidugi ka põnevat politseiuurimist. Huldar on minu arvates ikka päris põnev karakter ja mulle meeldib ka tema julgus ja jonn, et jätkata uurimist, mis siis, et lahendust ei paista kuskilt.

Soovitan teistelegi seda sarja lugemiseks. Muidugi peaks alustama algusest, et mõned liinid raamatus jookseksid samuti kokku.

Male ja sõjakunst(2017)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Veebruar: ORIENT(AJALUGU)

Male ja sõjakunst(2017)(160lk)

Autor: Al Lawrence

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ligi 2500 aastat tagasi kirjutas Sun Zi sõjateemalise traktaadi „Sõjakunst”. Sellest peale on teost hinnanud mitte ainult sõjanduseksperdid, vaid ka äri-, turundus- ja müügijuhid, poliitikud ja isegi sporditreenerid.
Selles raamatus uuritakse Sun Zi õpetusi ja nende olulisust male strateegia mõistmisel. Tema põhimõtete valguses vaadeldakse kõiki malemängu aspekte, nagu matt ja tuli, patt ja avang, keskmäng ja lõppmäng, ja õpetatakse mängima senisest paremini.
Raamatu autor ja malemängu õpetaja Al Lawrence on koostöös rahvusvahelise malesuurmeistri Elshan Moradiabadiga kirjutanud raamatu, mis esitab stsenaariume klassikalistest malepartiidest ning tõestab, et kui mängid Sun Zi filosoofiast juhindudes, saab sinust ohtlik vastane ja võidukas mängija.

Kuna eelmisel kuul lugesin teadusega seotud raamatut, siis seekord valisin midagi sellist, mis sobiks ajaloo alla ja ma olen siiralt üllatunud, et just selle raamatu endale leidsin. Olen kaua aega tahtnud mõista, kuidas malet mängitakse ja tänu sellele raamatule sain nii palju uut teada, et kui kasutada seda filosoofiat, siis võib minustki saada päris hea mängija.

Ma tunnistan, et nautisin selle raamatu lugemist ja loodan, et järgmine kuu toob veel põnevama teema kui seda oli sel kuul. Vahel on tõesti hea lugeda midagi sellist, mis mind kui lugejat teistmoodi läbi raputab. Soovitan teistelegi, kes seda raamatut pole lugenud. Kindlasti väärib raamat lugemist, mis siis kui tõesti pole malega varem tihedalt kokku puutunud.

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

  1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)(256lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul. Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings. „ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Kuna lubasin endale, et jätkan kindlasti selle autori raamatute lugemisega, siis üle pika aja sai taaskord midagi loetud. Olen mõned nädalad sellest kuust istunud kui vangis. Tahan lugeda, aga raske on midagi alustada. Koguaeg on tunne, et midagi ei tõmba lugemisisu käima. Ma ei teagi praegu, kuidas ma taaskord leian üles lugemisetee. Varem on aidanud lasteraamatute lugemine, aga nüüd pole ka sellest abi.

Igatahes lugesin seda raamatut suure naudinguga. Kuna varemalt meeldis väga sama autori Vaimude tund, siis nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et miks ma küll varem pole tema raamatuid rohkem lugenud. Seekord kohtume taas kord vapustavalt hea detektiivi Hercule Poirot’iga. Tahan veelgi lugeda raamatuid, kus uurijaks on just see detektiiv. Kas kellelgi on mõtteid.

Lugu saab alguse sellest, et Poirot asub uurima vanema naise mõrva. Kes küll võis seda teha ja mis põhjustel? Muidugi seda raamatut loetakse Agatha Christie esimeseks krimiromaaniks ja seal kohtume veel ka kapten Hastingsiga. Need kaks tegelast on nii värvikad, et kutsuvad lausa lugema.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud mõnusas uurimiserütmis ja tempo on just selline, mis viis mind kui lugejat taaskord krimimaailma, kus kõik pole üldse nii nagu paistab ja see keda sa esimesena kahtlustad, polegi tagatipuks üldsegi süüdi. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud aeglasema tempoga krimkad ja ootan huviga pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Kindlasti leidub ka neid, kes on selle autori suured fännid ja on seda raamatut lugenud, kuid neile kes seda teinud veel pole igatahes soovitan seda teha ja usun, et te ei pea kahetsema.

Mina nautisin seda raamatut väga ja loodan, et järgmise raamatu lugemine kulgeb juba paremas tempos kui seda oli selle looga. Mitte et viga oleks olnud raamatus, ei hoopis minus kes muudkui venitas lugemisega. Ma loodan, et järgmisel kuul lugemisisu paraneb ja saan lugeda nii nagu jaanuaris.

Kõike head teile kallid sõbrad ja ärge unustage lugemist!

Kulutuli(Shetlandi sarja 8.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

15. Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.

Kulutuli(Shetlandi sarja 8.raamat)(2020)(336lk)

Autor: Ann Cleeves

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ann Cleevesi Shetlandi-sarja kaheksas ja viimane romaan „Kulutuli“ viib lugeja tuttavatele radadele, seekord väljamõeldud külla Deltanessi Shetlandi peasaare idarannikul. Külakesse on kolinud perekond Inglismaalt, lootuses leida maine paradiis pärast närvesöövat elu Londonis ja rahulik keskkond oma autistist pojale. Need lootused ei täitu enne, kui on lahendatud tavatu mõrvamüsteerium. Sellega peab hakkama saama trio koosseisus Jimmy Perez, Willow Reeves ja Sandy Wilson. Ka nende suhted on sedapuhku tavatud ja peavad lahendust ootama juhtumi uurimise lõpuni. Uurimine tähendab taas mängu eluga ja lahendus on kõike muud kui ootuspärane.

Selle autori puhul peab tõdema, et üllatada ta oskab ja kuidas veel. Kogu sari on lugemise vältel olnud väga põnev ja pingeline. Muidugi viimane osa oli kui kirss tordil. Ahmisin seda lugu endasse ja tundsin, et see lugemine kulges nagu lennates.

Mäletan, et kui esimest osa käes hoidsin, teadsin juba siis, et ega ma selle sarjaga ilmselt ei jätka, kuna kõik seda kiitsid ja mitmed mulle seda soovitasid. Kuid kui raamatu lõpetasin, siis tahtsin küll endale vastu pead anda, et miks ma üldse midagi sellist mõtlesin. Niimoodi ribu-rada pidi need lood loetud said ja kindlasti sai sellest autorist mu lemmikuid ning Jimmy Perezist üks põnevamaid karaktereid.

Mulle meeldis, et uurijatel polnud esialgu nagu millestki kinni hakata, aga mida lugu edasi, seda rohkem erinevaid niidiotsi tekkis. Kuidas saab jätta viimane lugu lugemata, kui nii ägedad tegelased on taaskord mõrvu lahendamas. Esiteks muidugi omapärane ja mõtlik Jimmy Perez, siis pisut pöörane ja hipilik Willow Reeves ning kõige lõpuks alati abivalmis ja tubli uurija Sandy Wilson.

Arvasin, et suudan seekord enne uurijaid juhtumi ära lahendada, aga taaskord olin üllatunud, et süüdlaseks osutus just see tegelane, mis siis et alguses arvasin, et küllap see keegi, kes tõesti peab Emmat vihkama. Eks vägivald sünnitab vägivalda. Minevik on mõneti ohtlik, kui see on olnud täis piina ja peksmist.

Nüüd ei olegi muud, kui Shetlandi sarja vaatama ja loodan, et seegi mulle meeldib ning naudin seda.

Soovitan teistelegi seda sarja, kes kõhklevad kas alustada või mitte. Kui juba esimene raamat loetud, siis on raske mitte teisi osi lugeda.

Koertepark(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

2.Läti, Leedu või Soome autori raamat

Koertepark(2020)(376lk)

Autor: Sofi Oksanen

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.
„Koertepark” on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.
„Sofi Oksasest on kiiresti saanud üks olulisemaid hääli postkommunistlikus maailmas.” – The Economist

Oksanen viis mind taaskord maailma, kus valitseb ühelt poolt karm ebaõiglus ja teisalt on teemaks surrogaatemadus ja õigustest ilma jäetud doonorid.

Minu jaoks oli see lugu lojaalsusest ja armastusest, aga ka traagiline lugu lapsed kaotanud naistest ja muidugi valetamisel on selles loos igatahes liiga palju võimu. Mulle on senimaani selle autori raamatud meeldinud ja kui midagi temalt uut ilmub, siis tean, et loen seda, ilma et ma sisukirjeldust oleksin üldse lugenud. Nii läks ka seekord. Üllatavalt karm lugu, kuid siiski oli ka loos rõõmsaid hetki, kuid siiski ka kurbust.

Mulle meeldis see lugu, mis siis et temaatika oli valus aga kindlasti vajas kajastamist. Tema raamatud ongi selliseid, mis kas sind rabavad või tunned neid lugedes igavust ja vastumeelsust. Ma ei saa küll öelda, et ma olen tema suur fänn, aga pisike koht on tal küll minu lugejasüdames.

Lugu ise pendeldab nii tänapäeva Helsinkis kuid räägib ka loo Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist ning elust ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Eks lugu võib küll algul tunduda ootamatult raske lugemine, siis mida edasi seda põnevamaks muutus ja ma nautisin lugemist väga. Kõike seda tänu Mybooki rakendusele, kuna hetkel raamatukogus käimine on mul piiratud.

Soovitan teistelegi, kes on varem selle autori raamatuid lugenud ja nende lugemist ka nautinud. Muidugi sobib ka raamat ka sellisele lugejale, kes ei ole varem sellest autorist midagi kuulnud.

Tuhande tähe saar(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Jaanuar- Raamat, kus lapsed satuvad fantaasiamaailma seiklustesse.

Tuhande tähe saar(2020)(245lk)

Autor: Emma Karinsdotter

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

11-aastane Tigris on peaaegu kogu oma elu isaga kahekesi elanud. Isa ja tütar kolivad uude, väiksemasse korterisse ja Tigris leiab muude asjade hulgast kummalise kasti, mille peal on tema ema nimi. Kas see on võlukast? Tigris poeb sinna sisse ja jääb magama … ning ärkab hoopis teises maailmas! Ta pole kunagi varem näinud midagi säärast nagu Tuhande Tähe saar. Seal on Ariann oma lauludega, tähekivid ja Leo oma pilvelammastega. Ja mis kõige parem – seal kuskil peab olema Tigrise ema! Ent saarel on ka Vari ja nüüd on see hakanud kustutama taevast tähti, mis saarele elu annavad. Seal on ka eluohtlik Kivistunud mets, kuhu Tigrise ema kadus … „Tuhande Tähe saar” on seikluslik ja põnev, aga ka liigutav lugu sõprusest ja igatsusest. Emma Karinsdotteri südamlik fantaasia tuletab meelde Astrid Lindgreni „Vendade Lõvisüdamete” ja „Mio, mu Mio” imelist maailma.

See lugu räägib meile 11-aastasest Tigrisest, kes satub temale täiesti tundmatu puukastiga põnevatesse seiklustesse. Seda kohta kutsutakse Tuhande tähe saareks. Sealsed seiklused on nii põnevad ja kaasahaaravad, et unistasin isegi sinna sattumisest. Küll see oleks alles lahe!

Tigris on palju läbi elanud ja peab lahendama raske ülesande, kas ta saab sellega hakkama, või juhtub hoopis midagi väga-väga halba. Seda lugege kallid sõbrad ise! Ma nautisin seda lugemist väga ja selliseid seikluslikke lugusid võiksin isegi rohkem lugeda. Nii, et kes teab mõnda andke aga soovitusi!

Tigris on just kõike seda, kes üks peategelane peab olema, vapper aga samas ka õrn ja hoolitsev tüdruk, kes tahab, et kõik nende uues elus läheks hästi. Minult saab igatahes see lugu viis tärni ja ma loodan, et leian veel midagi sama kaasahaaravat, kui oli see lugu.

Minu jaoks on tegemist täiesti tundmatu autoriga, aga eks kui midagi peaks veel temalt Eesti keeles ilmuma, siis kindlasti loen. Nii ladus ja seikluslik lugu, et unustasin isegi vahepeal tavapäraseid argitoimetusi teha.

Soovitan teistelegi ja usun, et te ei pea pettuma!

Minu fantaasiamaailma loomakeseks on konndraakon, kes iga päevaselt mulle õlalt erinevaid soovitusi sosistab.

Viimane vaimudetund(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

20.Raamat, mille autori perekonnanimi võiks olla ka eesnimi

Viimane vaimudetund(2020)(296lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial „kuulnud”. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus …

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalised lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.

Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.

Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

Tegemist on tuntud krimikirjaniku kirjutatud lühijuttude kogumiga. Selles loos oli nii kummituslugusid kui ka õudusjutte. Muidugi meile kõigile tuntud Missis Marple ja Hercule Poiroti lood. Ei puudunud ka meediumid ja kummalised unenäod.

Mulle meeldisid mitmed lood just oma sünguse ja kõheduse poolest. Nii mõnigi neist jääb mind kindlasti pikaks ajaks kummitama. Mul on siiralt hea meel, et ma selle raamatu endale lugemisse haarasin ja nüüd loetud sain. Eks endalgi tuli ette öid, kus ärkasin hirmuga üles ja ei saanud pärast seda enam magama jääda. Eks seda võib nimetada siis nende lugude kõrvalmõjuks.

Kõige rohkem meeldisid mulle lühijuttudest Philomel Cottage, Unenägu ja Sinise vaasi mõistatus. Muidugi ka eelviimane lugu nukust, kes tekitas minus ikka parajalt judinaid ja hirmu. Muidugi oli ka teisi põnevaid lugusid, kuid eks kõik 20 ei saagi meelde jääda. Muidugi kummituslood olid kõige suuremad lemmikud, sekka ka mõni õuduslugu, mis kohati ikka mind kui lugejat ka hirmutas.

Usun, et see raamat väärib temale kulutatud aega ja sealsed lood on kõik nii erinevad, et raske on raamatut käest panna. Muidugi kõhedust lisas lugudele ka raamatu kaanepilt, mis juba enne lugemist kutsus mind endaga kaasa, et lugusid avastama asuda.

Kindlasti tahan seda raamatut ka endale riiulisse. Soovitan teistelegi, kes seda raamatut lugenud pole.

Kiilivõrendik(2010)

Kiilivõrendik(2010)(399lk)

Autor: Eva Ibbotson

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kui 11-aastane Tally Hamilton Teise maailmasõja hakul kodust Londonist kauges maanurgas asuvasse internaati saadetakse, ei ole ta selle üle sugugi õnnelik. Kohale jõudes selgub aga, et tegu on toreda kohaga täis sõbralikke lapsi, põnevaid õpetajaid ja kõikvõimalikke lemmikloomi. Just niisugusesse kooli on alati igatsenud minna ka suursugusest lossielust tüdinenud Bergaania prints Karil, kellega Tally kohtub kooliekskursioonil imekaunisse Bergaania kuningriiki. Ent puhkev sõda ja riigipööre Bergaanias toovad printsile kaela palju kurja ja tüdruk peab hakkama tema päästmiseks plaane sepitsema.
Raamatu autor Eva Ibbotson on sündinud Viinis, ent kui natsid võimule said, põgenes tema pere Inglismaale ja ta pandi internaatkooli, nagu käesoleva raamatu peategelanegi. Tema populaarsemaid lasteraamatuid on avaldatud kogu maailmas ja ta on võitnud kaks Nestlé medalit. Varrakult on varem ilmunud Eva Ibbotsoni lasteraamatud „Reis merejõele“ ja „Kaasani täht“.

Kuna mulle väga meeldis selle autori raamat Kaasani täht, siis otsustasin kohe kui raamatukokku saan laenutada ka tema teisi tõlgitud raamatuid. Seekord osutus siis valituks Kiilivõrendik.

Mulle nii väga meeldis, et raske oli raamatut käest ära panna. Nii südamlik ja soe lugu, mis sobis kõledasse talveilma väga hästi. Mis talv see ikka on kui lund pole.

Igatahes peategelaseks on 11-aastane Tally, kes saadetakse olude sunnil Londoni kodust kaugele internaatkooli. Ta küll ei taha sinna minna, aga mida rohkem ta on seal ennast sisse elanud, mõistab ta, et siin on päris tore ja sealsed lapsed on hoopis teistmoodi kui talle tema sugulased erinevaid koole kirjeldasid.

Oh neid värvikaid seiklusi, mis teda seal eesootavad ja uusi sõpru leiab ta endale ka. Ma lootsin kogu hingest, et kõik läheb ikka lõpuks hästi ja ka Karil leiab oma elus tee, mida käia. Nemad kaks olid ühed peamisemad tegelased ja mul on väga hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Selles loos oli kõike, nii kurbust kui ka rõõme ja muidugi ka värvikaid tegelasi. Eriti meeldis mulle koerake Pom-Pom.

Soovitan teistelegi ja usun, et ka teile meeldivad need lood väga. Soovin kõigile kaunist ööd ja näeme veel!

101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)(216lk)

Autorid: Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam, Ulrike Plath

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Eesti toiduna ei käsitleta seejuures ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid ette on võetud siinne toidukultuur kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses. Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Läbi aja on Eesti köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on tuntav saksa, Lääne-Eestis ja saartel rootsi, põhjarannikul soome, Kagu- ja Ida-Eestis vene mõju. Kahtlemata on toidukultuuri kujundanud ka aianduse, elamuarhitektuuri, disaini ja tehnoloogia ning kodumajanduse areng. Lisaks eriuurimustele on autorid toetunud mitmekesistele allikatele, nagu arheoloogiline leiuaines, kroonikad, arhiivide ja muuseumide materjalid, ajaloolised esemed, kokaraamatud, käsiraamatud, mälestused, ajakirjandus, joonistused, maalid, aga ka suuline pärimus ning isiklikud kogemused.

Selle raamatuga lõppeski minu jaoks selle aasta ajaloo teemaline lugemiseväljakutse. Kõik raamatud meeldisid mulle väga ja usun, et kui selline väljakutse ka järgmisel aastal toimub, siis võtan kindlasti osa.

Seekordne raamat viis mind Eesti toidu ja toiduainete maailma. Oh seda värvikirevat maalima, mis see raamat endaga kaasa tõi. Eks igal rahvusel on oma omapärased toidud ja eks nende tegemine on ka omamoodi kunst. Igati põnev lugemine aga kohati jäi nagu natuke midagi puudu. Ei olnud nii ladus lugemine kui varasemad selle sarja raamatud.

Eks igas raamatus on see miski, mis mulle meeldib ja leidsin siitki selle miski, mis siis et kohati mõtlesin, et valin midagi muud, aga kahju oli kuna pool raamatust oli juba läbi loetud ja mõtlesin, et annan veel ühe võimaluse ja lugesin ka teise poole läbi.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Testamendid(Teenijanna lugu sarja 2.osa)(2020)

Mybook

Testamendid(Teenijanna lugu sarja 2.osa)(2020)(464lk)

Autor: Margaret Atwood

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. „Aasta kirjandussündmus.”‒ The Guardian

Peale esimese raamatu lugemist ootasin juba väga järgmist osa. Nüüd olles selle läbi lugenud, tunnen, et minusse on jäänud selline tühi koht. Kas ma tõesti suutsin nii kiiresti selle loo läbi lugeda? Tundub nii ja selle loo lugemine läks üsnagi ladusalt. Kuna mulle meeldis esimene osa väga, siis kohe kui nägin, et see raamat on e-raamatuna loetav, asusin seda lugema.

Tahan teile rääkida sellest lugemisäpist, mida nüüd usinalt olen kasutanud ja kus seda raamatut esimesena märkasingi. Mybook on uus lugemis- ja kuulamisteenus tuhandete e- ja audioraamatutega. Värsked hitid ja ajatud menukid alati sinu taskus. Loe ja kuula igal pool, võrguühendusega või ilma.

Selle äpi boonuseks võib öelda, et see on mugav ja mulle kui lugejale üsnagi käepärane ja lihtne kasutada. Lisaks on võimalus raamatut kui sa oled selle eelnevalt alla laadinud ka ilma võrguühenduseta lugeda. Kindlasti jätkan selle äpi kasutamist ja usun, et sellest saab konkurent ka Elisa raamatule. Mõlemad pakuvad ju võimalust lugeda ka ilma internetiühendust omamata. Esialgu võib tunduda, et seal on ju vähem raamatuid kui mujal, aga igapäevaga lisandub sinna lugemist aina juurde. Igatahes mina kasutan seda edasi ja loodan, et nakatan kedagi veel, et siis koos lugeda.

Nüüd loetud raamatust. Lugu hargneb kolmeks ja toob meie kui lugejani kolme naise loo. Millega nad peavad silmitsi seisma ja milliseks kujuneb nende saatus, seda usun, et saate ise lugeda. Mulle meeldis väga ja loodan, et tulevikus kaunistavad need mõlemad raamatud ka minu riiulit. Autor suudab luua sellise maailma, kus ise küll elada ei tahaks ja loodan, et seda ei juhtu ka kunagi. Kõik tundus nii tõepärane ja reaalne, et lihtne on ennast sinna loosse ära kaotada. Mul igatahes tekkis küll vahel selline tunne, et olen kuskil seal Gileadis ja seiklen koos sealsete tegelastega.

Eks igas loos on see miski, mis sind kui lugejat kaasa haarab ja enne lahti ei lase, kui lõpp on käes. Ma ikka väga elasin kaasa ja kui vähegi võimalus oli, siis jätkasin loo edasi lugemist. Eks loos oli ka kurbust ja kõike hõlmavat kurjust. Tasakaalu leida selles loos oli üpriski raske, alati juhtus midagi, mida ma ei suutnud ette näha.

Kindlasti tahan neid mõlemaid raamatuid ka oma riiulisse. Soovitan teistelegi lugemiseks, kes neid kahte raamatut veel lugenud pole. Nautisin väga ja usun, et jätkan selle autori raamatute lugemist.