Õnnelik prints(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

3. Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

Õnnelik prints(2019)(200lk)

Autor: Oscar Wilde

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.

Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 juttu

Õnnelik prints:

Õnnelik prints
Ööbik ja Roos
Isekas Hiiglane
Ustav sõber
Erakordne rakett

Granaatõuntest maja:
Noor Kuningas
Infanta sünnipäev
Kalur ja tema Hing
Tähelaps

Juhtusin seda raamatut täiesti juhuslikult lugema. Kuna mõtlesin, et Harry Potteriga on veel aega, siis võtsin midagi sellist, mille autorilt pole ma väga midagi lugenud. Või siis ei mäletanud täpselt, kas olin temalt varem lugenud või mitte. Kuna tema Dorian Gray portree oli üsna sünge ja isekas lugemine, siis otsustasin, et miks ka mitte uuesti proovida. Eelmine raamat jahmatas oma emotsionaalsuse ja süngusega, ka see raamat pole mingi erand.

Kaante vahel on üheksa jutukest, mille vahel lemmikut leida on raske. Eks nad kõik on omamoodi lood ja mitte just kõige rõõmsamad. Mõtlen nüüd, et kas tõlkija tõesti ei tundnud seda süngust ja raskust oma õlul, kui seda raamatut tõlkis? Nii väga tahaksin seda temalt küsida.

Kui ma peaksin valima, et milline lugu kõige rohkem meeldis, siis ma seda teha ei saaks. Neis kõigis lugudes oli see miski, mis mind läbi raputas ja jättis tugeva jälje minu lugemishinge.

Soovitada ei oska, kuna maitsed on erinevad ja raamat pole just kõige lihtsam lugemine. Eks selline süngus võib ka lugemise ajal vaikselt hinge pugeda ja unustad kõik muu ning muudkui loed ja loed.

Leidlaps lumetormist(2016)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

2. Kvartal

3. Prantsuse autori krimka

Leidlaps lumetormist(2016)(416lk)

Autor: Michael Bussi

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija.
Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus.

Michel Bussil olen juba mõnda aega silma peal hoidnud ja mõelnud lugeda. Nüüd andis krimikirjanduse väljakutse ka põhjuse seda raamatut lugeda. Tegemist on üsnagi kummalise looga.

23. detsembril 1980. aastal satub reisilennuk lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Ootamatult selgub, et sellest õnnetusest on pääsenud kolme kuu vanune imik. Kes võiks küll olla tema vanemad? Kas on tõesti võimalik, et nii pisike laps jäi sellises õnnetuses ellu? Igatahes kaks perekonda hakkavad võitlema tema nimel ja mõlemad on veendunud, et tegemist on just nende lapselapsega. Kas see ka nii on ja milliseks kujuneb tõde? Eks seda lugege kallid sõbrad ise.

Minu jaoks oli tegemist põneva ja kaasahaarava looga, ootasin koguaeg, et mis järgmiseks juhtub ja millega lugu suudab mind veel üllatada. Igatahes seda lugu nii naljalt nüüd ei unusta. Eks oma osa mängis selles ka eradetektiiv, kes oli üks omamoodi kuju. Ma ei oodanud, et lugu võib nii pööraselt põnevaks minna. Algus tundus selline aeglasem ja rohkem detailne kuid mida edasi poole lugesin seda pingelisemaks ja põnevamaks lugu pööras.

Selle raamatuga sai krimikirjanduse teine kvartal täidetud ja nüüd ragistan kolmanda kvartaliga edasi. Naudin siiani krimkade lugemist ja ei vahetaks millegi muu vastu.

Mulle igatahes meeldis ja usun, et soovitan teilegi, kui millalgi raamatu lugemiseni jõuate. Mulle meeldis ka see, et loos olid erinevad pöörded ja samuti oli mitmele tegelasele antud oma osa ja tema mõtted kogu loo kohta. Igati mõnus krimka ja kindlasti loen autori teisi raamatuid ka.

Soovitan!

Minu elu uhkemad loomad(2020)

Minu elu uhkemad loomad(2020)(328lk)

Autor: Hendrik Relve

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.
Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte. Aga need olid isiklikud, kordumatud ja ehedad. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Teisiti öeldes on Homo sapiens vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas, ei parem ega halvem.

Olles varemalt vaadanud Hedrik Relve loodussaateid, siis kohe kui nägin, et saan seda raamatut ka e-raamatuna lugeda, muidugi ellu abiga, siis ei mõelnud pikalt laenutasin selle ja nüüd on see läbi.

Vahvad lood erinevatest kohtumistest loomadega. Eks pildid andsid ka raamatule palju juurde. Mulle meeldis ja ajaviitena täitsa tore lugemine. Kuna mulle endalegi loomad meeldivad, siis kindlasti saab raamat minult goodreadsis viis tähte.

Igatahes mulle meeldis autori kirjutamisstiil ja temaga koos mõnusas tempos kulgeda. Eks neid loomi, kellega ta on oma elus kohtunud, on kogunenud üksjagu ja eks eredamad neist on ka raamatukaante vahele jõudnud.

Ma siiralt soovitan lugeda, kuna teist nii põhjalikku loomaraamatut ma ei tea. Kuid eks sellele raamatule annavad vürtsi ka autori enda poolsed vahvad elamused. Muidugi ka autori vaimustavalt head fotod loomadest ja erinevad seiklused eri mandril.

Lõuna postilennuk(Inimeste maa)(2003)

Lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „20. sajandi klassika“

Lõuna postilennuk(Inimeste maa)(2003)(256lk)

Autor: Antoine de Saint-Exupéry

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Varem eesti keelde tõlkimata, 1929. aastal ilmunud Saint-Exupéry debüütteos “Lõuna postilennuk” räägib Toulouse’i–Lõuna-Ameerika liini lenduritest ja nende tööst. Kaunis ja lüürilises stiilis kaitseb autor läbi peategelase humanistlikke väärtusi ja inimestevahelist siirust ning sõprust.

1939.aastal ilmunud “Inimeste maas” kirjeldab Saint-Exupéry sündmusi oma elust ja seiklustest lendurina. Kirjanik toonitab inimese ausust iseenda ning austust teiste inimeste vastu; vajadust püüelda vaimse rikkuse ja hinge väärikuse poole, mis peab seonduma vastutustundega.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu, siis kõnetas mind rohkem raamatu sisukirjeldus. Kuna autor kirjutab lenduritest, siis otsustasin selle raamatu endale lugemisse võtta. Valikut teha selle sarja nimekirja järgi oli üpriski raske ja loosimise käigus jäi näppu sedel selle raamatu pealkirjaga.

Kaks erinevat lugu, kuid mõlemad meeldisid mulle väga. Esimene lugu räägib meile loo Toulouse’i–Lõuna-Ameerika liini lenduritest ja nende tööst. Midagi sellist nii kaunist ja voogavat polegi varem lugenud ja usun, et jätkan selle sarja avastamist.

Teises loos kirjeldab autor enda seiklustest lendurina. See lugu on sügavam ja selle lugemisega läks pisut kauem aega. Nautisin sellegi loo lugemist ja usun, et enda vastu tuleb tõesti olla aus ja kui soovid midagi saavutada, siis tuleb selle poole püüelda.

Nauditav lugemine igatahes ja mul on hea meel, et minuni see raamat jõudis. Soovitan teistelegi, kellele autori raamatud meeldivad. Usun, kallid sõbrad, et see raamat võiks ka teile meeldida. Jään ootama, mis teiegi sellest arvate.

Operatsioon tuuleiil(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Operatsioon tuuleiil(2020)(104lk)

Autor: Jørn Lier Horst

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Krimilugu lastele, kus peategelasteks on Tiril ja Oliver, kes peavad nurjama kuriteo, kuidas nad sellega hakkama saavad, eks seda peate ise lugema.

Kuna ma olen lugenud hetkel ainult autori lastele kirjutatud krimiraamatuid, siis need on mulle senimaani väga meeldinud. Nüüd mõeldes sellele, et kui juba lasteraamatud meeldivad, siis peaks ju ka teised selle autori raamatud läbi lugema. Millest peaks alustama? Kas on ka tähtsust, millises järjekorras? Ootan mõtteid ja kommentaare.

Need lood meenutavad natuke mulle LasseMaia detektiivibürood. Üsna lihtsad, kuid samas ka põnevad ja kaasahaaravad lood. Mulle igatahes meeldis ja soovitan ka teistele!

Õun ja vihm(2018)

Lugemiseväljakutse 2021

8. Raamat Iirimaa autorilt

Õun ja vihm(2018)(272lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Lõpuks ometi saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks. Ja nüüd on tal ka keegi, kes teismelist mõistab, mitte nii nagu Memm. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on.
See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised.

Sarah Crossan on iiri kirjanik, kelle noorteromaanid on pälvinud suurt tunnustust. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud romaan „Üks“ (tlk Kristina Uluots), mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.

See on üks südamlikumaid lugusid, mis ma olen sel kuul lugenud. Peategelaseks on tüdruk nimega Apple, kes elab vanaemaga. Tema ema läks Ameerikasse kui tüdruk oli veel pisike ja nüüd üksteist aastat hiljem on ema tagasi ja äkitselt soovib tüdrukut enda juurde elama kutsuda. Milliseid tundeid see Apples tekitab ja kas ta suudab emale äraminekut üldse andestada? Eks seda saate teada, kui ise seda lugu loete.

Ma usun, et see raamat on ehe tõestus sellest, et aeg parandab haavad ja kuidas õppida armastama. Kui sa oled kunagi lapsena millestki ilma jäänud ja nüüd suuremana mõistad sa, et elu võib-olla küll ebaõiglane, kuid andestamine on kõige tähtsam. Ma olen senimaani kõik eesti keelsed selle autori raamatud läbi lugenud ja need kõik on olnud omamoodi lugemised. Olen nii kurvastanud kui ka rõõmustanud ja usun, et soovitan teistelegi, kellele meeldivad noorteromaanid.

Seda lugu lugedes oli mul Applest ja Rainist nii kahju, et valasin isegi mõne pisara. Kuidas küll saab üks ema nii käituda? Kas ta tõesti ei näe, et tema lapsed vajavad teda? Mina ei suudaks nii. Mul on siiralt hea meel, et ma neid lugusid olen lugenud ja kõik on mulle omamoodi hinge läinud. Ka seekordne lugu pole mingi erand.

Teiste selle autori raamatute arvustused leiate samuti siit minu blogist. Ma loodan, et teilegi meeldivad ja tekitavad erinevaid emotsioone. Nüüd mõtlengi, et võtaks inglise keelsed osad ette. Eks näis millal muidugi nendeni jõuan.

Igatahes soovitan teistelegi ja loodan, et teilegi meeldib.

Iiris(2021)

Lugemiseväljakutse 2021

46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat

Iiris(2021)(360lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit.

Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine.

Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati.

Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.

Minu tutvus selle kirjanikuga algas raamatust Kuutõus, seejärel lugesin läbi ka tema varem ilmunud raamatu Üks. Mõlemad meeldisid väga ja olid just sellised lood, mis mind väga vapustasid. Kohe, kui nägin, et ka sel aastal ilmunud raamat on lugemiseks saadaval, võtsin selle Elisa Raamatus lugemiseks. Mind vapustas, et autor suudab luua maailma, kus on nii kurbust kui ka pisike näpuotsa täis rõõme. Ma usun, et ka sellest raamatust saab üks noorte seas loetumaid.

Allisoni elu on kõike muud kui täis rõõme ja naeru. Tema isa on vägivaldne ja tüdruk otsustab sealt põgeneda. Ta leiab peavarju ühe vanaproua juures, kes põeb dementsust. Marla jaoks on ta Iiris ja tüdruk soovib hoopis teistsugust elu kui ta on seda varem elanud. Eks mõistan tema tegu ja sedagi, et ta ei suuda Marlale esimest korda kohtudes oma pärisnime öelda.

Ma usun, et kõik meie seas, kes on varem seda raamatut lugenud, nõustuvad sellega, et ka selle loo puhul pole tegemist eriti kerge lugemisega. Eks kodune vägivald ja kui see on suunatud lastele, siis minu jaoks on see eriti karm. Lootsin kogu hingest, et tüdruk leiab parema koha kus elada ja ei pea enam isa juurde tagasi minema.

Kui soovite teada, mis tüdrukut loos veel ees ootab, siis lugege kindlasti! Vahel on vaja just sellised raamatuid, mis sind läbi raputavad ja mis puudutavad su hinge ja meeli.

Mina igatahes nautisin lugemist ja julgen ka teistele soovitada. Eh, see on üks lugusid, mis jääb kindlasti oma raskusega pikaks ajaks meelde.

Soovitan teistelegi ja näeme veel!

Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)(352lk)

Autor: Yrsa Sigurðardóttir

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Oi ma ootasin seda raamatut üsna kaua ja kohe kui seda raamatut nägin teadsin, et pean seda lugeda saama. Nendes lugudes oli see miski, mis mind endaga seiklema kutsus ja ma usun, et autorist on kujunenud üks mu lemmikuid.

Seekordses osas kohtume taaskord Huldari ja Freyaga, kes asuvad koos lahendama üht juhtumit, mis on kõike muud kui lihtne. Juba kaanepilt raputas mind ikka korralikult, samas pealkiri ise on ka üsnagi kaasahaarav ja ei tea kas tõesti on Islandil selline koht olemas. Igatahes seda tasub uurida.

Pinget ja adrenaliini selles raamatus jätkus igatahes kuhjaga ja kuna elame sellisel raskel ajal, siis leidsin tee taaskord Mybooki lugemisäpini, mis on igati mugav ja uudne lahendus e-raamatute lugemisel. Mul on siiralt hea meel, et olen selle rakenduse kasutaja. Ma polnud varem märganud, aga see äpp koostab ise ka minu lugemisstatistikat ja arvutab isegi välja lugemisekiiruse, mis on ikka päris äge! Ilma selle äpita poleks vist selle raamatu lugemiseni niipea jõudnud.

Seekordne lugu on veel pingelisem ja keerulisem, kui seda olid eelnevad selle sarja raamatud. Muidugi teisalt oli huvitav lugeda ka Freya ja Huldari omavahelisi suhteid ja see andis loole ainult vürtsi veel juurdegi.

Igatahes nautisin lugemist väga ja lugu oli nii põnev, et sellega seoses unustasin isegi mõned toimetused tegemata, kuid eks seda juhtub ikka. Eks selles looski oli omajagu verd ja muidugi ka põnevat politseiuurimist. Huldar on minu arvates ikka päris põnev karakter ja mulle meeldib ka tema julgus ja jonn, et jätkata uurimist, mis siis, et lahendust ei paista kuskilt.

Soovitan teistelegi seda sarja lugemiseks. Muidugi peaks alustama algusest, et mõned liinid raamatus jookseksid samuti kokku.

Male ja sõjakunst(2017)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Veebruar: ORIENT(AJALUGU)

Male ja sõjakunst(2017)(160lk)

Autor: Al Lawrence

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ligi 2500 aastat tagasi kirjutas Sun Zi sõjateemalise traktaadi „Sõjakunst”. Sellest peale on teost hinnanud mitte ainult sõjanduseksperdid, vaid ka äri-, turundus- ja müügijuhid, poliitikud ja isegi sporditreenerid.
Selles raamatus uuritakse Sun Zi õpetusi ja nende olulisust male strateegia mõistmisel. Tema põhimõtete valguses vaadeldakse kõiki malemängu aspekte, nagu matt ja tuli, patt ja avang, keskmäng ja lõppmäng, ja õpetatakse mängima senisest paremini.
Raamatu autor ja malemängu õpetaja Al Lawrence on koostöös rahvusvahelise malesuurmeistri Elshan Moradiabadiga kirjutanud raamatu, mis esitab stsenaariume klassikalistest malepartiidest ning tõestab, et kui mängid Sun Zi filosoofiast juhindudes, saab sinust ohtlik vastane ja võidukas mängija.

Kuna eelmisel kuul lugesin teadusega seotud raamatut, siis seekord valisin midagi sellist, mis sobiks ajaloo alla ja ma olen siiralt üllatunud, et just selle raamatu endale leidsin. Olen kaua aega tahtnud mõista, kuidas malet mängitakse ja tänu sellele raamatule sain nii palju uut teada, et kui kasutada seda filosoofiat, siis võib minustki saada päris hea mängija.

Ma tunnistan, et nautisin selle raamatu lugemist ja loodan, et järgmine kuu toob veel põnevama teema kui seda oli sel kuul. Vahel on tõesti hea lugeda midagi sellist, mis mind kui lugejat teistmoodi läbi raputab. Soovitan teistelegi, kes seda raamatut pole lugenud. Kindlasti väärib raamat lugemist, mis siis kui tõesti pole malega varem tihedalt kokku puutunud.

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

  1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)(256lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul. Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings. „ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Kuna lubasin endale, et jätkan kindlasti selle autori raamatute lugemisega, siis üle pika aja sai taaskord midagi loetud. Olen mõned nädalad sellest kuust istunud kui vangis. Tahan lugeda, aga raske on midagi alustada. Koguaeg on tunne, et midagi ei tõmba lugemisisu käima. Ma ei teagi praegu, kuidas ma taaskord leian üles lugemisetee. Varem on aidanud lasteraamatute lugemine, aga nüüd pole ka sellest abi.

Igatahes lugesin seda raamatut suure naudinguga. Kuna varemalt meeldis väga sama autori Vaimude tund, siis nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et miks ma küll varem pole tema raamatuid rohkem lugenud. Seekord kohtume taas kord vapustavalt hea detektiivi Hercule Poirot’iga. Tahan veelgi lugeda raamatuid, kus uurijaks on just see detektiiv. Kas kellelgi on mõtteid.

Lugu saab alguse sellest, et Poirot asub uurima vanema naise mõrva. Kes küll võis seda teha ja mis põhjustel? Muidugi seda raamatut loetakse Agatha Christie esimeseks krimiromaaniks ja seal kohtume veel ka kapten Hastingsiga. Need kaks tegelast on nii värvikad, et kutsuvad lausa lugema.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud mõnusas uurimiserütmis ja tempo on just selline, mis viis mind kui lugejat taaskord krimimaailma, kus kõik pole üldse nii nagu paistab ja see keda sa esimesena kahtlustad, polegi tagatipuks üldsegi süüdi. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud aeglasema tempoga krimkad ja ootan huviga pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Kindlasti leidub ka neid, kes on selle autori suured fännid ja on seda raamatut lugenud, kuid neile kes seda teinud veel pole igatahes soovitan seda teha ja usun, et te ei pea kahetsema.

Mina nautisin seda raamatut väga ja loodan, et järgmise raamatu lugemine kulgeb juba paremas tempos kui seda oli selle looga. Mitte et viga oleks olnud raamatus, ei hoopis minus kes muudkui venitas lugemisega. Ma loodan, et järgmisel kuul lugemisisu paraneb ja saan lugeda nii nagu jaanuaris.

Kõike head teile kallid sõbrad ja ärge unustage lugemist!