Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)

Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)(456lk)

Autor: Marcus Wallén

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud. 1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile. Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

Kuna pole paar nädalat midagi lugenud, siis otsustasin pooleli olevad raamatud käsile võtta ja läbi lugeda. Eks niimoodi sai ka see raamat loetud.

Lugu ise on natsidest ja nende kullajahist Teise maailmasõja aegu. Kuid keegi ei tea veel tänapäevalgi, mis kogu sellest kullast sai. Nende kullajanu oli nii suur, et rööviti nii keskpanku, eraisikute pangaseife aga ka vangilaagrisse sattunud inimeste vara ei põlatud ära. Kõike seda vaid ahnuse nimel.

Tunnistan, et kohati oli ikka väga raske seda raamatut lugeda, eriti kui räägiti juutidest ja nendega seotud kuritegudest. Eks autor oli suutnud kirjutada nii, et ma uuesti alustades sattusin taaskord maailma, kus käis sõda ja muidugi ei puudunud sealt ka Hitler ja Stalin. Muidugi eks sõda ei taha keegi meist, kuid tavainimesena polnud sel ajal erilist valikut. Mulle üldiselt meeldib ajaloolisi raamatuid lugeda ja ka see raamat polnud mingi erand. Kuid minu jaoks jäi kuidagi lõpp segaseks. Mõned kohad kuhu natsid kulla peitsid olid välja toodud, kuid ootasin enamat.

Kuid ajaloolisest vaatevinklist oli täitsa asjalik lugemine, keda siis ei huvitaks selline temaatika ja kas tõesti on see kuld, mis tol ajal eri paikadesse peidetud sai ikka veel seal samas kohas või on mõni riik taaskord selle endale kahmanud.

Usun, et on väärt lugemine ja kes pole veel lugenud, siis tehke seda. Pisut jäi puudu, et anda talle 5 tähte, kuid siiski hea lugemine. Kellele temaatika sobib, siis lugege.

Üle ööbikupõranda(2004)

Üle ööbikupõranda(2004)(299lk)

Autor: Lian Hearn

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatu pealkiri viitab põrandale, mille laskis ehitada sõjapealik Iida Sadamu. Iga jalaaste peale hakkab põrand laulma ning seetõttu pole ühelgi mõrtsukal võimalik üle selle minna. Samal ajal aga on olemas inimene, kes on oma peaaegu üleloomulike võimete tõttu suuteline ka seda takistust ületama. Kauges mägikülas kasvanud Takeo ei tea oma õiget päritolu, kuid vähehaaval hakkavad ilmnema tema võimed: üleloomulikult terav kuulmine, võime olla korraga kahes kohas ja muutuda vajaduse korral nähtamatuks. Tahtmatult satub ta võimuvõitluse ja intriigide keerisesse ning tema elu võtab hoopis uue suuna.

Kuna olen saanud mitmeid kordi soovituse seda sarja lugeda, siis otsustasin ka sellega alustada. Nüüd mõistan täielikult soovitajate vaimustust. Lugu ise on üsnagi tugevalt seotud Jaapani ajalooga ja sealsete kommetega. Muidugi on loos pisut ka üleloomulike võimeid, mis avalduvad poisil nimega Takeo.

Tunnistan ausalt, et elasin väga kaasa ja ei suutnud kuidagi lugemispause teha, seega tulin ekstra sellepärast varem hommikul üles, et rahulikult lugeda kui teised veel magavad. Lugu võlus mind ajaloohõngu poolest ja muidugi ka erinevad värvikad tegelased.

Kohati oli lugu ikka väga kurb ja mõjus isegi mulle. Peategelaseks on poiss nimega Takeo, kes ei tea oma õiget päritolu, kuid vähehaaval hakkavad ilmnema tema võimed. Üleloomulikult terav kuulmine ja muidugi ka nähtamatuks muutmise võime. Ta suudab isegi mitmes kohas korraga olla. Oh, kus need on alles võimed.

Kas ta tahab seda või mitte kistakse ka tema võimuvõitluse ja intriigide keerisesse ja tema elu võtab hoopis uue suuna. Eks loos oli nii kurbust kui ka muidugi ka armastust. Ma nautisin väga selle loo lugemist ja alustasin juba ka teise osa lugemisega. Eks näis kuis sellega. Ma olen väga rahul, et selle sarja lugemisega alustasin. Olen seda kaua teha tahtnud ja nüüd avanes selleks ka võimalus.

Igatahes soovitan teistelegi, kellele meeldivad ajalugu ja üleloomulike võimetega tegelased.

Korralagedus Bellona klubis(2013)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

4. Raamat detektiivist, kes oli eeskujuks Kalle Blomkvistile

Korralagedus Bellona klubis(2013)(240lk)

Autor: Dorothy L. Sayers

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Lord Peter Wimseyl palutakse uurida ühe vana kindrali surma tema klubis. Surmaajast sõltub see, kes saab kopsaka päranduse. Varandusest on huvitatud mitu inimest, kired löövad lõõmama ja peagi pole enam päris kindel ka see, et kindral suri loomulikku surma.

Detektiiv lord Peter Wimsey on peaaegu ideaalne härrasmees ja aadlik: haritud, sportlik, vaimukas, sarmikas ja terava mõistusega. Ta suudab lahendada ka kõige keerulisemaid juhtumeid, kuid temalgi on oma nõrgad küljed. Nii on talle jälje jätnud Esimene maailmasõda, teda haaravad aeg-ajalt masendushood ja ta kardab igasugust vastutust. Lugejate silmis see mehe võlu muidugi ei vähenda ja Sayersi raamatutest ilmuvad üha uued kordustrükid, nende põhjal on valminud filme, telesarju, teatrilavastusi ja kuuldemänge.

See raamat on üks selliseid lugusid, mis on sama nauditav kui kõik teised. Seekord kohtusin lord Peter Wimseyga, keda palutakse uurima ühe vana kindrali surma tema Bellona klubis. Kahjuks või õnneks oli ka lord siis seal. Esialgu arvatakse, et kuna kindral oli väga vana, siis ei esita tema surma kohta keegi mingeid küsimusi. Kui aga tuleb juttu härra pärandist, siis kipub asi ikka väga põnevaks.

Eks pärandi saajaid on mitmeid ja kas tõesti sõltub kõik kindrali surmaajast? Kas ta ikka suri loomulikku surma või aitas keegi sellele kaasa? Eks neile küsimustele saate vastused siis kui ise seda raamatut loete. Kindlasti loen veel selle autori raamatuid, ma ei teagi miks ma varem temast midagi kuulnud polnud, ju ma olen senimaani ainult Skandinaavia krimi lugenud ja sellised klassikad on jäänud kahe silma vahele.

Igatahes püüan ennast parandada ja jätkan Peter Wimseyga koos juhtumite uurimist ja elan kindlasti kaasa nagu ka sellele loole. Nauditav lugemine igatahes ja ma ei kahetse üldse, et seda lugesin.

Soovitan ka teistele!

Uhkus ja eelarvamus(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

5. Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

Uhkus ja eelarvamus(2020)(392lk)

Autor: Jane Austen

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid. 

Olen peas keerutanud kaua mõtet, et võiks seda raamatut lugeda. Nüüd sel aastal see ka õnnestus. Muidugi eks ta peamiselt selle lugemiseväjakutse raames loetud saigi. Alguses olin küll kahtleval seisukohal, et äkki see lugu pole üldsegi minu jaoks, kuid mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma ka seda lugu nautisin.

Eks see olegi ju lugu Benneti tüdrukute elust ja erinevatest saatustest. Eks kõige värvikam on nende seast muidugi Elizabeth ja Jane, kuid ega ka nooremad õed saa siis vanemate õdede varju jääda. Eks ootamatuid sündmusi tuleb ette mitmeid ja mõnikord võib uhkus viia teised inimesed hoopiski eksiteele.

Igatahes mulle meeldis see irooniline lugu, kus oli nii armastust kui ka pettumusi ja salakavalust. Kõike seda, mida ühes loos peabki olema. Eks tegemist on klassikasse kuuluva kirjaniku raamatutega ja plaanin veelgi tema raamatuid lugeda.

Nautisin lugemist ja seda ajastutruud keskkonda, mis mind lummas. Lugu oli küll armastusest, kuid polnud üldse ei labane ega ka kirest nõretav. Nagu ajastule kombeks, siis tundeid väljendati kehakeele abil ja kui lugu muutus tõsisemaks siis mindi ka oma vanematele teatama ja luba abiellumiseks küsima. Nagu kombed ikka ette näevad.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda raamatut lugenud.

Õnnelik prints(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

3. Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

Õnnelik prints(2019)(200lk)

Autor: Oscar Wilde

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.

Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 juttu

Õnnelik prints:

Õnnelik prints
Ööbik ja Roos
Isekas Hiiglane
Ustav sõber
Erakordne rakett

Granaatõuntest maja:
Noor Kuningas
Infanta sünnipäev
Kalur ja tema Hing
Tähelaps

Juhtusin seda raamatut täiesti juhuslikult lugema. Kuna mõtlesin, et Harry Potteriga on veel aega, siis võtsin midagi sellist, mille autorilt pole ma väga midagi lugenud. Või siis ei mäletanud täpselt, kas olin temalt varem lugenud või mitte. Kuna tema Dorian Gray portree oli üsna sünge ja isekas lugemine, siis otsustasin, et miks ka mitte uuesti proovida. Eelmine raamat jahmatas oma emotsionaalsuse ja süngusega, ka see raamat pole mingi erand.

Kaante vahel on üheksa jutukest, mille vahel lemmikut leida on raske. Eks nad kõik on omamoodi lood ja mitte just kõige rõõmsamad. Mõtlen nüüd, et kas tõlkija tõesti ei tundnud seda süngust ja raskust oma õlul, kui seda raamatut tõlkis? Nii väga tahaksin seda temalt küsida.

Kui ma peaksin valima, et milline lugu kõige rohkem meeldis, siis ma seda teha ei saaks. Neis kõigis lugudes oli see miski, mis mind läbi raputas ja jättis tugeva jälje minu lugemishinge.

Soovitada ei oska, kuna maitsed on erinevad ja raamat pole just kõige lihtsam lugemine. Eks selline süngus võib ka lugemise ajal vaikselt hinge pugeda ja unustad kõik muu ning muudkui loed ja loed.

Leidlaps lumetormist(2016)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

2. Kvartal

3. Prantsuse autori krimka

Leidlaps lumetormist(2016)(416lk)

Autor: Michael Bussi

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija.
Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus.

Michel Bussil olen juba mõnda aega silma peal hoidnud ja mõelnud lugeda. Nüüd andis krimikirjanduse väljakutse ka põhjuse seda raamatut lugeda. Tegemist on üsnagi kummalise looga.

23. detsembril 1980. aastal satub reisilennuk lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Ootamatult selgub, et sellest õnnetusest on pääsenud kolme kuu vanune imik. Kes võiks küll olla tema vanemad? Kas on tõesti võimalik, et nii pisike laps jäi sellises õnnetuses ellu? Igatahes kaks perekonda hakkavad võitlema tema nimel ja mõlemad on veendunud, et tegemist on just nende lapselapsega. Kas see ka nii on ja milliseks kujuneb tõde? Eks seda lugege kallid sõbrad ise.

Minu jaoks oli tegemist põneva ja kaasahaarava looga, ootasin koguaeg, et mis järgmiseks juhtub ja millega lugu suudab mind veel üllatada. Igatahes seda lugu nii naljalt nüüd ei unusta. Eks oma osa mängis selles ka eradetektiiv, kes oli üks omamoodi kuju. Ma ei oodanud, et lugu võib nii pööraselt põnevaks minna. Algus tundus selline aeglasem ja rohkem detailne kuid mida edasi poole lugesin seda pingelisemaks ja põnevamaks lugu pööras.

Selle raamatuga sai krimikirjanduse teine kvartal täidetud ja nüüd ragistan kolmanda kvartaliga edasi. Naudin siiani krimkade lugemist ja ei vahetaks millegi muu vastu.

Mulle igatahes meeldis ja usun, et soovitan teilegi, kui millalgi raamatu lugemiseni jõuate. Mulle meeldis ka see, et loos olid erinevad pöörded ja samuti oli mitmele tegelasele antud oma osa ja tema mõtted kogu loo kohta. Igati mõnus krimka ja kindlasti loen autori teisi raamatuid ka.

Soovitan!

Minu elu uhkemad loomad(2020)

Minu elu uhkemad loomad(2020)(328lk)

Autor: Hendrik Relve

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.
Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte. Aga need olid isiklikud, kordumatud ja ehedad. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Teisiti öeldes on Homo sapiens vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas, ei parem ega halvem.

Olles varemalt vaadanud Hedrik Relve loodussaateid, siis kohe kui nägin, et saan seda raamatut ka e-raamatuna lugeda, muidugi ellu abiga, siis ei mõelnud pikalt laenutasin selle ja nüüd on see läbi.

Vahvad lood erinevatest kohtumistest loomadega. Eks pildid andsid ka raamatule palju juurde. Mulle meeldis ja ajaviitena täitsa tore lugemine. Kuna mulle endalegi loomad meeldivad, siis kindlasti saab raamat minult goodreadsis viis tähte.

Igatahes mulle meeldis autori kirjutamisstiil ja temaga koos mõnusas tempos kulgeda. Eks neid loomi, kellega ta on oma elus kohtunud, on kogunenud üksjagu ja eks eredamad neist on ka raamatukaante vahele jõudnud.

Ma siiralt soovitan lugeda, kuna teist nii põhjalikku loomaraamatut ma ei tea. Kuid eks sellele raamatule annavad vürtsi ka autori enda poolsed vahvad elamused. Muidugi ka autori vaimustavalt head fotod loomadest ja erinevad seiklused eri mandril.

Lõuna postilennuk(Inimeste maa)(2003)

Lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „20. sajandi klassika“

Lõuna postilennuk(Inimeste maa)(2003)(256lk)

Autor: Antoine de Saint-Exupéry

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Varem eesti keelde tõlkimata, 1929. aastal ilmunud Saint-Exupéry debüütteos “Lõuna postilennuk” räägib Toulouse’i–Lõuna-Ameerika liini lenduritest ja nende tööst. Kaunis ja lüürilises stiilis kaitseb autor läbi peategelase humanistlikke väärtusi ja inimestevahelist siirust ning sõprust.

1939.aastal ilmunud “Inimeste maas” kirjeldab Saint-Exupéry sündmusi oma elust ja seiklustest lendurina. Kirjanik toonitab inimese ausust iseenda ning austust teiste inimeste vastu; vajadust püüelda vaimse rikkuse ja hinge väärikuse poole, mis peab seonduma vastutustundega.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu, siis kõnetas mind rohkem raamatu sisukirjeldus. Kuna autor kirjutab lenduritest, siis otsustasin selle raamatu endale lugemisse võtta. Valikut teha selle sarja nimekirja järgi oli üpriski raske ja loosimise käigus jäi näppu sedel selle raamatu pealkirjaga.

Kaks erinevat lugu, kuid mõlemad meeldisid mulle väga. Esimene lugu räägib meile loo Toulouse’i–Lõuna-Ameerika liini lenduritest ja nende tööst. Midagi sellist nii kaunist ja voogavat polegi varem lugenud ja usun, et jätkan selle sarja avastamist.

Teises loos kirjeldab autor enda seiklustest lendurina. See lugu on sügavam ja selle lugemisega läks pisut kauem aega. Nautisin sellegi loo lugemist ja usun, et enda vastu tuleb tõesti olla aus ja kui soovid midagi saavutada, siis tuleb selle poole püüelda.

Nauditav lugemine igatahes ja mul on hea meel, et minuni see raamat jõudis. Soovitan teistelegi, kellele autori raamatud meeldivad. Usun, kallid sõbrad, et see raamat võiks ka teile meeldida. Jään ootama, mis teiegi sellest arvate.

Operatsioon tuuleiil(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Operatsioon tuuleiil(2020)(104lk)

Autor: Jørn Lier Horst

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Krimilugu lastele, kus peategelasteks on Tiril ja Oliver, kes peavad nurjama kuriteo, kuidas nad sellega hakkama saavad, eks seda peate ise lugema.

Kuna ma olen lugenud hetkel ainult autori lastele kirjutatud krimiraamatuid, siis need on mulle senimaani väga meeldinud. Nüüd mõeldes sellele, et kui juba lasteraamatud meeldivad, siis peaks ju ka teised selle autori raamatud läbi lugema. Millest peaks alustama? Kas on ka tähtsust, millises järjekorras? Ootan mõtteid ja kommentaare.

Need lood meenutavad natuke mulle LasseMaia detektiivibürood. Üsna lihtsad, kuid samas ka põnevad ja kaasahaaravad lood. Mulle igatahes meeldis ja soovitan ka teistele!

Õun ja vihm(2018)

Lugemiseväljakutse 2021

8. Raamat Iirimaa autorilt

Õun ja vihm(2018)(272lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Lõpuks ometi saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks. Ja nüüd on tal ka keegi, kes teismelist mõistab, mitte nii nagu Memm. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on.
See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised.

Sarah Crossan on iiri kirjanik, kelle noorteromaanid on pälvinud suurt tunnustust. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud romaan „Üks“ (tlk Kristina Uluots), mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.

See on üks südamlikumaid lugusid, mis ma olen sel kuul lugenud. Peategelaseks on tüdruk nimega Apple, kes elab vanaemaga. Tema ema läks Ameerikasse kui tüdruk oli veel pisike ja nüüd üksteist aastat hiljem on ema tagasi ja äkitselt soovib tüdrukut enda juurde elama kutsuda. Milliseid tundeid see Apples tekitab ja kas ta suudab emale äraminekut üldse andestada? Eks seda saate teada, kui ise seda lugu loete.

Ma usun, et see raamat on ehe tõestus sellest, et aeg parandab haavad ja kuidas õppida armastama. Kui sa oled kunagi lapsena millestki ilma jäänud ja nüüd suuremana mõistad sa, et elu võib-olla küll ebaõiglane, kuid andestamine on kõige tähtsam. Ma olen senimaani kõik eesti keelsed selle autori raamatud läbi lugenud ja need kõik on olnud omamoodi lugemised. Olen nii kurvastanud kui ka rõõmustanud ja usun, et soovitan teistelegi, kellele meeldivad noorteromaanid.

Seda lugu lugedes oli mul Applest ja Rainist nii kahju, et valasin isegi mõne pisara. Kuidas küll saab üks ema nii käituda? Kas ta tõesti ei näe, et tema lapsed vajavad teda? Mina ei suudaks nii. Mul on siiralt hea meel, et ma neid lugusid olen lugenud ja kõik on mulle omamoodi hinge läinud. Ka seekordne lugu pole mingi erand.

Teiste selle autori raamatute arvustused leiate samuti siit minu blogist. Ma loodan, et teilegi meeldivad ja tekitavad erinevaid emotsioone. Nüüd mõtlengi, et võtaks inglise keelsed osad ette. Eks näis millal muidugi nendeni jõuan.

Igatahes soovitan teistelegi ja loodan, et teilegi meeldib.