Andrus Kivirähki romaan Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri „Estonia“ sünnist.
Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki romaan on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma.
See raamat on Estonia varalahkunud tantsijanna Erika Tetzky lugu, mis on jutustatud tema kolleegi ja abikaasa August Michelsoni suu läbi, on hingekriipivalt õrn ja samal ajal nii humoorikas, et ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Kuid mida tähendab liblikas? Kas see ka raamatus paljastub, seda lugege ise. Eks ole igal teatril oma nägu ja tegu. Eks see sõltub paljugi sealsetest näitlejatest. Ka Estonias lendlevad kaks liblikat, kes on just need, nagu neid autor on kirjeldanud. Ma varem ei teadnud, et sellel autoril on selline lugu ja lugema asudes ma hüppasin nii-öelda täiesti tundmatus kohas vette. Ja õieti tegin ka.
Omapärane lugu ja autorile nii omane kirjastiil, mida oli kerge ja pisut ka põnev jälgida. Eks lugu voolab nagu jõgi, mis saab kord ka oma lõpu. Mul on hea meel, et ma selle looni jõudsin ja selle ka kenasti läbi lugesin. Eks antud autorit on plaanis veel lugeda, mis võiks järgmiseks võtta? Tema kirjutisi on päris mitmeid ja mõnedki neist veel lugemata. Eks parandan ennast.
Mis mind aga raamatu juures eriti paljuvõlus, oli see, et Kivirähk oli suutnud sõnadesse panna midagi sõnulseletamatut selle nii-öelda teatrimaagia, muidugi ka selle olemuse ja isegi ka päritolu. Kiitused autorile ja teistele ütlen veel, et lugege ikka!
mai: ERILISED ELUKAD 1 punkt: teemakohane raamat vabal valikul
Putukad ja ämblikud(2005)(224lk)
Autor: George McGavin
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Järjekordne raamat sarjast “Looduse taskuraamat” tutvustab enam kui 700 kogu maailmas elavat putukaliiki. Informatiivset ja ülevaatlikku teksti illustreerivad kvaliteetsed lähifotod. “Putukad” on hea kaaslane igas vanuses ja eri kogemustepagasiga putukasõbrale.
Otsustasin midagi lugeda ka putukate ja ämblike maalimast. See on väga hariv looduse taskuraamatu sarja raamat, mis tutvustabki meile enam kui 700 kogu maailmas elavat putukaliiki. See raamat on kindlasti ühel putukasõbral alati kotis kaasas, kui ta kavatseb minna kuhugi matkama. Eks Eestiski on päris palju erinevaid putukaid ja ämblikke, mida võiks ka lähemalt uurida. Eks näis kuis sellega, aga raamat küll mulle meeldis ja vahelduseks täitsa mõnus lugemine.
Kindlasti plaanin seda sarja veel lugeda, eks sealt leiabki nii palju erinevaid teemasid, mis võiksid igale ühele ka meeldida. Muidugi annab loole väga palju juurde raamatus olevad lähifotod, mis mulle veel eriti meeldisid, sest siis ma tean milline üks või teine putukas päriselt ka välja näeb. Mul on hea meel, et tee mind selle raamatu juurde viis. Soovitan ka teistele!
Alati on tore lugeda midagi sellist, mis viib sind väga värvilisse maalima ja saad kohtuda väga erinevate putukaliikidega. Igati väärt raamat lugemiseks.
Olof oli kõigest neliteist, kui ta tunnistas üles teismelise Lina Stavredi tapmise. Kakskümmend kolm aastat hiljem keerab ta Põhja-Rootsis Ångermanlandil kiirteelt ära väikestele teedele, mis viivad ta lapsepõlvekoju. Duši alt leiab ta surnuna oma isa, kes on tapetud jahinoaga.
Politseinik Eira Sjödin on just saabunud tagasi oma lapsepõlvekoju Kramforsi, et emale abiks olla. Olofi isa mõrva uurides jõuab ta üha lähemale iseenda elule.
Eira oli üheksane, kui Lina tapeti. Olof oli poiss tema õudusunenägudest.
Tove Alsterdal on üks Rootsi väljapaistvamaid krimikirjanikke. Tema raamatud on võitnud auhindu mitmes riigis ja neid on välja antud 25 keeles. „Tormiheide” on esimene raamat uuest sarjast, mille tegevus toimub Ådalenis, metsases Põhja-Rootsis.
Rootsi krimiakadeemia valis selle raamatu 2020. aasta parimaks Rootsi krimiromaaniks.
Üks kriminaalsemaid lugemisi sel nädalal ja ma tõsiselt nautisin selle loo lugemist. Selles oli nii pinget kui ka põnevust, mis hoidis mind endaga kuni loo lõpuni. Üks peategelastest Olof, oli kõigest neliteist kui ta tunnistas üles teismelise Lina Stavredi tapmise. Möödas on kakskümmend kolm aastat, keerab ta Põhja-Rootsis Ångermanlandil kiirteelt ära väikestele teedele, mis viib tema ammusesse lapsepõlvekoju. See, mis teda seal ees ootab on paras katsumus ja üllatus.
Samuti on loos politseinik Eira, kes on just saabunud tagasi oma lapsepõlvekoju Kramforsi, et oma emale igati abiks olla. Temast saabki politseinik, kes asub Olofi isa mõrva uurima ning koos sellega jõuab ta lähemale ka iseenda elule. Ka temal on oma minevikuvarjud ja mälestused, millega ta peab toime tulema. Kas ta leiab üles süüdlase ja suudab selle keerulise juhtumi lahendada? Milliseks kujuneb lõpplahendus, seda lugege ise!
Mulle sellised lood meeldivad, mis on särisevalt pingelised ja mis kutsuvad sind kui lugejat loole kaasa mõtlema ja koos uurijaga juhtumile lahendust leidma. Sellest saabki selle kuu esimene krimiromaan aga ilmselt ei jää see ka viimaseks. Kindlasti jätkan ka järgmise osa lugemisega. Mulle meeldis ja ma usun. et julgen ka teistele soovitada.
Päris pingeline lugu, mis kõikus nii praeguse hetke, kui ka mõlema tegelase mineviku kohal. Polegi varem seda autorit lugenud, kuid nüüd peale esimese osa lugemist võin tunnistada, et ta on mulle juba oma stiili poolest vaikselt meeldima hakanud. Kas keegi oskab veel Rootsi krimi soovitada? Mina taas soovitan seda ka teistele lugemiseks.
1994. aasta kuum suvi Rootsis. Mattias Flink paneb Falunis toime massimõrva, kuid selle varjus leiab aset veel üks mõrv. Leitakse surnuks kägistatud naine ning ajapikku selgub, et ta on vaid üks paljudest ohvritest, kes on samal moel tapetud. Mõrvari otsimine saab hiljuti kodumaale naasnud ÜRO sõduri ja politseiniku Tomas Wolfi ülesandeks. Abiks on talle Vera Berg – mitte just ontliku ellusuhtumisega ajalehereporter, kes põgeneb oma endise elukaaslase ja tolle motojõugu eest. Peamiseks kahtlusaluseks saab filmistaar ja alkohoolik Micael Bratt, kuid nii Vera kui ka Tomas kahtlustavad, et süüdlase võib leida uurijatele märksa lähemalt. „Ühe mõrvari mälestuseks” on Pascal Engmani ja Johannes Selåkeri uue krimisarja esimene osa. Pascal Engman on endine ajakirjanik ja Põhjamaade krimikirjanduse tõusev täht. 2017. aastal avaldas ta oma esimese põnevusromaani „Patrioterna” („Patrioodid“), mida tunnustasid nii kriitikud kui ka lugejad. Tema menukat põnevussarja inspektor Vanessa Frankist on tõlgitud 19 keelde. Johannes Selåker on samuti ajakirjaniku taustaga, muu hulgas on ta töötanud Aftonbladeti, Expresseni ja Aller Media uudistetoimetaja ning ka peatoimetajana. Ta debüteeris põnevusromaaniga „Förstfödd” („Esmasündinu“) 2020. aastal. „„Ühe mõrvari mälestuseks” on pingeline kriminaalromaan, mille kaks väga huvitavat peategelast loovad Rootsist mõtlemapaneva pildi. Üks paremini kirjutatud krimiromaane, mida ma lugenud olen.” – John Häggblom, Forum
Olen üle pika aja taaskord krimkade lainel ja seekord sattus mulle pihku päris värske lugu, kuna raamat ilmus Eestis sel aastal ja mul õnnestus teda hakata lugema Elisa raamatu vahendusel. Nüüd olles loo läbi lugenud, tunnistan, et pole ammu nii pingest säriseva loo kütkes olnud. Eks mul on ka mõneti krimkade lugemist vähemaks jäänud. Ise ka ei tea miks, aga kindlasti olen üks selle žanri suur austajaid.
Eks mind pisut kõnetas ka kaanepilt, kuna sisututvustust ma eriti ei lugenudki vaid asusin kohe loo kallale. Sain tuttavaks kahe peategelaseks kelleks olid endine ÜRO sõdur ja politseinik Tomas Wolf ja ajalehereporter Vera Berg, asjaolude kiuste satuvad nad saatuse tahtel lahendama üht mõrva ja kas nad saavad ka sellega hakkama? Milliseks kujuneb lõpplahendus? Lugege kindlasti ise. Minu jaoks oli nii pinget kui ka kaasahaaravust, mis tavaliselt mind nende lugude puhul sütitabki lugema. Üks hea krimka võib olla nii tõsiselt hea, et mõned toimetused ja unetunnid lähevad sellele, kuid ma ei kahetse seda üldse.
Mulle tõsiselt meeldis ja ilmselt on sellel lool ka järgmine osa, mis loodetavasti ka Eesti keelsena võiks ilmuda. Igatahes mulle tõsiselt meeldis ja kes tahab samuti midagi värsket krimkade maailmas lugeda, siis ilmselt see ongi just see lugu. Ma armastan krimiromaane lugeda ja leian alati sealt selle, mida lugemise käigus võiks otsida. Nimelt peab loos olema nii pinget kui ka mõnusaid erinevaid pöördeid, millest saaks kerge adrenaliinilaksu ja siis võidukalt lõpuni nuputada, kes on süüdlane ja miks ta kõike seda üldse tegi.
Mõlemal tegelasel on samuti oma eraelu, mida ka meile kui lugejatele räägitakse ja ka sellele on võimalik kaasa elada. Igatahes on Vera just selline ajalehereporter, kes ei kohku millegi ees tagasi ja ta peab kogu südamest pingutama, et saavutada see, mida ta on terve elu soovinud. Lugege siis saate teada. Tomas aga on pisut teistsugune politseinik, kui ma olen harjunud, ta on endine ÜRO sõdur ja temalgi on omad minevikudeemonid, millega tal tuleb ikka päris palju võidelda. Kas ta saab hakkama, seda lugege ise!
Lugege kindlasti ja ma usun, et igaüks leiab siit selle, mida ta lugemist alustades on otsinud. Mina leidsin ja olen väga rahul, et see raamat minu lugemislauale jõudis ja ma selle läbi lugesin. Soovitan!
Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.
Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.
Raamatule on joonistanud vahvad pildid Anna Ring.
Eks need lood olegi sobilikud nii lastele kui ka täiskasvanuile. Mulle igatahes need toredad lookesed meeldisid ja peamiselt räägivad need üsna argistest asjadest, nagu jäätise söömine. Eks oli lugudes nii huumorit kui ka erilisi lugusid. Mulle meeldis see raamat väga ja sobis mulle ajaviiteks täitsa lugemiseks.
Pean aga tunnistama, et olen sellest autorist vähe kuulnud, kuid püüan seda viga edaspidi parandada ja lugeda veel mõned tema raamatud läbi. See raamat on nagu perevitamiin, kust kõik leivad just seda mida nad võiksid sealt ka otsida. Eks seal on päris paras ports igapäevaseid lugusid, mis on ühtlasi nii kasulikud kui ka lõbusad. Mulle nad meeldisid ja ma ei kahetse selle raamatu lugemist.
Kes veel kahtleb, siis mine raamatukokku ja laenutage see, ma usun, et te ei pea seda üldsegi kahetsema. Autor suudab luua meile jutukeste maailma, kus ei puudu koomilised vahejuhtumid ega ka laste suured lemmikud jäätis, kommid ja sünnipäevatort. Kes siis suudaks neile ei öelda.
35 Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)
Ma nägin päiksepaistet vihmasajus(valik maailma armastussonette)(2022)(424lk)
Autor: Rebekka Lotman
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Sonetti, kindlate reeglitega luulevormi, on vahel nähtudki armastusluuletuse sünonüümina. Oletatavasti leiutas selle luuleliigi 13. sajandi Sitsiilia koolkonna poeet Giacomo da Lentini, hakates looma sonette igatsusest kallima järele. Luulevormi kirjutas kuulsaks Dante Alighieri lembesonettidega Beatricele. Üle terve vana Euroopa sai armastussonettide kirjutamisest aga lausa massimood tänu Francesco Petrarca „Laulude raamatule“. Siitpeale hakati Euroopas looma tuhandeid armastussonettide seeriaid. Ehkki selles luulevormis on kirjutatud sajandite jooksul kõikvõimalikel teemadel – filosoofilisi ja pihtimuslikke, loodus- ja isamaalisi, religioosseid ja poliitilisi luuletusi –, võib armastust pidada sonettide peateemaks.
Kogumik koondab armastussonettide tõlkeid alates esimestest selles vormis luuletustest kuni tänapäevasteni, haarates ligi kaheksast sajandist ja kahekümnest keelest kokku 104 poeedi loomingut. Luuletused on esitatud kogumikus kronoloogilises järjekorras, pakkudes võimalust uurida armastuse tähendust ja selle teisenemist läbi sajandite erinevates luulekultuurides. Mõistagi seondub armastus eelkõige kaunite tundmustega, kuid siinsetes luuletustes avaneb palju kirevam tundegalerii – rõõmu ja ülevuse kõrval leiame valu, hingepiina ja ängi, armukadedust ja vihagi. Kallimat on jumalustatud, ent teda on nähtud ka saatanliku võrgutajana. Esineb igatsevaid ohkeid, kirglikke õhkeid, kaineid arutlusi armastuse, abielu ja armatsemise üle. Armastusega saab ka palju nalja.
Eesti keelde on need sonetid toonud 55 silmapaistvat luuletõlkijat. Valimik sisaldab 308 luuletust, mille seas on 66 uut, seni ilmumata tõlget. Lisaks sisaldab väljaanne koostajate saatesõna sonetivormist ja tõlgetest, järelsõna armastuse kujutamisest sonetivormis ning luuletajate lühitutvustusi.
Leidsin enda jaoks raamatu, mis läks mulle nii hinge, et ma soovin seda endale ka sünnipäevaks, mis ongi juba järgmisel kuul. Loodan, et keegi kuuleb mu soovi ja mulle selle ka kingib. Nii hingeline ja soe lugemine oli, et ma tegin vahepeal pause, et seda kõike ikka täiel rinnal nautida.
Juba raamatupealkiri kutsus mind ennast lugema ja ma ei pidanud üldsegi pettuma. Kindlasti üks lemmikuid sel kuul. Ma lihtsalt sukeldusin sinna maailma ja võin tunnistada, et mind oli raske sealt välja tagasi tirida. Eriti siis, kui oli vaja mõnd argipäeva toimetust teha. Ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin ja ma sain sellest väga võimsa emotsiooni ja tahan teiega ka seda jagada. Muidugi soovitada seda raamatut ka teistele, ma usun, et te ei pea seda üldsegi kahetsema.
Väga soe ja omapärane raamat, mis võiks olla igal lugejal kodus olemas, et siis mõne raskema hetke ajal see sealt riiulist välja võtta ja taaskord mõnd kohta uuesti lugeda. Mina igatahes tegin seda ja olen väga rahul ja nagu ütlesin, siis lugege teie ka! Mulle väga meeldis ja minult tuleb raamatule kindlasti väärikad viis punkti. Kena ööd!
APRILL: Loe raamat teemal, mis on kirjas rohelistes ruutudes
Kollased koolilood(2000)(88lk)
Autor: Hilli Rand
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Jõudis kätte sügis ning Pritast ja Liisust, kes elasid ühes linnas, ühel tänaval ja ühes majas, said koolitüdrukud ning pingi-naabrid. Igal eenelõunal upitasid nad oma ranitsad selga, lubasid majarahval end imetleda ning kõndisid koos kooli.
Lugu kahest tüdrukust Pritast ja Liisust, kes elasid ühes linnas ja samas tänavas ning seal asuvas majas. Kui tuli aeg kooli minna said nendest koolitüdrukud ja muidugi ka pinginaabrid. Väga armas lugu kooliskäimisest ja peategelased mõlemad olid samuti väga armsad. Oh, kus ma armastan lasteraamatuid ja nüüd sattus näppu ka see raamat, mis ma kunagi ammu endale kingituseks sain. Eks see oli ilmselt siis kui 1.klassi läksin ja ka koolilapseks sain. Nii tore meenutus lapsepõlvest, sest raamatut ma lugesin ka toona väga isukalt ja nüüdki tekitas minusse sooja tunde.
Tore lasteraamat ja ma olen rahul, et ma ta koristamise käigus taaskord üles leidsin. Polnud enam meeleski, et see raamat mul veel alles, kuna jagasin vahepeal siin raamatuid ja endalegi üllatuseks kohtusin taaskord selle looga. Täitsa sobilik ajaviiteks lugeda ja soovitan ka teistele!
Lasteraamatutes on tavaliselt kombeks kirjutada armsatest karumõmmidest, lõbusatest jänkudest ja vallatutest hiirekestest. Andrus Kivirähki uuest lastejuttude kogumikust “Kaka ja kevad” neid karvaseid ja pehmeid loomakesi ei leia. Selle asemel astuvad lugeja ette romantiline kakajunn, punapäine viiner, pissipotis elav tont, munevad sokid, loll jope ja mereröövlist lusikas. Ning lisaks veel terve parv veidraid olevusi, kellel varem pole olnud vähimatki võimalust lasteraamatusse pääseda. Nüüd on nad lõpuks kohal! Kõik Kivirähki lastelood on eelnevalt ilmunud ajakirjas “Täheke” ja pälvinud laste heakskiidu ning kurjade tädikeste pahase porina. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu Ernitsa puhul tavaline, võib tema pilte vaatama jäädagi.
Nii lõbus pole vist ammu olnud. Muudkui lugesin ja itsitasin, Nüüdseks on sellest ka film ja usun, et see on just see film, millest lapsed ei taha kuidagi ilma jääda. Raamat ise on selline jutukogu, kus tegelasi on palju ja nad kõik on omamoodi karakterid. Eks lemmikuid oli ka, kuid neid veel teile ei paljasta. Lõbu ja naeru saab sellest raamatust kindlasti ja paha tuju ongi vupsti läinud. Mulle tõsiselt meeldis ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Kes veel pole lugenud, siis tehke seda. Minge ikka filmi ka vaatama.
Eks see on üks raamatuid, millel on kindlasti peaülesanne lõbustada lapsi, kuid seda võivad lugeda ka täiskasvanud. Ka mulle meeldis ja ma ei mõelnud kordagi, et peaksin pooleli jätma. Ma polnud varem kuulnud, et sokid oskavad muneda ja lusikast võib saada mereröövel. Kuid siin loos see nii ka oli. Kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele lugemiseks. Usun, et neile meeldib raamat kindlasti.
Kuna plaanis on igal kuul mõni eesti kirjaniku raamat läbi lugeda, siis seekord siis selline vahva jutukogu, kus leidub nii nalja kui ka tõsisemaid teemasid. Kui ikka sinu sokid on kadunud ja sa lõpuks avastad, et nad oskavad muneda, siis lööb ikka rivist välja küll. Lõbu oli kui palju ja soovitan ka teistele lugemiseks.
Antti Tuomainen on üks eredamaid näiteid soome krimikirjanduse väga heast seisust. Tema raamatutes on nii süsimusta huumorit, romantikat kui ka kurjategijaid ja kuritegusid. Kokkuvõttes loob ta täiesti unikaalse õhkkonna ja on võitnud tunnustust terves maailmas. The Times on nimetanud tema romaani „Väike Siberˮ viimase viie aasta üheks kõige põnevamaks teoseks kõrvuti Margaret Atwoodi ja Michel Houellebecqi romaanidega. Praegu on tema romaanide põhjal teoksil telesarjad nii USAs kui ka Soomes.
„Jänesefaktorˮ on triloogia esimene raamat ja me tutvume seal kindlustusmatemaatiku Henri Koskisega, kes jääb ootamatult tööta. Üsna pea pärast seda sureb ta vend ja pärandab talle seikluspargi, mille töötajad ja rahaline seis on ühtviisi kahtlased. Tundub, et kõige hullemad rahalised probleemid tulevad kurjategijatelt võetud laenudest, sest nüüd tahavad kurjategijad neid tagasi.
Pean tunnistama, et mind kutsus algul lugema kaanepilt ja muidugi see, et kusagil kirjandussaates sama autorit ka intervjueeriti. Võib-olla keegi teab paremini mis saade oli aga mind hakkas autor huvitama ja nii ma tema raamatuteni jõudsin. Ilmselt oli tegu HeadRead üritusega kui ma ei eksi nüüd. Pole ammu soome krimiraamatuid lugenud ja nüüd sattusin taaskord loole, mis mind köitis. Just oma õhkkonna ja huumori poolest tuntud kirjanik suutis ka minu südame sulatada.
Põnevust ja pinget jagus selles loos kuhjaga ja nüüd nagu selgus on elisa raamatus ka tema järgmine lugu. Eks sellegi loo peategelane on täitsa tavaline kindlustusmatemaatik Henri, kes jääb ootamatult tööta. Üsna pea pärast seda sureb tema vend ja talle saab päranduseks seikluspark, mis vajab hädasti tema abi ja taipu. Kas ta suudab päästa nii pargi kui ka sealsed töötajad? Mis teda kõik ees ootab? Kas tema vend oli tõesti segatud mingisse salaärisse? Eks neile küsimustele saate vastused, kui seda raamatut loete.
Kindlasti tasub teha tutvust nii autori enda kui ka tema raamatutega. Henri on just selline peategelane, kes esmapilgul kuidagi ei suuda uskuda, et ta on ilma jäänud oma tööst. Lisaks veel ka venna surm ja tema seikluspark, kus on nii mitmeidki saladusi peidus. Ootamatult kaasahaarav ja pingeline lugu, mis raputab oma originaalsusega ikka korralikult läbi. Soovitan lugeda.
Ootan juba huviga, mida järgmine lugu endaga kaasa toob. Igati 5+ lugu ja sobis mulle lugemiseks.
21. Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja
Koidutäht(2022)(632lk)
Autor: Karl Ove Knausgård
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Romaani sündmused arenevad aeglases tempos suvelõpu leitsakus kahe päeva jooksul, mil taevasse ilmub uus kirgas täht. On see Koidu- või Ehatäht? Hakkab toimuma kummalisi asju. Aina pinevust kruviv argitasand põimub metafüüsilisega, hiiliva apokalüpsisega. Kuigi inimesed pusivad oma harjumuspärast elu elada, on midagi väga valesti.
Üheksa peategelast, kõik püütud argisesse elusituatsiooni, esitavad oma loo minavormis. Aga ühtäkki viskub argipilt eest ning lugu tõuseb mütoloogilisele ja piibellikule tasandile, kus koonduvad kõik niidiotsad.
*
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid maailmakirjanduses. Iga tema uus teos on kirjandussündmus. Tal on eriline anne kirjeldada argitoimetusi põneva allhoovusega ja kaasakiskuvalt. „Koidutäht” (2020) on planeeritud triloogia esimene ja mastaapne osa. See on autori esimene romaan pärast kuueosalist suurteost „Minu võitlus” (2009–2011).
Kohe kui raamatu endale sain, siis ma teda veel lugeda ei jõudnud. Eks ta paras selline tellis ole. Niimoodi ta ootaski mind nukralt riiulis, kuni ma tema jaoks aega leidsin. Ma lõpetasin loo täna hommikul ja olen ikka veel segaduses, et mis see siis oli mida ma lugesin.
Selles loos arenevad sündmused aeglases tempos suvelõpu leitsakus kahe päeva jooksul, mil taevasse ilmub kirgas täht. Lool on üheksa peategelast, kes kõik esitavad meile kui lugejale oma loo minavormis. Ma pole vist siiani sealt maalimast täielikult välja saanud. Nii raputav lugu oli, et ei märganudki, kunas lõpuni jõudsin. Pole varem autori raamatuid lugenud, kuid tema kuueosaline raamatupakk on mul kenasti kodus olemas. Ma sattusin sellisesse maailma, kus pole vist varem käinud. Mind raputas see lugu ikka väga ja ma siiani mõtlen veel sellele.
Ühelt poolt eriskummaline, teisalt taaskord nauditav ja põnev lugemine. Mul on siiralt hea meel, et ma raatsisin raamatu osta ja nüüd ta jääb ilmselt minuga pikaks ajaks veel edasi. Aitäh kõigile, kes on varem seda raamatut tutvustanud. See lugu on osalt nii sünge ja pinev, teisalt taas täis dramaatikat ja valu.
Kohati lugedes tundsin, et pean puhkama, kuna pinge püüdis mind enda alla matta. Värvikas teos igatahes ja kindlasti selle kuu kõrgel kohal topis. Tunnen end kui tühjaks pigistatud sidrun, kuna andsin ilmselt kõik lugemistunnid sellele loole ja see võttis kõik mis võimalik. Kindlasti väärt lugemine ja soovitan ka teistele.
raamaturiiulike 