Miss Marple(Kaksteist uut lugu)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Miss Marple(Kaksteist uut lugu)(2022)(272lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie ontlik ja pealtnäha uje vanapiigast detektiiv on tagasi ning rändab kuritegusid lahendades maailmas ringi. Just temale kuulub mõte, et inimloomus on igal pool ühesugune – olgu vaikses Inglismaa külakeses, Broadway lavadel, Hongkongi kruiisilaeval või Itaalia maalilises mägikuurordis –, ning ükskõik kas kuriteo taga on armastus, ahnus, armukadedus või võimuiha, miss Jane Marple suudab selle lahendada.

Kaksteist tunnustatud kirjanikku tutvustavad igaüks omaenda vaatevinklist seda terava mõistusega ainulaadset tegelast täiesti uuele lugejate põlvkonnale. Nende kaante vahel kohtuvad sellised autorid nagu Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.

Kohe alguses, kui nägin seda raamatut Elisa raamatus, siis mind tõesti võlus esmalt kaanepilt ja siis märkasin, et tegemist on krimilugude kogumikuga, mis on siis Christilikult teiste autorite poolt kirjutatud lood. Muidugi on peategelane vanaproua Miss Marple, kelle terava pilgu eest ei jää miski märkamatuks. Ma tõesti läksin vooluga kaasa ja tõsiselt nautisin seda raamatut. Jätsin igaks õhtuks endale paar lugu, mis enne magama minekut läbi lugeda.

Kindlasti ei kahetse, et seda, et algul tõmbas mind enda poole kaanepilt, kuna roheline on mu lemmikvärv ja siis alles süvenesin raamatusse endasse. Igatahes väärt lugemine, mis siis, et teiste autorite poolt kirjutatud lood. Põnevust ja krimimüsteeriume oli sellegi poolest ja asusin isegi koos Miss Marplega neid uurima ja lahendama. Eks ta ongi selline tegelane, kes jääb sinuga pikaks ajaks ja juba tahadki veel temaga koos rännata. Eks tuleb raamatukokku sammud seada, et taas miskit laenutada. Kas kellegi on soovitada miskit?

Igatahes minu jaoks oli tegemist mõnusa kriminaalse rännakuga ja ma kohe kindlasti ei kahetse lugemiseks kulutatud aega vaid tahaksin veel ja veel. Minu poolt kindel positiivne hinne ja soovitan seda lugude kogumikku ka teistele lugejatele.

Kindlasti üks lemmikumaid kriminaalseid raamatuid sel kuul ja usun, et järgmine kuu tuleb veel seikluste rohkeim kui oli seda jaanuar. Kes tunneb, et teda raamat kõnetab, siis lipake poodi või raamatukokku seda laenutama. Väärt krimipärl taaskord ja seda muidugi mitme autori esituses. Antud autor on mu suuri lemmikuid ja tema raamatuid on loen lausa mõnutundega. Tean, et alati kui miskit temalt valin, siis pettuma ei pea ja põnevust on oi kui tulevärki.

Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

19.Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas: https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.2916979178610764&type=3

Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)(392lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Inimesi on nii lihtne üksteist vihkama panna, et tundub lausa uskumatu, et me mõnikord teeme midagi muud. Pärast vapustavat kevadet, mille sündmustest pajatas romaan „Karulinn”, veedavad parimad sõbrad Maya ja Ana suve järvesaarel ja püüavad toimunut selja taha jätta, aga mitte miski ei lähe nii, nagu nad loodavad. Karulinna ja naaberlinna Härjala vägikaikavedu paisub raevukaks võitluseks raha, võimu ja ellujäämise nimel, mis jõuab Karulinna ja Härjala hokimeeskondade mängu ajaks haripunkti. Samal ajal tuleb avalikuks ühe noore hokimängija saladus ja kogukond peab taas valima, kelle ja mille eest seista. Hiljem öeldakse, et sel suvel tuli Karulinna vägivald, aga see on vale. Vägivald oli siis juba kohal. Fredrik Backmani „Meie teie vastu” kirjeldab haaravalt väikelinna keerulisi inimsuhteid, ustavust, sõprust ja kõike trotsivat armastust.

Taaskord üks raamatuid, mille nautimist ma ei kahetse teps mitte. Esimene osa oli super, siis ka teine on selline sujuv jätk esimesele osale. Tegelased on juba tuttavad ja nende saatus on autori poolt meile vaid valla. Mis muud kui aina loed ja loed. Siis poetad mõned pisarad ja siis loed taas edasi, rõõmustad mõned korrad ja siis virutab autor sulle nii vastu vahtimist, et sa ei suuda teha muud kui järgmist osa oodata.

Eks loos on nii rõõmu kui ka kurbust, sellel on võime sind kui lugejat nii läbi raputada, et mõtled veel pikalt loole ja tegelaste käekäigule ja ootad salamisi, et raamat võiks juba pisut kiiremini raamatukokku jõuda, et saaksid veel ja veel selles maailmas olla. Kohati tundus, et olen ka ise sinna loosse sisse tõmmatud, sest nii raske oli lugemispause teha, muidugi erinevate muude toimetuste tõttu.

Ma olen siin juba vaikselt mõtlema hakanud, et soetan selle sarja salamisi ka enda riiulisse, et mõne aja möödudes taas sinna maailma ära eksida ja kohtuda vanade tuttavatega. Tunnistan, et ma naudin nende lugude lugemist ja ma ei häbene seda. Backman ruulib.

Ümikarude küla(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

51. Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu!

Ümikarude küla(2022)(272lk)

Autor: Katherine Applegate

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Me ei tea, kus kasvavad sinipajud, elavad kisakõrid ja talvituvad ümikarud. Autor ei ütle seda, sest aeg ja koht pole tähtis. Tähtis on teada, kuidas väliselt nii erinevad liigid on omavahel seotud. Looduse tasakaalu muutmine ähvardab vaesusesse viia terve küla ja ainult tulekahjus pere kaotanud üheteistkümneaastane tüdruk Willodeen oskab leida vastuse, kuidas hävitatu saaks heaks teha.

Katherine Applegate on USA autor, kelle sihtgrupiks on lapsed ja noored. Ta on kirjutanud fantaasiaraamatuid, suhteraamatuid ja mõned tõsielulood. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud „Üks ja ainus Ivan”, „Soovipuu” ja „Poiss kahe peale”.

Üle pika aja üks südantsoojendav lugu ja ma tahan tänada inimest, kes eelmisel aastal seda mulle lugemiseks soovitas. Sellised lood väärivad lugemist ja puudutavad oma soojusega ka lugejate hingi. Mind küll ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Willodeen ei ole just kõige tavalisem tüdruk, ta on eriline ja nii mitmel erineval moel. Tal on sõbraks ümikaru ja tema lähedal metsas elavad kisakõrid. Sinipajud on üks neid puuliike, mida ümikarud väga armastavad ja kui aga juhtub nii, et need jäävad tühjaks, siis püüab tüdruk kogu hingest leida lahendust sellele murele. Temaga koos seikleb ka veel Connor, kellele meeldib väga nokitseda ja luua uusi suveniire turistide jaoks.

Mida saab üks väike tüdruk ära teha küla heaks, et ümikarud tuleksid nende juurde sinipajudesse ning küla saaks pidada iga aastast laata? Kas tüdruk suudab aidata nii loodust kui ka külarahvast? Kui midagi väga tahta, siis on ju kõik võimalik. Mul on nii hea meel, et üks lugu suutis mulle nii hinge pugeda, et soovitan ka seda teistele lugemiseks.

Nautige raamatuid, mis puudutavad teid mitmel erineval moel. Ärge peljake lugeda lasteraamatuid, sest nendes on just seda soojust ja lahkust. Mina kui krimilugeja armastan lasteraamatuid ja ei häbene seda. Ma lihtsalt ei suuda ära öelda raamatutest, mis annavad mulle hea tuju ja jõudu argipäevas edasi elada.

Karulinn(Karulinna sarja 1.raamat)(2021)

Lugemiseväljakutse 2023

34. 2023 on liikumisaasta. Raamatu kaanel inimene liigub – kõnnib, jookseb, ujub, sõidab jalgrattaga

Karulinn(Karulinna sarja 1.raamat)(2021)(368lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Juunioride meistritiitel jäähokis ei tähenda keskmisele inimesele suurt midagi, kuid Karulinna elanikele tähendab see kõike. Selline suurvõit tõmbaks tähelepanu tööpuuduse ja eraldatuse all kannatavale linnale, meelitades kohale investeeringuid ja andekaid sportlasi. Selline suurvõit tähendaks absoluutselt kõike Amatile, kõhnukesele teismelisele, keda koheldakse kui rämpsu igal pool peale jää, niisamuti Kevinile, staarmängijale, kes kindlustab endale kuldset tulevikku NHL-is, ning Peterile, klubi pühendunud spordijuhile, kelle enda professionaalne hokikarjäär lõppes traagiliselt.

Algul tundub, et meeskonnal õnnestubki linna unistus ellu viia. Kuid ühel õhtul, tähistades olulist võitu, juhtub midagi Kevini ja spordijuhi tütre vahel – ning järgmisel päeval pole miski enam endine. Õhus on süüdistused, mis ei jäta ühtki Karulinna elanikku ükskõikseks. Meeskonna edu laineharjal hägustub piir ustavuse ja reetmise vahel. Lõpuks võtab üks noor mees julguse kokku ja toob lagedale tõe, mida keegi õieti kuulda ei taha.

Fredrik Backman teab, et suurel määral kujundavad meid kohad, mida me nimetame koduks. „Karulinna“ emotsionaalselt võimsas ja tundlikus loos uurib ta, mis võib juhtuda, kui me kanname oma õlul teiste inimeste unistuste rasket koormat.

Uus lugemisaasta ja uued tuuled ka raamatute maailmas. Nimelt otsustasin reisida koos autoriga linna, kus jäähoki on linnaelanike jaoks kõige tähtsam asi üldse. See linn on Karulinn. Sealsed inimesed kannatavad tööpuuduse ja eraldatuse all, ainus mis neid päästa võiks oleks juunioride meistritiitel jäähokis. Kas nende meeskord suudab võita võistlused ja tuua linna nii tähelepanu kui ka palju uusi võimalusi? Millised pöörded ootavad ees lugejat?

Ma siiralt naudin Backmani raamatute lugemist ja püüan täna alustada ka selle sama Karulinna teise osaga. Eks näis kuidas sellega läheb. Võin öelda, et lugu on valusalt hea ja hingekriipiv. Autor suudab edasi anda seda kõike lühikeste lausetega ja see mõjub ikka täiega. Ilmselt tema puhul polegi vaja pikalt heietada, seda oskavad teised autorid ka.

Tahan välja tuua mõned tegelased, kelle käekäik mulle eriti korda läks. Esmalt Amati, kes on kogu lapsepõlve soovinud saada kuulsaks hokitäheks ja aidata oma emal kergemalt elada. Ta on selle nimel juba väiksest peale palju vaeva näinud ja tahab ennast väga teistele tõestada, et ta pole lihtsalt tavaline poiss vaid tal on hoki peale annet. Kas ta suudab seda? Millised sündmused teda ees ootavad? Lugege kallid sõbrad.

Siis Kevin, kes on juba noortemeeskonna suur täht ja kes soovib endale väga kuldset tulevikku NHL-is, kuid tema sisemuses möllab paras torm. Kas tema unistus täitub? Millised ootamatud sündmused võivad selle lootuse tampida pihuks ja põrmuks? Kas temas on seda annet, et olla võidukas mängija jäähokis ja liikuda edasi tähtede poole? Eks tema kohta saab päris palju teada veelgi, kui seda lugu lugeda.

Ja muidugi siis on veel üks tegelane, Peter, Karulinna hokiklubi pühendunud spordijuht. Ta on tagasi Kanadast ja tema hokikarjäär on läbi. Ta püüab leida endas sisemist jõudu, et viia oma kodulinn just sinna, et ka neid märgataks ja neil oleks meeskond, kes suudab särada. Kuid ka tema sisemuses valitseb pisike kaos. Ta on üks omanäolisemaid tegelasi ja tema tegemistele kaasa elamine võttis ikka pisut tuliseks.

Eks ma sain selle looga nii nutta kui ka naerda ja muidugi autorile omaselt oli selles loos ikka paras ports tegelasi, kelle maailmast ma osa sain ja ei kahetse, et selle loo endale lugemisse võtsin. Alustasin küll juba eelmise aasta lõpus, kuid alles nüüd sain läbi loetud. Võtsin lugemist mõnuga ja emotsioone oli päris palju. Kui ma just parasjagu ei lugenud, siis mõtlesin ikka loo peale ja kuidas see võiks edasi minna. Ma ei oodanud küll sellist lugu, sest sisututvustuse järgi oleks nagu tavaline lugu linnast, kus kõik on kirglikud hokifännid ja mängijad. Kuid tegemist on ikka väga suure looga ja emotsionaalselt mõneti minu jaoks natuke raske. Kui oled juba sõrme Backmanile andnud, siis on teada, et läheb kogu käsi takkapihta.

Nutsin, lugesin ja nautisin. Tehke teie ka seda!

Soovipuu(2019)

Soovipuu(2019)(222lk)

Autor: Katherine Applegate

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada …”

Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem. Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

Kuna eelnev tutvustatud lugu oli täis kurjust ja julmust, siis otsustasin päris kiirest selle loo kasuks. Ma polegi varem nii sooja ja südamlikku lugu sel kuul lugenud. Ka peategelane on ebatavaline ehk siis tammepuu, kel nimeks Punane ja tal on oi kui palju aastaringe. Ta on ka soovipuu, inimesed kirjutavad oma soovid ja seovad need siis selle tammepuu külge. Tal on ka värvikaid sõpru, kellega koos kohtutakse kahe nii erineva perekonnaga.

Seda soojust, mis siit loost õhkus tundsin lugedes ka mina ja olen väga rahul, et seda lugu lugesin. Südamel hakkas palju kergem ja varem loetud õudused juba ununevad. Olen siiralt tänulik, et minu teed selle raamatuga ristusid. Eks selle eest tuleb tänada sõbrannat, kes mulle seda raamatut laenas.

Kui keegi on ise lugenud midagi sarnast, siis võib vabalt mulle soovitada. Nii tore on vahelduseks lugeda sellist raamatut kus peategelane on puu. Muidugi on selles loos nii palju soojust ja kui on isu, siis lugege kindlasti.

Soovitan teistelegi!

Ärevil inimesed(2020)

Ärevil inimesed(2020)(287lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Mees nimega Ove” autor Fredrik Backman on kirjutanud oma seni tõenäoliselt kõige tempokama teose. „Stockholmi sündroom” on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinnuka maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamistel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestus? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Ohjaa, midagi nii jaburalt head polegi ma sel kuul veel lugenud. Nüüd sai ilmselt varasemalt ilmunud autori raamatute ring täis ja edasi on lugeda vaid hiljuti ilmunud lugusid. Millest küll alustada?

Igatahes on see lugu kindlasti inimestest ja nendega seotud pantvangidraamast, mis juhtus täiesti ootamatult ühel korteriesitlusel. Kes oleks osanud küll seda oodata? Kas tõesti võib röövida panka, milles polegi kübetki sularaha? Kuidas minna eluga edasi, kui oled saatuse tahtel sattunud ummikseisu? Eks neile küsimustele ja muule saad kindlasti siit vastused, kui seda lugu loed. Kui juba kord sattuda selle autori raamatuid lugema, siis raske on seda lõpetada. Nüüd ma mõistan täielikult, miks see autor on nii populaarne lugejate seas.

Eks nüüd on ta minugi suur lemmik ja usun, et kõik tema lood on väärt lugemist ja erinevate seiklustega tutvumist. Ma alguses mõtlesin, et voh mis see küll on nüüd. Pangaröövel, kes röövib sularahavaba panka, kas see on tõesti võimalik? Kõigele lisaks on igal sealsel tegelasel oma lugu, mida ta tahab väga lugejatele rääkida ja mille tõttu võib nii mõnigi saladus avalikuks saada.

Mis ikka muud, kui kindlasti jätkan selle autori raamatute lugemist ja ootangi nüüd teie kallid sõbrad pakkumisi, millest järgmisena alustada. Muidugi soovitan ka teistele seda lugu. Usun, et kuigi alguses tundub kõik jaburalt naljakas ja seosetu, siis kindlasti tuleb välja ka selle loo sügavam mõte. Avastage!

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)(352lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.

„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Kuna lubasin endale, et jätkan selle autori lugude avastamist, siis nüüdseks olen läbi lugenud kolm raamatut ja need on mulle väga meeldinud. Neis lugudes on see isemoodi nutikus ja autor suudab sind endaga kaasa kulgema panna ja kui korra juba alustad, siis on raske lõpetada. Nii minuga juhtus igatahes ka sel korral. Ei tasu ikka enne magama minekut lugeda, sest siis ei pruugi uni üldse tulla, vähemalt niimoodi on nende lugemistega läinud.

Peategelaseks on 7-aastane Elsa, kes on pisut isemoodi ja teiste sekka väga ei sobitu. Tal pole sõpru, kuid ainus sõber, kelleks on vanaema. Neil on oma salakeel ja suur-suur muinasjutumaailm. Samuti oli tore kohtuda taas Britt-Mariega. Ta on ikka tõesti jube vinguviiul, mis siis, et tema enda arvates ta seda üldsegi pole.

Oh, kus ma nautisin selle loo lugemist ja nii mitmedki ööd jäid pisut lühikeseks aga see kõik tasus täiega ära. Nüüd on nagu mõtteline paus, et millist lugu nüüd järgmisena lugeda. Kas keegi oskab aidata? Igatahes elasin Elsa tegemistele väga kaasa ja tundsin temas kohati ära ka iseenda, kui olin sama vana. Natuke äratundmisrõõmu ka sel korral. Nüüd ma saan aru, miks sel autoril on nii palju lugejaid. Temas on see miski, mis suudab luua selliseid maailmu, kus elavad pealtnäha küll väljamõeldud tegelased, kuid nad on asetatud täiesti reaalsena näivatesse olukordadesse. Igatahes mina küll usun, et tema raamatud väärivad lugemist ja olen ka teistele raamatusõpradele neid soovitanud.

Nii läheb ka sel korral. Soovitan lugeda, sest esiteks on lugu nii mõnusalt reaalne ja teiseks kui korra oled juba sõrme sellele kirjanikule andnud, siis mida lugusid edasi, seda rohkem tahad veel ja veel teda lugeda. Minuga juhtus nii ja ma ei kahetse seda kopika eestki. Lugege ikka kallid sõbrad ja näeme kindlasti sel kuul veel.

Autorist on saanud üks mu suuri lemmikuid ja täiesti juhuslikult. Kui ikka korra ära eksida, siis on üpriski mõnusalt raske sealt välja tulla, kui üldse seda tahta. Emotsioone on nii palju, mida edasi anda, kuid peamine on see, et avastage ka ise Backmani maailma ja näete ise!

Ohverduste sügis(2021)

Ohverduste sügis(2021)(200lk)

Autor: Katariina Libe

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Olle on varateismeline poiss, kelle perekond kolib linnast väikesesse külakesse metsade vahel, lootes siin rahus ja vaikuses vabaneda neid linnas kummitanud probleemidest, muuhulgas koolikiusust tekkinud traumast. Oodatud lahendusi aga ei saabu, perekond saab uue raputuse hoopis ema ränga haiguse kujul. Peale Olle on selles loos teinegi minategelane – noor naine, kes astub poisi isaga salasuhtesse. Lihtsa armukolmnurga taga peitub Olle jaoks müütiline ja unenäoline võrgustik, mis viib hapra psüühikaga poisi mõistmiseni, et millegi saamiseks tuleb alati midagi ohverdada. Nõutav ohver võib olla aga teinekord ebaproportsionaalselt suur. Ühtlasi vaetakse teoses igipõlist küsimust: mis vallandab inimeses pesitseva kurjuse? Kas seda teeb ümbritsev keskkond või pakub kurjusele vaba voli andmine inimesele endale teatavat naudingut? Milliseid tegusid on valmis sooritama meeleheitele viidud inimene? Kas teda juhib vaba tahe või temast väljaspool asetsev jõud? Hoolimata rõhuvast õhustikust – või just tänu sellele? – mõjub raamat haaravalt ning kaasakiskuvalt. Teos pälvis 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu SA eripreemia.

Selle loo lugemiseni jõudsin tänu oma heale sõbrannale. Tema oligi just see, kes mulle seda raamatut lugemiseks soovitas ja kuna see oli kenasti ka Elisa Raamatus olemas, siis niimoodi ta lugemisse saigi.

Peategelaseks on poiss nimega Olle, kes koos perekonnaga on kolinud linnast väiksesse külakesse metsa vahel, et saada üle linnas juhtunud traumast. Natuke puudutatakse ka koolikiusamise teemat, mis on jätnud Ollesse oma jälje. Ka mina olen seda tunda saanud ja siiamaani ei suuda võõraste inimeste ees esineda või nendega koos tööd teha. Lihtsalt nii raske on end väljendada. Eks see narrimise tulemus ole.

Üsnagi tõsine lugu ja puudutas ka mind, kuna eks minagi olen oma elus midagi samaväärset üle elanud ja pidanud samade probleemidega toime tulema. Olle on just selline karakter, kes siia realistlikult süngesse loosse väga hästi sobis. Ka tema püüab kõike heaks teha, kas tal see ka õnnestub, seda lugege ise!

Samuti on loos veel üks tegelane, kes mulle kohe üldse oma käitumise poolest ei meeldinud. Kes tahab teada, kes see võiks olla, siis peate ise lugema, selle jätaksin hea meelega saladuseks. Eks selles loos on nii palju mida lahti harutada ja minu jaoks oli väga põnev lugemine. Siirad tänud autorile, kes meieni selle loo on toonud.

Samuti on loos just selline õhustik nagu peab olema. Karm kuid siiski väga vajalik teema, millest peakski rääkima. Soovitan teilegi kallid sõbrad.

Britt-Marie oli siin(2019)

Britt-Marie oli siin(2019)(285lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.

Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.

Olen küll varem lugenud sama autori Ove raamatut, siis peale toda jäi sisse selline pikem paus. Nüüd avastasin enda jaoks Britt-Marie. Temaga koos juba igav ei hakka. Ta on 63-aastane ja ta pole tegelikult selline vinguviiul nagu teised temast arvavad. Ta satub tööbüroosse ja ainuke tööpakkumine, mis talle pakkuda oleks on töö väikelinnas Borgis, sealses noortekeskuses. Sinna minnes ei tea Britt-Marie, mis teda küll seal ees ootab. Ta pole naine, kes oleks ootamatusteks valmis.

Mis sekeldused teda seal ees ootavad ja milliste värvikate tegelaste saab loos tuttavaks? Eks kui ise loete saate teada. Üks kindel, ma kindlasti jätkan selle autori raamatute lugemist ja kes oskab järgmist soovitada? Mis oleks loogiliselt võtta järgmine lugu, mida lugeda? Ma sain Britt-Mariega nii tuttavaks, et ei suuda tema loole mõtlemast olla. Loodan, et selle looga ei tule mingit lugemisblokki ja saan kenasti lugemistega jätkata.

Kindlasti on Britt-Marie üks värvikamaid naistegelasi, kellega on mul olnud au tutvuda. Ta on nii öelda puhtusefriik, ta vihkab jalgpalli ja miski, mitte miski ei suuda ka teda koristamisest eemal hoida. Ta peab saama seda teha ja kui ei saa, siis tundub talle, et ta võib lõhki minna.

Mul on siiralt hea meel, et ma selle loo endale lugemiseks laenutasin ja nüüd pole muud kui järgmisi tegelasi avastama. Eks neid on palju ja kindlasti kõik omamoodi head. Nüüd ma mõistan, miks osad lugejad just seda autorit kiidavad. Temas on just seda omast karakterit ja tema lood on kõik omapärased kuid siiski head. Eks igaüks võib-olla ei suuda neid lugusid lugeda, kuid mulle tundub, et mulle hakkab autori stiil täitsa meeldima.

Usun, et kes on juba seda raamatut lugenud nõustub sellega, et autor on oma omapärasuse poolest eriline ja temaga sõbraks saamine võtab tavaliselt natuke kauem aega. Eriti siis kui oled harjunud lugema just krimkasid ja põnevikke.

Kui aga sõbraks ära saada, siis läheb lugemine ludinal. Nii oli ka minuga ja ma ei kahetse lugemiseks kulunud aega. Eks ta üks ütlemata põnev öö oli koos Britt-Mariega. Sain nii naeru kui ka kurbust tunda. Soovitan küll lugeda, kuigi tegemist on eraldiseisva looga, tasuks alustada ikka Ovest, et autorit paremini tundma õppida.

Tallinna tume(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

18. Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt

Tallinna tume(2021)(196lk)

Autor: Katrin Pauts

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu.

Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel.

„Tallinna tume” võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.

Jaa see on nüüd küll selline lugemine, mis mind tõmbas enda poole, kui seda ellu-keskkonnas lugemisena nägin. Ma ei süvenenud väga sisukirjeldusse vaid hakkasin otsast lihtsalt lugema. Küll see oli pöörane seiklus. Nii palju erinevaid jutte, kuid eks läbiv teema on seotud loomeinimeste painajatega. Olen varasemalt tema krimiraamatuid lugenud ja need on väga meeldinud. Sestap sisututvustust ei lugenudki vaid hakkasin kohe lugema.

Mulle tõsiselt meeldis ja ma usun, et ka see tema jutukogu on väärt lugemine, tema krimiromaanide kõrval. Mäletan, et oli kunagi teles ka mingisugune sari, mis oli tema kirjutatud. Jaa see oli 2018.aastal teles jooksnud Nukumaja, mida ma suure põnevusega vaatasin ja tegelastele kaasa elasin.

Ka see raamat oli nauditav ja usun, et minu teed ristuvad veel selle autoriga, kuna mõned raamatud on veel temalt lugemata. Olen väga rahul, et selle raamatu läbi lugesin ja kes tahab teada, mis põnevat seal kõike juhtub, siis lugege ise!