Kaasani Täht(2005)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

11.Autori viimane raamat enne surma

Kaasani Täht(2005)(407lk)

Autor: Eva Ibbotson

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Annika elu on saladus. Keegi ei tea, kes ta on või kust ta pärineb. Ta leiti salli mähituna ühel 1896.aasta juulihommikul Viini lähedalt mägedest kirikust.
Annika leidsid kolme ekstsentrilise professori juures töötavad kokk ja majateenija. Naised otsustavad ta üles kasvatada ning Annika lapsepõlv kujuneb küll ebaharilikuks, kuid teda armastatakse ja temast hoolitakse. Tihti unistab ta sellest, et ema tuleb ja otsib ta üles, kuid elu viib ta hoopis kokku ühe omapärase vana naisega. Naine leiab Annikas tänuliku kuulaja ning jutustab tüdrukule oma seiklusrikkast elust, sealhulgas ka kirglikust vene krahvist, kes kinkis talle legendaarse smaragdi, Kaasani tähe.

Seekordne raamat viis mind linna nimega Viin. Peategelaseks on sealne tütarlaps Annika, kes leiti salli mähituna ühel 1896.aasta juulihommikul Viini linna lähedalt mägedes asuvast kirikust. Ta ei tea kes on tema ema ja kuidas ta küll sinna sattus.

Annika leidsid professorite juures töötavad kokk ja majateenija. Nad otsustavad lapse üles kasvatada, isegi kui nad peavad professoreid põlvili paluma.

Sealt saab alguse Annika elu Viinis ja talle õpetatakse kõike alates koristamisest kuni söögi tegemiseni välja. Temast hoolitakse väga, kuid tüdruk mõtleb vahest, kus küll võiks olla tema ema. Kas ta tõesti tüdrukut taga ei otsi?

Mulle meeldis see lugu, ma olen nii rahul, et seda lugu lugesin. Nii südamlikku ja sooja raamatut pole enam ammu lugenud. Kuigi osalt oli lugu ka üsna kurb, arvestades seda, mida kõike Annikaga juhtus. Selle loo lugemine jättis südamesse sooja tunde ja usun, et loeksin veelgi selliseid raamatuid, kui ainult kätte satuks.

Eks mullegi meeldib vahest ka noorte-ja lasteraamatuid lugeda. Sellest pole ju midagi imelikku või on??

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks. Pealkirja tähendus tuleb hoopis veel välja alles suure saladuse lahendamisel. Kas Annika saab hakkama eluga Spittalis või vaevab teda koduigatsus? Seda lugege kallid sõbrad ise.

Minu Viin(1700 kilomeetrit ja 17 aastat)(2018)

Minu Viin(1700 kilomeetrit ja 17 aastat)(2018)(264lk)

Autor: Triinu Viilukas

Tutvustus

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.

Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?

Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.

Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Mulle meeldis, et autor võttis vaevaks tutvustada lugejale, millised kohad on kõige paremad külastamiseks ja kus võiks käia toitu nautimas. See oli tema poolt väga hea. Muidugi oli raamat ise ka hea. Ajaviiteks täitsa sobis lugemiseks.

Eks isegi võiks kunagi Austrias ära käia, eks näis ainult millal ja kas ma üldse jõuangi sinna.

Kes meist siis ei tea Viini šnitslit, jah aga seda serveeritakse erinevat moodi. Kindlasti tahaks ära proovida selle türklaste valmistatud mõnusa liharoa, mis pani lugedeski suu vett jooksma.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Loodan, et leian aega, et mõni selle sarja raamat taas lugemisse võtta. Ma olen küll pidanud mõnes raamatus pettuma, kuid seekordne raamat oli üllatavalt hea.

Eks vahel peabki lugema mõnda sellist raamatut, mis kulgeb omas tempos ja millele sa ei pea elavalt kaasa elama nagu seda mõne krimiromaani puhul.

Eks loodan, et järgmiseks on Minu Dubai!! 😉 Loodan, et jõuan läbi lugeda, enne kui pean raamatukokku tagasi viima.

Teile kallid sõbrad soovin kaunist sügise jätku ja näeme kindlasti veel!!