Mina, Raimo, 5. klass(2021)

Noortekirjanduse väljakutse 2022

JUULI: Eesti keeles 2020/2021 ilmunud noorteraamat

Mina, Raimo, 5. klass(2021)(120lk)

Autor: Kersti Kivirüüt

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

„Mina, Raimo, 5. klass“ on ilustamata lugu koolielust „kooli kõige suurema päti“ silme ja kõnepruugi läbi. Tegelaste eneseväljendus, arusaam ümbritsevast jms on elust maha kirjutatud ning peegeldab antisotsiaalselt käituvate laste ängi ja kohanemisvalu, mida väljendatakse läbi ropendamise, allumatuse ja väljakutsuva käitumise.

Raimo pole hea poiss. Suurem osa tema sõnavarast on selline, et peenemad inimesed seda kuuldes minestavad. Kolme sõbra Artsi, Tauri ja Raimo tõttu kutsutaksegi Uue-Rootsivere kooli viiendikke pättide klassiks: nad saadavad õpetajad pikalt, direktoril pole mingit autoriteeti ja klassivenda kiusatakse ainult sellepärast, et „mis ta siis on selline“. Mida iganes Raimo koos oma sõpradega ka ette ei võtaks, on selge, et pahandus sellest tuleb.

Tundub, et kõik on alla andnud. Aga ühel päeval saabub kooli uus õpetaja ning Raimo ja tema sõprade elu pööratakse pea peale.

See raamat on minu esimene kokkupuude selle autoriga ja võin vabalt tunnistada, et sobis täitsa hästi lugemiseks ja sain sellest raamatust innustust, et lugeda ka autori teisi raamatuid. Eks kui raamatukokku millalgi saan, siis kindlasti küsin veel midagi lugemiseks.

Eks see ole üks omamoodi lugu 5.klassi poistest Artsist, Taavist ja Raimost, kes on sõna otseses mõttes oma käitumise poolest pätikamp. Nad kiusavad teisi ja õpetajad on nende jaoks tühi koht. Olen isegi oma kooli ajal selliste poiste kiusamist pidanud taluma ja polnud just kõige kergem. Nüüd on autor suutnud sellest ka ilustamata kirjutada ja aitäh talle selle eest.

Kohati tekkis endalgi äratundmine selles osas, kus poisid oma klassivenda kiusasid ja nende põhjenduseks oli, et mis ta on siis selline. Minu puhul oli see täpselt samamoodi ja ära tundmist oli selles raamatus minu jaoks palju.

Kuna raamatus on ka roppusi, siis pigem sobiks see raamat lugemiseks alates 14 aastaselt. Igatahes see on minu arvamus, sest lugu on kirjutatud üsna karmilt ja noorematele võib see olla pisut häiriv.

Mulle igatahes see omapärane lugu meeldis ja püüan järgmisel kuul pisut rohkem lugeda. Loodan, et tolleks ajaks on ka jube haigus minu juurest ära kolinud.