Henry ja June(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

42. Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“

Henry ja June(2019)(344lk)

Autor: Anaïs Nin

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Tõsielusündmustel põhinev päevikuformaadis romaan „Henry ja June“ on erootiline, detailirohke ja avameelne üleskirjutus Anaïs Nini seksuaalsest eneseavastusest.

Teos käsitleb ühte aastat (1931–1932) naise elust, mil ta armub kirjanik Henry Milleri loomingusse ja tema abikaasa June’i rabavasse ilusse. Kui June lahkub Pariisist ja suundub New Yorki, saab alguse Henry ja Anaïsi tormiline armuafäär, mis viib küll seksuaalse ja moraalse vabanemiseni, aga selle avalikuks tulek võib ohtu seada mõlema abielu.

Võideldes enda südametunnistuse ja kõlblusnormidega, valdab Anaïs Nini ainult üks mõte: mis saab siis, kui June naaseb? See on intiimne lugu ühe naise seksuaalsest ärkamisest ja intiimsetest naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osalisega armusuhete vahel lõksus olemise valust.

Anaïs Nin (1903–1977) teadis juba lapsena, et soovib saada kirjanikuks. Seitsmeaastase koolitüdrukuna kirjutas ta arvukalt lugusid ja näidendeid oma noorematele vendadele. 1914. aastal, üheteistaastasena, alustas Anaïs päevikuvormis kirjade kirjutamist perekonna hüljanud isale. 45 aasta jooksul iga päev kirja pandud käsikirjalised päevikumärkmed täidavad üle 35 000 lehekülje.

Anaïs Nini on peetud aegade üheks parimaks naiserootika viljelejaks; ta oli üks esimesi prominentseid naisi läänemaailmas, kes sellise žanriga üleüldse tegeles. 1930. aastate algus tähistab Nini kõige viljakamat loomeperioodi. Ainuüksi 1932. aastal kirjutas ta kuus päevikut, mis sisaldavad tema esimesi katsetusi erootilises laadis. Puritaanlik katoliku neiu, kes ei suutnud enda kõlvatuid mõtteid varem isegi mitte üles tähendada, on just sel ajal oma märkmetes kirglik ja avameelne. Naine on tugevalt mõjutatud Henry Milleri kirjutamisstiilist ja sõnavarast, mis omakorda viib ta unikaalse ja ainuomase maneeri leidmiseni. See peegeldab tõetruult Anaïsi emotsionaalseid ja füüsilisi pöörasusi. Edasistel aastatel tema metsikus hääbub, kuigi seksuaalne odüsseia jätkub veel pikalt.

Lõpetasin selle raamatu mõned päevad tagasi ja vajasin paari päeva, et endas selgusele jõuda ja sellest raamatust ka siin oma blogis kirjutada.

Lugu alustades tundus see täitsa põnevalt erootiline ja kaasahaarav. Kuid mida lugu edasi, seda kaootilisemaks ja segasemaks kõik iga korraga minu jaoks muutus. Vahel oli tunne, et jätaks õige pooleli ja valiks selle punkti alla midagi muud, aga kuna mul oli see raamat juba poole peal, siis tekkis tunne, et loen ikka lõpuni ja siis on näha millega see kõik lõpeb.

Mõistan, et lugu on kirjutatud päevikuvormis, kuid mingisugune korrektsus oleks võinud ikka olla. Vähemalt juba päeviku sissekannete tegijal. Kuna see lugu on tõsielusündmustel, siis see on ka ainus punkt, mis mind seda kutsus lugema. Polegi päevikuvormis ühtegi erootilist lugu lugenud ja nüüd on ka see tehtud.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin seda raamatut väga nautinud, vastupidi see lugu tekitas minus mitmeid tundeid ja mõtteid. Esimene oli muidugi see, et kuna sõlmisin kokkuleppe ühe tuttavaga, et loeme seda koos, siis eks erilist taganemisteed polnud. Mainin ka ära, et talle väga meeldis, aga minule kohe üldsegi mitte. Ma ei leidnud selles loos midagi sellist, mis mind oleks haaranud ja tundma ennast kuskil mujal maailmas.

Eks selle loo lugemise vahele eksis mitu William Wentoni lugu, eks need siis tasakaalustasid selle loo lugemist.

Soovitada ei oska, otsustage kallid sõbrad ise, kas loete või mitte.

Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.