Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)(248lk)
Autor: Barbi Pilvre
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?
Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.
Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.
Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenel käigud ja jääteesõit.
Minu selle kuu viimane lugemiselamus viis mind Vormsile ja seda kõike koos ühe omanäolise autoriga. Tema kirjeldused Vormsi ajaloost ja sealsest loodusest meeldisid mulle väga. Kuigi vahel kippus lugu natuke venima, siis mõned read edasi sai lugu taas hoo sisse.
Eks see lugu ole vägagi omanäoline ja eks vormsilased on vaiksed inimesed ja teistega väga suhtlema ei kipu. Vähemalt selline mulje jäi mulle raamatut lugedes. Kuna peamiselt loen muid raamatuid, siis vahel leian ka aja, et taaskord avastada Minu-sarja raamatuid. Nii läks ka seekord. Eks oma järge on ootamas veel mõned hiljuti ilmunud lood, eks sellest juba järgmisel kuul.
Igatahes minu jaoks oli Vormsi ajalookirjeldused vägagi põnevad ja nii mõndagi uut sain teada, mida varem ei teadnud või olin lihtsalt unustanud. Eks komejant selle kanalisatsioonikaevu üle pani itsitama küll, mis siis et tegemist oli autori jaoks üsnagi koguka probleemiga. Eks igal Eestimaa paigal on omad saladused. Muidugi tahaks nüüd isegi Vormsil ära käia, et näha sealseid soovitatud vaatamisväärsuseid.
Ma usun, et see raamat väärib lugemist ja kui mahti saan, siis loen mõned Minu-sarja raamatud veel. Nende lugemine aitab mind, kui peale mõne krimka lugemist on pingelisest mõtlemisest täielikult toss väljas. Nagu omamoodi teraapia 😀
Igatahes, kes tunneb, et teda minu arvustus tõmbas seda raamatut lugema, siis tehke seda. Ma usun, et te ei kahetse.
raamaturiiulike 