Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn(2022)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

9.) Kirjaniku teine raamat

Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn(2022)(192lk)

Autor: Kristin Kongi

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Tartu ühes vanimas kivimajas elab üheksa-aastane poiss Lukas koos ema, isa, väikevend Thori ja krutskeid täis koerakese Luurihiga. Kui seni arvas Lukas, et nad elavad täiesti tavalises, ehk isegi kõige igavamas Eestimaa linnas, siis sel suvevaheajal muutub tema arvamus igaveseks.
Kui vanaema Aada viib poisid ühel kaunil juunikuisel lõunapoolikul vanalinna jalutuskäigule, jutustab ta neile põnevaid lugusid Tartu ajaloost. Uued teadmised kodulinnast sütitavad Lukases, kelle suurim hobi on legendide kogumine, veendumuse, et iidses Tartus elas kindlasti mõni lohe. Nii otsustab ta hakata selleks Toomemäel tõendeid koguma ja satub seeläbi koos vennaga muinasjutulisele rännakule 200 aasta tagusesse Dorpatisse, kust ei puudu tuldpurskav lohejumal, uljas tuletaltsutaja ja jääkarude maa kuningas.

Autorist:
Kristin Kongi suurimad õpetajad, julgustajad ja inspiratsiooniallikad on tema pojad Lukas ja Tristan. Vahel endalegi lapsemeelsust lubav kirjanik julgustab oma poegades seiklusjanu ja mängulisust. Ta usub, et just nõnda õpivad lapsed kõige paremini erilistes olukordades toime tulema. Suure ajaloohuvilisena soovib ta oma raamatuga lastele näidata, et ajaloost leiab seiku, mis on väljamõeldistest põnevamadki. Kirjutamise ajal soojendab Kristini varbaid tore koerapreili nimega Sofi.

Selle raamatuga on päris kentsakas lugu. Nimelt sattus see mulle lugemisse täiesti juhuslikult. Kerisin tüdinult palavuses oma telefonis ellu keskkonna lehekülge ja ootamatult võlus mind jääkaru pilt kaanel. Tahtsin palavuses midagi karget ja fantaasiarohket lugemist, et kuumusele vastu panna. Ja seda ma ka sain ning ikka täiega. Autori esimest raamatut pole lugenud, kuid püüan selle raamatukokku minnes laenutades parandada.

Mida ikka kuumuses teha kui raamatuid lugeda. Mulle tõsiselt meeldis see lugu. Selles oli nii müstikat kui ka ohtralt fantaasiat, mis kutsus mindki koos Lukase ja Thoriga seiklema. Poisid ei oleks osanud oodatagi, mis seiklus neid kodulinnas Tartus ees ootab. Oh seal loos on nii palju värvikaid tegelasi ja põnevust, et ma ei suutnud lugu alustades seda kuidagi enne käest panna kui loetud sain.

Kiitused autorile, kes meieni sellise põneva ja seiklusliku loo on toonud. Muidugi on loos ka müstilisi olendeid ja fantaasiast juba selles loos puudust ei tule.

Usun, et see raamat võiks olla kindel ost oma lapsele, kellele meeldivad seikluslikud lood täis fantaasiat ja põnevaid tegelasi, kellega koos seigelda ja uusi ajaloolisi teadmisi saada. Mina kindlasti ostaksin selle oma õelapsele, sest lapsed vajavad praegusel nutiajastul ka midagi sellist, mis paneb neid nutiseadmetest loobuma ja raamatuid lugema. See lugu on kindlasti üks neist!

Soovitan lugeda nii väikestel kui ka suurtel!

Tšornobõl(Tuumakatastroofi ajalugu)(2019)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

September: HIRM

Tšornobõl(Tuumakatastroofi ajalugu)(2019)(448lk)

Autor: Sergi Plohhi

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.
Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”. 

See on lugu ühest Euroopa kõige suuremast tuumakatastroofist, mis on läbi aastate mõjutanud mitmeid inimesi, sealhulgas ka eestlasi. Kes meist ei tea kedagi, kes on samuti pidanud oma elu ohtu seadma, et aidata kustutada seda võimast katastroofi.

Lugu ise on peamiselt kirjutatud arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes ja minu jaoks oli tegemist väga põneva looga, hoolimata sellest, et midagi rõõmsat selles raamatus ei leidunud. Kuna ajalooga seotud raamatud on minu suurim nõrkus, siis sel kuul siis ajalooga seotud teema.

Üsna raske on sellest loost kirjutada, kuna kurb on mõelda, mida sealsed inimesed pidid läbi elama ja mida kõike ohverdama, et päästa kõik mis veel saab.

Loodan, et peale selle loo lugemist ka edasi suudan lugeda, praegu on kõik nii emotsionaalne, et pean ennast koguma, et järgmisi lugemisi nautida. Loodan, et ei teki lugemisblokki.

Kes huvitub samuti, siis soovitan kindlasti lugeda.

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)(120lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmub trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.

Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.

Raamat ilmub Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.

Tegemist on küll näidendiga, kuid sisu on üsnagi õpetlik lugu, kuid samas ka lustlik ja kindlasti aktuaalne ka tänapäeval. Otsustasin, et selle punkti alla valin midagi Eesti kirjanikult ja niimoodi ma Lydia Koidulani taaskord jõudsin.

Minu jaoks oli üsnagi lõbus lugemine ja erinevate tegelaste vaheline suhtlemine tundus kohati ikka väga koomiline kui samas ka tõsieluline.

Eks kes soovib võib samuti seda raamatut lugeda. Tahaksin isegi seda näidendit näha, võib-olla on see kuskil interneti avarustes saadaval? Kas keegi teab?

Igatahes loetud ta sai ja püüan ka edaspidi taaskord leida tee selle autorini. Loodan siiralt, et see mul ka õnnestub.

Henry ja June(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

42. Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“

Henry ja June(2019)(344lk)

Autor: Anaïs Nin

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Tõsielusündmustel põhinev päevikuformaadis romaan „Henry ja June“ on erootiline, detailirohke ja avameelne üleskirjutus Anaïs Nini seksuaalsest eneseavastusest.

Teos käsitleb ühte aastat (1931–1932) naise elust, mil ta armub kirjanik Henry Milleri loomingusse ja tema abikaasa June’i rabavasse ilusse. Kui June lahkub Pariisist ja suundub New Yorki, saab alguse Henry ja Anaïsi tormiline armuafäär, mis viib küll seksuaalse ja moraalse vabanemiseni, aga selle avalikuks tulek võib ohtu seada mõlema abielu.

Võideldes enda südametunnistuse ja kõlblusnormidega, valdab Anaïs Nini ainult üks mõte: mis saab siis, kui June naaseb? See on intiimne lugu ühe naise seksuaalsest ärkamisest ja intiimsetest naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osalisega armusuhete vahel lõksus olemise valust.

Anaïs Nin (1903–1977) teadis juba lapsena, et soovib saada kirjanikuks. Seitsmeaastase koolitüdrukuna kirjutas ta arvukalt lugusid ja näidendeid oma noorematele vendadele. 1914. aastal, üheteistaastasena, alustas Anaïs päevikuvormis kirjade kirjutamist perekonna hüljanud isale. 45 aasta jooksul iga päev kirja pandud käsikirjalised päevikumärkmed täidavad üle 35 000 lehekülje.

Anaïs Nini on peetud aegade üheks parimaks naiserootika viljelejaks; ta oli üks esimesi prominentseid naisi läänemaailmas, kes sellise žanriga üleüldse tegeles. 1930. aastate algus tähistab Nini kõige viljakamat loomeperioodi. Ainuüksi 1932. aastal kirjutas ta kuus päevikut, mis sisaldavad tema esimesi katsetusi erootilises laadis. Puritaanlik katoliku neiu, kes ei suutnud enda kõlvatuid mõtteid varem isegi mitte üles tähendada, on just sel ajal oma märkmetes kirglik ja avameelne. Naine on tugevalt mõjutatud Henry Milleri kirjutamisstiilist ja sõnavarast, mis omakorda viib ta unikaalse ja ainuomase maneeri leidmiseni. See peegeldab tõetruult Anaïsi emotsionaalseid ja füüsilisi pöörasusi. Edasistel aastatel tema metsikus hääbub, kuigi seksuaalne odüsseia jätkub veel pikalt.

Lõpetasin selle raamatu mõned päevad tagasi ja vajasin paari päeva, et endas selgusele jõuda ja sellest raamatust ka siin oma blogis kirjutada.

Lugu alustades tundus see täitsa põnevalt erootiline ja kaasahaarav. Kuid mida lugu edasi, seda kaootilisemaks ja segasemaks kõik iga korraga minu jaoks muutus. Vahel oli tunne, et jätaks õige pooleli ja valiks selle punkti alla midagi muud, aga kuna mul oli see raamat juba poole peal, siis tekkis tunne, et loen ikka lõpuni ja siis on näha millega see kõik lõpeb.

Mõistan, et lugu on kirjutatud päevikuvormis, kuid mingisugune korrektsus oleks võinud ikka olla. Vähemalt juba päeviku sissekannete tegijal. Kuna see lugu on tõsielusündmustel, siis see on ka ainus punkt, mis mind seda kutsus lugema. Polegi päevikuvormis ühtegi erootilist lugu lugenud ja nüüd on ka see tehtud.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin seda raamatut väga nautinud, vastupidi see lugu tekitas minus mitmeid tundeid ja mõtteid. Esimene oli muidugi see, et kuna sõlmisin kokkuleppe ühe tuttavaga, et loeme seda koos, siis eks erilist taganemisteed polnud. Mainin ka ära, et talle väga meeldis, aga minule kohe üldsegi mitte. Ma ei leidnud selles loos midagi sellist, mis mind oleks haaranud ja tundma ennast kuskil mujal maailmas.

Eks selle loo lugemise vahele eksis mitu William Wentoni lugu, eks need siis tasakaalustasid selle loo lugemist.

Soovitada ei oska, otsustage kallid sõbrad ise, kas loete või mitte.

Seitsme maa ja mere taha(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

36. Raamat, mille pealkirjas on number

Seitsme maa ja mere taha(2019)(56lk)

Autor: Eia Uus

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Elas kord üks väike tüdruk, kes tahtis hirmsasti teada saada vastust küsimusele: mis on õnn? Ei osanud talle vastata ei üks ega teine, kuni tüdruk otsustas õnne otsides seitsme maa ja mere taha rännata. Teekonnal kohtas ta kuningaid ja nõidu, salakavalat vanapaganat ja hirmuäratavaid hiiglasi, vaprat kangelast ja imeilusat piigat ning õppis kõigilt midagi.

Kas pärast kõiki vahvaid seiklusi leidis vapper tüdruk lõpuks õnne üles?

Seikluslik lugu tüdrukust, kes tahtis nii väga teada vastust küsimusele, mis on õnn? Ta otsustas vastuseid otsima minna seitsme maa ja mere taha. Ta kohtas oma teekonnal erinevaid tegelasi ja iga kord sai ta palju targemaks. Kuid kas ta leidis lõpuks õnne üles? Seda lugege kallid sõbrad ise.

Mulle meeldisid väga raamatus olevad illustratsioonid ja muidugi kaanepilt ise on juba väga lugema kutsuv. Mul on väga hea meel, et ma seda raamatut lugesin ja olen varem lugenud sellelt autorilt veel ühe raamatu. Ka siis meeldis mulle raamat väga, mis siis, et temaatika oli hoopis teistmoodi.

Mõnus ja seikluslik lugu, mis haaras mind endaga ja rändasin ise ka tüdrukuga kaasa. Ma tunnistan ausalt, et ma juba väiksest peale armastan muinasjutte ja ei häbene neid ka täiskasvanuna lugeda. Minu jaoks on see kui lugemisteraapia, mis aitab murda painavaid pingeid ja stressi. Eks igal raamatul ole oma võlujõud.

Soovitan teilegi seda raamatut lugemiseks!

Tüdrukune(2019)

Tüdrukune(2019)(271lk)

Autor: Eia Uus

Kirjastus: Postimees

Tutvustus

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad.
Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.
Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.
Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia.

„Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus

„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov

„Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast

„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev

See lugu oli üks selliseid, mis paneb sind mõtlema, kas kõik siin ühiskonnas on ikka õigel kohal või mitte. Kas tõesti naised tahavad just seda, mida arvatakse? Miks on just nii, et kui sina kui naine kannad lühikest seelikut ja oled väljakutsuvalt meigitud, siis oled sa just see, kes otsib seksi? Jah, need küsimused on paraku need, millest just ongi vaja rääkida.

Raamatut alustades tundsin, et see lugu võib mulle kuidagi teistmoodi mõjuda kui tavaliselt. Täpselt nii tunnen ka nüüd, mis siis et raamatu lõpetasin mõned päevad tagasi, ikkagi on tunne, et olen selles loos veel nii sees.

Peategelane Lilian, kes on talle ootamatult töölt vallandatud veedab oma aega ööklubis. Seal silmab ta kena tüdrukut, kes talle pikaks ajaks meelde jääb. Kas tõesti on tema eas veel kohta armastusele? Või on see lihtsalt üks tobe ettekujutus?

Igatahes mida rohkem ma seda lugu lugesin, seda rohkem ma sellele loole kaasa elasin. Kuna ma polnud sisututvustust lugenud ja tahtsin üllatust, siis selle ma ka sain, kõike seda heas mõttes.

Ma kiidan autorit julge teema käsitlemise eest ja minu arust peaksid kõik seda raamatut lugema, nii mehed kui naised. Alati pole elu nii must-valge kui paistab.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele lugemiseks soovitada. Ma usun, et te ei pea pettuma, aga eks igal ühel on oma maitse ja mina võtsin julguse, et igapäevasest lugemisest välja astuda ja anda sellele loole võimalus.

Eia seiklus Tondikakul(2019)

Eia seiklus Tondikakul(2019)(240lk)

Autor: Anu Aun

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

„Eia seiklus Tondikakul“ räägib 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Tegemist on südamliku ja puudutava looga, millega tahame lastele öelda, et selleks, et muuta maailma, ei pea olema superkangelane, lahendama kuritegusid ega võitlema lohega. Iga väiksemgi heategu jätab olulise jälje.

Olles varem näinud filmi ja nüüd lugenud raamatut, siis ma olen väga rahul, et mõlemat nii näinud kui ka lugenud olen.

Nüüd ma mõistan, miks mõned tuttavad, sellest loost on nii vaimustuses. Plaan on endalgi mõlemad endale koju soetada, et siis neid mõne aja möödudes vaadata ja lugeda uuesti.

Peategelaseks on tüdruk nimega Eia, kes satub jõuluvahejaks Tondikakule. Mis teda seal ees ootab ja mis üllatus teda ees ootab seda lugege ise.

Lugu on väga südamlik ja ohtrate piltidega. Mis annavad ainult loole juurde. Kui ma raamatut lugesin, siis meenusid ka mõned lõigud filmist ja tore oli neidki meenutada.

Eks selle raamatuga oligi nii, et kui lugema hakkasin, siis korraga sai nagu imeväel pool sellest loost loetud ja eile lõpetasin teise poole.

Ma ei tundnud kordagi, et tegu on lasteraamatuga ja ma ei peaks seda üldse lugema. Vastupidi, see raamat sobib ka lastele ette lugemiseks või neile, kes juba ise oskavad lugeda, sest sellest loost leiab oma mõtte nii täiskasvanu kui ka laps.

Eks mullegi meeldivad väga linnud ja ei teadnudki varem, et Habekakku nimetatakse ka Tondikakuks. Igatahes panen ka siia pildi sellest linnust. Kuigi enda tehtud pilt pole, siis ütlen ära, et võtsin selle internetist.

Habekakk (Strix nebulosa) on kaklaste sugukonda kuuluv röövlind. Ta on väga suur öökull, kes on levinud kogu põhjapoolkeral. Teda on kutsutud inglise ja soome keeles nimedega lapi kakk, kuusekakk, nõgikakk, tondikakk ja habemega kakk.

Eestis jääb ta kaklaste hulgas suuruselt alla vaid kassikakule.

Enam kui sajandi Eestist kadunud ning siin hävinuks peetud liik leiti 2009. aasta kevadel taas Ida-Virumaal pesitsemas.

Habekakk on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse.

Pikemalt kirjutatakse linnust sellel Vikipedia lehel.

https://et.wikipedia.org/wiki/Habekakk