Murdumine(2017)

Murdumine(2017)(349lk)

Autor: B.A Paris

murdumine_kaas final.indd

Tutvustus

Menuki „Suletud uste tagaˮ autorilt!
Kui sa ei saa usaldada iseennast, siis keda sa üldse usaldada saad? Ühel tormisel ööl võtab Cass abikaasa hoiatusest hoolimata vastu otsuse sõita koju mööda käänulist ja eraldatud metsateed. Läbi paduvihma sõites näeb ta tee ääres peatunud autot. Autot, milles istub naine. Selle asemel et abi pakkuda, sõidab Cass edasi. Ja nüüd on metsas nähtud naine tapetud.
Alates tollest saatuslikust ööst hakkab ka ta enda elu koost lagunema. Ta ei mäleta, kuhu parkis poodi minnes oma auto või miks ta ostis lapsevankri, kui tal pole last. Ja kas ühel õhtul köögilaual nähtud nuga oli tõeline või pelgalt viirastus. Cass ei suuda vabaneda süütundest – mõttest, et oleks saanud naise päästa – ega vaikivatest telefonikõnedest. Nagu ka tundest, et keegi jälgib teda …
Prantsuse-Iiri taustaga B. A. Paris sai 2016. aastal tuntuks oma debüütromaaniga „Suletud uste taga“, millest sai kiiresti ülemaailmne menuk ja mida on nüüdseks tõlgitud 40 keelde. „Murdumine“ on tema teine romaan, järjekordne maiuspala psühholoogiliste põnevike sõpradele. B. A. Paris on üles kasvanud Inglismaal, aga elab praegu koos abikaasa ja viie tütrega Prantsusmaal.

Kuna ma varemalt olen lugenud temalt eesti keeles ilmunud esimest osa lugenud, siis ei kahelnud üldse ja alustasin lugemist. Ma ei pidanud üldse pettuma. Nii pingeline, kuid samas kõhe lugu reetmisest, mida ei oleks osanud üldse oodatagi.

Ma ei oodanud sellist lõppu ja et süüdi on veel need tegelased, siis oli minu jaoks lõpp suur üllatus. Autor suutis pinget ja põnevust hoida kuni lõpuni.  Ma usun, et sellest autorist saab üks mu lemmikuid, kelle raamatuid lugedes tunnen, et olen ka ise sinna loosse segatud, kuid siiski veel lugejana.

Seekordses loos on peategelaseks Cass.  Ühel tormisel ööl sõidab ta mööda metsateed koju. Vihma sajab ja ühtäkki märkab ta seal üht autot, milles istub naine.  Ta mõtleb endamisi,kas peatuda ja minna vaatama, kas midagi on juhtunud või sõita edasi. Ta otsutab edasi sõita ja järgmisel päeval kuuleb ta uudisest, et sel samal teel on tapetud naine.

Muidugi on see tema jaoks täielik šokk ja ta püüab kogu hingest seda sündmust unustada. Kuid tal ei lasta seda teha, keegi helistab pidevalt ja ta hakkab endas kahtlema, kas tal on ikka kõik korras. Kuidas ta sellest olukorrast välja rabeleb, seda peate te ise lugema.

Mulle tundus peategelane Cass kuidagi seda sorti naine, kes  annab endast kõik, et kõik oleks hästi, kuid siiski ei suuda niipalju mõista, et teda on reedetud, kes seda teeb ja millised on tagajärjed, seda peate te ise lugema.

Kuidas ta jõuab tõdemuseni, et talle kallid inimesed võivad osutuda koletisteks ja kes nad on seda lugege kallid sõbrad ise. Ma ei oodanud sellist lõppu ja kindlasti jääb mulle see lugu kauaks ajaks meelde.

Soovitan teistelegi seda autorit, kes veel tema raamatuid pole lugenud, siis tehku seda. Ma usun, et te ei pea kahetsema.

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

39861168

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Kiri(2018)

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse 2019

NOVEMBER

Kiri(2018)(261lk)

Autor: Kathryn Hughes

44284636._SX318_

Tutvustus

Tina Craig täidab võimaluse korral kõik oma tunnid tööga ja on lisaks veel ka vabatahtlik heategevuspoes, et mitte olla oma õnnetus kodus. Kui ta vaatab läbi ühe kantud ülikonna taskuid, satub ta kätte vana kiri, mille ümbrik on pitseeritud ja postmark templita. Tina avab kirja ja loeb seda – otsus, mis muudab ta elu jäädavalt.

Billy Stirling teab, et ta on olnud rumal, ent loodab, et asju saab parandada. 4. septembril 1939 istub ta kirjutama kirja, mis peaks muutma ta elu. Seda see teebki … ja palju rohkem, kui ta suudab ette kujutada.

Ma nautisin seda lugemist väga. Elasin nii Tina kui ka Billy elule väga kaasa. Lugu on jaotatud kaheks. Ühe osa sündmused toimuvad minevikus, teise osa omad mitmeid aastaid hiljem.

Mulle meeldis see lugu väga, kuigi tegelaste elu polnud just kergete killast. Kurbusest ei tulnud selles loos puudust.  Eks oli ka loos nii õnne kui ka armastust.

Ma usun, et see lugu jääb mulle kauaks ajaks meelde.  Tina kui peategelane meeldis mulle väga. Vapper naine, kes andis endast kõik, et pidada vastu ja kunagi tulevikus oma eluga edasi minna. Eks valusad kogemused õpetavadki meid.

Tahan kindlasti mõnda selle autori raamatut veel lugeda. Miski nendes lugudes tõmbab sind endaga kaasa ja enne lahti ei lase, kui lõpplahendus on ennast sinu ees lahti rullunud.

Tegu on ajaloolise romaaniga ja osaliselt toimub tegevus sõja ajal. Mulle just sellised raamatud väga meeldivad.

Ootan pakkumisi sarnastele raamatutele, et neid siis järgmisena lugeda. Kes oskab midagi soovitada, siis võib julgelt pakkuda.

Soovitan ka teistele lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Ma usun, et te ei pea oma otsust kahetsema, sest mina seda igatahes ei kahetse.

 

Eesti rahva appikarje( „Võsareporteri“ lugu)(2019)

Eesti rahva appikarje( „Võsareporteri“ lugu)(2019)(184lk)

Autor: Peeter Võsa

47938421._SX318_

Tutvustus

„Võsareporter“ oli aastatel 2006–2012 eetris olnud saatesari, kus saatejuht Peeter Võsa tegeles inimeste abistamisega ning tähelepanu juhtimisega ühiskonna valupunktidele.

Kiirelt Eesti vaadatuimaks saateks tõusnud „Võsareporter“ oli telesaade, mis ei pidanud end paremaks inimestest, kelle juures käidi ja keda ekraanil näidati. Pidevalt elu pahupoolega tegelnud saate suurim saavutus oligi tegelikult see, et asju nimetati õigete nimedega ja kõike näidati valehäbita. Sellised me olemegi. Selline ongi meie tegelik elu.

Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal. Need kes jäävad, peavad sageli toime tulema vähesega, trotsidest vaesust ja teinekord ka ametnike ükskõiksust. Taolises lootusetus olukorras otsitakse tihti tuge alkoholist, mis omakorda tekitab uusi probleeme.

Tunnistan ausalt, et mulle meeldis esimene raamat rohkem kui see. Midagi jäi nagu puudu. Ma ei tea mis, aga tundus kuidagi kehvem kui esimene tema kirjutatud raamat. Tolle lugemist ma nautisin, aga see tundus selline kuiv ja liialt pikalt jutustav. Eks värvikaid tegelasi jätkus ka siia raamatusse piisavalt. Kuid jah polnud minu maitse.
Pole midagi teha, lugesin edasi ja mõned lood olid üpris huvitavad aga ikkagi tundus, et see raamat pole nii tugev enam kui esimene.

Eks tõsiseid teemasid oli mitmeid ja mõned tundusid isegi natuke naljakad. Eriti see suhetedraama. See pani küll mind natuke muigama. Seega saab raamat minult goodreadsis kolm tähekest. Ma ei saa öelda, et tegu on halva raamatuga ja et te jumala pärast ärge lugege, lihtsalt kes tahab see loeb ja leiab kindlasti midagi mis talle selle raamatu juures meeldib. Loodan, et aeg aitab mul unustada need kurvad lood ja edasi lugeda.

Jah isegi mina, kes ma siis olin tunduvalt noorem vaatasin võsareporterit alati koos ema ja vanaemaga. Eks seal sai ka nalja ja kõike, kuid jah minu jaoks jäi raamat nõrgaks.

Soovitada ei oska, kuna minu jaoks polnud suurem asi lugemine ja maitsed on ju erinevad. Ju ma siis ootasin midagi enamat. Nagu seda oli esimese osa puhul.

Soovin kõigile kaunist õhtut ja näeme kindlasti veel!!

Valged ööd(Shetlandi sarja 2.raamat)(2017)

Valged ööd(Shetlandi sarja 2.raamat)(2017)(328lk)

Autor:  Ann Cleeves

valgedood_kaaned_281x200_bleed4_130717_tf.indd

Tutvustus

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada.
Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmy Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip…
Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab.

Uurija Jimmy Perez on omamoodi mees, kes leiab alati uuritavatele mõrvalugudele vastused. Isegi siis, kui ta ise ka ei suuda uskuda seda, et just sealne Shetlandi elanik on kõige selle taga. Just niimoodi läheb ka seekord.

Mulle meeldis,et seekord kulges lugu oma ladusas ja rahulikus tempos. Mida aga lugu edasi, seda tempokamaks uurimine ja mõrva lahendamine muutus. Kes oleks osanud oodata, et selline lõpplahendus võiks olla. Mulle kui uurijana Perez väga meeldib. Temas on miski, mis sind kui lugejat enda kaasa uurima kutsub ja üheskoos on hea mõelda, kes võiks nendest inimestest, keda sa oled kaua aega tundnud selles süüdi olla.

Ta mõistab, et ta peab leidma loole lahenduse enne, kui keegi veel hukkub. Kas ta ka seda suudab ja milline on lõpplahendus, seda peate te kallid sõbrad ise lugema.

Ma usun, et ma loen lähiajal veel seda sarja. Kui alguses esimest osa alustades olin natuke skeptiline, siis nüüd on mulle selle autori kirjutamisstiil meeldima hakanud. Kui keegi teab mõnda sarnast autorit, siis võib mulle julgelt teada anda.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Ma usun, et neile kellele meeldivad sellised mõrvalood kindlasti ka seda raamatut loevad. Eriti need, kes ei taha väga veriseid lugusid nagu seda on Kepler või mõni muu skandinaaviakirjanik.

Soovin kõigile nautige sügist ja kaunist päikest, kes meile ennast ka vahel näidata otsutab.

 

 

Kes see Mallukas veel on?(2019)

Kes see Mallukas veel on?(2019)(280lk)

Autor: Mariann Treimann

45891198._SY475_

Tutvustus

Mariann Treimann, enamikule tuntud kui Mallukas – Eesti loetuima blogi autor ning nüüd ka päris enda saate staar –, on oma elu, pere, tööde ja tegemistega seotud seiku blogiveergudel jaganud juba pikki aastaid. Tema vahetu, siiras ja humoorikas kirjastiil on ära võlunud kümned tuhanded eestimaalased ning Malluka Facebooki lehte jälgib päevast päeva enam kui 50 000 inimest.

Ent on nii mõndagi, mida tema blogi pikaaegsemadki jälgijad ei tea. Siia raamatusse on Mallukas kirja pannud oma loo – teekonna sellest, kuidas Mariannist on saanud Mallukas. Talle omase aususega jutustab ta enda lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest, emaks kasvamisest ning sellest, kuidas ikkagi on elada kõigile avatud raamatuna ja nimetada blogipidamist uhkusega oma ametiks.

Loomulikult ei puudu siit ka praktiline pool, nagu Malluka hea suhte nipid või nõuanded algajale blogijale, või see, kuidas edukalt koos ämmaga elada, mil moel hingehaavu parandada, kuidas end emarollis kindlamalt tunda või mida sünnitama minnes haiglakotti kaasa pakkida. Aga mis kõige olulisem – kuidas olla enesekindlam, muretseda vähem ja olla eluga lihtsalt pisut rohkem rahul.

Ajaviitena täitsa tore lugemine. Eriti peale seda, kui oled nii pingelist lugu lugenud. Mõnusas tempos ja kulged nii nagu ise soovid.  Ei ole mingit tagaajamist ega ka pingelisi sündmuseid.

Ma ei mäleta, et oleksin tema blogi lugenud, küll tema facebooki postitusi ja vaadanud ka tema telesarju. Eks nendes on omamoodi nalja ja kõike seda, mida üks meelelahutaja võiks inimestele pakkuda.

Päris head nipid olid kindlasti blogiga alustajale. Aga samas ka ega need suhtenipid mööda külgi maha jookse. Alati tuleb leida igas päevas mõni hea asi, et peletada eemale nii stressi kui ka muid tülisid.

Ma soovin talle edu ja usun, et peale raamatu lugemist üritan isegi võib-olla tema blogisse kiigata. Ma arvan, et ega see halba ei teeks. Kui aega rohkem, siis üritan sinna ka jõuda.

Ma ei tea nüüd kas soovitada seda teistele. Maitsed on erinevad ja mõnele ju selline raamat lugemiseks võib-olla ei sobiks. Eks inimesi on erinevaid ja samuti ka lugejaid. Kes tahab see loeb ja leiab sealt endale midagi, mis on talle meelt mööda.

Mulle sobis see lugemine ja ma ei kahetse, et selle raamatu raamatukogust laenutasin. Vahepalana täitsa hea lugemine.  Suudaks isegi midagi raamatuna kirja panna, see oleks täitsa suur edasiminek.

Sinu järel koju(2017)

Sinu järel koju(2017)(368lk)

Autor:  Mark Edwards

36652124._SY475_

Tutvustus

„Käänuline ja üdini õõvastav …“ – C. L. Taylor

Sellest pidi saama nende elu parim reis, viimane seiklus enne ühise kodu loomist. Pärast täiuslikku algust katkeb Danieli ja Laura teekond ootamatult, kui nad tundmatus paigas pilkases pimeduses öiselt rongilt maha tõstetakse. Tsivilisatsiooni tagasi jõudmiseks tuleb neil matkata mööda tontlikku metsarada. Sellest saab teekond, mis lõpeb kujuteldamatu õudusega.

*Londonisse naastes tõotavad Daniel ja Laura, et ei räägi tol ööl nähtust enam iial. Nad üritavad eluga edasi minna, aga peagi selgub, et luupainaja on alles algamas…
„Sinu järel koju“ on verdtarretav lugu saladustest, valedest ja saatuslikest tagajärgedest.

Kirjanik Mark Edwards on briti üks hinnatumaid tänapäeva autoreid, kes kirjutab – nagu ta ise ütleb – psühholoogilisi põnevikke, milles hirmsad asjad juhtuvad täiesti tavaliste inimestega. Kõikidest tema raamatutest on saanud Amazoni müügiedetabelite menukid.
Edwards elab koos naise, kolme lapse ja kassiga West Midlandsi maakonnas Inglismaal.

Nii särisevalt põnev aga samas kohati ka õudne. Autor suutis luua sellise maailma, kus lugeja arvab, et ta tunneb kõiki tegelasi ja mõistab nende iseloomu, kuid mida lugu edasi, seda keerulisemaks läheb. Ma ei osanud oodata, et sellest lugemisest kujuneb selline maraton. Ma muudkui lugesin ja lugesin. Lugesin eile isegi poole ööni, aga siiski läksin magama, et saaksin varakult taas jätkata. Ma ei kahetse üldse, et selle raamatu lugemisse haarasin.

Kuna seda oli mitmes kohas tutvustatud, siis pikalt ei mõelnud vaid laenutasin selle ja hakkasin lugema. Vahel kruvis pinge nii tuliseks, et ei suutnud üldse raamatut käest panna.

Lool on kaks peategelast Daniel ja Laura. Pealtnäha täiesti tavaline paar, kes elavad ja töötavad Londonis. Nad ei aimagi, et nende viimane reis, enne pesapunumist võib sootuks võtta sellise pöörde. Neile meeldib reisimine ja nad otsustavad sõita Ida-Euroopasse. Mida reis edasi kulgeb, seda põnevamaks läheb veelgi.

Mis nendega juhtub seal Rumeenia rongil, seda peate te ise lugema. Ma usun, et te ei kahetse seda kui seda lugu loete. Ma ei saa nüüd seda lugu kindlasti jupp aega oma mõtetest välja. Igakord kui mõtlen nende tegelaste peale, siis mõistan, et miks ma varem seda raamatut ei lugenud.

See-eest ma ei kahetse üldse, et seda tegin. Mulle meeldivad sellised põnevad ja tempokad lugemised. Boonuseks oli muidugi lumetorm, mis mulle väga meeldis. Eks loodusnähtused on ühed lummavamaid.

Lõpplahendust ei oodanud ma üldse sellist, kui siis seda, et pahad saaksid oma teenitud karistuse. Kas nad ka seda said, seda lugege ise.

Soovitan teistelegi lugemiseks. On küll kõhe ja vahest hirmutav lugu, aga mida rohkem süveneda, seda pingelisemaks lugu pöörab.

Eks nüüd tuleb vist lugeda midagi helgemat ja rohkem romantilist, et suudaks seda lugu üldse unustada.

See raamat oli PÕNEV sõna otseses mõttes!!