Teraapia(2018)

Teraapia(2018)(224lk)

Autor: Sebastian Fitzek

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.

„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Raamatu algus tundus mulle kummaline. Kuid mida lugu edasi, seda kõhedamaks ja pingelisemaks lugu läks.

Kui kord juba seda raamatut alustada, siis ei saa nii kergelt seda enam käest ära panna. Selle loo tegevus toimub Berliinis.

Peategelaseks on psühholoog Viktor Larenz, kelle elu variseb kokku, kui tema 12-aastane tütar kaob. Kuhu jäi Josy? Mis temaga juhtus ja kas tõesti ei suudeta teda leida?

Neile küsimustele saate kindlasti raamatust vastused. Kuna lugesin seda raamatut õhtuti enne magama minemist, siis eks mõtlesin vist unes ka sellele raamatule, kuna unenäod jälitasid, mind ka magades.

Igatahes raamat on ülesehituselt täitsa põnev ja kaasahaarav, kuid mind häiris natuke see niiöelda lugeja jooksutamine sinna-tänna. Kord toimusid sündmused olevikus ja kord minevikus.

Kuna lugu oli pingeline ja põnev, siis soovin veelgi selle autori raamatuid lugeda. Eks tulevik näitab, kas seda ka teha saan.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele meeldivad sellised raamatud, kus on nii pinget kui ka põnevust ja seda muidugi kuni raamatu lõpuni. Lõpetasin raamatu küll eile, kuid vajasin aega, et kõik läbi mõelda ja siia kirja panna.

Kaunist õhtut kõigile!

Ja päike tõuseb(1978)

Lugemiseväljakutse 2020

18. Raamat, mis tuleb sinu lugemislauale mõnest teisest loetud raamatust

Ja päike tõuseb(1978)(205lk)

Autor: Ernest Hemingway

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899–1961) esikromaan kujutab nn. kadunud sugupõlve – Esimese maailmasõja läbiteinud noorust, kelles sõja koledused ja mõttetus on hävitanud lootused ja usu tulevikku.

Taaskord siis üks Hemingway kirjutatud raamat. Seekordne raamat räägib loo noortest, kes elavad Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Nende ootused ja lootused leida just see, mida nad kogu hingest soovivad.

Lugu on mitmeti nii traagiline kuid samas ka natuke kurb ja pole just hea tuju raamat. Kuna seda mainiti eelnevalt loetud raamatus, siis ma otsustasin selle riiulist välja otsida ja niimoodi ma seda lugema asusingi.

Ma ei kahetse lugemisele kulutatud aega ja ma usun, et tulevikus leian veel tee selle autori raamatuteni. Tegemist on ikkagi ju klassikasse kuuluva raamatuga.

Muidugi oli loos ka mõned häirivad kohad, kus oleks tahtnud tegelasele käratada, et võta ennast kokku ja asu tegutsema, et oma unistused ja lootused täidetud saaksid.

Muidugi ka autori kirjutamistiil on just selline, mis sobis ka seekord mulle. Varem olen lugenud tema raamatut Vanamees ja meri, mis samuti mulle meeldis.

Igatahes sobiv lugemine ning kuigi lugu polnud eriti rõõmus ega ka naljakas, siis vahest võib ju ka tõsist lugu lugeda.

Kes tahab teada, milliseks kujuneb lõpplahendus ja mis saab sellest noortepundist, siis vutt-vutt lugema.

Tiit Pagu (Loomingu Raamatukogu, #1-3/2020)(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

1. 100 aastat Jaan Krossi sünnist. Üks tema kirjutatud raamat

Tiit Pagu (Loomingu Raamatukogu, #1-3/2020)(2020)(168lk)

Autor: Jaan Kross

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ilmub esimest korda avalikkuse ette värssromaan „Tiit Pagu“, mille kirjutamist ta alustas arvatavasti 1940. aastate hakul ning mille kallal töötas 1951‒1954 Siberis asumisel olles ja seejärel Tallinnas. Ligi 3700 värsireast koosnev tehniliselt virtuoosne teos jäi tollal pooleli ning hiljem Kross seda enam ei meenutanud. Romaan annab värvika sissevaate 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilasellu ning Tallinna kodanlas- ja töölismiljöösse. Nimitegelane Tiit Pagu on korporant, kes eluliste asjaolude sunnil läheneb marksistlikule maailmavaatele. Teos katkeb 1940. aasta juunisündmustega. Jaan Unduski saatesõna avab Krossi siiani varju jäänud kirjanduslikku tegevust Siberis ja valgustab „Tiit Pagu“ sünnilooga seostuvaid seiku.

Üsnagi nauditav lugemine. Seekord siis sedamoodi. Mõtlesin kaua aega, mida selle punkti alla lugeda ja kui seda raamatut ellus nägin, siis teadsin, et eks seda lugema ka asun. Nüüd, kui raamat loetud sai, siis tunnistan, et mulle väga meeldis ja samuti kirjaniku mõnus kirjutamisstiil.

Nüüd mõtlen, et loen sel aastal veel selle autori raamatuid. Kindlasti Eesti üks parimaid kirjanikke.

Lugu räägib Tiit Pagu elust ja tema erinevatest seiklustest. Tegemist on küll värssromaaniga, kuid siiski nautisin lugemist väga.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Sel pikal ajal(Ümber jutustatud “Talvemuinasjutt”)(2016)

Lugemiseväljakutse 2020

23. Shakespeare – originaal, uusverioon, inspiratsioon

Sel pikal ajal(Ümber jutustatud “Talvemuinasjutt”)(2016)(252lk)

Autor: Jeanette Winterson

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia.

London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma?

Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad.

Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles.

„Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

Seekord siis selline teistmoodi lugu. Tegemist on siis Shakespeare Talvemuinasjutu ümber jutustusega. Kuna ma ei teadnud isegi tolle sisu, siis mulle meeldis, et raamatus oli toodud ära ka algne tekst ja pärast siis uus versioon sellest.

Nii eluline ja tõsine lugemine, et mul on ka praegu mitmeid tunde hiljem natuke imelik tunne. Mis see siis nüüd oli mis ma lugesin. Kas ma peaksin seda kiitma või laitma.

Esiteks mulle meeldis, et lugu sujus ladusalt ja mingit toppamist ei olnud. Lugu ise räägib beebist nimega Perdita, kes satub enese teadmata sinna, kust sündmused alguse saavad. Kuidas tal selles loos läheb, seda lugege ise!

Raamat ise oli üsnagi kaasahaarav ja mida lugu edasi liikus, seda rohkem ma tahtsin teada, mis saab lõpuks. Mulle meeldis ja ma usun, et ma ei kahetse sellele loole pühendatud aega.

See on ka lugu, mida ma nüüd küll pikalt ei unusta. Ma usun, et teisedki on seda lugu lugenud ja soovivad oma muljeid jagada.

Soovin teile kallid sõbrad kaunist õhtut ja näeme veel!

Esivanemate pärandus(1958)

Eesti rahvajuttude aasta 2020

Esivanemate pärandus(1958)(252lk)

Autor: Matthias Johann Eisen

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus

Tutvustus

“Esivanemate varandus” sisaldab Matthias Johann Eiseni koha- ja mõningaid teisi kohtadega seotud muistendeid tema varasemast väljaandmisperioodist, koosnedes kolmest teosest: “Esivanemate varandus”, “Kodused jutud” ja “Narvast-Tallinna”.

Taaskord üks selline lugemine, mis on nii mõnus ja hea, et unustad kõik mured ja loed ja loed. Taaskord tänane vihmase ilma lugemine, mis tegi tuju natukenegi rõõmsamaks, mis siis et väljas sabistas vahet pidamata vihma. Eks loodus vajab sedagi aga see oli ka aeg, mil oli aega lugeda, ilma et keegi sind segaks.

Kuna autor on mulle täiesti võõras, siis natuke mõtlesin, et kas ma juulikuu raamatu üldse loetud saan. Nüüd olles selle läbi lugenud, avastasin, et tal on veel mitmeid raamatuid, mida võiksin lugeda.

Mulle meeldis ka see lugemine ja ma ei kahetse üldse, et otsustasin just need raamatud endale lugemisse valida.

Teistele julgen ka soovitada, kes on sellistest raamatutest huvitatud. Vahelduseks täitsa tore lugemine ja kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Kaunist õhtut kõigile!

Metsavaimu heategu( sada eesti muinasjuttu metsast ja meist)(2016)

Eesti rahvajuttude aasta 2020

Metsavaimu heategu( sada eesti muinasjuttu metsast ja meist)(2016)(383lk)

Autor: Risto Järv

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Mis oleks veel parem kui vihmasel päeval kui tassike teed ja mõnus muinasjuttude raamat. Tänane päev igatahes kulges muinasjuttude lainel. Mulle meeldis see raamat ja nüüd kindlasti tahan seda ka endale riiulisse, et siis millalgi uuesti lugeda ja oma sõpradele ja lähedastele seda tutvustada.

Muinasjutud aitavad peletada argipäeva rutiini ja toovad välja vihmasel päeval ka päikese. Vähemalt mina tundsin täna nii. Õhtuks isegi vihm vaibus, ju võttis siis minu lugemist kuulda.

Mulle meeldis see raamat ja ma julgen ka seda teistele soovitada.

Nendes lugudes oli see miski, mis mind endaga haaras ja muudkui lugesin ja lugesin. Ma ei kahetse, et sellest projektist osa võtan. Hoopis vastupidi, korra kuus on mõnus lugeda midagi sellist, mis sulle igapäev kätte ei satu ja mille järjekorras ootad mitmeid päevi. Kuid raamat ise korvab selle kõik, kui saad ükskord rahus seda lugema asuda.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja soovin mõnusat lugemisaega!

Krokodillilind(2019)

Krokodillilind(2019)(285lk)

Autor: Katrine Engberg

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Mõrvalood Kopenhaagenis Kørneri ja Werneri esimene lugu „Krokodillilind“ on kõhedusttekitav krimilugu leidliku, keeruka ja üllatava süžeega. Ühes Kopenhaageni südalinna majas astub pensionär Gregers Hermansen ettevaatlikult trepist alla. Alumise naabri uks on irvakil, ja kui Gregers tahab uksepiidale toetada, kukub ta õnnetul kombel korterisse. Aga miski muudab kukkumise pehmemaks … Toibudes avastab ta, et lamab noore naise laibal. Juhtumit, mis pöörab elu selles linnamajas pahupidi, asuvad lahendama inspektor Jeppe Kørner ja tema kolleeg Anette Werner. Peagi selgub, et üks majaelanikest kirjutab krimiromaani – raamatut, kus mõrvatud on noor naine korteris Gregersi all. „Krokodillilind“ on esimene raamat Jeppe Kørneri ja Anette Werneri sarjas.

2016. aastal ilmunud „Krokodillilind“ on Engbergi debüütromaan, milles põimuvad reetmine, kadedus ja kättemaks ning mida iseloomustavad tundlikult kujutatud inimsaatused. Katrine Engberg on üks edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Seekordne lugu viis mind Kopenhaagenisse. Sealsed uurijad Kørner ja Werner asuvad uurima üht mõrvalugu. Kes tappis selle naise ja mis põhjusel? Kas tõesti ei paista lahendust kuskilt?

Neile küsimustele leiate vastused kindlasti sellest raamatust. Mulle meeldis see lugemine väga. Selles oli nii parajalt põnevust kui ka lugu ise oli tempokas ja kiskus sind endaga kaasa.

Ma loodan, et sellest sarjast veel Eesti keeles raamatuid ilmub. Ei taha, et sari poolikuks jääks. Loodan, et kirjastus võtab ette ka järgmised osad.

Mulle meeldisid mõlemad uurijad ja nende iseloom, nad sobisid seda lugu uurima ja neil ei jäänud midagi märkamata.

Pinget selles loos jätkus minu arvates kuni lõpuni. Kogu aja mõtlesin, et kes küll võiks olla süüdlane. Ei arvanud kordagi ära ja see on loo puhul ainult boonuseks.

Autor oli mulle seni tundmatu, kuid nüüd esimest raamatut temalt lugedes, tundsin, et tema kirjutamisstiil meeldib mulle.

Kes tahab teada, kes on kõige selle taga ja milliseks kujuneb lõpplahendus, siis lugege kindlasti!

Tallinna vanalinna kummitusmajad(2015)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

39.Pealkirjas mõne Eesti linna linnaosa/asumi nimi (märgi ära ka, mis linnas see on)

Tallinna vanalinna kummitusmajad(2015)(64lk)

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Randvelt

Tutvustus

Jaak Juske neljas lastele mõeldud ajalooraamat “Tallinna vanalinna kummitusmajad” viib pisut kõhedust tekitavasse maailma, kus Must Munk sikutab varbast, nähtamatu Must Parun avab uksi, verise kleidiga brünett näitsik teeb möödujatele pai, läbi ruumide hõljuvad kapuutsi kandvad mehekujud, samblarohelise kleidiga daam haihtub läbi paksu kiviseina, majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea, surmaläige silmis.
Kõlavad nagu stseenid õudusfilmist? Tegelikult on need pildikesed igapäevaelust Tallinna vanalinnas, mida paljude arvates jagame lisaks linna külastavatele turistidele ka arvukate kummituste ja vaimudega. Kas nad on päriselt olemas või on hirmul vahel lihtsalt eriti suured silmad?

Tegemist on küll lastele mõeldud raamatuga, kuid siiski väga põnevalt kirjutatud lugu, Tallinna Vanalinnas elavatest kummitustest. Kas nad on ikka päriselt olemas? Või on lihtsalt hirmul suured silmad? Seda lugege ise!

Igatahes ajaviiteks täitsa põnev ja hea lugemine. Kindlasti loen selle autori raamatuid veel!

Muidugi ei puudu raamatust ka pildid, mis natuke kõhedust edasi annavad. Kes tahab teada, milliste kummitustega on tegemist, siis võtke raamat lugemisse ja saate teada.

Soovitan teistelegi lugemiseks! Ajaviiteks sobib hästi!

Pääsukese Eestimaa(2015)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Pääsukese Eestimaa(2015)(248lk)

Autor: Sven Začek

Kirjastus: Zacekfoto

Tutvustus

Eesti rahvuslind suitsupääsuke näeb Eestimaad inimesega võrreldes hoopis teisest perspektiivist. Loodus ja inimene peavad eksisteerima käsikäes, üksteisega arvestades, mistõttu on raamatu „Pääsukese Eestimaa“ eesmärgiks näidata meie kaunist kodumaad läbi meie rahvuslinnu silmade.
Suitsupääsukesed valivad marsruudi toidu hankimise vajadusest lähtuvalt. Seepärast võivad nad sama edukalt elada üksikus Alam-Pedja Looduskaitseala rabasaarele ehitatud küünis, Kõrvemaa metsakülas, Sõrve sääre majakas, inimese kujundatud Otepää kultuurmaastikul või hoopis mõne Tallinna kõrghoone räästa all. Suitspääsukese elustiil on sama mitmekesine kui seda on meie Eestimaa.
Raamat saab kujutama meie kodumaad tema täies hiilguses. Et eestlane tunneks uhkust ja väliskülaline ihkaks esimesel võimalusel tagasi tulla. Visuaalse täiuse otsinguil pole päevad vennad. Emotsioonide äratamiseks ja äratuntavale maastikule uudse kuue andmisel mängib olulist rolli meie loodus ja kliima. Inimesele meeldivad haruldased ja kordumatud hetked. Hetked, mida me kodus olles tihti ei taju, kuid mida suitsupääsuke taeva all liueldes peaaegu igapäevaselt kogeda võib.
Eriliste hetkede otsinguil on loodusfotograaf Sven Začek veetnud rauast „suitsupääsukese“ turjal kümneid ja kümneid tunde. Isegi siis, kui meie rahvuslind soojale maale talvepuhkust veetma läks, hoidis Sven kodumaal silma peal. Ikka selleks, et püüda kaamerasse kordumatut valgust, mis näitaks Eestimaad parimast küljest. Meeliköitvaid hetki tuleb otsida, neid pole võimalik noppida nagu küpseid maasikaid peenralt. Seda suurem on aga leidmisrõõm. Raamatus on palju selliseid hetki, mis pakuvad lugejale samasugust äratundumis- ja leidmisrõõmu.
Eestimaa risti-põiki erinevatel kümnenditel läbi käinud loodusemees ja loodusfotograaf Fred Jüssi mõtiskleb Eestimaa maastike muutuste teemadel ning vaatleb, kuidas ühelt poolt loodus ja inimene on aegapidi kokku kasvanud ning teisalt, kuidas inimene on oma tegevusega loodust mõjutanud.
Lisaks Eestimaa visuaalsele tutvustamisele tuletab raamat lühidalt meelde ka mõned toredad faktid meie kodumaast.

Head Eestimaa (taas)avastamist!

Oh ma nautisin selle raamatu lugemist. Nii palju pilte, kuid eks oli ka teksti, mis andis piltidele ainult juurde.

Nii nautisin, et leheküljed läksid kui lennates. Otsisin selle teema alla kaua raamatut, siis leidsin selle ja ma usun, et selline raamat võiks kodus riiulis ka olla.

Oh, küll meie Eestimaa on ilus ja mul on hea meel, et ma siin maal elan. Seda loodust ja loomi vaatleks tunde ja tunde. Nii kaunis oled kallis Eestimaa!!

Ma usun, et see raamat sobiks ka tutvustamiseks mõnele välismaalasest sõbrale.

Soovitan teistelegi!

Eia seiklus Tondikakul(2019)

Eia seiklus Tondikakul(2019)(240lk)

Autor: Anu Aun

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

„Eia seiklus Tondikakul“ räägib 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Tegemist on südamliku ja puudutava looga, millega tahame lastele öelda, et selleks, et muuta maailma, ei pea olema superkangelane, lahendama kuritegusid ega võitlema lohega. Iga väiksemgi heategu jätab olulise jälje.

Olles varem näinud filmi ja nüüd lugenud raamatut, siis ma olen väga rahul, et mõlemat nii näinud kui ka lugenud olen.

Nüüd ma mõistan, miks mõned tuttavad, sellest loost on nii vaimustuses. Plaan on endalgi mõlemad endale koju soetada, et siis neid mõne aja möödudes vaadata ja lugeda uuesti.

Peategelaseks on tüdruk nimega Eia, kes satub jõuluvahejaks Tondikakule. Mis teda seal ees ootab ja mis üllatus teda ees ootab seda lugege ise.

Lugu on väga südamlik ja ohtrate piltidega. Mis annavad ainult loole juurde. Kui ma raamatut lugesin, siis meenusid ka mõned lõigud filmist ja tore oli neidki meenutada.

Eks selle raamatuga oligi nii, et kui lugema hakkasin, siis korraga sai nagu imeväel pool sellest loost loetud ja eile lõpetasin teise poole.

Ma ei tundnud kordagi, et tegu on lasteraamatuga ja ma ei peaks seda üldse lugema. Vastupidi, see raamat sobib ka lastele ette lugemiseks või neile, kes juba ise oskavad lugeda, sest sellest loost leiab oma mõtte nii täiskasvanu kui ka laps.

Eks mullegi meeldivad väga linnud ja ei teadnudki varem, et Habekakku nimetatakse ka Tondikakuks. Igatahes panen ka siia pildi sellest linnust. Kuigi enda tehtud pilt pole, siis ütlen ära, et võtsin selle internetist.

Habekakk (Strix nebulosa) on kaklaste sugukonda kuuluv röövlind. Ta on väga suur öökull, kes on levinud kogu põhjapoolkeral. Teda on kutsutud inglise ja soome keeles nimedega lapi kakk, kuusekakk, nõgikakk, tondikakk ja habemega kakk.

Eestis jääb ta kaklaste hulgas suuruselt alla vaid kassikakule.

Enam kui sajandi Eestist kadunud ning siin hävinuks peetud liik leiti 2009. aasta kevadel taas Ida-Virumaal pesitsemas.

Habekakk on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse.

Pikemalt kirjutatakse linnust sellel Vikipedia lehel.

https://et.wikipedia.org/wiki/Habekakk