Teistmoodi Mööblipood(Nähtamatu tüdruk)(2020)

Teistmoodi Mööblipood(Nähtamatu tüdruk)(2020)(204lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib?
Kuidas muututakse nähtamatuks?
Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?

Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.

Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.

Aramilda Tengelpung oma rändava vanakraamikauplusega on varemgi pahandustes olnud. Millised need täpselt olid, võib lugeda raamatust „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“. 

Ma ei ole vist tükk aega nii palju itsitanud kui lugedes mõlemat selle sarja raamatut. Juba sealsed tegelased nagu Aramilda, kes ei suuda oma vandumist enam tagasi hoida ja tema sõnadest sünnivad sellised tegelased, mis sulle kui lugejalegi naeratuse näole toovad.

Ja siis veel punakas koer Piru, kes alatasa nõuab moosi ja kunagi pole tema jaoks seda piisavalt ja nende uus seltsiline Örrõp Karvajalg, kes on täiesti omapärane ja naljakas tegelane.

Seekordses osas satub nende poodi tüdruk Matilda, kes ka enda imestuseks suudab ennast nähtamatuks muuta ja kuidas nad asuvad tüdruku probleemi lahendama ja mis kõik selle käigus võib untsu minna, seda lugege kallid sõbrad ise.

Ma nii väga juba ootan ka kolmandat osa, mis sealses osas küll siis veel juhtuma hakkab, kui esimesed kaks on juba nii naljakad ja neil tegelastel juba pahandustest puudu ei tule.

Eks see pood polegi teab mis tavaline ja sealsed asukad pole seda teps mitte.

Soovitan teistelegi lugemiseks!

Muinas-Tallinna otsimas(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Muinas-Tallinna otsimas(2019)(192lk)

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.

Kui varem on olnud tükk aega mõistatamist, mis võiks ühe või teise teema alla sobida, siis seekord soovitas mulle sõber seda raamatut ja kontrollides selle kuu teemat, siis sobis siia nagu valatult.

Kas keskaeg oli siis tõesti nii pime? Või ikka polnud? Eks neile küsimustele sain nüüd põhjalikud vastused. Kuna sõbrale see raamat suure ajaloohuvilisena meeldis, siis usaldasin teda ja asusin ise ka seda lugema.

Ma olen siiralt üllatunud, et raamat on kirjutatud nii ladusalt ja igavust ei tundnud hetkekski. Nautisin seda raamatut väga. Kuna ise olen ka suur ajaloohuviline, siis see raamat sobis mulle väga hästi. Eks selle lugemiseväljakutse ajal on loetud ka mitmeid teemasid ja kõik on mulle hullupööra meeldinud. Võib-olla on mul mingisugune kiiks ja seda juba põhikooli ajast saadik 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada, nüüd tuleb sõbraga rääkida, kas ta tahab seda tagasi või saan temaga diili teha, et raamat ikka minu riiulis oleks ja seda meenutamiseks uuesti saaksin lugeda. Eks näis, mis tulevik toob.

Minu värvikas Lugemiseväljakutse 2020

Minu värvikas Lugemiseväljakutse 2020

Lisan siia ka selle värvika aasta piltides, mis mulle kindlasti pikaks-pikaks ajaks meelde jääb.

Olen enda üle uhke, et suutsin selle lv täita ja usun, et järgmine aasta toob veel põnevamaid teemasid, kui oli seda sel aastal.

Eks nautige seda lugemisaastat nii palju kui teda veel alles on. Loodan, et järgmine aasta tuleb veel pöörasem ja ägedam kui oli seda 2020.

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

52. Loe raamatut selle paiga ajaloost, kust on pärit sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)(248lk)

Autor: Annela Laaneots

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.

See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.

Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.

Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Selle raamatuga lõppes minu selle aasta lugemiseväljakutse saaga. Olen endaga nii rahul, et taaskord õnnestus see mul täita ja nii palju erinevaid värvikaid raamatuid sai loetud, mida muidu poleks kõige selle virr-varri seest üles leidnud.

Seekordne raamat räägib loo naisest, kes 2014.aastal valiti, selle kauni maa ehk Setomaa Ülembsootskaks. Seda lugu lugedes tundsin samuti hingesugulust Setodega. Eks minu nii vanaema kui ka vanaisa ja nende mõlema ema-isa on Obinitsa kandis sündinud ja kasvanud ning olen isegi käinud 19.augusti surnuaiapühal ja mäletan neid käike juba väiksest peale.

Kahjuks ei ole vanaemal säilinud ühtegi rahvariiet ega ka sinna juurde kuuluvaid hõbeehteid kuid siiski tõmmet sinna poole tunnen küll ja veel. Eks järgmisel aastal soovin ka külastada neid kohti, kus minu vanavanemad kasvasid ja nende kodukohti näha.

Ka Annela lugu liigutas mind väga ja see on eriline au, kui sind nii tähtsale kohale valitakse. Mulle väga meeldis ja ma tundsin, et tahan ka raamatus kirjeldatud kohtades ära käia. Nautisin selle raamatu lugemist. See on üks selliseid lugusid, mis mulle kauaks ajaks meelde jääb, mis siis, et tegemist on täiesti võõra inimesega.

Soovitan teistelegi, kes veel lugenud pole. Kui see raamat ilmus, siis ma ei suutnud oodata, et saan seda raamatukogust laenutada, mis siis, et hind oli minu jaoks selline, millega tavaliselt raamatuid ei osta, kuid selle raamatu puhul tegin erandi ja ostsin.

Minu suur unistus on ka endale Seto rahvarõivad osta ja neid siis väärikalt kanda.

Kaunist õhtut kõigile!!

Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Armas Amalie(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

44.Kaanepildil on näha mingeid ehteid (kaelakee, sõrmus, käevõru, jne.)

Armas Amalie(2016)(160lk)

Autor: Jorma Rotko

Kirjastus: Sagahut

Tutvustus

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Kuna mulle ajaloolised romaanid meeldivad, siis otsustasin taaskord midagi lugemiseks haarata. Kui seda raamatut ellus nägin ja sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Miski selles kirjelduses mõjus külgetõmbavalt.

Raamat räägib loo naisest nimega Amalie, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapsena. Kuna ta otsustati adopteerida, siis sai temast parunipreili. Tema seiklused Peterburi Talvepalees ja intriigid ning võrgutamised, need olid nii huvitavad, et raske oli raamatut käest panna. Kuna ta oli uhke ja nõutud naine, siis armukestest tal puudus ei tulnud.

Mulle väga meeldis see lugu ja ma usun, et püüan taaskord aega leida ajalooliste romaanide jaoks.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut veel lugenud pole. Usun, et ei pea oma soovitamist kahetsema.

Isa(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Isa(2019)(304lk)

Autor: Mihkel Raud

Kirjastus: FD Distribution OÜ

Tutvustus

Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma.
Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”.
Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama.
Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult.
Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad.
Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.

Olen selle autori mitmeid raamatuid lugenud ja nüüd olen päris üllatunud, et ta sellise raamatuga välja on tulnud. Kuna mulle meeldisid tema eelmised raamatud Eestlase käsiraamat ja Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda, siis seekordne raamat ei tekitanud sellist wow-efekti. Ju ma ootasin siis midagi värsket ja uut.

See raamat on mõeldud eelkõige lapsevanematele aga eriliselt siis isadele. Sealsed nipid on kindlasti kasulikud ja selle eest saab raamat natuke rohkem plusspunkte kui alguses plaanisin anda.

Eks sekka oli mahtunud ka naljakaid juhtumeid, mis autoril endal oma lastega oli juhtunud ja need panid natuke muigamagi.

Kuigi ma pole ise veel lapsevanem, siis tänu õelapsele tean, mis tunne on koos lapsega reisida ja temaga koos erinevaid mänge mängida. Ma siiralt loodan, et ükskord saabub ka aeg, mil minust saab ema. Võib-olla kirjutan siis ka raamatu, kuidas olla hea ema 😀

Igatahes raamat oli üpris huvitav ja sellepärast ka siis saab ta goodreadsis 4 tärni. Kui vahepealseid vaimukaid seiku poleks olnud, siis oleks kindlasti saanud vähem.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema. Nüüd ootan põnevusega, mis tema tuliuus raamat endaga kaasa võib tuua.

Metsikud detektiivid(2013)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Metsikud detektiivid(2013)(712lk)

Autor: Roberto Bolaño

Kirjastus: Koolibri

Tutvustus

See varalahkunud Tšiili nüüdiskirjaniku üks kolmest peateosest ilmus 1998. aastal. Ebalineaarse süžeega romaani kesksed teemad on muu hulgas põrandaalune kirjandus, luulekunst kui selline ja kadunud poetessi otsingud.

Metsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesárea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976–1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüsi ja kodusõda.

„Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist thriller’it, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Vot see oli alles sõit. Esiteks on raamatul 712 lehekülge, mis minu jaoks läksid kui lennates. Ei saanud nagu arugi, et neid niipalju oli. Mulle meeldis see lugemine väga ja loodan, et saan selle ka oma riiulisse.

Nii põnev lugemine oli, et raske oli seda käest panna. Kuigi kui vahel käed ära väsisid, siis toetasin raamatu lauale ja lugesin edasi. Ma olen nii meeldivalt üllatunud, et siiani mõtlen, et kus ma küll kogu selle aja olen olnud, et sellest raamatust midagi ei teadnud.

Nauditav lugemine algusest lõpuni. Autori kirjutamisstiilis on midagi sellist, mis mind looga hoidis ja enne ei suutnud lõpetada kui raamat loetud sai. Ma siiralt loodan, et leidub aega ka nende raamatute jaoks, mis mul üles märgitud said ja oma järge ootavad. Eks selleks peab raamatukokku kobima ja nad sealt koju tooma.

Ma julgen küll teistele soovitada, kes seda veel lugenud pole.

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)(288lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.

Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.

Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.

Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Tegemist on üsnagi hoogsa ja lustaka looga vanakraami poest, mis asub tänaval Kastani 57. Sealne poepidaja Aramilda ja tema lemmikust koer Piru on ühed vahvad tegelased ja nende vaheline suhtlus on nii koomiline ja lõbus, et võtab endalgi muige näole.

Nad satuvad appi poisile nimega Olle Pai. Kas nad suudavad teda aidata ja milliseid vahvaid seiklusi koos ette võtavad, seda kallid sõbrad lugege ise! Mina igatahes lähiajal alustan ka teise osaga. Eks näis, mis seal põnevat toimuma hakkab.

Kui raamatukoguhoidja nägi, et ma selle osa laenutasin, siis ütles kohe, et väga lustakad lood ja haara kindlasti kaasa ka teine osa. Niimoodi ma tegingi ja olen väga rahul. Need on küll peamiselt mõeldud taas lastele aga ma usun, et sobivad lugemiseks ka igas vanuses lugejale.

Mulle meeldis loo juures see, et see oli kirjutatud ladusalt ja vaimukalt. Muidugi meeldis ka see, et võluvägi oli ennast loosse sisse mässinud ja tegi omi tempe, mis omakorda andis tegevust poekesele.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et te ei pea seda kahetsema.

Sipsik(2009)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Sipsik(2009)(112lk)

Autor: Eno Raud

Kirjastus: Tammerraamat

Tutvustus

Esimene “Sipsik” ilmus 1962. aastal, nii et esimesed Sipsiku lood on kirjutatud peaaegu 60 aastat tagasi. Vahepeal on elu ikka hästi palju muutunud. Toona oli ju televiisorgi uus ja huvitav asi ja värviteleviisorist alles unistati.

Selles raamatus siin on kõik Sipsiku lood, ja nad on just sellised, nagu nad alguses kirja pandi. Ning nende illustratsioonidega, mida kõik hästi mäletavad-tunnevad.

Selle raamatu lugemisega tulid nii mitmedki lapsepõlve mälestused taaskord meelde. Olin isegi selline Anu vanune lapsuke, kui ema mulle Sipsiku kinkis. Oh, seda rõõmu ja lusti. Ta peaks tänaseni kuskil alles olema kui pole pisut kannatada saanud. Mõtlesin siin isegi, et see oleks vahva kui oma õelapsele nii Sipsiku raamatu kui ka Sipsiku kingiksin. Ma usun, et temalgi oleks hea meel. Eks seda saab näha.

Nii vahvaid lugusid on lausa lust lugeda ja nautisin selle raamatu lugemist väga. Mäletan hästi, et mulgi tuli ette vahvaid sündmusi koos Sipsikuga. Ta oli minu truu sõber kuni esimese klassi minekuni.

See raamatut lugedes meenusid need toredad mälestused ja ma siiralt loodan, et tulevikus minu lapsedki neid lugusid loevad.

Üks selline vahva lugemine ka kõigi nende kriminullide vahele. Ma loodan, et teiegi kallid sõbrad leiate selle aja, et taaskord neid lugusid lugeda ja seda kasvõi oma lastele.

Soovitan lugeda ja ma usun, et need lood sobivad kõigile sõltumata vanusest.