Rotiburger(2017)

Rotiburger(2017)(252lk)

Autor: David Walliams

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Zoel’l on päris palju põhjusi, et õnnetu olla. Tema kasuema Sheila on nii laisk, et tahab, et Zoe tema eest isegi ta nina nokiks. Tina Trotts, kohalik kiusaja, sülitab Zoe’le iga päev kolmekümne seitsmendalt korruselt pähe. Ja jubedal burgerimüüjal Burtil on hirmsad plaanid Zoe lemmiklooma, rott Hermanniga. Ma ei taha välja rääkida, mis hirmsad plaanid need on, aga võin öelda, et selle raamatu pealkiri on päris pirakas vihje …
David Walliams on üks Inglismaa menukamaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015) ja „Jube tädi” (2016).

Lugu tüdrukust nimega Zoe, kes on mitmel põhjusel õnnetu. Tal on laisk kasuema ja teda kiusatakse koolis. Tema lemmikhamster Punapea sureb ootamatult ja tüdruk on täiesti lohutamatu. Kuid ühel päeval juhtub midagi imelist, ta leiab endale juhuslikult pisikese sõbra, kellele saab nimeks Hermann. Kuid ootamatult satuvad nad mõlemad hädaohtu. Kas tüdruk suudab oma sõbrakese päästa või tehakse temast hoopis midagi väga õudset? Seda lugege kallid sõbrad kindlasti ise.

Mina igatahes alustasin juba selle autori järgmise raamatu Jube tädi lugemist ja need lood lähevad kui ludinal. Soovitan kindlasti ka teistelegi. Neis on seda põnevust ja kaasahaaravust, mis siis et tegemist on nooremaealisele lugejaskonnale. Põnev oli igatahes ja järgmistest osadest kirjutan samuti. Mulle meeldis samuti autori mõnus jutustamisstiil ning elasin tüdrukule väga kaasa.

Kes pole veel lugenud, siis kindlasti tehke seda!

Pudelpost(Osakond Q sarja 3.raamat)(2015)

Pudelpost(Osakond Q sarja 3.raamat)(2015)(448lk)

Autor: Jussi Adler-Olsen

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Šotimaa põhjatipus, Wicki politseijaoskonnas seisis pikka aega aknalaual üks kriibitud pudel. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu ega märganud selle sees olnud kirja ega mõelnud ka sellele, mida võiks ähmane verega kirjutatud taanikeelne sõnum tähendada. Kui kiri antakse üle politseikomissar Carl Mørckile, arvab ta esialgu, et tegemist on rumala poisikesetembuga. Aga kui ta suudab koos oma süürlasest abilise Assadiga tuhmunud teksti paremini dešifreerida, mõistavad nad, et kirja näol on tegemist viimase elumärgiga kahest 1990ndatel röövitud poisist. Kuid kes need poisid on, miks pole nende kadumisest politseile teatatud ja mis on neist saanud? Carl ja Assad tõmmatakse aina sügavamale tundetu ja külmalt kaalutleva lasteröövli võrku ja järsku mõistavad nad, et kurjategija tegutseb siiamaani. „Pudelpost“ on kolmas osa Jussi Adler-Olseni populaarsest Q-osakonna krimiseeriast. Jussi raamatud on ilmunud 40 riigis ja need on võitnud mitmeid auhindu nii Skandinaavias kui mujal.

“Naine puuris” ja “Faasanijaht” autori kolmas raamat.

Lugu saab alguse sellest, et Šotimaal Wicki politseijaoskonnas seisab pikka aega aknalaual üks kriibitud pudel. Keegi pole sellele tükk aega tähelepanu pööranud ega ka märganud seal sees olevat kirja. Muidugi ei mõelnud ka keegi sellele, mida sellise ähmane verega kirjutatud taanikeelne sõnum tähendada.

Kui kiri jõuab aga politseikomissar Carl Morcki lauale, arvab ta esialgu, et tegemist on lihtsalt mõne laste tembuga. Kui ta aga asub seda kirja lähemalt uurima ja sealseid sõnu dešifreerida, siis mõistavad peagi osakond Q liikmed, et tegemist on viimase elumärgiga 1990ndatel röövitud kahest poisist. Kas nad suudavad selle loo lahenda, milliseid takistusi tuleb nende teel ette? Kes on nende vastane?

Eks neile küsimustele saate vastused, kui seda raamatut loete. Mina igatahes nautisin väga selle loo lugemist ja alustasin ka juba järgmise osa lugemisega.

Viirused ja vaktsiinid(Võitlus nähtamatu vaenlasega)(2021)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Oktoober(TÕBI(TEADUS)

Viirused ja vaktsiinid(Võitlus nähtamatu vaenlasega)(2021)(272lk)

Autor: Ülar Allas

Kirjastus: Paradiis

Tutuvustus

Millised on kõige ohtlikumad viirused?
Miks on vaja igal aastal uut gripivaktsiini?
Kas vaktsiine peaks kartma või pimesi usaldama?
Neile ja teistele olulistele küsimustele leiate vastused käesolevast teosest.

Viiruste uurimise ja vaktsineerimise ajalugu on kirju nagu põnevusfilm, milles leidub kangelasi ja ohvreid, skandaale ja triumfe. See raamat aitab lugejal mõista viiruste ja vaktsiinide olemust ning saada osa teadusloo valust ja võlust.

Bioloogiadoktor Ülar Allas on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Ta on avaldanud raamatuid ja kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

Tegemist on üsna põhjaliku looga nii viirustest kui ka vaktsiinidest. Kindlasti väga väärt lugemine. Autor tutvustab meile nii ajalugu kui ka millised on kõige ohtlikumad viirused ja miks on vaja igal aastal uut gripivaktsiini. Eks ka koroona aeg jaotaski inimesed kahte leeri, need kes usuvad et selline haigus on olemas ja neid kes ei usu. Eks igal ühel on oma arvamus ja kellegi peale ei saa näidata näpuga.

Minu jaoks oli tegemist väga huvitava lugemisega ja ootan juba põnevusega, mida novembrikuu toob. Üks põnevamaid lugemisi ja seda kõike hoopis teistsugusel teemal. Soovitan teistelegi, kellele selline teema võiks huvi pakkuda. Usun, et te ei pea küll lugemiseks kulutatud aega kahetsema. Eks see maailm ongi üks selliseid, et kas sa tead sellest midagi või mitte.

Kes tappis proua Skrofi?(1994)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

4.KVARTAL

1.Sinu sünniaastal eesti keeles ilmunud krimka

Kes tappis proua Skrofi?(1994)(172lk)

Autor: Mika Waltari

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ühel hommikul leitakse rikas vana leskproua surnuna oma korterist. Gaasikraan on lahti ja kõik viitab enesetapule. Asja uurima asunud komissar Palmu arvab siiski, et tegemist on mõrvaga. Mõrvari leidmine osutub keeruliseks nagu ikka, kuid lõpuks selgub üllatav tõde.
«Kes tappis proua Skrofi?» kuulub tänu Mika Waltari mõnusale vestmislaadile soome kriminaalromaanide igihalja klassika hulka.

Lugu saab alguse sellest, kui ühel hommikul leitakse rikas vana leskproua surnuna oma korterist. Kuna gaasikraan on avatud, siis viitab kõik justkui enesetapule. Kuid asja uurima asunud komissar Palmu arvab siiski, et tegemist on hoopis tükis mõrvaga. Mõrvari leidmine osutub keskmisest raskemaks, kuid siiski püüab Komissar Palmu anda endast kõik, et ta tabada. Kas tal see ka õnnestub, seda lugege ise!

Nagu ka eelmine Mirabilia sarja krimka on ka see mõnusalt kriminaalne lugemine. Kohati tundus, et see lugu on isegi pisut parem kui eelmine ja saab kindlasti minult maksimum tähed. Lugu ise oli pingeliselt põnev ja mõtlesin küll pidevalt kaasa, kuid siiski ei suutnud enne süüdlast tabada kui lõpus.

Soovitan teistelegi!

Vurrkann(1994)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

4.KVARTAL

5.Loe krimiraamat, mida Lugemiseväljakutse grupis veel tutvustatud ei ole

Vurrkann(1994)(135lk)

Autor: Paul-Erik Haataja

Kirjatus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viljaka soome kriminaalromaanide autori Paul-Erik Haataja teravasüžeeline teos kolmikmõrvast Helsingis ja selle lähiümbruses. Ühel kaunil kevadööl lastakse oma kodumaja uksel maha restorani uksehoidja. Asja asub uurima komissar Tammelin ja tema meeskond.
Jäljed viivad Helsingi allmaailma suuremate ja väiksemate sulide kirevasse seltskonda, kuid sealgi ei selgu midagi, mis võimaldaks mõrtsukale näpuga näidata. Alles Vurrkanniks kutsutav tüdruk juhib viimaks uurimise õigetele jälgedele.

Lugu saab alguse sellest, et ühel kaunil kevadööl lastakse oma kodumaja uksel maha restorani uksehoidja. Asja asub uurima muidugi komissar Tammelin ja tema meeskond. Mida rohkem nad seda juhtumit uurivad, seda rohkem viivad jäljed neid Helsingi allmaailma ja nii suuremate kui ka väiksemate sulide kirevasse seltskonda.

Uurimine küll käib, kuid ei paista üldse edasi liikuvat, kuna süüdlast pole leitud. Asjaosalistele tundub, et seda juhtumit polegi võimalik lahendada, kuid siis ilmub välja Vurrkanniks kutsutud tüdruk, kes samuti uurimisele oma panuse soovib anda.

Põhjamaiselt mõnus krimka ja seda kõike Mirabilia sarjast. Igatahes elasin väga komissar Tammelinile kaasa ja muidugi ka tema meeskonnale. Nautisin lugemist väga!

Hirmus õudne hambaarst(2015)

JUBEJUTT

Hirmus õudne hambaarst(2015)(344lk)

Autor: David Walliams

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ettevaatust. See on õudusjutt. Milles on palju väljamõeldud sõnu. Menuki «Gängstamemm» autori uus kiljuma panevalt naljakas ja kohutavalt õudne raamat, mis räägib väikesest poisist nimega Alfie, kellel on suur süda ja veel suurem hirm hambaarstide ees. David Walliams toob teie ette õela pahalase, kelle sarnast tema lugudes varem nähtud pole, ja jutustab põnevusloo, mis paneb teil hambad hirmust plagisema ja naerust valutama.

Seekordne lugu räägib meile loo väiksest poisist nimega Alfie, kellel on suur hirm hambaarstide ees. Ta on hea poiss ja hoolitseb oma haige isa eest hästi. Kuid tal on probleeme oma hammastega. Ta ei taha sugugi hambaarsti juures käia. Kui linna saabub uus hambaarst on ka Alfie sunnitud tema juurde minema. Kuid see pole tavaline hambaarst. Kas Alfie suudab teisi veenda, et mitte tema juurde minna? Miks on uus hambaarst nii kohutavalt valgete hammastega, eks seda lugege ise!

Mulle väga meeldis ja itsitasin vahel kaasa. Mõnus lugemine igatahes, kindlasti jätkan autori teiste lugude lugemisega. Mõned neist õnneks on ka kodus olemas ja ootavad oma järge. Mõnusalt õudne, kuid samas über naljakas ja põnev.

Soovitan kindlasti ka teistele lugemiseks, kui ise ei taha, siis soovitage oma lastele.

Pärija(2021)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

4.KVARTAL

2. Kinnise ruumi krimka

Pärija(2021)(366lk)

Autor: Camilla Sten

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Eleanor on noor naine, kellel on prosopagnoosia – ta on võimetu nägusid ära tundma. Ühel õhtul mõrvatakse Eleanori vanaema Vivianne julmalt otse lapselapse silme all. Eleanor näeb küll tapjat, kuid ei suuda teda tuvastada ega politseile kirjeldada. Paar kuud hiljem selgub, et Vivianne on Eleanorile pärandanud mõisa, mille olemasolust viimane midagi ei teadnud. Ühel nädalavahetusel sõidab ta koos poiss-sõbra Sebastiani, advokaadi ja tädiga oma uusi valdusi üle vaatama. Mõis aga pakatab saladustest. Mida enam Eleanor minevikus kaevab, seda rohkem küsimusi tekib. Kes oli Vivianne? Kes küll soovis tema surma? Ja miks ta hoidis seda mõisa saladuses? Eleanor otsib meeleheitlikult vastuseid, tahab teada tõtt, kuid ilmselgelt soovib keegi, et ta ei saaks iialgi saladuste jälile. “Pärija” on õudustäratav kriminaalromaan üksikus mõisas elanud perekonna valgustkartvatest saladustest, mis aastakümneid hiljem päevavalgele tulevad.
Rootsi krimikirjanik Camilla Sten tegi 2019. aastal ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Kadunud küla“. See on tõlgitud tosinasse keelde ja valmimas on film.

Kuna mulle meeldis autori varem ilmunud raamat, siis kohe kui nägin, et ilmumas on ka Pärija, siis teadsin, et seda ma kindlasti tahan väga lugeda. Ja ootus tasus ennast täiega ära. Nii kriipilt head krimkat pole ammu lugenud ja see autori loodud keskkond oli lausa super ja seda kõike talvel.

Peategelaseks on noor naine Eleanor, kellel on raske haigus, ta on võimetu nägusid ära tundma. Ühel õhtul aga mõrvatakse aga tema vanaema Vivianne ja seda kõike tema silme all. Naine näeb küll tapjat, kuid ei suuda teda tuvastada ega ka politseile kirjeldada.

Mõned kuud hiljem selgub, et vanaema Vivianne on Eleanorile pärandanud mõisa, mille olemasolust ta varem ei teadnud. Ta otsustab ühel nädalavahetusel sõita sinna valdusi üle vaatama. Temaga on kaasas tema poiss-sõber, advokaat ja tädi Veronika. Kuid mõisal on omad saladused. Mida rohkem ta neis saladustes kaevab, seda rohkem küsimusi tal tekib. Kas ta tõesti ei tundnud oma vanaema? Miks ta mõisast talle ei rääkinud? Miks vanaema tahtis seda mõisa saladuses hoida? Mida rohkem Eleanor saladusi uurib, seda pingelisemaks ja pöörasemaks lugu muutub. Kas ta saab üldse kedagi usaldada?

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist väga ja mulle just meeldivadki sellised lood, kus on nii palju pinget ja adrenaliini, mis paneb endalgi südame kiiremini põksuma. Mineviku saladused on varmad paljastuma ja alati pole tõde nii helge, kui loodad.

Soovitan teiselegi!

Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)

Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)(456lk)

Autor: Marcus Wallén

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud. 1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile. Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

Kuna pole paar nädalat midagi lugenud, siis otsustasin pooleli olevad raamatud käsile võtta ja läbi lugeda. Eks niimoodi sai ka see raamat loetud.

Lugu ise on natsidest ja nende kullajahist Teise maailmasõja aegu. Kuid keegi ei tea veel tänapäevalgi, mis kogu sellest kullast sai. Nende kullajanu oli nii suur, et rööviti nii keskpanku, eraisikute pangaseife aga ka vangilaagrisse sattunud inimeste vara ei põlatud ära. Kõike seda vaid ahnuse nimel.

Tunnistan, et kohati oli ikka väga raske seda raamatut lugeda, eriti kui räägiti juutidest ja nendega seotud kuritegudest. Eks autor oli suutnud kirjutada nii, et ma uuesti alustades sattusin taaskord maailma, kus käis sõda ja muidugi ei puudunud sealt ka Hitler ja Stalin. Muidugi eks sõda ei taha keegi meist, kuid tavainimesena polnud sel ajal erilist valikut. Mulle üldiselt meeldib ajaloolisi raamatuid lugeda ja ka see raamat polnud mingi erand. Kuid minu jaoks jäi kuidagi lõpp segaseks. Mõned kohad kuhu natsid kulla peitsid olid välja toodud, kuid ootasin enamat.

Kuid ajaloolisest vaatevinklist oli täitsa asjalik lugemine, keda siis ei huvitaks selline temaatika ja kas tõesti on see kuld, mis tol ajal eri paikadesse peidetud sai ikka veel seal samas kohas või on mõni riik taaskord selle endale kahmanud.

Usun, et on väärt lugemine ja kes pole veel lugenud, siis tehke seda. Pisut jäi puudu, et anda talle 5 tähte, kuid siiski hea lugemine. Kellele temaatika sobib, siis lugege.

Luude tunnel(Cassidy Blake sarja 2.raamat)(2021)

Luude tunnel(Cassidy Blake sarja 2.raamat)(2021)(320lk)

Autor: Victoria Schwab

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Tüdruk, kes näeb kummitusi. Linn, mis on täis imesid, aga ka õudusi…

Cassidy (ja tema parim sõber kummitus Jacob muidugi ka) on Pariisis, kus Cassi vanemad filmivad oma telesaadet maailma kõige kummitusrohkematest linnadest. On muidugi tore süüa sarvesaiu ja näha Eiffeli torni oma silmaga, kuid Pariisi tänavate all, kõhedates katakombides hiilib kummituslik hädaoht.

Kui Cass äratab kogemata hirmutavalt tugeva vaimu, peab ta usaldama oma värskeid kummituseküti oskusi ning toetuma nii vanade kui ka uute sõprade abile, et lahendada ähvardav saladus. Aga aega hakkab väheks jääma ning kuri vaim muutub ainult tugevamaks.

Kui Cass ebaõnnestub, võib tema vallandatud kirjus jääda igaveseks linna kummitama.

“Luude tunnel” on järg Cassidy Blake’i esimesele seiklusele “Kummituste linn”.

Cassidy seiklused jätkuvad taas. Seekord siis reisib ta koos vanematega Pariisi, et sealseid kummitavaid paiku filmida. Kõhedust selles loos igatahes jätkus ja ka kummitustest ei tulnud puudu. Nüüdseks olen kaks osa läbi lugenud ja kui tekib isu siis loen ka kolmanda läbi, seekord siis pean seda inglise keeles tegema. Või loodan sisimas, et ilmub ka kolmas osa eesti keeles. Eks loota tasub!

Cassidy on täiesti tavaline tüdruk, kuid tal on võime näha kummitusi ja kui ta kogemata äratab Pariisis ühe kõige vingema poltergeisti, siis peab ta andma endast kõik, et teda võita. Kuidas tal see õnnestub ja mida kõike ta peab läbi elama, seda lugege kallid sõbrad ise.

Minu jaoks oli üks ütlemata vinge kummitusraamat, muidugi meeldis ka esimene osa, muidu poleks ju jätkanud. Kohati oli nii kõhe ja kummituslik, et ahmisin seda lugu endasse. Ei suutnud muule mõelda ja muudkui lugesin ja lugesin. Loodan, et kolmas osa on sama põnev ja kõhe nagu olid seda eelnevad kaks osa.

Usun, et kellele meeldivad kummituslood nagu mulle, siis sobib see sari lugemiseks.

Vanade koerte tarkus(2019)

Vanade koerte tarkus(2019)(322lk)

Autor: Elli H. Radinger

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Südamlik ja hingeliigutav lugu koertest, just neist kes on juba vanakesed ning kes vajavad väga hoolitsemist ja kogu südamest soovivad vaid lähedust. Oh, oli see alles raske lugemine. Igakord ämma külastades näen, et sealne 9 aastane koer soovib vaid paitusi ja lihtsalt sinu kõrval olla. Igakord kui sinna lähen, siis tean, et tal on nii hea meel mind näha ja kunagi ei lähe ma tema juurde ilma maiuseta. Alati viin midagi, et talle meelde jääda kui parim sõber kogu maailmas.

Koerad on tõesti truud ja kiinduvad inimesesse, mis siis et vahel kui perenaisel/peremehel on paha tuju, siis ta annab endast kõik, et seda paremaks teha. Nii on ka minu koera Rockyga, alati kui on mõni mure, siis tean, et tema juurest saan ma abi ja hingerahu. Tema pruunid silmad ja tema paitamine aitab mind rahustada ja leian taaskord endas jõudu, et igapäeva eluga edasi minna. Kurb on vaadata, et ta ei ole veel kolmenegi, kuid juba lõug on tal hall. Kas tõesti on see minu kurdetud muredest? Sellele ma siit raamatust küll vastust ei leidnud, kuid sisimas loodan, et tal on minu juures hea.

Igatahes on see raamat kindlasti väärt lugemist ja koerad on just need, mis muudavad meie elu rõõmsamaks ja kui sinu parim sõber haigeks jääb, siis ka kurvastad. Mõned inimesed ei mõista, miks on meile koeri vaja. Nende jaoks on see kõigest tüütu kohustus, mida iga päevaselt teha. Minu jaoks mitte. Ta on mu parim sõber ja vestluskaaslane. Temale saan ma kurta oma muresid, mida võib-olla teistele ei julge rääkida. Ta on parim, keda endale tahta. Hoidkem oma lemmikuid, kuna millalgi tuleb aeg, kui te kahetsete seda, et tema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Soovitan teistelegi seda raamatut, kuid hoiatan, et tegemist on üsna kurva looga.