Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)

Autor: M.W. Craven

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.

Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.

Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.

Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.

Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.

Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.

Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.

Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.

Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.

Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)(334lk)

Autor: Tina Frennstedt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.
Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?
„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.

Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Kuna eelnevad lugemised olid hoopis midagi sellist, mida iga päev ei loe, siis taaskord üks mõnus krimka, mis paneb südame kiiremini põksuma ja adrenaliini sinus särisema. Kuna vahepeal lugesin raamatuid, kus oli uurijaks mees, siis nüüd taaskord naisuurija.

Seekord kohtume uurija Tess Hjalmarssoniga, kes olles lahendamata juhtumite rühma juht, asub taas koos kolleegidega otsima mõrvarit. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin, et olen ise samuti seal koos Tessiga. Autor suutis luua maailma, kus kõik ei paista üldse olevat nii nagu esmapilgul näida võib.

Elasin nii kaasa, et lugesin ja lugesin ja nüüd loodan, et ka järgmine osa tõlgitakse. Tahaksin nii väga teada, mis Tessi elust edasi saab ja kas ta suudab ka järgmise loo edukalt lahendada.

Selles loos oli see miski, mida ma selliste lugude puhul armastan ja niimoodi läks see lugemine kui lennates.

Soovitan teistelegi, kes varem seda raamatut lugenud pole.

Cthulhu kutse(2017)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

11. Õudusulme (horror, üleloomulik õudus, vampiirid, zombid, libahundid)

Cthulhu kutse(2017)(486lk)

Autor: H.P. Lovecraft

Kirjastus: Viiking

Tutvustus

«Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…» («Luuriv hirm»)

«Cthulhu kutse» sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.

Lovecrafti loodud Cthulhu-mütoloogia oma veidrate jumaluste ja maaväliste olevustega nagu Dagon, Nyarlathotep, Yog-Sothoth ning õudustäratavate tegevuskohtadega Uus-Inglismaa kolkakülades ja allakäinud kalahaisulistes sadamalinnades nagu Dunwich või Innsmouth on kindlasti üks moodsa õuduskirjanduse tugisambaid, millele on rajanud omakorda uusi kihistusi Robert Bloch, Ramsey Campbell, Neil Gaiman, Stephen King, Henry Kuttner, Brian Lumley, Terry Pratchett, Charles Stross ja paljud teised kirjanikud.

H. P. Lovecrafti kummastava pärandi kultuurilooline tähtsus on viimastel kümnenditel üha kasvanud ja ulatub kaugele üle žanrikirjanduse piiride ning on ajendanud rohkelt tõsiseltvõetavaid akadeemilisi analüüse ja tõlgendusi. Tema loomingu mõjudest pole puutumata jäänud vist ükski popkultuuri valdkond, olgu tegu siis heavy metali või gurmeekokandusega.

Raamat on uue sarja MOODNE ÕUDUSKLASSIKA avateos!

Ei salga üldse, et sellesse teemasse otsisin samuti kaua aega raamatut ja otsustasin mitmelt ulmesõbralt ka nõu küsida. Aitäh sulle Tiina Sulg, kes sa mulle seda raamatut soovitasid.

Kuna ma olen varem ainult sellest autorist kuulnud, aga lugenud pole, siis otsustasin, et võtan ta siis lugemisse. Kuna see raamat oli Ellus olemas, siis hakkasingi peale soovituse saamist kohe seda lugema.

Kindlasti jääb see lugude kogumik mulle pikaks ajaks meelde. Sealsed õudsed tegelased ja need lood. Kuigi mind on tavaliselt raske kartma panna, siis mõneti tekkis küll hirm ja katkestasin lugemise. Kuna tegemist on õudusulmesse kuuluva raamatuga, siis oleks päris naljakas kui poleks natuke hirmus. Eks igale lugejale mõjuvad need lood erinevalt.

Seekord siis ulme vallast midagi teistsugust aga siiski nauditav.

Nüüdseks on siis selle autori üks raamatutest loetud ja eks näis kas ragistan edasi või jääb sinna paika.

Ootan nüüd ulmesõpradelt ka kommentaare, mis nemad sellest raamatust arvavad ja mida nad soovitaksid järgmiseks.

Soovitan teistelegi, kes lugenud pole. Loodan, et ei aja sellega teile hirmu nahka 😀

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)(336lk)

Autor: Kadri Viires

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Eesti kunstiülikooli tudengite õppereisid soome-ugri rahvaste juurde said nelja aastakümne eest alguse ülikooli toonase õppejõu Kaljo Põllu ideest. Koos sõideti välitöödele hantide, manside, karjalaste, vepslaste, maride, udmurtide ja teiste hõimurahvaste juurde, uuriti nende elulaadi ja jäädvustati rahvakunstiesemeid. Siinsesse raamatusse on koondatud tolleaegsete tudengite – praeguste tuntud kunstnike – tekste ekspeditsioonide meenutustega, iga aasta kohta üks. Lugusid kaunistavad ilmekad illustratsioonid, mis kujutavad kohalikke olusid ja hõimurahvaste markantsemaid esindajaid, aga ka ekspeditsioonide käigus loodud joonistused. Iga reisi täpne teekond on näha päevikutekstile lisatud kaardil. Saateks ja selgituseks on retkedes juhendajatena osalenud lisanud viis üldistavat artiklit.

Raamatu lehekülgedele on nii sõnas kui ka pildis jõudnud tuhandete kilomeetrite taha tundmatusse sattunud tudengite ehe emotsioon. Et sattuti tavapärasest keskkonnast hoopis teistsugusesse maailma, tekkis kohtumistel hõimurahvastega uudseid ja tavatuid olukordi, mis enamasti liigitusid koomiliste juhtumuste hulka, kuigi paraku tuli ette ka traagilist. Tihtipeale olid neil ekspeditsioonidel osalenud üliõpilased üldse esimesed eestlased, keda kohalikud elanikud kohtasid, sageli oli see kontakt ka meie üliõpilastele esimene kokkupuude soome-ugri rahvastega.

Raamatus on talletatud noist aegadest pärit autentsed tekstid, fotod ja joonistused, mis aitavad säilitada sidet hõimurahvastega ning iseennastki meie kiiresti muutuvas maailmas kindlamalt leida.

Taaskord leidsin selle lugemise tänu ajaloo lugemiseväljakutse selle kuu teemale. Tegemist on nii põneva temaatikaga, et nautisin seda lugemist, mis siis, et goodreadsi andmetel pole tegu just suurem asi lugemisega. Maitsed on erinevad ja ma ei hoolinud sealsest hinnangust.

Raamatus on toodud Kunstiülikooli tudengite õppereisid Soome- ugri rahvaste juurde ja just nende inimeste meenutused sellest ajast annavad üsnagi hea pildi tollase aja rahvaste elust ja kultuurist.

Mõtlesin pikalt millist naaberriiki valida ja seekord läks siis nii. Ei kahetse, et selle raamatu valisin. Mulle meeldibki vahelduseks lugeda ka midagi muud peale põnevike ja krimkade.

Ma olen siiralt tänulik, et saan osaleda sellises vahvas lugemiseväljakutses ja naudin iga kuu neid raamatuid, mis minu lugemisteele satuvad. Muidugi raamatus olevad pildid annavad väga palju loole juurde.

Mulle meeldis ja ma usun, et teisedki võiksid seda raamatut lugeda. Tänud kirjastus Argole, kes selle raamatu on välja andnud ja me saame seda lugeda.

Mina olen Surm(2016)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

5. Noortekas

Mina olen Surm(2016)(224lk)

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Otsisin mis ma otsisin selle punkti alla raamatut, ei tundunud ükski just see õige ja niimoodi ma juhuslikult selle raamatu otsa koperdasingi. Kuna sel kuul on loetud erinevaid lugusid, siis mis taaskord üks ulmekas siis ära ei ole.

Tegu on noorteromaaniga, kus poiss nimega Roomet on teistmoodi kui on seda teised tema vanused. Tal on anne, mis on nii õnnistuseks kui ka raskeks koormaks. Mis anne tal on seda uurige ise!

Ma nautisin selle loo lugemist, mis siis et temaatika oli tihedalt seotud surmaga ja kuna ma loen Eesti kirjanikke vähe, siis on ka see lubadus täidetud, et ühe Eesti kirjaniku raamatu suudaksin kuus läbi lugeda.

Tänud ka soovitajale, kelle abiga ma siia punkti alla raamatu leidsin. Tea, et oled hea sõber ja teinekordki lobiseks raamatutest.

See lugu oli hoopis teistmoodi kui on seda olnud varasemad ulmeraamatud. Miski selles loos siiski oli, mis mind endaga hoidis ja ei saanud arugi kui juba lugu läbi oli. Aeg läks nii ruttu, et need mõned tunnid, mis lugemisele kulusid kadusid kui imeväel. Oleksin nagu ajamasinasse sattunud ja unustasin kõik muu ja muudkui lugesin.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Igatahes kindlasti põnev lugemine!

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)(400lk)

Autor: Robert Bryndza

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kate Marshall oli paljutõotav noor politseiuurija, kui ta tabas kurikuulsa Nine Elmsi sarimõrvari. Kuid tema karjääri seni suurim saavutus pöördus hoopis kohutavaks katsumuseks. Kate’i karjäär lõppes skandaaliga. Avalikkus ründas teda niinimetatud inimsööjajuhtumit ümbritsevate šokeerivate asjaolude pärast, ta tundis, et teda on reedetud, ja traumeerituna tõmbus ta politseitööst eemale.

Viisteist aastat pärast neid katastroofilisi sündmusi töötab Kate õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, aga mineviku varjud kummitavad teda endiselt. Lõpuks avaneb tal võimalus nendega lõpparve teha, sest välja on ilmunud isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid.

Kate kaasab oma nutika assistendi Tristan Harperi, et uus koletis tabada. Kui see peaks õnnestuma, saaks vanad võlad klaaritud. Aga kaalul on märksa rohkem. Nimelt pidi Kate’ist saama omaaegse mõrvari viies ohver … ja tolle järglane kavatseb oma iidoli pooleli jäänud töö lõpule viia.

Ma ei ole varem selle autori teist Eestis ilmunud sarja lugenud aga nüüd olles lõpetanud selle sarja esimese osa, siis mõtlen küll, et miks ma pole seda teinud ja kuna teised on ka seda sarja kiitnud, siis mõtlesin ka järgmiseks tolle ette võtta.

Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et lugu ei olnud ainult uurija vaatevinklist vaid ka mõrvar kui selline oli täitsa olemas ja tegutses nii, et uurijatel polnud sellest halli aimugi, mis siis et nad kõigest väest püüdsid teda tabada. Lugu alustades ei osanud ma kordagi arvata, et sellest loost midagi nii rabavalt head võib tulla. Nüüd oleks huvi ka järgmise raamatu järgi, eks näis kas tuleb ka järg.

Igatahes mulle Kate kui peategelane ja uurija meeldis. Mõneti häiris see, et tal oli uurijatele tüüpiliseks saanud alkoholiprobleem. Minu arust polnud see suund üldse tema puhul vajalik. Eks meil kõigil on nõrkuse hetki aga neist saadakse üle ja võetakse elus teine suund. Tema nutikus ja tõhus uurimine seda lugu edasi vedasidki, mis siis et ta enam politseis ei töötanud.

Kui krimiromaanide puhul tekib selline tunne, et üks või teine tegelane on süüdi, siis selles loos on kõik hoopis teistmoodi. Ei suutnud ma ette näha, kes on süüdlane ja miks ta kõike seda tegi. Eks see võluski mind loo juures kõige rohkem, et ka uurijate jaoks ei olnud mõrvari leidmine nii lihtne nagu pealtnäha tundus.

Nautisin selle loo lugemist ja ei kahetse lugemisele kulutatud aega. Eks lugu ise rabas mind nii, et mõtlen siiani, miks küll mõned inimesed selliseid jubedaid asju võivad teha ja mis neid selleni viib või ajendab?

Soovitan teistelegi lugemiseks aga mainin ka ära, et tegu on üsna verise looga ja kõigile ei pruugi sobida.

Tont ja Facebook(2019)

Tont ja Facebook(2019)(128lk)

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest.

See raamat on üks neist, mis kindlasti aitavad kaasa sellele, et masendus kaob ja sa saad lihtsalt sellised naerukrambid, et kui taas sellele raamatule mõtled, siis tuleb muie näole. Eks need eelnevadki raamatud, mis Kivirähk on kirjutanud on mõjunud mulle nii, et ma lihtsalt itsitan ja itsitan, kuni kõht valusaks jääb.

Ka selles raamatus saame lugeda erinevatest värvikatest tegelastest, kes kõik soovivad leida kohta selles elus. Jaa vot saabastest polegi veel suppi keetnud ega vist ei hakka ka aga lõbus sellest lugeda oli küll.

Ma usun, et lapsed leiavad siit raamatust veel selle miski, mis neidki võiks lõbustada. Eks neid lugusid oleks lõbus ka enda õelapsele ette lugeda, et näha, mis tema neist arvab. Eks seda siis millalgi tulevikus.

Kivirähk oskab kirjutada nii, et oled sa noor või vana, ikka sa võtad tema raamatu lugemiseks ja need emotsioonid, mis pärast lugemist sind valdavad on nii kõikehõlmavad, et raamat jääb pikaks ajaks meelde.

Nii, et kõik kes pole veel tema lustakaid lugusid lastele veel lugenud, siis tehke seda kindlasti! Ma usun, et te ei pea kahetsema. Naeruteraapia on kindlasti garanteeritud.

Kilplased(2004)

Eesti Rahvajutu aasta 2020

Kilplased(2004)(156lk)

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Allegooriline satiir Kilplased ilmus esmakordselt 1857. a. ning on saanud rumalate ja põikpäisete inimeste üldnimeks. Kilplaste ennekuulmata narruste ja alpuse kaudu naeru-vääristab kirjanik igasugu vaimset piiratust, mõttetut ja sõgedat sagimist ning vähimagi taibukuse puudumist. Kilplust leiab hulgaliselt tänapäevalgi, nii et aeg-ajalt oleks päris tululik lauluisa jutuke üle lugeda.

Oh, kus see raamat alles ajas naerma. Naersin nii, et lausa pisarad ka jooksid. Eks nüüdsel ajal on ka meie seas mõned kilplased. Või mis teie arvate?

Igatahes muhe lugemine seda sõna otseses mõttes. Muidugi on paslik lugeda vahest ka oma kodukandi autori kirjutatud raamatuid. Eks see raamat on oma nime väärt ja rahvajutu aasta alla sobib täielikult.

Kiitused neile, kes valisid selle raamatu sel aastal loetavate raamatute hulka.

Igatahes kilplastega juhtub ikka igasuguseid asju ja mõned neist on ikka väga koomilised ja ajavad naerma.

Mina sain selle raamatuga igatahes korraliku naeruteraapia osaliseks. Ma loodan, et teistelgi on seda raamatut lõbus lugeda.

Soovitan teistelegi!

Keegi, keda armastada(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

15.Ilukirjanduslik teos, mille pealkirjas mainitakse muusikat või midagi sellega seotut ( laulmine, muusikateos vms)

Keegi, keda armastada(2020)(512lk)

Autor: Matt Richards

Kirjastus: Sinisukk

Tutvustus

“Kui Freddie Mercury 1991. aastal vaid 45-aastasena suri, raputas maailma selle ereda tähe traagiline saladus – ta oli võidelnud AIDSiga. Uudis tema diagnoosist jõudis fännideni vähem kui 24 tundi enne tema surma, šokeerides miljoneid ning avades nende silmad selle hävitava ja surmava haiguse suhtes.
Biograafid Matt Richards ja Mark Langthorne punuvad oskuslikult raamatusse „Keegi, keda armastada“ Freddie püüdluse saavutada Queeniga musikaalne hiilgus, tema lapsepõlve, lõpmatud armastuse otsingud ning 80ndatel maailma laastanud ohtliku haiguse päritolu ja tagajärjed. See on paeluv elulooraamat, mis uurib ja kirjeldab muusikaikooni kujunemist.
Ainulaadne ja põneva pildimaterjaliga austusavaldus Freddie lähimatelt sõpradelt ja kaasmuusikutelt näitab teda uuest küljest. Intiimne lugu – just nagu Freddie ja tema looming.”

Ma pole just kõige suurem Freddy fänn, kuid siiski pean tema muusikast väga lugu. See raamat avas mulle teda veel rohkem, kui ma varem temast ja Queenist teadsin. Miski selles raamatus oli sellist, mis mind võlus ja nii kergelt seda käest ei pannud.

Peaaegu igakord kui ma elulooraamatuid loen, siis tundub mulle, et tekst on kirjapandud nii kuivalt ja lihtsalt tihedalt fakte täis pikitud. Seda raamatut lugedes ma nii ei tundnud ja lugu oli ladus ja tempokas.

Peale selle raamatu lugemist tekkis mõte vaadata ka filmi Bohemian Rhapsody, eks sealt filmist saan kindlasti ka midagi uut teada. Kes on filmi näinud, siis ootan kommentaare, kuidas meeldis ja mis häiris?

Muidugi kõige tähtsam selle loo juures on see, et temast küll räägitakse nii palju kuid ta ise oli tavaelus pigem tagasihoidlik ja hoidis rohkem oma ette. Laval oli ta muidugi tõeline suurkuju.

Mulle meeldis see lugemine ja ma usun, et raamat leiaks koha ka minu riiulis, aga teistele soovitada ei oska. Eks maitseid on erinevaid ja kõigile ei pruugi see lugemine sobida.

Tagasi sadulasse(2020)

Tagasi sadulasse(2020)(256lk)

Autor: Ene Sepp

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Sigridit ootab ees ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal oma ratsutamisoskust arendades. Ainus, mida selleks on vaja, on hea video jõuluvõistlustelt. Ränk õnnetus võistlustel tähendab aga suvise unistuse purunemist. Selle asemel peab ta toime tulema vigastuse, hirmude ja sõprade mõistmatusega. Ratsutamine on aastaid tema eluks olnud ja nüüd on see kadumas. Väikesed valged valed kuhjuvad ning kannatus katkeb nii vanematel kui sõpradel. Enam pole küsimus selles, et ta saaks välismaal oma ratsutamist arendada, vaid selles, kas ta üldse saab kunagi uuesti ratsutada?

Olles varemalt läbi lugenud selle autori raamatu Jagatud Suvi, siis seda raamatut raamatukogus nähes teadsin, et tahan seda lugeda. Kuna esimene raamat oli põnev ja kaasaelamist oli palju, siis ka see osa pole mingi erand.

Autor suudab luua maailma, kus lugeja tunneb ennast mugavalt ja saab tegelastele kaasa elada ning nautida seda kulgemist, mida lugu neile pakub. Ka selles loos oli see miski, mis viis mind selleni, et lugesin selle loo mõne tunniga läbi ja olen siiralt tänulik autorile, kes peale esimest osa jätkas selle osaga ja niimoodi ta meieni jõudiski.

Seekord võivad valed viia mõne tegelase sellise tohuvabohu kätte, kus ta tunneb, et talle pole enam midagi jäänud. Nagu vanarahvas ütleb; valel on lühikesed jalad on ka siin raamatus tõsi.

Mulle meeldis see lugu ja nüüd ei teagi, kas midagi uut on ka oodata samade tegelastega või oligi see neist viimane lugu. Kui loos on juba hobused ja võiduratsutamine, siis ei saa ju igav olla. Seda hirmugi ei olnud, et enam edasi ei loe ja jätan pooleli. Vastupidi, muudkui lugesin ja lugesin, vahel tundus, et lugu ise jääb natuke lühikeseks, kuid see polnud üldsegi nii.

Noortekatega on juba nii, et neis on see miski, mis võlub sind eheduse ja sina kui lugeja suudad mõneti end tegelastega samastada. Eks isegi olen ratsutamisest unistanud aga eks see vist unistuseks jääbki. Neid harjata tahaksin küll.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et selle raamatukomplekti lugemist te ei kahetse. Eelneva raamatu tutvustuse leiate samuti siit blogist.