Luukere Juhani juhtumised(2020)/Kuuvalgus(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi!

Luukere Juhani juhtumised(2020)(64lk)/Kuuvalgus(2022)(40lk)

Autorid: Triinu Laan ja Aki-Pekka Sinikoski

Kirjastused: Päike ja Pilv ja Rahva Raamat

Tutvustus

Luukere Juhani juhtumised

Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.

Kuuvalgus

Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat.

Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab.

Aki-Pekka Sinikoski on tuntud soome fotograaf, kes oma esikteoses debüteerib õrna ja puudutava looga, mida illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest.

Mõtteid raamatust luukere Juhani juhtumised

Kuna soovisin kaht raamatut, mis olid mu lemmikriiulis, siis need ma ka sain. Eks mõlemad on üsnagi populaarsed ja neid on ka teised lugenud kuid mind raputasid Juhani lood küll oma kentsakusega. Eks ta olegi lugu pensionile jäävast luukerest, kes leiab endale kodu memme ja taadi juures ja peale sinna kolimist, alles seiklused algavad. Vahva ja lõbus looke, just sellisest peategelasest, kellest iga päev ju ei loe. Värvikad pildid ka sinna juurde ja ongi põnev ja kaasahaarav lugu valmis. Mulle tõsiselt meeldis ja ilmselt ka see lugu on mõned päevad kindlasti meeles.

Kindlasti sobib see raamat lugemiseks lastele, kes otsivad seiklusi ja seda koos luukerega muidugi. Ma ei oodanud, et üks lasteraamat võiks mind raputada ja seda muidugi heas mõttes. Eks mul oli mitmeid mõtteid selle raamatuga seoses ja nüüd sain siis ka selle raamatu loetud ja oli just selline nagu ma ette kujutasin. Lõbus, kaasahaarav ja muidugi on selles loos ka oma mõte, aga seda ma teile ei ütle, otsige ise üles.

Soovitan ka teistele ja ma usun, et kes on seda raamatut lugenud ei ole pidanud seda kahetsema. Väärt raamat lastekirjanduse maailmas ja muidugi võib ju ka täiskasvanu seda lugeda. Peaasi, et ikka võluks ja kutsuks lugema. Eks seda pakub meile juba ka kaanepilt.

Mõtteid raamatust Kuuvalgus

See lugu viis mind hoopis teistsugusesse maailma kui seda oli eelmine raamat. Nimelt kohtusin ühe väikse poisiga, kelle ema lendas Kuule ja muidugi ajal kui taevas oli täiskuu ja õhus oli tunda maagiat. Oh ma olin sellesse loosse nii sisse elanud, et tundsin, et olen ise ka juba seal Kuul ja valvan teiste üle. Nii väga tahaksin leida maailma, kus on nii maagiat kui ka toredaid sõpru ja armastust. Ja ma leidsin selles raamatus selle maalima ja olen väga rahul, et selle raamatu endale koju kaasa krabasin.

Tore on sukelduda ka meie heade naabrite lastekirjanduse maailma ja ootan nüüd huviga veel mõnd soovitust, mida võiksin järgmisena lugeda. Loodan, et keegi veel armastab sealse riigi lastekirjandust ja on üht teist lugenud. Igatahes ma olen vist senimaani sellest loost võlutud ja mulle meenuvad need kaunid pildid, mis seda lugu rikastasid.

Väga südamlik lugu, mis jääb kindlasti kauaks ajaks meelde ja ma ei unusta seda maailma veel nii pea. Soovitan ka teistele.

Poiss, mutt, rebane ja hobune( Joonistatud lugu)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

37. Tõeliselt tore lasteraamat (ilmunud 2020 või hiljem)

Poiss, mutt, rebane ja hobune( Joonistatud lugu)(2022)(192lk)

Autor: Charlie Mackesy

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Üleilmse menuki „Poiss, mutt, rebane ja hobune“ autor Charlie Mackesy tegi koos mõne sõbraga filmi poisist, mutist, rebasest ja hobusest – nende ühisest teekonnast ja poisi püüdlustest leida kodu. See raamat on tehtud selle filmi põhjal.

„Ma loodan, et see raamat annab sulle juurde vaprust ja laseb sul tunda, et oled armastatud.“

Charlie x

Ma küll antud raamatu järgi tehtud filmi pole küll näinud, kuid mind võlus väga raamat ja ilmselt otsin ka filmi üles ja vaatan sellegi ära. Igatahes ma vist pole ammu midagi nii südamlikku ja vaprust nõudvat lugu lugenud. Vabandan, kui ei meenu. Igatahes olin sellest loost nii võlutud, et ma ei usu, et seda nii pea suudan unustada. Nüüd pole muud, kui raamat ka endale koju osta, et siis seda ka oma õelapsele tutvustada. Talle usun, sobib ka sest eks me teame ju, et lastele meeldib ju selliseid raamatuid lugeda, millel teksti vähe ja pilte rohkem. See oli ka minu puhul nii, kui väike olin. Eks aegamööda lugesin juba selliseid lugusid, kus oli just pilte vähem 😀 Igatahes üks väärt raamat, et see endale riiulisse soetada.

Eks lugu ole pisut ka kurb, kuna poiss püüab kogu hingest endale kodu leida ja tema kaaslasteks saavadki mutt, rebane ja hobune. Kas ta leiab kodu üles? Mis saab tema sõpradest? Eks lugege ise kallid sõbrad. Mina nautisin seda lugu ja muidugi on ka kaanepilt juba üksi väga ilus. Vahel on tõesti vaja lugusid, mis sind viiksid maalima, kus pole argimuresid ja saad lihtsalt vabalt kulgeda. Nii juhtus ka minuga. Olen väga rahul ja soovitan ka teistele lugemiseks.

Karud saavad aru(2010)

Lugemiseväljakutse 2023

13. Raamat Eesti Lastekirjanduse Keskuse varasalvest: https://elk.ee/varasalv/

Karud saavad aru(2010)(25lk)

Autor: Ellen Niit

Kirjastus: Eesti Päevaleht

Tutvustus

Ellen Niidu sünnipäevaks nüüd uuesti välja antud lapsepõlve lemmikraamat Karud saavad aru toob väikeste lugejateni Eesti lasteluuleklassika koos Edgar Valteri muhedate piltidega. Raamatust leiab selliseid tuntud luuletusi nagu Jussi suss, Pidupäev, Kalad, Kati karu jne.

Otsisin siia punkti alla raamatuid ja jõudsin selle raamatuni, mis viis mind tagasi lapsepõlve ja aegadesse, kus seda raamatukest sai vanaisale ja vanaemale ette loetud. See raamat tekitas minus taaskord nii sooja ja turvalise tunde. Jah see on küll luuletuste kogumik, kuid selle abiga sain ma üle esinemishirmust ja leidsin taaskord endas enesekindluse, et koolis ka õpetajale sealt oma lemmik ette kanda. Oh, usun et nii mõnigi teist leidis sellest raamatust endale lohutust. Mina küll ja nüüd vanemana lugedes meenusid taaskord ajad kui seda teistele ette lugesin ja nii tore oli taaskord seda raamatut lugeda.

Muidugi on raamatus ka muhedad pildid Edgar Valterit, mis mulle väga meeldisid toona ja nüüd muidugi ka. See raamat on lehekülgede poolest küll õhuke, kuid annab iga luuletusega nii palju edasi. Mulle meeldis ja usun, et nii mõnigi teist tahaks taaskord selle raamatuga tutvuda. Tehke seda!

Sellest loost jäi minu südamesse nii soe tunne, et tahan veel ja veel lasteraamatuid lugeda, mis on nii armsad ja kohati ka lõbusad. Naudin neid lugusid ja ei häbene midagi. Soojust kõigile!

Minu Kuressaare(2021)

Lugemiseväljakutse 2023

Üllatusteema: Loe üks raamat teemal, mida ise pakkusid, aga mis väljakutsesse ei jõudnud. Kui sa ise teemasid ei pakkunud, siis vali kellegi teise pakutud teema, mis väljakutsesse ei jõudnud.

Minu Kuressaare(2021)(256lk)

Autor: Mele Pesti

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.

Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.

Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“

„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“

Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.

„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“

„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

Lasin taaskord ennast kanda ühel Minu sarja raamatul ja seekord siis seiklesin koos autoriga Kuressaarel. Tema lapsepõlveradadel ja muidugi ka sain teada palju muudki uut, mida veel selle linna kohta ei teadnud. Olen isegi seal kaunis linnas käinud ja sellest on ainult head mälestused. Eks seal on see miski, mis sind alati tagasi kutsub, sõltumata sellest kui kauaks sinna jääda.

Kuna vahepeal jäi pisikene paus selle sarja lugemisse, siis nüüd püüan mööduva aja tasa teha. Plaanis oli, et selle aasta lõpuks jõuaksin vähemalt pooled raamatud loetud, eks näis kui sellega läheb. Olen suhteliselt visa ja kindlasti saadab mind edu. Mulle tõsiselt meeldis see lugu, jah see oli pigem selline autori meenutuste lugu kuid väga palju oli edasi antud ka lugu selle linna kohta, mida lugesin.

Kindlasti väärt lugemine, just selliste teiste lugemiste vahele, kui miskit ajaviiteks otsida. Ma lasin lihtsalt vooluga end kanda ja ei kahetse selle raamatu lugemist. Usun, et julgen ka teistele soovitada.

Kui palju kaameleid on Hollandis? (Dementsus, ema ja mina)(2023)/Märkmed minu ämmale(2022)

Punktiir 2023

Märts: Mälu ja aeg.

Kui palju kaameleid on Hollandis(2023)(152lk)

Märkmed minu ämmale(2022)(112lk)

Autor: Phyllida Law

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kui palju kaameleid on Hollandis:

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.
Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.

Võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law’ raamatule „Märkmed minu ämmale“.

Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Märkmed minu ämmale:

Kulus omajagu aega, enne kui pere taipas, et Annie oli üha enam – nagu ta ise oleks öelnud – „tsipa kurdivõitu“. Niisiis hakkas Phyllida köögilaua taga päevaseid jutuajamisi kirja panema ja poetas oma märkmed enne magama minekut Annie voodi kõrvale. Ühel õhtul torises ta abikaasa, et naine veedab nii palju aega Anniele märkmeid tehes, et oleks võinud selle ajaga raamatu kirjutada. „Ja illustreerida!“ Siin see on.
See raamat on täis sooja ja armastava kodu mõnusid. Siin on kass Säärik, kellel ämblike kugistamisest süda pahaks läheb; aegade algusest kestev jaht puhastusvahenditele; järjekindlalt ja salapäraselt rikki minevad kuuldeaparaadid; tavatu ja meelelahutuslike võimalustega küüslauguküüne kasutusviis ning kookosebatoonide kurb kadumine kohalikust kommipoest.
Siin on juttu teisel ajastul sündinud naisele kuuluvast erilisest kohast kodu südames. Naisele, kes poleeris lauahõbedat, kui see teda „vereva silmaga vaatas“. Kellel oli ikka veel arm käe peal, kuhu üks tööandja teda lõi, kui ta töötas majateenijana. Kes oskas kududa sokikanda ja teha kannaga särgikraed ning valmistas rosinaküpsiseid, leivapudingit ja lamba rinnatükki odrakruupidega.

Raamatu illustratsioonid on autorilt, järelsõna tema tütardelt Emma Thompsonilt ja Sophie Thompsonilt.

Phyllida Law on esinenud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Mõtteid raamatust Kui palju kaameleid on Hollandis.

Kuna see raamat on lugu elust koos dementse pereliikmega, siis mind puudutas see lugu küll. Kuna minu vanaemal on ka diagnoositud dementsus, siis eks see elu olegi selline raske kuid samas on ka mõned rõõmsad hetked, mida koos siis meenutada. Mulle tõsiselt läks see lugu väga hinge ja ma olen tänulik, et kirjastus Argo selle loo meieni eesti keelsena tõi. Eks seda raamatut vajame me kõik, et saada aimu maailmast, millest väga igapäevaselt ei räägita.

Ma tõsiselt nautisin seda raamatut ja lugemine läks üpriski ludinal. Eks ka sellepärast, et ema tahab seda järgmisena lugeda. Mulle meeldis, et kõike tehakse koos ja kõigist takistustest saadakse üheskoos üle. Eks see olegi kirjutatud autori kui tegelasena ja tema iga päeva toimetustest koos emaga. Siiralt kirjutatud lugu jõuab alati ka hinge ja niimoodi juhtus minuga ka sel korral.

Pean tunnistama, et enne ei nende raamatute lugemist ma ei teadnud väga sellest kirjanikust midagi ja nüüd sai ka see punkt oma lahenduse. Kindlasti on lugu seda väärt, et seda loetakse. Eks see raamat jääbki nüüd minu riiulisse, et kui kodus on keerulisemad ajad, siis sinna saaksin põgeneda. Neile, kes seda raamatut lugenud pole, tehke seda, kui temaatika lugu ise kõnetab sind ja veab sind endaga kaasa.

Mõtteid raamatust Märkmed minu ämmale

Kuna otsustasin lugemisega alustada eelmisest raamatust, siis see lugu oli samuti mind ootamas. Ja ma pole vist nii palju naerda saanud, kui seda raamatut lugedes. Ma ei tea mis selle loo juures naljakas oli, aga lihtsalt oli. Nii ehe ja soe lugu, mis lausa viib sind endaga rändama ja enne lahti ei lase, kui oled kenasti lõppu jõudnud.

See on lugu kunagisest väga toimekast ja vaprast vanaprouast, kes nüüd on jäänud pisut kõrvakuulmisega hätta ja eks ta muidu ole ka juba pisut vana. Tuleb kolida, midagi pole enam parata. Raamat sünnib sedelitest, mida ta oma ämmale kirjutab. Saame südamliku perekonnaloo, mis on vürtsitatud muheda huumoriga ja eks vahel läks süda päris härdaks ka ja poetasin mõne pisara. Eks tegelasi on taaskord palju ja kõigil on selles loos ka oma osa täita. Milline? Seda lugege ikka ise.

Eks ka see lugu pani mind mõtlema, et palju on üldse selliseid peresid, kus on selline tore minia, kes püüab kõiges ämma aidata ja ei jäta teda iial hätta. Loodan, et igal meie maa inimesel on selline hea inimene olemas, kes tema eest ka vanaduspõlves hoolitseb ja aitab igapäeva toimetustes.

Kes tahab ka selle maailmaga tutvust teha, siis lugege ikka. Eks need kaks raamatut olegi selle kuu kuum teema ja nüüd olles need läbi loetud tean, et need on seda ka väärt, et nendest räägitakse.

Kadunud hõim(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

50. Raamat, milles esineb erootikat

Kadunud hõim(2022)(318lk)

Autor: Mehis Heinsaar

Kirjastus: Menu kirjastus

Tutvustus

“Kadunud hõim” on kirja pandud nõnda, et seda võib lugeda kui põnevat gooti stiilis õudusromaani, mille sündmused leiavad aset Tartus ning Soomaal, ja samas ka kui ühe keeruka karakteriga inimese arenguromaani, tema kasvamist ja küpsemist läbi pööraste seikluste armastuse ja sügavama elu mõistmise suunas. Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.

Pean tunnistama, et enne üldse raamatu lugemist võlus mind tema kaanepilt. Ma olin sellest nii lummatud, et valisin selle elisa raamatust välja ja imetlesin mõned sekundid lihtsalt kaanepilti. Võimas töö ja kiitused kõigile asjaosalistele.

Lugu viis mind kui lugejat Soomaale, raba ja metsade vahele, kus elasid just sellised tegelased, kelle tõttu ma ei suutnud lugemist lõpetada. Ma sukeldusin pea ees täitsa sellisesse maailma, kuhu ma ilmselt varem pole sattunud. Eks see üks pööraselt põnev ja seikluslik lugu ole, kus kõik tegelased pole just päris need nagu nad välja võivad paista. Neil on ka omad saladused, mis paljastudes võivad olla isegi eluohtlikult pöörased.

Eks ma siis püüdsin sündmustega sammu pidada ja ilmselt peale selle raamatu lugemist väga soomaale ei kipu minema. Ah seda kõike ikka heas mõttes. Eks loos oli nii armastust kui ka sügavamaid mõtteid eluteekonnaga seoses. Tõsiselt hea lugu oli ja ma siiralt tänan autorit, kes meieni selle loo on toonud. Huviga jään ootama tema järgmisi lugusid.

Kes selliseid lugusid ei pelga, siis haarake raamat ja sukelduge sellesse maailma, kus kõik on võimalik ja see mida arvad pole võimalik saab isegi võimalikuks. Kindlasti jääb lugu oma tegelastega mõneks ajaks meelde. Soovitan teistelegi!

Maja taevasinise mere ääres(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

43. Raamat, mille kaanel on transpordivahend

Maja taevasinise mere ääres(2022)(512lk)

Autor: TJ Klune

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Maagiline saar. Ohtlik ülesanne. Põletav saladus.

Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.

Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.

Aga need lapsed ei ole saare ainus saladus. Nende hooldaja on šarmantne ja karismaatiline Arthur Parnassus, kes on valmis kõigeks, et oma hoolealuseid kaitsta. Kui Arthur ja Linus lähedasemaks saavad, paljastuvad pikalt hoitud saladused ja Linus peab valima: kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas.

Lummav ja meisterlikult jutustatud „Maja taevasinise mere ääres” räägib sellest, mida tähendab leida ühest ootamatust paigast pealtnäha täiesti ootamatu perekond ja mõista, et see ongi sinu perekond.

“Jutustus juhuslikult leitud perekonnast, mis puudutab lugejat südamepõhjani välja. Raamatusõbrad naudivad Klune’i vaimukust ja originaalset lähenemist.” ―Publishers Weekly (esiletõstetud kommentaar)

“Armas narratiiv küsimuste esitamise väärtusest ja inimestele (eriti lastele) turvalise, kaitstud ja ehedat isiksuse arengut pakkuva keskkonna loomise olulisusest. Laskmata end mõjutada eelarvamustest, eriti neist, mis on juhtumikirjeldustes.” ―Booklist

“Rõõmupakkuv lugu ise endale valitud perekonnast ja vähemuste väärtustamise olulisusest. ―Library Journal

TJ KLUNE on endine kindlustusjuhtumite analüüsija, mitmete noorteromaanide autor ja Lambda Literary kirjandusauhinna (2014) võitja. “Maja taevasinise mere ääres” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud teos, mis on võitnud juba paljude lugejate ja raamatukriitikute südamed.

See lugu viis mind koos Linus Bakeriga maailma, kus oli nii fantaasiat kui ka erinevaid värvikaid tegelasi ja muidugi ka nii palju erilisust, et ma ei suutnud lugu lõpetamata jätta. Ma ei tea miks ma niikaua ootasin selle loo lugemisega. Linus sobib väga hästi selle loo peategelaseks ja eks ta isegi on üks omamoodi kuju. Tema töö on kõike muud kui kerge. Ta on MANHO menetleja, kes siis hoolitseb selle eest, et kõik antud asutuse all olevad orbudekodud saavad üle inspekteeritud ja tema on just see, kellest sõltub iga selle koha tulevik.

Kui ta saab uue salajase ülesande, muudab see tema elus kategooriliselt kõike ja kas see on hea või halb, seda lugege ise. Igatahes mind tiris see lugu väga kaasa ja ma ei suutnud kord juba alustatud loo lugemist kuidagi lõpetada. Nii kui vaba hetk tekkis, lugesin taas edasi ja edasi. Mulle meeldivad lood kus on nii maagiat kui ka päris palju vingeid tegelasi. Mul on hea meel, et ma selle loo juba päris mitu aega tagasi laenutasin ja nüüd saan ta tagasi viia, et teisedki saaksid sellest maailmast teada.

Ma olin loost nii haaratud, et nii mõnigi kord jäi mõni unetund magamata, kuid ma ei kahetse seda kohe üldse. Nii südamlikku ja sooja lugu ei saa ju ometi lugemata jätta. Nüüd mõtlesingi, et äkki teab keegi mõnd sarnast lugu? Esimesena mulle tuli pähe miss peregrine’i kodu ebaharilikele lastele kuid see sari on kõik eesti keelsena loetud ja ei usu, et suudaksin sellega inglise keeles edasi minna. Nii väga tahaksin viimaseid osi ka eesti keeles lugeda.

Kindlasti on tegu ühe sellise looga, mis jääb mulle kindlasti mõneks ajaks meelde ja südamesse. Mis siis muud kui soovitan seda ka teistele ja usun, et te ei pea lugemist kahetsema.

Nähtamatu tüdruk(2022)

Nähtamatu tüdruk(2022)(320lk)

Autor: Lisa Jewell

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Owen Picki elu on kokku varisemas.

See kolmekümnendates, süütu, tädi vabas magamistoas elav mees kõrvaldatakse ajutiselt õpetajaametist, kui tema vastu esitatakse kaebusi seksuaalses väärkäitumises, mida ta ise visalt eitab. Kui ta internetist teadjamatelt abi otsib, tõmmatakse ta pahaaimamatult sundmunkade ehk soovimatult seksuaalsuheteta jäänud meeste süngetesse foorumitesse, kus ta tutvub karismaatilise, salapärase ja kurjakuulutava Bryniga.

Owenist üle tänava elab Fourside perekond, vanemateks füsioterapeudist ema Cate ja lastepsühholoogist isa Roan. Fourside perel on naaber Oweni suhtes kahtlusi. Mees tundub pisut veider ja pere teismeline tütar vannub, et ühel õhtul jälitas see teda metroojaamast koduni.

Noor Saffyre Maddox on olnud kolm aastat Roan Foursi patsient. Kui teraapia lõppenuks kuulutatakse, tunneb Saffyre end hüljatuna ja otsib teisi viise, kuidas oma terapeudiga sidet säilitada. Niisiis hakkab ta meest varjudes jälitama ja saab Roani ja ta pere kohta teada rohkemat, kui oleks soovinud. Siis, ühel valentinipäeva õhtul, kaob Saffyre Maddox jäljetult ja viimane inimene, kes teda elusalt näeb, on Owen Pick.

Elava, värvika ja käestpandamatu jutustusena, millest ei puudu hulk ootamatuid süžeepöördeid, on Jewelli uusim põnevik järjekordne „kummituslik, õhustikku loov raamat, mida jääd poole ööni lugema“ (Megan Miranda, New York Timesi menukite autor).

Nagu ka antud autori teised raamatud on need mind alati kaasahaaranud ja põnevust on jätkunud kuni lõpulehekülgedeni. Nii oli ka seekord. Autor suudab luua sellise õhustiku, kus on vahel tunne, et pinget võib lausa noaga lõigata. Erinevate tegelaste vahel põimub lugu nagu püünis, mis lõpuakordidel plaksatusega kinni langeb. Pean tunnistama, et ei saanud enne magama kui jõudsin loo lõpplahenduseni.

Omavahel põimuvad kõige rohkem Owen ja Saffyre, pealtnäha täitsa tavaline mees ja noor koolitüdruk, kellel on minevikus olnud palju raskusi. Mida lugu edasi liigub seda rohkem saame mõlema kohta teada ja eks seda pingelisemaks ka lugu pöörab. Kui Saffyre ühel valentinipäeva õhtul kaob on just Owen see mees, kes teda viimasena elusana näeb. Mis juhtus tüdrukuga? Kas ta on elus või surnud? Miks kõik niimoodi üldse läks? Eks soovitan teil kallikesed ise lugeda.

Muidugi on loos ka perekond Fours, kellest saab ka loo üks keskne koht. Muidugi on ka seal erinevaid karaktereid keda avastada ja kelle elule kaasa elada. Mulle väga meeldivad sellised ühte põimunud lood, kus lõpplahenduseni jõudmiseks on vaja ka pisut endal kaasa mõelda.

Lugu ise on nauditav ja põnev, pinget ja kaasahaaravust selles loos on küllaga. Eks vaatan, mis järgmine osa võiks mulle tuua. Hetkel ongi plaan mõned pooleli olevad läbi lugeda, et sujuvalt järgmisse kuusse libiseda. Kellele meeldivad krimilood, siis arvan, et ka see võiks teile meeldida. Minu poolt igatahes soovitus lugeda.

Asum(Asumi sarja 1.raamat)(2019)

Asum(Asumi sarja 1.raamat)(2019)(272lk)

Autor: Isaac Asimov

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

See oli tohutu Impeerium, mis ulatus üle miljonite maailmade võimsa kaksikspiraali Galaktika ühest harust teiseni. Ka tema langus oli tohutu – ja pikaajaline, sest tal oli pikk tee minna.

Ta oli lagunenud sajandeid, enne kui üks mees sai tõeliselt teadlikuks sellest lagunemisest. See mees oli Hari Seldon, mees, kelles pesitses ainus loovusesäde, mis oli keset seda vohavat laostumist veel alles jäänud. Tema arendas ja viis kõrgeima tipuni psühhoajalooteaduse.

Klassikalise Asumi triloogia esimene raamat räägib elust Galaktikaimpeeriumis ja psühhoajaloolase Hari Seldoni võitlusest, mille eesmärk on Asumi rajamise abil vältida kümneid tuhandeid anarhia-aastaid inimkonna ajaloos.

Asumi sari on ulmekirjanduse suurmeistri Isaac Asimovi (1920–1992) kõige õnnestunum ja tuntum teos. Esialgu oli see mõeldud triloogiana, millesse kuulusid „Asum”, „Asum ja Impeerium” ning „Teine Asum”. Lugejate ja kirjastajate pealekäimisel kirjutas autor veel neli Asumi-sarja romaani: „Asumi äär”, „Asum ja Maa”, „Enne Asumit” ja „Edasi, Asum”. Kaks esimest kujutavad endast ajaliselt klassikalise triloogia järgesid, samal ajal kui kaks viimast eelnevad tegevustikult viiele mainitud Asumi-sarja romaanile.

Kirjastus Eesti Raamat annab käesoleval aastal välja kogu Asumi-sarja ühtse kujunduse ja formaadiga raamatutena.

Kui juba kord siia maailma sattuda, siis on sealt ka raske välja saada. Vot niimoodi minuga sel korral ka läks. Eks sellest raamatust oli väga abi reaalsusest põgenemisel ja vingelt seikluslik lugu Asumi sarjast. Kindlasti veel põnevamaks läheb. Ma selles üldsegi ei kahtle.

Antud autor on mulle teada, kuid pole leidnud mahti teda lugeda. Nüüd olles alustanud tema Asumi sarjaga, siis tean, et tahan ka jätkata. Mulle oli juba esimene osa sümpaatne seega arvan, et ka teised osad pole mingi erand.

Eks ta olegi lugu elust galaktikaimpeeriumis ja Hari Seldoni võitlusest. Ma elasin ikka väga siia losse sisse ja korraks tundus, et ma isegi olen seal kaugel ja osalen erinevates seiklustes, mis tegelasi ees ootas.

Kes tahab rohkem teada, siis lugege ise. Kas keegi on kogu sarja ka läbi lugenud? Mida veel antud autori raamatutest julged mulle soovitada?

Kadunud pärlikee(Torshovi detektiivid 1.raamat)(2020)

Lastekirjanduse väljakutse 2023

MÄRTS: Loe raamat teemal, mis on kirjas rohelistes ruutudes

Kadunud pärlikee(Torshovi detektiivid 1.raamat)(2020)(117lk)

Autor: Samuel Bjørk

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tuntud krimikirjanik Samuel Bjørk kirjutab lõpuks lastele!

Kim käib Oslos Torshovi kooli kuuendas klassis. Kui tema jalgpallikarjäär vigastuse tõttu katkeb, otsustab Kim koos sõprade Vinku, Aryani ja Heidiga asutada detektiivibüroo. Neil on oma kindel kohtumispaik, nad suhtlevad üksteisega raadiosaatja kaudu ja sageli otsivad abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“.

Ühel päeval saavad nad teada, et proua Abrahamseni hinnaline pärlikee on varastatud ja selles süüdistatakse Aryani ema. Torshovi detektiivid alustavad juurdlust, et kurjategija tabada. Kes on see kahtlane valge kauboimütsiga mees? Ja mis asju ajab punastes dressides noor kutt?

Seekord siis üks pisut kriminaalne lugu ja seda asuvad lahendama Torshovi detektiivid Kim, Vinku, Aryan ja Heidi. Nimelt on ühel vanaproual ära varastatud hinnaline kaelakee. Kas lapsed suudavad selle üles leida ja kes on kahtlusalune number 1? Milliseid nippe nad selleks kasutavad? Eks seda saate teada, kui seda raamatut loete. Mulle igatahes meeldis ja haaras mind juba algusest endaga kaasa.

Antud autor on mulle küll teada, kuid tema teisi krimiromaane ma pole veel jõudnud lugeda, eks näis kui selle sarja läbi loen siis ilmselt asun ka nonde kallale. Põnevust selles loos oli küllaga ja kindlasti tahan veel koos nende samade tegelastega seigelda ja erinevaid juhtumeid lahendada.

Kindlasti ajaviiteks täitsa põnev ja kaasahaarav lugu ja laste nutikusele igatahes ei tule juba piire. Vähemalt ma pole neid raamatutes küll kohanud. Soovitan ka teistele!