Meri ja mürk(1965)

Jaapanikirjanduse väljakutse 2021

SEPTEMBER:KEIRO NO HI-Raamat, vähemalt 70.eluaastani elanud Jaapani kirjanikult

Meri ja mürk(1965)(104lk)

Autor: Shūsaku Endō

Kirjastus: Perioodika

Tutvustus

See vapustavalt ja sügavalt liigutav romaan Jaapani arstide tegevusest Teise maailmasõja järgses haiglas. Seda kõike sõjajärgses Jaapani väikelinnas, haiglas nimega Fukuoka, kus peategelaseks on Dr Suguro.

Lugu saab alguse sellest, et kopsutuberkuloosi nakatunud mees otsib kohalikku arsti ja kohtub dr Suguroga, kes annab endast kõik, et ta terveks ravida. Kuid sisimas on mees rohkem katki kui seda on tema patsient.

Mulle igatahes jääb see lugemine pikaks ajaks meelde ja kindlasti loen läbi ka autori eesti keeles oleva raamatu Vaikus. Usun, et toogi meeldib mulle väga. Vahest on mõnus lugeda hoopis midagi muud ja seda täiel rinnal nautida. Kuna raamat on üsna õhuke, siis läks lugu kui linnutiivul. Eks ka siin on kurbust ja raskeid eluolusid, sest tegevus toimub peale teist maailmasõda.

Kes pole veel lugenud, siis soovitan!

Tšornobõl(Tuumakatastroofi ajalugu)(2019)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

September: HIRM

Tšornobõl(Tuumakatastroofi ajalugu)(2019)(448lk)

Autor: Sergi Plohhi

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.
Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”. 

See on lugu ühest Euroopa kõige suuremast tuumakatastroofist, mis on läbi aastate mõjutanud mitmeid inimesi, sealhulgas ka eestlasi. Kes meist ei tea kedagi, kes on samuti pidanud oma elu ohtu seadma, et aidata kustutada seda võimast katastroofi.

Lugu ise on peamiselt kirjutatud arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes ja minu jaoks oli tegemist väga põneva looga, hoolimata sellest, et midagi rõõmsat selles raamatus ei leidunud. Kuna ajalooga seotud raamatud on minu suurim nõrkus, siis sel kuul siis ajalooga seotud teema.

Üsna raske on sellest loost kirjutada, kuna kurb on mõelda, mida sealsed inimesed pidid läbi elama ja mida kõike ohverdama, et päästa kõik mis veel saab.

Loodan, et peale selle loo lugemist ka edasi suudan lugeda, praegu on kõik nii emotsionaalne, et pean ennast koguma, et järgmisi lugemisi nautida. Loodan, et ei teki lugemisblokki.

Kes huvitub samuti, siis soovitan kindlasti lugeda.

Rohuvoodi asemeks(Otori lugude sarja 2.raamat)(2005)

Rohuvoodi asemeks(Otori lugude sarja 2.raamat)(2005)(309lk)

Autor: Lian Hearn

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Järg romaanile “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004).

Takeo võiks olla võimsa Otori klanni seaduslik pärija, kuid ta on lubanud oma elu salajasele Hõimule. Tema üleloomulikud oskused, nagu nähtamatuks muutumine ja üliterav kuulmine, on eeldused suurepäraseks palgamõrtsukaks saamiseks. Takeo peaks loobuma rahumeelse lapsepõlve hingelistest vannetest, sünnijärgsest õigusest rikkusele, maale ja võimule ning ka Kaedest, oma suurest armastusest. Sest kui ta ei pühenda end täielikult Hõimu julmade ülesannete täitmisele, ta lihtsalt tapetakse.

Takeo kasvab poisist meheks ja valib tee, mis viib äärmuslike ohtude, raskuste ja ohvriteni kõrgmägede kibekülmas talves. Kaedest saab mängunupp halastamatute sõjapealike mängus ning ta peab kasutama oma mõistust, ilu ja kavalust, et välja nõuda oma koht võimukate meeste maailmas.

“Rohuvoodi asemeks”, lummav Otori lugude teine osa, viib meid kujuteldavasse keskaegsesse Jaapanisse, mille silmipimestavalt kaunil maastikul leiavad aset julmad võimumängud ja kirglikud armastuslood.

Raamatu autor Lian Hearn õppis Oxforfi ülikoolis tänapäeva keeli ning töötas filmikriitiku ja kultuuritoimetajana Londonis. Praegu leab ta Austraalias. Tema pikaajaline huvi Jaapani vastu tõi kaasa jaapani keele õpingud ja mitmed sõidud Jaapanisse ning viis lõpuks käesoleva raamatu kirjutamiseni.

Reisisin taaskord koos Takeo ja Kaedega Jaapanisse, kus nende eludele sain kaasa elada. Nüüd ootan kibeledes millal saan järgmised osad laenutada, et lugu sealt kus pooleli jäi taaskord jätkata. Kuna nautisin väga esimest osa ja selline ajalooline temaatika meeldis, siis ka teine osa oli super hea.

Kas keegi on veel seda sarja lugenud? Tahaksin kellegagi privaatselt muljetada. Aga võib muidugi ka kommentaarina minu postituse alla.

Mõlemad tegelased nii Takeo kui ka Kaede on minu suured lemmikud, nende vaprus ja soov leida endale koht selles karmis maailmas, inspireeris ka mind, mis siis et tegemist on väljamõeldud looga. Mõni asi võib küll tunduda täiesti kättesaamatu, kuid samas nii-nii lähedal, kui vaid seda soovida. Ma soovisin peale esimese osa lugemist, et nad saaksid kokku ja armastada üksteist.

Kas Takeo ja Kaede leiavad tee üksteiseni? Kas nad suudavad ületada kõik raskused ja luua endale kindlustunne ja rahu? Eks neile küsimustele saate vastused, kui ise seda raamatut loete. Igatahes mina olen sellest maailmast võlutud ja jätkan kindlasti ka järgmiste osade lugemist.

Kõige enam meeldis mulle see, et autor on suutnud luua nii autentse maailma, mida lugedes suudad isegi sinna ära uppuda ja miski muu enam üldse mõtetesse ei mahugi.

Soovitan kindlasti ka teistele!

Budapest Noir(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

3.KVARTAL

3. Raamat, mille tegevus toimub miljonilinnas

Budapest Noir(2019)(224lk)

Autor: Vilmos Kondor

Kirjastus: Regio

Tutvustus

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegi ajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros’is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha. Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik Zsigmond Gordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsad hakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikaste ärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesse urgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkem teda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatu keegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordon soovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast ja räpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.
„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirja pandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti. Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitab lähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavate illegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga ja vaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusega liikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- ja kohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.

Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.

Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga. 

Otsisin kaua selle väljakutsega seotud raamatuid, kuna seda raamatut on varem ka grupis tutvustatud, siis otsustasin ka ise peale nende emotsioonide lugemise raamatu elisa raamatust laenutada. Ma olen meeldivalt üllatunud ja soovin ka järgimisi osi lugeda.

Lugu saab alguse sellest, et sureb Budapesti peaminister ja kõige selle varjus leitakse ka kõrvalisest tänavast tüdruku surnukeha. Kuna politsei ei pööra väga sellele juhtumile tähelepanu, otsustab ajakirjanik Zsigmond Gordon asja uurima asuda. Olen ennemgi lugenud raamatuid, kus just ajakirjanik otsustab endast anda kõik ja salapärase loo ära lahendada. Nii oli ka seekord. Ühtlasi on tegemist ka ajaloolise krimiromaaniga 1930. aastate Budapestist, kus Gordon püüab visalt leida tüdruku surma juhtumile lahendust.

Gordon kui uurijana on pisut hulljulge, kuid eks sellises maalimas on seda ka väga vaja. Kui sul tuleb suhelda maffiaga ja tegeleda allmaailmaga, siis sa pead korralikult karastunud olema. Kahjuks filmi näinud pole kuid sooviksin küll. Kas keegi teab, kust seda näha saaksin?

Kui alguses tundus, et lugu kipub minu jaoks igav olema, siis mida edasi lugesin seda rohkem ma sinna Budapesti ennast ära kaotasin. Soovitan teistelegi!

Madame Piaf ja armastuse laul(2021)

Madame Piaf ja armastuse laul(2021)(388lk)

Autor: Michelle Marly

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Pariis 1944. Saksa okupatsiooni lõppedes süüdistatakse Édith Piafi koostöös sakslastega. Tuntud lauljatari ähvardab esinemiskeeld. Püüdes meeleheitlikult tõestada oma süütust, satub Piaf kokku noore andeka laulja Yves Montandiga. Nad alustavad koostööd ja üsna peagi ka armuvad. Yves’i armastus ja sellega kaasnevast õnnetundest inspireerituna kirjutab Édith laulu, mis teeb temast legendi – „La vie en rose”.

Édith Piaf kehastas julgust armastada kogu hingest ja pingutada muusika nimel viimse detailini. Elu ei kohelnud teda alati siidkinnastes – ta elas tänaval, kaotas lapse, seisis rohkem kui ühel korral kuristiku serval. Kuid kõigest hoolimata jäi ta alati truuks muusikale ega kahetsenud midagi – „Non, je ne regette rien”

Kuna eelmine kord meeldis mulle väga Chaneli lugu väga, siis otsustasin selle autori raamatuid veel lugeda. Nüüdseks sai loetud siis tuntud laula Edith Piafi lugu, mis oli nii tulvil armastust kui ka muusikat. Tema armastus muusika vastu ja muidugi ja Yvesi vastu, mis liigutas mindki.

Olen alati unistanud Prantsuse keele õppimisest ja loodan ka seda vaikselt õppima hakata, et tema lauludest aru saada. Kindlasti oli tegemist oma aja suurima lauljannaga ja tema elust lugeda oli väga huvitav. Nüüd seda arvustust kirjutades kuulan samuti youtube vahendusel tema laule ja muidugi kõige rohkem meeldib tema kõige suurem lugu „Non, je ne regette rien”.

Minu jaoks oli tegemist igati nauditava lugemisega, kus oli nii armastust, kurbust kui ka kõike hõlmavat muusikat. Igatahes nauditav lugemine igatahes. Selles loos põimusid nii armastus kui ka muusika, tegi südame täitsa soojaks. Aitäh autorile, kes meieni selle loo tõi ja muidugi ka kirjastusele Tänapäev, kes Eesti lugejateni selle loo tõid.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda lugu lugenud.

Minu õde, sarimõrvar(2020)

Minu õde, sarimõrvar(2020)(215lk)

Autor: Oyinkan Braithwaite

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.

Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.

Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.

Koredel seisab ees mitu rasket valikut.

„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Üks omamoodi lugu kahest õest, Koredest ja Ayoolast, kellest viimasel on selline natuke teistmoodi arusaam suhetest. See on tal juba kolmas kallim, kuhu Korede peale telefonikõnet peab appi minema. Ayoola on ta tapnud enesekaitseks ja palub nüüd õelt abi. Kas tõesti ta aitab teda või annab ta politseile üles? Kas tõesti on veri paksem kui vesi? Kas Korede suudab endaga rahu teha ja kaitsta oma õde? Eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda raamatut loete.

See lugu on kindlasti musta huumoriga vürtsitatud lugu õdede vahelistest suhetest, kus mõnikord pole kõik päris nii nagu paistab. Midagi selles loos ikkagi oli, kuna läbi loetud ta sai ja nüüd jätkan taas järgmiste lugemistega.

Pole ammu midagi sellist lugenud ja samuti on ka autor minu jaoks täiesti tundmatu. Kas keegi teab midagi temalt veel soovitada? Kuidagi väga ruttu sai lugu läbi, kuid midagi õhku rippuma küll ei jäänud. Kohati oli ikka väga naljakas Korede mõtteid lugeda ja sellest võiks isegi teleseriaal olla. Vaataksin kindlasti!

Üle ööbikupõranda(2004)

Üle ööbikupõranda(2004)(299lk)

Autor: Lian Hearn

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatu pealkiri viitab põrandale, mille laskis ehitada sõjapealik Iida Sadamu. Iga jalaaste peale hakkab põrand laulma ning seetõttu pole ühelgi mõrtsukal võimalik üle selle minna. Samal ajal aga on olemas inimene, kes on oma peaaegu üleloomulike võimete tõttu suuteline ka seda takistust ületama. Kauges mägikülas kasvanud Takeo ei tea oma õiget päritolu, kuid vähehaaval hakkavad ilmnema tema võimed: üleloomulikult terav kuulmine, võime olla korraga kahes kohas ja muutuda vajaduse korral nähtamatuks. Tahtmatult satub ta võimuvõitluse ja intriigide keerisesse ning tema elu võtab hoopis uue suuna.

Kuna olen saanud mitmeid kordi soovituse seda sarja lugeda, siis otsustasin ka sellega alustada. Nüüd mõistan täielikult soovitajate vaimustust. Lugu ise on üsnagi tugevalt seotud Jaapani ajalooga ja sealsete kommetega. Muidugi on loos pisut ka üleloomulike võimeid, mis avalduvad poisil nimega Takeo.

Tunnistan ausalt, et elasin väga kaasa ja ei suutnud kuidagi lugemispause teha, seega tulin ekstra sellepärast varem hommikul üles, et rahulikult lugeda kui teised veel magavad. Lugu võlus mind ajaloohõngu poolest ja muidugi ka erinevad värvikad tegelased.

Kohati oli lugu ikka väga kurb ja mõjus isegi mulle. Peategelaseks on poiss nimega Takeo, kes ei tea oma õiget päritolu, kuid vähehaaval hakkavad ilmnema tema võimed. Üleloomulikult terav kuulmine ja muidugi ka nähtamatuks muutmise võime. Ta suudab isegi mitmes kohas korraga olla. Oh, kus need on alles võimed.

Kas ta tahab seda või mitte kistakse ka tema võimuvõitluse ja intriigide keerisesse ja tema elu võtab hoopis uue suuna. Eks loos oli nii kurbust kui ka muidugi ka armastust. Ma nautisin väga selle loo lugemist ja alustasin juba ka teise osa lugemisega. Eks näis kuis sellega. Ma olen väga rahul, et selle sarja lugemisega alustasin. Olen seda kaua teha tahtnud ja nüüd avanes selleks ka võimalus.

Igatahes soovitan teistelegi, kellele meeldivad ajalugu ja üleloomulike võimetega tegelased.

Terapeut(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

48. Raamat, mille pealkirjast ei saa aru, mis keeles see on

Terapeut(2021)(344lk)

Autor: B.A Paris

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Maja, mis varjab endas šokeerivat saladust … Kui Alice ja Leo kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, tundub, et nende unistus on täitunud: viimaks saavad nad rajada esimese ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Ent kui Alice naabreid pisitasa tundma õpib, saab ta teada, millist kohutavat saladust maja endas varjul hoiab, ja ta hakkab tundma tugevat sidet Ninaga – terapeudiga, kes elas majas enne neid. Alice üritab iga hinna eest kahe aasta taguse sündmuse kilde kokku panna, aga mitte keegi ei taha sellest rääkida. Naabrid salatsevad ja selles pealtnäha kokkuhoidvas kogukonnas pole kõik sugugi nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Ja on see pelgalt kujutlus või käib keegi tõesti öösiti nende majas ringi? B. A. Paris sai tuntuks rekordeid purustanud debüütpõnevikuga „Suletud uste taga“, mida on ainuüksi tema kodumaal Suurbritannias müüdud üle miljoni eksemplari. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui 40 keelde ja „Terapeut“ on Parise viies romaan. „Kõhedust tekitav saladus … Pinev ja kaasahaarav.“ – Louise Candlish „Võrratu valede rägastik.“ – Jane Corry

Ma tõesti nautisin seda raamatut, sellel oli nii palju keerdkäike ja pöördeid. B.A. Pariis läheb aina paremaks ja paremaks. Ma loodan, et teda kindlasti veel tõlgitakse. Ta suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu paista võib. Selles veendusin ma juba siis, kui ma tema varemalt Eesti keelde tõlgitud raamatuid lugesin.

Selles loos on peategelaseks Alice ja Leo, kes kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, pealtnäha tundub, et nende unistus on täitunud. Viimaks saavad nad rajada endale ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Kuid ootamatult paljastub tõde maja kohta. Kas Alice suudab seal edasi elada? Mis saab tema ja Leo vahelisest suhtest? Mis juhtus kaks aastat tagasi selles samas majas? Miks naabrid sellest ei räägi ja kõik polegi nii täiuslik nagu esmapilgul paista võib.

Kohati oli lugu nii pingeline, et võttis lausa õhku ahmima. Ma püüdsin mitu päeva seda raamatut endal peast välja saada ja kartsin juba et tekib lugemisblokk. Kuid nüüd sellest kirjutades tuleb taaskord kõik meelde ja minu jaoks oli tegemist väga põneva looga. Mulle meeldivad selle autori raamatud ja kindlasti loen veel kui tõlgitakse.

Mulle meeldis, et pinget kruviti pidevalt juurde ja siis oli vapustavalt kõva lõppakord. Ei osanud aimatagi, et just see tegelane võiks kõiges süüdi olla.

Keda kõnetab see arvustus, siis kindlasti lugege.

Hirmus Henry rokib(2018)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

4. Autor on olnud LV kokkuvõttes nr 1

Hirmus Henry rokib(2018)(112lk)

Autor: Francesca Simon

Kirjastus: Egmont Estonia

Tutvustus

Hirmus Henry rokib – “Küll see Henry on üks hirmus poiss!” hüüavad kõik täiskasvanud nagu ühest suust. Henry aga ei tee sellest väljagi. Tema korraldatud jamadest ja naljakatest tempudest selle ägeda sarja lood räägivadki. Selles raamatus satub täiesti valele kontserdile, teeb Henry asja Peteri tuppa, osaleb tahtmatult Margareti pidžaama-peol ja kirjutab oma elulugu. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus …

Hirmus Henry tembutab taas. Seekord on tal ikka väga riukalikud plaanid nii oma venna Peteriga kui ka teiste tegelastega. Ta otsustab kuulata oma kõhuhäält ja teha kurja seal, kus seda kõige vähem üldse oodatakse. Muidugi viimases loos rokib ta ikka täiega.

Selle poisi tempe lugedes juba igav ei hakka ja elasin talle väga kaasa. Ta on üks selliseid poisse, kes teeb seda mis talle meeldib ja vanemate keelamine teeb asja veel hullemaks. Eks ta on üks Hirmus, hirmus poiss. Kuid tema lugusid on lausa lust lugeda ja temaga koos tembutamine käis tänase päeva juurde.

Soovitan teistelegi, kes tema lugusid varem lugenud pole, kuid kes otsivad muude lugemiste vahele midagi kerget ja lõbusat.

Hobune, kes kaotas prillid ära(1983)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

2. LV tarkade klubi soovitab

Hobune, kes kaotas prillid ära(1983)(136lk)

Autor: Hannu Mäkelä

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kaasaja soome kirjaniku lasteraamat, mis muhedas toonis räägib väliselt kentsaka loomaloo varjus targalt ja südamlikult inimeste maailmast.

Loo peategelane on hobune, kes on seni elatunud hobuselehtedele hobuseraamatute arvustuste kirjutamise tasust, kuid kaotab ühel päeval prillid ega saa senist elu jätkata. Ta otsustab minna laia maailma õnne otsima.
Kellega ta seal kohtub ja milliseks kujuneb vahva reis, seda lugege kallid sõbrad ise!

Loole annavad kindlasti värvi ka pildid, mis on nii lõbusad ja kutsuvad lausa lugema. Mulle väga meeldis ja nautisin lugemist väga. Nagu ka mainisin, siis vihmase ilmaga loen just lasteraamatuid, et meel ei oleks kurb. Siis kaob tusatuju ja päev võib rõõmsalt alata.

Kindlasti soovitan ka teistele!