Armas Amalie(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

44.Kaanepildil on näha mingeid ehteid (kaelakee, sõrmus, käevõru, jne.)

Armas Amalie(2016)(160lk)

Autor: Jorma Rotko

Kirjastus: Sagahut

Tutvustus

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Kuna mulle ajaloolised romaanid meeldivad, siis otsustasin taaskord midagi lugemiseks haarata. Kui seda raamatut ellus nägin ja sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Miski selles kirjelduses mõjus külgetõmbavalt.

Raamat räägib loo naisest nimega Amalie, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapsena. Kuna ta otsustati adopteerida, siis sai temast parunipreili. Tema seiklused Peterburi Talvepalees ja intriigid ning võrgutamised, need olid nii huvitavad, et raske oli raamatut käest panna. Kuna ta oli uhke ja nõutud naine, siis armukestest tal puudus ei tulnud.

Mulle väga meeldis see lugu ja ma usun, et püüan taaskord aega leida ajalooliste romaanide jaoks.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut veel lugenud pole. Usun, et ei pea oma soovitamist kahetsema.

Isa(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Isa(2019)(304lk)

Autor: Mihkel Raud

Kirjastus: FD Distribution OÜ

Tutvustus

Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma.
Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”.
Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama.
Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult.
Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad.
Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.

Olen selle autori mitmeid raamatuid lugenud ja nüüd olen päris üllatunud, et ta sellise raamatuga välja on tulnud. Kuna mulle meeldisid tema eelmised raamatud Eestlase käsiraamat ja Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda, siis seekordne raamat ei tekitanud sellist wow-efekti. Ju ma ootasin siis midagi värsket ja uut.

See raamat on mõeldud eelkõige lapsevanematele aga eriliselt siis isadele. Sealsed nipid on kindlasti kasulikud ja selle eest saab raamat natuke rohkem plusspunkte kui alguses plaanisin anda.

Eks sekka oli mahtunud ka naljakaid juhtumeid, mis autoril endal oma lastega oli juhtunud ja need panid natuke muigamagi.

Kuigi ma pole ise veel lapsevanem, siis tänu õelapsele tean, mis tunne on koos lapsega reisida ja temaga koos erinevaid mänge mängida. Ma siiralt loodan, et ükskord saabub ka aeg, mil minust saab ema. Võib-olla kirjutan siis ka raamatu, kuidas olla hea ema 😀

Igatahes raamat oli üpris huvitav ja sellepärast ka siis saab ta goodreadsis 4 tärni. Kui vahepealseid vaimukaid seiku poleks olnud, siis oleks kindlasti saanud vähem.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema. Nüüd ootan põnevusega, mis tema tuliuus raamat endaga kaasa võib tuua.

Metsikud detektiivid(2013)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Metsikud detektiivid(2013)(712lk)

Autor: Roberto Bolaño

Kirjastus: Koolibri

Tutvustus

See varalahkunud Tšiili nüüdiskirjaniku üks kolmest peateosest ilmus 1998. aastal. Ebalineaarse süžeega romaani kesksed teemad on muu hulgas põrandaalune kirjandus, luulekunst kui selline ja kadunud poetessi otsingud.

Metsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesárea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976–1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüsi ja kodusõda.

„Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist thriller’it, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Vot see oli alles sõit. Esiteks on raamatul 712 lehekülge, mis minu jaoks läksid kui lennates. Ei saanud nagu arugi, et neid niipalju oli. Mulle meeldis see lugemine väga ja loodan, et saan selle ka oma riiulisse.

Nii põnev lugemine oli, et raske oli seda käest panna. Kuigi kui vahel käed ära väsisid, siis toetasin raamatu lauale ja lugesin edasi. Ma olen nii meeldivalt üllatunud, et siiani mõtlen, et kus ma küll kogu selle aja olen olnud, et sellest raamatust midagi ei teadnud.

Nauditav lugemine algusest lõpuni. Autori kirjutamisstiilis on midagi sellist, mis mind looga hoidis ja enne ei suutnud lõpetada kui raamat loetud sai. Ma siiralt loodan, et leidub aega ka nende raamatute jaoks, mis mul üles märgitud said ja oma järge ootavad. Eks selleks peab raamatukokku kobima ja nad sealt koju tooma.

Ma julgen küll teistele soovitada, kes seda veel lugenud pole.

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)(288lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.

Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.

Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.

Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Tegemist on üsnagi hoogsa ja lustaka looga vanakraami poest, mis asub tänaval Kastani 57. Sealne poepidaja Aramilda ja tema lemmikust koer Piru on ühed vahvad tegelased ja nende vaheline suhtlus on nii koomiline ja lõbus, et võtab endalgi muige näole.

Nad satuvad appi poisile nimega Olle Pai. Kas nad suudavad teda aidata ja milliseid vahvaid seiklusi koos ette võtavad, seda kallid sõbrad lugege ise! Mina igatahes lähiajal alustan ka teise osaga. Eks näis, mis seal põnevat toimuma hakkab.

Kui raamatukoguhoidja nägi, et ma selle osa laenutasin, siis ütles kohe, et väga lustakad lood ja haara kindlasti kaasa ka teine osa. Niimoodi ma tegingi ja olen väga rahul. Need on küll peamiselt mõeldud taas lastele aga ma usun, et sobivad lugemiseks ka igas vanuses lugejale.

Mulle meeldis loo juures see, et see oli kirjutatud ladusalt ja vaimukalt. Muidugi meeldis ka see, et võluvägi oli ennast loosse sisse mässinud ja tegi omi tempe, mis omakorda andis tegevust poekesele.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et te ei pea seda kahetsema.

Sipsik(2009)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Sipsik(2009)(112lk)

Autor: Eno Raud

Kirjastus: Tammerraamat

Tutvustus

Esimene “Sipsik” ilmus 1962. aastal, nii et esimesed Sipsiku lood on kirjutatud peaaegu 60 aastat tagasi. Vahepeal on elu ikka hästi palju muutunud. Toona oli ju televiisorgi uus ja huvitav asi ja värviteleviisorist alles unistati.

Selles raamatus siin on kõik Sipsiku lood, ja nad on just sellised, nagu nad alguses kirja pandi. Ning nende illustratsioonidega, mida kõik hästi mäletavad-tunnevad.

Selle raamatu lugemisega tulid nii mitmedki lapsepõlve mälestused taaskord meelde. Olin isegi selline Anu vanune lapsuke, kui ema mulle Sipsiku kinkis. Oh, seda rõõmu ja lusti. Ta peaks tänaseni kuskil alles olema kui pole pisut kannatada saanud. Mõtlesin siin isegi, et see oleks vahva kui oma õelapsele nii Sipsiku raamatu kui ka Sipsiku kingiksin. Ma usun, et temalgi oleks hea meel. Eks seda saab näha.

Nii vahvaid lugusid on lausa lust lugeda ja nautisin selle raamatu lugemist väga. Mäletan hästi, et mulgi tuli ette vahvaid sündmusi koos Sipsikuga. Ta oli minu truu sõber kuni esimese klassi minekuni.

See raamatut lugedes meenusid need toredad mälestused ja ma siiralt loodan, et tulevikus minu lapsedki neid lugusid loevad.

Üks selline vahva lugemine ka kõigi nende kriminullide vahele. Ma loodan, et teiegi kallid sõbrad leiate selle aja, et taaskord neid lugusid lugeda ja seda kasvõi oma lastele.

Soovitan lugeda ja ma usun, et need lood sobivad kõigile sõltumata vanusest.

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)(288lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.

Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks.

Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Taaskord üks selline raamat, mis lausa neelab sind endasse ja päris maailma on üpris raske tagasi tulla, muidugi siis veel eriti, kui süüdlast hakatakse taga otsima.

Kuna lugesin autori esimest osa, siis kohe kui teist osa nägin, et on tõlgitud, teadsin, et tahan ka seda lugeda.

Niisama pöörane lugu kui oli seda esimene. Melissa on just selline tegelane, kes sobib peategelaseks väga hästi. Muidugi on kaanepilt ka väga ilus ja kiidan autorit, kes suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu peategelasele võib paista. Just see inimene, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada, võib osutuda hoopis kellekski teiseks. Saladused ja ootamatud pöörded on just need, mis mind kui lugejat endaga kaasahaarasid ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi sai.

Nii väga tahaksin juba järgmist osa lugeda ja teada saada, kuidas Melissal edasi läheb ja milliste saladustega tuleb tal järgmistes osades rinda pista.

Ma loodan, et kirjastus jätkab selle sarja tõlkimist, nii kahju oleks kui see pooleli jääks.

Muidugi annab loole juurde ka see imeline maaelu kirjeldamine ja ükski saladus ei jää varjatuks.

Kui otsid sellist krimilugu, mis kulgeks sulle sobivas tempos, siis on see just sulle. Esimese osa arvustuse leiad samuti siit blogist.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Selles loos on see miski, mis mind paelus ja usun, et teidki kallid sõbrad.

Orav Kikk-Kõrv(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

21.Raamat kirjastuselt, mida enam ei eksisteeri

Orav Kikk-Kõrv(2013)(20lk)

Autor: Elmar Keskküla

Kirjastus: Kunst

Tutvustus

Onu Elmar armastas raamatuid. Talle meeldis oma poegadele ette lugeda ja unejutte rääkida. Kõik muutus, kui algas sõda ja onu Elmar pidi sõtta minema. Nüüd oli ta kaugel ning sai Tõnule ja Peebule ainult mõnikord kirjutada. Raamatuid ei olnud ja nii otsustas onu Elmar poistele ise jutukesi kirjutada.

Siin ongi üks neist lugudest, mille ta koju saatis. Kirjutatud on see õige ammu. Sel ajal, kui Sinu vanaisa oli alles väike poiss või polnud teda veel sündinudki.

Tore jutuke lastele ja ei midagi sellist erilist, mis kindlasti sulle kui lugejale meelde jääks. Pildid raamatus on vahvad aga see on ka kõik. Ma ei teagi, miks ma nii pettunud olen. Kas selles, et lugu oleks võinud tsipa pikem olla või selles, et olen paremaid lasteraamatuid lugenud.

Ju teised lasteraamatud on mind ära hellitanud ja ma ei suutnud seda raamatut nautida. Ma ei teagi, miks selline jutuke on välja antud. Ma küll ei kahetse, et seda lugesin, aga kui midagi muud poleks näppu jäänud, siis oleksin edasi liikunud. Eks mind huvitas kuhu jutuke oma suuna tüürib.

Võib-olla teistele meeldib rohkem, aga seekord siis suur pettumus üle pika aja. Eks see raamat ununeb ruttu ja teeb teistele palju parematele raamatutele ruumi.

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

47.Raamat, mille juubelit saab pidada aastal 2020 (esmatrükist on möödas ümmargune arv aastaid – 5 või 0 lõppevad)

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)(54lk)

Autor: Tiit Aleksejev

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Sisu:
«Leegionärid» on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

Tiit Aleksejev on kirjutanud kaks romaani: «Valge kuningriik» (2006) ja «Palveränd» (2008).

Kuna ma loen seda sarja üpris vähe, siis otsustasin taas võimaluse anda ja valisin seekord välja Tiit Aleksejevi kirjutatud loo. Lugu räägib meestest, kes 1944. aastal Sinimägedes võitlesid ja nende saatusest.

Kohati läks lugu minu jaoks üpris süngeks ja kurvaks ja ma mõtlesin, et jätan pooleli. Kuid siiski pidasin vastu ja ei langenud kurvastusse.

Seda lugu oli nii kurb lugeda, et ma võtsin endale aega ja tegin mõned pausid, et suudaksin järge pidada. Mida rohkem ma seda lugu lugesin, seda rohkem meeldis mulle autori kirjutamisstiil ja nüüd on huvi ka tema teisi raamatuid lugeda. Kas keegi soovitab midagi?

Need kes on lugenud teavad, et temaatika pole just kõige kergem ja ette tuli ka kurbusehetki, mis mullegi mõjusid…

Kes soovib see loeb ka kes ei taha ei pea seda tegema. Kuigi teema oli raske, siis mulle meeldis see lugemine.

Kodune ilmaraamat(2014)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

4.Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja.

Kodune ilmaraamat(2014)(384lk)

Autor: Ain Kallis

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.
Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.
Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.
Autorist: Ain Kallis on sündinud 1942. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia, meteoroloogia, klimatoloogia erialal. Väitekirja päikesekiirguse klimatoloogiast kaitses ta aastal 1974. Kallis töötab Eesti Keskkonnaagentuuris peaspetsialistina ning Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis dotsendina. Ta on kirjutanud rohkem kui 700 populaarteaduslikku artiklit. 2008. aastal anti Kallisele SA Archimedes I teaduse populariseerimise auhind.

Ootamatult ellus loodusraamatuid lapates märkasin, seda vahvat kutsapilti ja alles siis lugesin tutvustust. Kes meist siis ei puuduks kokku sellise vahva tegelasega, kelleks on ilm. Nagu öeldakse pole kehva ilma on lihtsalt halb riietus.

Autori oskus kirjutada lugu nii, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks pooleli võlus mind. Ilm on kindlasti üks meie suurimaid elu osasid. Sa ei lähe ju enne väljagi, kui õhtuti uudisest ei vaata ilmateadet. Siis on kindlam tunne, et tead mis homne päev võib sulle tuua.

Niimoodi oli ka minuga. Kui ma lugemist alustasin, siis arvasin, et tegemist on ühe sellise kuiva raamatuga, mis põhineb ainult faktidel. Kuid ma eksisin. Mulle meeldis see raamat ja ma usun, et julgen ka teistele soovitada. Miski selles raamatus on sellist, mis mind endaga hoidis.

Loodan, et ka teistele meeldiks seda raamatut lugeda. Kaunist õhtut!

Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!