Lugemiseväljakutse 2021
42. Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“
Henry ja June(2019)(344lk)
Autor: Anaïs Nin
Kirjastus: Postimees kirjastus
Tutvustus
Tõsielusündmustel põhinev päevikuformaadis romaan „Henry ja June“ on erootiline, detailirohke ja avameelne üleskirjutus Anaïs Nini seksuaalsest eneseavastusest.
Teos käsitleb ühte aastat (1931–1932) naise elust, mil ta armub kirjanik Henry Milleri loomingusse ja tema abikaasa June’i rabavasse ilusse. Kui June lahkub Pariisist ja suundub New Yorki, saab alguse Henry ja Anaïsi tormiline armuafäär, mis viib küll seksuaalse ja moraalse vabanemiseni, aga selle avalikuks tulek võib ohtu seada mõlema abielu.
Võideldes enda südametunnistuse ja kõlblusnormidega, valdab Anaïs Nini ainult üks mõte: mis saab siis, kui June naaseb? See on intiimne lugu ühe naise seksuaalsest ärkamisest ja intiimsetest naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osalisega armusuhete vahel lõksus olemise valust.
Anaïs Nin (1903–1977) teadis juba lapsena, et soovib saada kirjanikuks. Seitsmeaastase koolitüdrukuna kirjutas ta arvukalt lugusid ja näidendeid oma noorematele vendadele. 1914. aastal, üheteistaastasena, alustas Anaïs päevikuvormis kirjade kirjutamist perekonna hüljanud isale. 45 aasta jooksul iga päev kirja pandud käsikirjalised päevikumärkmed täidavad üle 35 000 lehekülje.
Anaïs Nini on peetud aegade üheks parimaks naiserootika viljelejaks; ta oli üks esimesi prominentseid naisi läänemaailmas, kes sellise žanriga üleüldse tegeles. 1930. aastate algus tähistab Nini kõige viljakamat loomeperioodi. Ainuüksi 1932. aastal kirjutas ta kuus päevikut, mis sisaldavad tema esimesi katsetusi erootilises laadis. Puritaanlik katoliku neiu, kes ei suutnud enda kõlvatuid mõtteid varem isegi mitte üles tähendada, on just sel ajal oma märkmetes kirglik ja avameelne. Naine on tugevalt mõjutatud Henry Milleri kirjutamisstiilist ja sõnavarast, mis omakorda viib ta unikaalse ja ainuomase maneeri leidmiseni. See peegeldab tõetruult Anaïsi emotsionaalseid ja füüsilisi pöörasusi. Edasistel aastatel tema metsikus hääbub, kuigi seksuaalne odüsseia jätkub veel pikalt.
Lõpetasin selle raamatu mõned päevad tagasi ja vajasin paari päeva, et endas selgusele jõuda ja sellest raamatust ka siin oma blogis kirjutada.
Lugu alustades tundus see täitsa põnevalt erootiline ja kaasahaarav. Kuid mida lugu edasi, seda kaootilisemaks ja segasemaks kõik iga korraga minu jaoks muutus. Vahel oli tunne, et jätaks õige pooleli ja valiks selle punkti alla midagi muud, aga kuna mul oli see raamat juba poole peal, siis tekkis tunne, et loen ikka lõpuni ja siis on näha millega see kõik lõpeb.
Mõistan, et lugu on kirjutatud päevikuvormis, kuid mingisugune korrektsus oleks võinud ikka olla. Vähemalt juba päeviku sissekannete tegijal. Kuna see lugu on tõsielusündmustel, siis see on ka ainus punkt, mis mind seda kutsus lugema. Polegi päevikuvormis ühtegi erootilist lugu lugenud ja nüüd on ka see tehtud.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin seda raamatut väga nautinud, vastupidi see lugu tekitas minus mitmeid tundeid ja mõtteid. Esimene oli muidugi see, et kuna sõlmisin kokkuleppe ühe tuttavaga, et loeme seda koos, siis eks erilist taganemisteed polnud. Mainin ka ära, et talle väga meeldis, aga minule kohe üldsegi mitte. Ma ei leidnud selles loos midagi sellist, mis mind oleks haaranud ja tundma ennast kuskil mujal maailmas.
Eks selle loo lugemise vahele eksis mitu William Wentoni lugu, eks need siis tasakaalustasid selle loo lugemist.
Soovitada ei oska, otsustage kallid sõbrad ise, kas loete või mitte.
raamaturiiulike 