Krimikirjanduse väljakutse 2021
4.KVARTAL
2. Kinnise ruumi krimka
Pärija(2021)(366lk)
Autor: Camilla Sten
Kirjastus: Eesti Raamat
Tutvustus
Eleanor on noor naine, kellel on prosopagnoosia – ta on võimetu nägusid ära tundma. Ühel õhtul mõrvatakse Eleanori vanaema Vivianne julmalt otse lapselapse silme all. Eleanor näeb küll tapjat, kuid ei suuda teda tuvastada ega politseile kirjeldada. Paar kuud hiljem selgub, et Vivianne on Eleanorile pärandanud mõisa, mille olemasolust viimane midagi ei teadnud. Ühel nädalavahetusel sõidab ta koos poiss-sõbra Sebastiani, advokaadi ja tädiga oma uusi valdusi üle vaatama. Mõis aga pakatab saladustest. Mida enam Eleanor minevikus kaevab, seda rohkem küsimusi tekib. Kes oli Vivianne? Kes küll soovis tema surma? Ja miks ta hoidis seda mõisa saladuses? Eleanor otsib meeleheitlikult vastuseid, tahab teada tõtt, kuid ilmselgelt soovib keegi, et ta ei saaks iialgi saladuste jälile. “Pärija” on õudustäratav kriminaalromaan üksikus mõisas elanud perekonna valgustkartvatest saladustest, mis aastakümneid hiljem päevavalgele tulevad.
Rootsi krimikirjanik Camilla Sten tegi 2019. aastal ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Kadunud küla“. See on tõlgitud tosinasse keelde ja valmimas on film.
Kuna mulle meeldis autori varem ilmunud raamat, siis kohe kui nägin, et ilmumas on ka Pärija, siis teadsin, et seda ma kindlasti tahan väga lugeda. Ja ootus tasus ennast täiega ära. Nii kriipilt head krimkat pole ammu lugenud ja see autori loodud keskkond oli lausa super ja seda kõike talvel.
Peategelaseks on noor naine Eleanor, kellel on raske haigus, ta on võimetu nägusid ära tundma. Ühel õhtul aga mõrvatakse aga tema vanaema Vivianne ja seda kõike tema silme all. Naine näeb küll tapjat, kuid ei suuda teda tuvastada ega ka politseile kirjeldada.
Mõned kuud hiljem selgub, et vanaema Vivianne on Eleanorile pärandanud mõisa, mille olemasolust ta varem ei teadnud. Ta otsustab ühel nädalavahetusel sõita sinna valdusi üle vaatama. Temaga on kaasas tema poiss-sõber, advokaat ja tädi Veronika. Kuid mõisal on omad saladused. Mida rohkem ta neis saladustes kaevab, seda rohkem küsimusi tal tekib. Kas ta tõesti ei tundnud oma vanaema? Miks ta mõisast talle ei rääkinud? Miks vanaema tahtis seda mõisa saladuses hoida? Mida rohkem Eleanor saladusi uurib, seda pingelisemaks ja pöörasemaks lugu muutub. Kas ta saab üldse kedagi usaldada?
Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist väga ja mulle just meeldivadki sellised lood, kus on nii palju pinget ja adrenaliini, mis paneb endalgi südame kiiremini põksuma. Mineviku saladused on varmad paljastuma ja alati pole tõde nii helge, kui loodad.
Soovitan teiselegi!
raamaturiiulike 