Hirmus Henry(2016)

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja Klaaspärlimäng)

Hirmus Henry(I osa)(2016)(100lk

Hirmus Henry äratab surnuid(2016)(107lk)

Autor: Francesca Simon

Tutvustus

Esimene raamat

Henry on hirmus. Seda ütlesid kõik, isegi tema ema. Henry näppab, Henry lükkab, Henry tõukab ja näpistab. Isegi tema kaisuloom, härra Murdja hoiab temast igal võimalusel eemale. Võid välja mõelda ükskõik, millise hirmsa teo, mis pähe tuleb. Henry on seda kindlasti teinud.
Hirmsa Henry hirmsad teod nüüd lisaks multifilmile ka juturaamatus!

Hirmus Henry äratab surnuid

“Küll see Henry on üks hirmus poiss!” hüüavad kõik täiskasvanud nagu ühest suust. Henry aga ei tee sellest väljagi. Tema korraldatud jamadest ja naljakatest tempudest selle ägeda sarja lood räägivadki. Siin raamatus otsustab Henry ära kaotada telekapuldi, kandideerida koolivalimistel, võidelda lilla dinosauruse pärast viimse veretilgani ja anda uhke mustkunstietenduse.
Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus …

Päris lõbus lugemine oli, arvestades seda, et tegu on pigem lastele mõeldud sarjaga. Mulle igatahes meeldis ja ma ei häbene, et ma neid raamatuid ajaviiteks lugesin. Põnevust ja nalja sai küll päris palju. Eriti viimases osas, Henry poleks ise ka arvanud, et selline lõpp võiks tema etendusele tulla. Ma soovitan küll kõigile seda sarja ja arvan, et ise loen ka seda edasi.  Ma olen küll vanem kui see sihtgrupp, kellele see sari on mõeldud, aga ma ei saa midagi teha kui otsisin vaheldust ja mõnusat ajaviidet, seega juhtuski see sari silma jääma. Muidugi lugesin neid raamatuid ellu vahendusel ja kuna seal on veel neid osi, siis kindlasti jätkan. Häbeneda pole siin midagi. Olen ka varemalt Lassemaia sarja lugenud ja oli ka väga hea meelelahutus. Alati ei pea lugema seda, mis täpselt sulle on mõeldud. Soovitan kõigile seda sarja, kes seda veel lugenud pole.

 

Geniaalsed koerad(2013)

Lugemiseväljakutse 2018

41. Raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)

Geniaalsed koerad(2013)(344lk)

Autor: Brian Hare

Tutvustus

Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani võimalikuks oleme pidanud.

Me kõik teame, et koerad on meile kõige paremad kaaslased. Aga, ma ei teadnud, kui geniaalsed võivad koerad olla. Kuidas saakski, kui nad ei oska rääkida, aga kui neile midagi õpetada, siis jääb see neile kiiresti meelde. Mul oli kunagi taksikoer Bella, kellele ma juba kutsikast peale kõike õpetasin. Ta oli minu parim kaaslane. Seda raamatut lugedes, meenus mulle nii mõnigi mälestus koos temaga. Isegi mõni pisar tuli silma, kui ma temaga koos olemist ja erinevate trikkide tegemist meenutasin. Kuna mul oli see raamat lugemises, siis otsustasin selle ka siia punkti alla panna. Ma ei tea kas sobib aga eks ma saan seda siis teada. Soovitan teile koerasõbrad, seda raamatut lugeda, kes pole muidugi veel seda teinud. Koertest on varemgi kirjutatud. Aga mitte nii täpselt ja selgelt, et lugemine ei olnudki väga raske. Nauditav ja ajaviiteks sobis see lugemine küll. Kahjuks mul enda taksist pilti ei ole ja kui leian, siis eks ma lisan selle siia juurde. Koerad on targad ja ma ei kahtle selles üldse.  Veetke nendega nii palju aega, kui teile on antud. Iga koer vajab lähedust ja soojust. Ma loodan tulevikus endale ka lemmiku saada, eks aeg näitab seda millal. Päikest teile!

 

Lõhestusjoon(2012)

Lugemiseväljakutse 2018

17. Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal

Lõhestusjoon(2012)(576lk)

Autor: Tiit Tarlap

Tutvustus

Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse sõpradele kindlasti juba hästi tuntud autori Tiit Tarlapi (snd 1954) uus romaan, milles maailm toimib hoopis teisiti, kui meie reaalsuses. Punane rass ehk indiaanihõimud on saanud valitsevaks terves maailmas, valge rass on tõrjutud ning püüab salasepitsuste abil ennast maksma panna.

Raamatu peategelane ei kuulu kangelasele kohaselt ei ühte ega teise maailma ning samal ajal sõltub just temast, kas lõhed ja vastuolud kasvavad veelgi või on võimalik inimkonna hapraid niite ühte sõlmida.

Vot seda raamatut lugesin ma ikka väga-väga kaua. Esialgu otsisin siia punkti alla seda raamatut mitu kuud, proovisin üht ja teist, aga ikkagi jäin Tarlapile kindlaks ja valisin tema. Ja ma ei pidanud pettuma. See oli lugu, mis ma arvan, et jääb kauaks ajaks meelde. Miski selles peategelases oli sellist, mis mind muudkui lugema ja lugema pani. Milline sündmustik. Mulle ulme meeldib ja ma imestan, miks ma pole varem tema raamatuid lugenud. Kahju, et ta on juba meie seast lahkunud, kuid tema lood elavad meis edasi. Kaua otsitud ja loetud raamat sai nüüd ükskord ka oma lõpu. Loodan, et minu teed kohtuvad veel Tarlapi raamatutega, sest põnevust neis on ja alati ei pea vaatama välismaise ulmeraamatu poole, vahest võib küsida ka eesti ulme autoreid. Mina leidsin küll oma raamatu ellu-keskkonnast aga ma usun,et neid raamatuid on igas raamatukogus ka. Mulle meeldis ja soovitan teistelegi ulmesõpradele. Lugemisele kulutatud aega ei pea kunagi kahetsema!

Hingede öö(1991)

Lugemiseväljakutse 2018

31. Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”

Hingede öö(1991)(256lk)

Autor: Karl Ristikivi

Tutvustus

Kriitikute teravdatud tähelepanu ja tõelise soosingu tõi 1953. aastal ilmunud modernsete varjunditega «Hingede öö». Romaan jutustab inimese läbielamistest keerulise elutee jooksul – tegemist on nn rännakuga, mis harutab lahti üksinduse, süü, vastutuse ja raskuste koormava traagika.

Karl Ristikivi (1912–1977) sündis Varbla kihelkonnas Läänemaal. Tema esimeseks avaldatud kirjutiseks oli varjunime all ilmunud artikkel ajalehes Uudisleht (1928). Laiema tuntuse tõid Ristikivile aga lasteraamatud, millest saadud teenistus võimaldas tal asuda õppima Tartu ülikooli, kus tulevane kirjanik valis erialaks geograafia.

Karl Ristikivi on üks peamisi 20. sajandi eesti klassikuid, keda hinnatakse nii sügavamõtteliste ja mitmetasandiliste romaanide kui ka üheainsa, ent tõeliselt tervikliku ja kauni luulekogu eest.

Minu jaoks oli tegu väga sügava mõttelise looga. Mul läks selle raamatuga ikka päris kaua, enne kui ma ta loetud sain. Mõtted on veel segased, seega midagi väga pikka arutlust väga ei tule. Tegu on eesti autoriga, aga ma pole varem temalt enda mäletamist mööda midagi lugenud. Sellepärast olengi sellesse loosse nii sisse elanud, et pole vist sealt veel välja saanud. Ma ei tea paljudele teist meeldib see kirjanik, seega soovitada ei oska. Kuna tegu on Eesti juubeliaastaga, siis leidsin aega, et lugeda ka Eestimaa kirjandust. Olen rahul, et seda tegin ja midagi sisust ei taha rääkida, siis ma arvan, et rikub ära teiste lugejate avastused. Mida võin öelda on see, et mulle meeldis ja loodan tulevikuski leida tee jälle Ristikivi juurde.

 

The lion king(1994)

Lugemiseväljakutse 2018

25.Raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid(esimene kord ilmus raamat 1.jaanuaril 1994)

The lion king(1994)(24lk)

Autorid:Justine Korman Fontes, Don Williams

Tutvustus

The exciting tale of Simba, a young cub who earns his place in the Circle of Life, is retold in the classic Little Golden Book format.

 

Kes ei tea siis meist lugu lõvipoeg Simbast. Minu jaoks oli see punkt lugemiseväljakutses kõige raskem. Kuna olen sündinud 1994 aastal, siis andis ikka otsida. Esimene kord kui see raamat ilmus oli aasta 1994 ja 1.jaanuar. Kuidagi õnnestus mul ühe tuttava kaudu saada selle raamatu koopia. Kaanepilt on jah aastast 2003 aga loodan, et see ei häiri. Kellele siis loomalood ei meeldi. Ma soovitada ei oska, kuna valisin enda sünniaasta järgi raamatu. Aga tegu oli vahva looga ja lugesin seda inglise keelsena, kuigi ma kirjutan postituse sellest eesti keeles. Mulle on alati meeldinud loomalood ja ma arvan, et järgmiseks punktiks saabki see, kus peategelane on koer. Kes siis neid ei armastaks! Päikest kõigile, siin Võru kohal igatahes särab täies hiilguses.

 

Teekond(1-2 osa)(2011)(2013)

Lugemiseväljakutse 2018

6. Mitu (või üks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lk.

Teekond(1-2 osa)(2011)(2013)(1-osa 571lk)(2-osa 416lk)

Autor: Justin Cronin

Tutvustus

Teekond 1.osa

USA valitsuse militaaruuringute projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate omaduste tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning vapustatud ellujäänud peavad õppima elama uutes tingimustes.
Inimesed sulgevad end kindlustesse, mida valvatakse hoolega, sest väljas luusib surm või midagi veel hullemat. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane orb Amy Harper Bellafonte, kõige noorem katsealune, kelle teadvuses sosistavad oma lugu otsides kõik ohvrid.

Justin Cronin on võitnud PEN/Hemgway auhinna ja Stephen Crane´i auhinna oma eelmiste peene stiilitunnetusega raamatute eest. Cronini enda sõnade kohaselt tekkis tal “Teekonna” kirjutamise mõte siis, kui ta tütar palus, et isa kirjutaks raamatu, kus väike tüdruk päästab maailma. Et Justin Cronin on tõesti väga hea kirjanik, eristub tema antiutoopia paljudest teistest nii oma ideedega kui ka teostusega.

Teekond 2.osa

Justin Cronini triloogia esimese raamatu teises osas jätkuvad peategelase, militaarkatsete käigus ebatavalised võimed omandanud tüdruku Amy ja tema sõprade seiklused tulevikumaailmas, kus tsivilisatsioon sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, on inimeste endi süül hävinud, ning inimkonna allesjäänud riismete elu-olu meenutab sajanditetaguseid aegu. Sündmuste areng Amy uues elupaigas viib selleni, et tüdruk võtab koos kaaslastega ette pika teekonna läbi laastatud maa, kus varitsevad vaid ohud, ent kus rännuseltskond kohtab siiski ka teisi väheseid inimkogukondi. Iseasi, kuivõrd inimlik nende käitumine alati on…
Raamat pakub rohkesti põnevust, aga ka mõtlemisainet inimloomuse üle. Autori pingestatud, mitmekihiline, kohati varjatult humoorikas tekst võimaldab lugeda teost nii ulmelise, pöörastest ja veristest vahejuhtumitest tulvil meelelahutusliku seiklusloona kui ka allegooriat sisaldava antiutoopiana, mis hoiatab meid meie endi pidurdamatu ahnuse tagajärgede eest.

Oh ma lausa neelasin need kaks raamatut endasse. Ma ei tea miski on nendes lugudes sellist, mis paneb sind neid lugema. Muidugi on ka autor minu suur lemmik. Plaanis on nüüd sarja järgmised kaks osa läbi lugeda ja siis viimased kaks. Ma ei tea kuidas teistega, aga mind paeluvad sellised lood. Pinget ja põnevust on nii palju, et raamatut on raske käest panna. Ma ei häbene, et ma isegi öö ajast lugesin. Kuna nii põnev oli, siis arvata on, et raske oli magama minna kui ei saanud teada lõppu. Mis veel parem, selleks ajaks on mitu raamatut temalt veel ilmunud. Mis on nagu kirss tordil. Raamat pakub põnevust aga ka paneb meid mõtlema inimloomuse üle. Kes pole veel seda teinud võiks võtta selle autori raamatud kätte ja lugeda. Ma usun, et pettuma ei pea. Muidugi on siin raamatutes ka verd, aga kuidas teisiti saakski. Peategelasi on mitu ja neile kaasaelamine on juba omamoodi võitlus. Mulle meeldis väike orbutüdruk Amy, kes suutis vaatamata kõigele ka natuke inimeseks jääda. Ma usun, et nüüd vist tuleb väike paus lugemisse aga loodan peatselt jälle siia postitada. Kena päeva kõigile!

Marslaste teine sissetung(2015)

Lugemiseväljakutse 2018

26. Venemaa kirjaniku raamat

Marslaste teine sissetung(2015)(102lk)

Autorid:Arkady Strugatsky, Boris Strugatsky

Tutvustus

Arkadi (1925—1991) ja Boriss Strugatski (1933—2012) lühiromaan «Marslaste teine sissetung» on küll vormilt satiiriline, kuid järele mõeldes tundub, et Vennad pole masendavamat ja jubedamat teost vist kirjutanudki. Loed ja lootusetuse tunne tuleb peale. Teataval määral ulmeklassik H. C. Wellsi (1866—1946) «Maailmade sõjast» tõukuva raamatu tegevus toimub meie koduplaneedi ühes tundmatus riigis ja tundmatus linnas, mille vallutavad marslased.

Autorid lahkavad taas oma lemmikteemat — inimeseks olemist. Lühiromaan mõjub hirmuäratavalt aktuaalsena ning muutub iga aastaga aina aktuaalsemaks. Kas inimkonnal tervikuna saab olla eesmärki ja mõtet? Või kas au, eneseväärikus ja uhkus võivad laieneda üksikisikult tervele inimkonnale? Ja kas väikekodanliku heaolu nimel võib kõigest sellest loobuda? Ja kas me selle järel jääme veel inimesteks?

Omamoodi põnev lugemine oli. Ei saa öelda, et igav, lihtsalt väga sügavamõtteline ja aktuaalsel teemal. Mis teeb meist inimesed ja milline võiks olla meie eesmärk. Kuna vene autoreid loen vähe, siis seekord sai võetud raamat ette kaanepildi pärast. Tahtsin lugeda, kas siis ka marslased ründavad või mitte. Kes tahab teada, mis seal saab peab seda ise lugema. Midagi ette rääkida ei taha, sest siis kaob isu raamatut lugeda. Need 102 lehekülge lendasid kui kosmoselaev. Nii ladus jutustus ja põnev teema. Mida võiks veel tahta. Mulle meeldis ja soovitan teistelegi!

Nurjatute kuningriik(Luuker Leebesurma sarja 7.osa)(2018)

Lugemiseväljakutse 2018

3. Raamat, mille kaanele on kirjutatud “…. bestseller”.

Nurjatute kuningriik(Luuker Leebesurma sarja 7.osa)(2018)(688lk)

Autor: Derek Landy

Tutvustus

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm: Nurjatute kuningriik “ on seitsmes lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.
—
Maagia on haigus. Üle kogu maa areneb tavalistel inimestel järsku välja metsikuid ja ebastabiilseid võimeid. Jumalate maagiat kasutades võivad nad linna lõhki kiskuda, kui keegi neile vastu ei astu. Luuker Leebesurma ja Valküüria jaoks tuleb vist jälle üks selline päev…

Vot see oli tõesti põrgulikult põnev bestseller. Ma ei suutnud raamatut üldse käest panna, muudkui lugesin ja lugesin. Mis siis, et lehekülgi oli peaaegu seitsesada. Mulle meeldib väga neid raamatuid lugeda ja ootan ja loodan, et veel mõni osa on tulemas. Eks tuleb siis seda ootama jääda. Seekordses osas on maagia vallutanud surelikud ja need võimed pole midagi sellist, millega detektiivid Leebesurm ja Valküüria varem on kokku puutunud. Ainult nemad suudavad selle hulluse peatada, kuidas seda peate te ise lugema.  Need leheküljed lendasid nagu marutuules edasi. Ma loodan, et peagi on uus osa tulemas, sest ootan seda juba kannatamatult. Sisust pole eriti vaja rääkida, sest siis pole teistel lugejatel seda rõõmu ja põnevust. Eks augustikuu lugemiste avapauk on siis nüüd tehtud.  Soovitan seda sarja kõigile!! Ma usun, et te ei pea pettuma ja põnevust jagub kuni viimaste lehekülgedeni.

Appi, me muutusime kassideks!(2016)

Lugemiseväljakutse 2018

18. Raamat, mille kaanel on kass

Appi, me muutusime kassideks!(2016)(72lk)

Autor: Mari Teede

Tutvustus

Kujuta ette, kui sulle kasvaksid ühel päeval vurrud ja saba ja sa muutuksid kassiks! Ühtäkki oleks kõik hoopis teisiti. Sa peaksid põgenema naabri koera eest ja nägema vaeva iga toidupala hankimisega. Sa ei pelgaks enam kodutuid ja hakkaksid nägema asju, mida inimesed ei märka … Ühtlasi saaksid sa teada, kui raske on pesta oma kukalt! Just nii juhtub Andra ja Ave perega pärast seda, kui nende kass Mirri salapärastel asjaoludel kaotsi läheb ja neil ei jää tema leidmiseks midagi muud üle, kui ise võluväel kassideks muutuda. Mustamäe pargitiigi lähiümbruses, suurte majade vahel lahti hargneva muheda ja haarava loo tegelasteks on lisaks Andra ja Ave perele kummaline mehike, kes nende kodumaja ümber ringi luusib, loomakliinikust põgenenud kass Aadu, ülbe naabrimees, vigase tiivaga vares, hundikoer, kes oma peremeest ootab, ja palju teisi värvikaid kujusid. Ja muidugi nende armas kass Mirri.

Raamatu autor Mari Teede on suurema osa oma elust töötanud raamatukogus tuhandete raamatute keskel. Ajapikku kasvas temas soov kirjutada ka ise üks raamat. Loomulikult kassidest. Lahedad ja lõbusad pildid on raamatusse joonistanud Kadi Kurema.

Nii armas lugemine oli. Mulle kassid väga meeldivad ja et lugemiseväljakutses sai ka raamatut lugeda, kus on kaanel kass, siis arvasin, et see raamat sobib sinna väga hästi. Ma olen nüüd järjest lugenud Eesti autoreid ja kavatsen ka jätkata. Nii hea lugemine oli, et ei märganud, et juba läbi sai. Selles raamatus seiklevad siis Andra ja Ave perega. Mis seiklused neid ees ootavad, peate ise lugema. Praegu midagi muud ei ütle, kui lugege kindlasti ja usun,et teilegi meeldib see raamat. Nii südamlikult kirjutatud lugu, mulle meeldis. Soovitan!

Hull hobune(Hiiumaa põnevik)(2018)

Lugemiseväljakutse 2018

49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla

Hull hobune(Hiiumaa põnevik)(2018)(232lk)

Autor: Katrin Pauts

Tutvustus

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada…

Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada.
Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.

Nii põnev lugemine oli, et need 232 lehekülge läksid kui lennates. Mulle igatahes selle autori raamatud meeldivad. Miski neis lugudes paelub nii, et lugema hakates, ei saagi üldse pidama. Muidugi enne kui raamat on läbi. Seekordses loos kolib Tom Hiiumaale elama ja peagi tuleb sinna puhkusele ka tema õde Eva. Millised sündmused hakkavad peale seda argnema, seda peate kallid lugejad ise teada saama. Kui ma ette räägiks poleks enam põnev lugeda.  Põnevust igatahes selles loos jätkus täiesti lõpuni välja. Miks mulle need lood meeldivad? Vot sellepärast, et autor oskab kirjutada nii, et tema lugudes on see miski, mis sind nähtamatult tõmbab enda poole ja sa muutkui loed ja loed ja alles siis kui lõpp käes märkad, et ongi lugemine läbi ja lool lõpplahendus olemas. Sellist lõppu ei oleks osanud ma isegi unes näha. Mulle selline virr-varritamine meeldis, nüüdseks on jäänud veel lugeda Öömees ja autori Minu sarja raamat, siis ongi kõik loetud, aga nagu ma aru saan peaks veel selles sarjas raamatuid tulema. Soovitan lugeda ja usun, et te ei kahetse seda. Kõigile päikest ja põnevaid raamatuid.