Minu Lõuna-Aafrika vabariik(2017)

Lugemiseväljakutse 2024

50. Raamat, mille peategelane on naisteadlane

Minu Lõuna-Aafrika vabariik(2017)(240lk)

Autor: Gertrud Talvik

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud…

Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.

Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.

Minu seekordne retk viis mind Lõuna-Aafrikasse, kus kohtusin naisteadlase Gertrudiga ja koos temaga avastasime, siis koos antud maad ja ka tema õppimist Kaplinna ülikoolis biokeemiat ning lisaks ka hiina keelt. Mulle meeldis tema seiklustest seal maal lugeda ja taaskord tutvusin maaga, millest väga palju ei teadnudki, kuid midagi ikka olin kuulnud varem. Mulle meeldib seda sarja lugeda, sest siis ma saan raamatu abil rännata erinevatesse kohtadesse, kuhu võib-olla ei julgeks minna. Minu arvates oli üks särtsakas eesti tüdruk just Kaplinna ülikoolist puudu ja temaga koos juba igav ei hakanud.

Mulle meeldis ja soovitan teistelegi seda vahvat rännakut.

Minu Ameerika(2.osa)(2007)

Lugemiseväljakutse 2024

19. Raamat, mille tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad

Minu Ameerika(2.osa)(2007)(288lk)

Autor: Epp Petrone

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

Nii hea on võtta lugemiseks raamatud, mida saab kohe järjest lugeda ja ei pea ilmumist ootama. Nii selle raamatuga oligi. Autori seiklused Ameerikamaal jätkuvad ning ka siin on päris palju erinevaid ameerikalikke pühasid, millega meie eestlastel on kokkupuuteid vähem. Seal on hoopis teistmoodi, mis kas meeldib või siis üldsegi mitte. Mulle taas meeldis ja ma elasin väga autorile kaasa, et ta saaks ikka kõige sellega hakkama, mida talle ette paisatakse.

Mulle on just selle sarja puhul meeldib see, et autor tutvustab ka antud maal levivaid pühasid ja seda ka oma sealse pere vaatevinklist. See annab väga palju loole juurde. Kuivade ajalooliste faktide ladumine selles sarjas pole just kerge lugemine aga on sedagi tehtud. Igatahes mina sain nende kahe raamatu jooksul päris palju teada ameeriklaste kohta ja mulle tõsiselt meeldis. Julgen soovitada ka teistele.

Minu Ameerika(1.osa)(2007)

Lugemiseväljakutse 2024

16. Raamat Eesti kirjanikult, kellel on aastal 2024 ümmargune juubel

Minu Ameerika(1.osa)(2007)(238lk)

Autor: Epp Petrone

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

Otsustasin võtta ette mõni raamat ka oma lemmiksarjast ja näppu jäid kaks osa minu-sarja raamatutest. Antud raamat räägib meile läbi autori silmade loo, unistuste maast Ameerikast ja sealsetest grillpidudest, pulmadest ja isegi kaalujälgimisest, mis on ameeriklaste silmis üsnagi jabur. Nimelt meeldib neile väga süüa ja seda päeva jooksul mitu-mitu korda. Mulle meeldis see lugu, see oli nii hästi kirjutatud raamat, mis edenes kui ludinal. Ma tõesti võtsin sellest sarjast midagi ajaviiteks ja niimoodi antud raamatuni jõudsingi. Igatahes on autoril sel aastal juubel ning palju õnne juba ette.

Mulle meeldis ja usun, et julgen seda ka teistele soovitada. Igatahes on ka teine osa loetud, sellest siis juba järgmisel korral. Mulle meeldib selle sarja puhul see, et ma saan reisida ilma, et ma peaksin selleks kodust välja minema, kuigi eks seda isu tekitab mõni lugu. Soovitan teistelegi.

Vanaema kokaraamat(2023)

Lugemiseväljakutse 2024

35. Raamat, kus on sees mõni toidu- või joogiretsept

Vanaema kokaraamat(2023)(144lk)

Autor: Väike Myy

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Olen elupõline maainimene ning retsepte kogunud neli aastakümmet, neid täiustades ja suupärasemaks muutes. Siia raamatusse retsepte valides lähtusin põhimõttest, et need oleksid kergesti kättesaadavatest ja odavatest toiduainetest, aga samas mitmekesised ning lihtsalt valmistatavad ka siis, kui ei ole abivahendeid ega isegi elektrit.

See raamat ei ole mõeldud kaalujälgijatele ega pretendeeri kohale klassikaliste kokaraamatute seas, vaid on heietus ning nipikogumik nõukogudeaegsetest toimetamistest köögis, ajast, kui ei olnud välismaiseid puu- ega köögivilju. Omakasvatatud toorainest tuli teha maitsev toit!

Olen püüdnud säilitada vanade toitude retsepte. Et jätta oma jälg maitsete ja lõhnade maailma ja uute sugupõlvede teadvusse, isegi kui nad ei tea, kelle jäljed need on, nii nagu minagi ei tea, kes mu esiemadest on sadu aastaid tagasi keetnud sedasama oa- või hernesuppi. Aga supp ise on ikka sama, see jääb!

Seda raamatu puhul võlus mind juba tema kaanepilt, seal oli miskit sellist, mida ma tahtsin ka ise väga proovida valmistada ja eks need siin olevad toidud on päris lihtsad ja ilmselt iga üks meist saab nendega hakkama. Eks selles peitubki nende võlu ja niimoodi on see raamat ka meile lugejatele ja kokkajatele sündinudki. Aitäh autorile, kes oma põnevad retseptid on kõik kokku kogunud ja siia kirja pannud. See on raamatuid, mis kenasti ootab mind igal hetkel, kui vajan inspiratsiooni, mida järgmiseks perele valmistada.

Mulle meeldivad raamatut toiduvalmistamisest ja vahel on ka neid hea lugeda ja samal ajal ka katsetada. Mina tegin mõlemat ja kiidan autorit ja kirjastust, et meieni selle suurepärase raamatu olete toonud. Kindlasti tahan veel lugeda ja katsetada sama autori hoidiste raamatut, eks saab põnev olema. Teistele aga soovitan lugemiseks ning kes tahab võib ka katsetada..

Minu Uus-Meremaa(2021)

Lugemiseväljakutse 2024

24. Pilves selgimistega. Raamat, mille kaanel on päike või pilved (kaanepildil või pealkirjas)

Minu Uus-Meremaa(2021)(264lk)

Autor: Henek Tomson

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Jalgsirännak tõstatab alati palju küsimusi: kuidas säästa energiat, mil moel hoiduda vigastustest, mida tuleb arvestada kapriissete ilmaolude puhul ja kuidas püsida heas tujus.

Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!

145 päeva kestnud retkel tegin tutvust saareriigi pika rannajoone ja ürgsete metsadega, ronisin mööda lumiseid mäeahelikke ning turnisin vulkaanidel, laskusin orgudesse, kus pidin ületama ettearvamatuid jõgesid, võitlesin talvistes oludes külma ja näljaga. Karastusin pidevalt, kuni nappide pääsemiste ja hüvastijätukirjani välja. Ent marssisin ka farmimaadel, külateedel ja suurlinnatänavatel. Kogesin võimsat loodust ja kohtasin värvikaid persoone. Õppisin tundma kohalikku kultuuri: maoori hõimudest ja Euroopa maadeavastajatest modernse elu ja tavadeni.

See matk pani proovile mu füüsilised võimed ja tahtejõu, teisalt tõstis enesekindlust – esmapilgul võimatu muutub teostatavaks, kui seda tõesti soovida.

Seda raamatut kindlasti iseloomustab vaprus ja seiklushimu, sest loo autor ise on peategelaseks Uus-Meremaal matkates ja seda kõike 145 päeva. Eks see nõuab päris palju eneseületamist ja mina kui lugeja nautisin seda lugemist ja hoidsin talle väga pöialt, et ta ikka oma eesmärgi saavutaks. Ma sain muidugi ka nii palju uut ja huvitavat Uus-Meremaa kohta ka teada, et tekkis endalgi mõte juba sinna loodust nautima minna. Kas just nii tõsiselt matkama kuid midagi tahaksin ka ise oma silmaga näha. Muidugi olid raamatus ka võrratud pildid ja ka need meeldisid väga. Mulle meeldib üldiselt selline rahulikum kulgemine ja sellepärast see lugu ka selle kuu ilmselt ka lõpetab.

Kindlasti on tegemist raamatuga, mis erinevalt paljudest teistest raamatutest, mõlemalt küljelt tasakaalus, siin on nii kirjeldusi autori enda läbi elamistest sel matkal, kuid ka saame teada antud maa kohta päris palju, mida ma isegi varem ei teadnud. Kui Uus-Meremaa on siiani päris võõraks jäänud, või teadsin ainult paari üldist fakti, siis pärast raamatu lõpetamist, sain päris hea esmainfo, mille najale toetudes edasi uurida või isegi sinna kaugele maale reisida.

Mulle meeldis see lugemine väga ja koos selle looga oli päris huvitav ja põnev aega veeta. Ma tahtsin koguaeg edasi lugeda, mis siis, et selleks vahest aega nappis. Peaasi, et sain mõne rea taas edasi lugeda. Mina igatahes soovitan seda raamatut teistelegi, pean tunnistama, et koristamise käigus, ilmnes, et see raamat on ka minu koduriiulil täitsa olemas ja olin selle kunagi ammu kui see ilmus endale apollost soetanud, hinnasilti vaatamata. Mind võlus juba kaanepilt ja mäed on mulle alati meeldinud. Olen isegi suur kanal2 mägipäästjate sarja vaataja ja ka sealsed mäed on vapustavalt ilusad aga ka mõneti ohtlikud, eriti kui seal mõni õnnetus juhtub. Igatahes minu poolt soojad soovitused ka teistele!

Minu Malaisia(Kanavarbad ja kotijook)(2023)

Minu Malaisia(Kanavarbad ja kotijook)(2023)(232lk)

Autor: Cristo Pajust

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Panustades kahekümneviieselt täispangale, satun justkui teisele planeedile. Maandun kriiskavalt kirevas Malaisias – rasside, kultuuride ja usundite sulatusahjus. Minu esimeseks koduks saab islamiriigi metropol Kuala Lumpur.
Asudes tööle iluettevõttesse, mille asutaja tahab ehitada ilukummardajate sekti, ümbritsevad mind tööl üksnes kaunid hiinlannad. Värban Eestisse jäänud tüdruksõbra endale kolleegiks, kuid enne veel, kui ta kohale jõuab, saab mulle saatuslikuks kohtumine neiuga, kes röövib mu südame, ja nii leian end armukolmnurgast.
Pärast üles-alla tõusu karjääriredelil jõuan malaislannast elukaaslasega tagasi kodusesse Eestisse – meie rollid on nüüd vahetunud ja ühtäkki näen kõike endale tuttavat uuest perspektiivist.
Siin võikski mu lugu õnnelikult lõppeda, kuid tegelikult on pool sellest alles ees, sest pärast paari vaheaastat naasen Malaisiasse ja mu seiklused saavad sisse uue hoo, uues kuues. Seekord on kõik teisiti. Alustan taas nullist, proovin kätt suures meediaäris ja pakun kodu Kagu-Aasiat avastama tulnud seiklejatele.

Aasta eelviimastel päevadel sattusin lugema lugu, üht mõnusat ajaviiteks sobivat lugu Malaisiast ja autori seiklustest seal maal. Mulle tõsiselt meeldis, kuidas lugu oli nii ladusalt ja mõnusas rütmis kirjutatud ja viis mind endaga kaasa ja sain päris palju antud riigi kohta ka teada. Nautisin lugemist ja ei märganudki kohe, et jõudsin selle veel sel aastal lõpetada ka ja sellest muidugi teile kallikesed kirjutada.

Kõik see lugu oli nii vinge virr-varr, et ka endal tekkis tahtmine kunagi ka ise seal Malaisias ära käia ja ka ise tutvuda sealse kultuuri ja toitudega. Ma pole ammu minu reisiraamatute sarja lugenud ja nüüd taaskord leidsin miskit sealt sarjast, mis tekitas isu lugeda. Eks peategelaseks ongi autor, kes otsustab reisida Malaisiasse ja teda viib tee otse Kuala Lumpurisse. Eks see riik olegi üks värvikirev maa, kus on nii palju erinevaid uske aga ka sealne toit on vähemalt kirjelduste põhjal vägagi külla kutsuv. Kindlasti üks selle kuu lugemisi, mis aitas mul peale pühi kenasti lõõgastuda ja taaskord leida üles raamatud, mis sobivad hästi muude lugemiste vahele. Soovitan teistelegi!

Minu Afganistan(Jumalale lähemal)(2016)

Minu Afganistan(Jumalale lähemal)(2016)(304lk)

Autor: Janek Somelar

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.

Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.

Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.

Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.

See on üdini aus lugu sõdurielust Afganistanis ja seda läbi autori enda silmade. Kuna ta otsustab minna Afganistani, et liituda Eesti asjuri kaitsemeeskonnaga. Ta räägib meile loo sellest , kuidas juhtus, et ta Afganistani sattus, sealsest elu-olust laagrites ja laagrist väljas. Enamasti ta oligi koos meeskonnaga erinevates baasides. Mind tõsiselt liigutas see lugu, kuna tean üht head tuttavat, kes samuti erinevates paikades sõdurina on olnud ja eks selle tõttu meeldis mulle see lugu. Mõneti on vaja seda lugu, et mõista paremini elu seal sõdurina ja eks mõneti põigatakse ka Afganistani kirjeldamisele.

Eks olen isegi päris palju kuulnud antud maa kohta ja eks ta selline karm koht ole, kus on nii enesetaputerroriste kui ka sõdureid, kes peavad andma endast kõik, et kaitsta seda mida parasjagu vaja.

Olen igati rahul, et sellele loole võimaluse andsin ja sain teada nii mõndagi, mida varem ei teadnud. Eks selliste karmide lugude lugemisega on lihtsalt üks pool veel, nimelt peale nende on vaja lugeda midagi lõbusat ja sellest juba järgmises postituses. Igatahes keda antud raamat kõnetab, siis lugege.

Meie sibullilled(Kanakakamorssi, kassipissi ja šampanjat)(2022)

Meie sibullilled(Kanakakamorssi, kassipissi ja šampanjat)(2022)(208lk)

Autor: Aune Past

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Sageli oleme aias oleme kahekesi. Koerale meeldib abiks olla. Mina istutan lillesibulaid. Kuni satun mullarahe alla. Minu sõber on taevani rõõmus ja ülipüüdlik. Perenaine mängib kõige põnevamat
mängu: otsi peidetud asi üles! Siuh-säuh kaevavad käpad sibula välja. Igaks juhuks tasub seda natuke ka näkitseda. Keelamise peale paneb koer sibula peenrale tagasi. Aga kui perenaine tähele ei pane,
on tulus hiilida oma väljakaevatud saagiga mujale ja see maha matta. Perenaine saab aru ja kukub küsima: „Mõnna, jälle on sul nina mullane. Mille sa nüüd maha matsid?“ Aga vastust ta kunagi ei
saa. Tangot tantsitakse kahekesi. Perenaisele peab jää ma äraarvamislust.“

Sibullilled, olgu siis üksainus ajatatud nartsiss potis või kakssada tuhat tulpi pargis, on osa elamise rõõmust. See raamat ei ole sibullillede entsüklopeedia, see on raamat rõõmust ja tänutundest. Sekka kasulikke ja lihtsaid näpunäiteid. Autor Aune Past usub, et õnnetunne nakkab lugemisel.

Selle raamatuga potsatasin koos autoriga tema aiamaal ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin. Nimelt olen ise samasugune sibullillede huviline ja igal aastal on ju vaja oma kogule täiendust teha. Kindlasti sain siit päris palju häid nippe, mis endale kõrva taha panna. Selline muhe lugu, kus autor kirjeldab meile erinevaid sibullilli ja nendega kaasnevaid nippe, mis ta on nendega mürades endale meelde jätnud.

Kindlasti igale aiapidajale üks asjalik raamat, mis küll riiulis tolmu koguma ei tohiks jääda. Mulle meeldis autori lõbusus ja tema voolav tekst, mida oli üsnagi kerge jälgida. Kindlasti võlusid mind ka tema pildid erinevate lillede kohta, mõndagi tahaksin ka endale aeda. Eks loodan, et nüüd sügisel istutatud sibulad mind ka kevadel rõõmustavad.

Pean tunnistama, et mind võlus juba pealkiri ja muidugi ka kaanepilt. Polegi kunagi nii mõelnud, et iga tärkav lilleke on just selline, mis vajab tähistamist, nüüd siis tean ja võib-olla naudin nende kasvatamist isegi. Mulle meeldis see kirju lillede maailm ja soovitan ka teistele lugemiseks.

Minu Lõunamaa(2022)

Minu Lõunamaa(2022)(280lk)

Autor: Mae Lender

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Istun hüti ees ja vaatan uusi saabujaid: pikast lennust oimetud ja veidi ehmunud, kahvatud ja sültja olemisega inimvared, paksud vammused higisele ihule kleepumas. Kohalikud kauplejad, söögikohtade sisseviskajad ja taksojuhid lendavad neile innukalt peale. Unistuste puhkus on algamas!

Rännuteele on turiste ahvatlenud ilusad puhkusepildid, ootused on suured. Kas tegelikkus suudab aga iga kord lootustele vastata? Kas lõunamaal paistab alati päike, meri on laisalt tüüne, palmi all ootavad võrkkiik ja külm kokteil?

Ma kutsun sind endaga vaatama selle meelitava klantspildi taha. Milline näeb tegelikult välja elu paradiisisaarel, kuidas vaimselt kirgastuda Balil, salsatada Kuubal, rumm käes ja sigar hambus, väriseda röövlite hirmus Brasiilias, mõnuleda Türgi saunas, veeta mesinädalaid Mauritiusel, katsetada isemoodi öömaju Portugalis ja uidata Korfu salarandadel…

See oli üks ütlemata vahva ringreis koos autoriga lõunamaal. Mulle meeldis tema poolne huumorimeel ja muidugi lugu oli ütlemata ladusalt kirja pandud, nii mõnus oli kaasa seilata. Igatahes sain endale uue lemmiku selles sarjas ja kindlasti võtan veel mõne selle sarja raamatu endale ette. Muidugi on loo lõpus ka pildid, mis mulle väga meeldisid. Jaa see oli üks selliseid lugusid, mis haarab sind endasse ja enne ei suudagi sa maanduda argipäevas, kui alles siis kui oled lugenud raamatu viimaseid ridu. Miski selles raamatus köitis mind väga ja autori enda poolsed seiklused olid kohati nii koomilised, et ma ei tahtnud kuidagi raamatut ära käest panna.

Alustasin päeva alguses ja lõpetasin enne pimedat, ma olin lausa lummatud, kuidas küll võib mõneti seal kaunil soojal maal mõni asi ikka viltu kiskuda, muidugi on autoril ka hirm ämblike ees, mis on täiesti normaalne, arvestades seda, et neid seal soojal maal ikka jätkub küllaga. Isegi võiks nüüd külastada Kuubat ja proovida samuti Türgi sauna, loodan, et minu kogemus selle viimasega osutub mõnusamaks, kui juhtus loo autoril olema. Portugal on ka samuti üks kohti, mida tahaksin ka ise kaema minna ja loodan, et see unistus ka täitub.

Kokkuvõttes pean lihtsalt mainima, et ma nautisin lugemist ja selles loos juba igav ei hakka. Mõnus seiklus koos autoriga ja mis muud kui lasen järgmistel lugudel end edasi kanda. Soovitan teistelegi!

Minu Pariis(2020)

Minu Pariis(2020)(240lk)

Autor: Triin Lellep

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.

Minu lapsepõlve unelmate linna viis mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.

Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks erilisemaid linnu maailmas, mida korra elus peaks kindlasti külastama!

See oli üks mõnus jalutuskäik koos autoriga linnas nimega Pariis. Oh, kus mulle meeldis seal koos autoriga seigelda ja sain sellest raamatust nii palju teada nii pariisi kui ka autori enda seiklustega seal maal. Mulle meeldis ja valmis on vaadatud juba järgmine selle sarja raamat. Nende lugemist ma ei plaani enne lõpetada, kui olen jõudnud kõik läbi loetud. Eks selles sarjas ongi nii, et seal on nii pärleid kui ka neid lugusid, mis erilist muljet ei suuda tekitada.

Igatahes kiitused autorile, kes meieni selle mõnusa loo on toonud ja ma tõsiselt nautisin seda pariisi seiklust. Vahel oli tunne, et olen ka ise seal ja saan osa sellest, mida sai autor. Eks see ole ka minu unistus, korragi elus seal ära käia ja muidugi külastada nii Eiffeli torni kui ka sealset kuulsat Notre-Dame de Parisi. Eks loodan, et peale tulekahju ikka see taastatakse ja saan taas seda ilu näha. Teistele soovitan lugemiseks ja usun, et igaüks leiab siit raamatust seda, mida ta otsib. Mina leidsin ja soojad soovitused teistele.