Minu Istanbul(Poolik ja tervik)(2014)

Minu Istanbul(Poolik ja tervik)(2014)(248lk)

Autor: Hille Hanso

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.
Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.
Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.

Kuna see kuu alles algas, siis see raamat on praegusel hetkel üks kirkamaid lugemisi, mida lugenud olen. Nii mõnus ajaviite lugemine ja sain üpriski palju uut Istanbuli kohta teada. Siirad tänud autorile, kes meieni enda värvika seikluse seal maal tõi.

Üks mõnusamaid lugemisi selles sarjas ja elasin autori tegemistele väga kaasa. Eks mullegi meeldivad hobused ja nende elust seal oli üpriski raske lugeda. Kuid eks leidsin loost just selle, mida tavaliselt sealt otsin.

Igati mõnus ja nauditav lugemine ja usun, et jätkan veel selle sarja raamatute avastamist. Eks näis millal järgmise raamatu loetud saan, loodan et leian isegi tee sinna maale ja saan avastada seda kirevat linna ja sealseid inimesi. Muidugi sealne toit ja kultuur on üks omapärasemaid ja väga põnev avastamiseks.

Mulle meeldis ka autori jutustamisoskus ja raamatus olevad pildid andsid veel rohkem loole juurde ka. Nautisin lugemist ja usun, et ükskord täitub ka minu unistus.

Soovitan teistelegi ja ma usun, et teilegi meeldib see lugemine nagu mullegi.

Minu Rio de Janeiro(Elujanus olümpialinn)(2016)

Lugemiseväljakutse 2022

48. Raamat, mille pealkirjas on mainitud linna

Minu Rio de Janeiro(Elujanus olümpialinn)(2016)(256lk)

Autor: Malle Koido

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet.

Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu.

Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.

Seekord sattusin siis koos autoriga seiklema Brasiiliasse ja ikka olümpialinna Rio De Janeirosse. See oli alles vahva seiklus täis jalgpalli ja muidugi ka mõned faktid ka brasiillaste kohta.

Nautisin lugemist ja usun, et jätkan ka selle sarja lugemist, sest just neist lugudest ammutan raskel ajal seiklus janu ja mõnus on lugeda erinevate maade kohta.

Seekordne lugu oli nii värvikirev ja seltskondlik, et lausa lust oli autori seiklustele seal kaugel maal kaasa elada. Mind hämmastas see, et sealse maa rahvast peetakse tavaliselt imelikeks, kuna neile meeldib ka lihtsalt tänaval vastu tulnud võõraga mõnusasti juttu ajada.

Muidugi andis lisaboonuse loole ka pildigalleri, mis mulle väga meeldis. Suur tänu autorile, kes meieni selle vahva loo tõi ja edu talle edaspidiseks.

See lugu on igati mõnus vahepala teiste lugemiste vahele ja muidugi ka hingepalsam sellisel ajal nagu praegu meil maailmas valitseb. Kindlasti tahaksin ise ka kunagi Brasiilias ära käia ja sealset kultuuri ja toite nautida.

Soovitan teistelegi!

Minu Island(Tule ja Jää sümfoonia)(2009)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

Aprill: Eesti autori raamat Islandist

Minu Island(Tule ja Jää sümfoonia)(2009)(288lk)

Autor: Tarvo Nõmm

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.

Siin raamatus on Islandil elava muusiku kogemused: seiklused laviinide ja lambaaedadega, maa-alustes jõgedes ujumine, kuuma mäe aurudes saunatamine, tulises maapinnas leibade küpsetamine, mädamunade söömine ja muud lood. Autor kuulub nn „Eesti maffiasse”, kes on Islandi muusikakoolide juhtimise sisuliselt enda kätesse võtnud.

Ka sel kuul sattusin taaskord Islandile ja seekord siis koos eestlasest autoriga. Kuna mulle meeldib lugeda Minu-sarja raamatuid, siis ka see oli täitsa hea ajaviite lugemine. Muidugi meeldis ka see, et autor oli kirjeldanud sealset loodust ja pildigalerii raamatu lõpus meeldis ka väga. Ihkan isegi kunagi sinna saarele minna, loodan, et ükskord ka unistus täitub.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja mind lummas sealne loodus, mis siis, et seda algul ainult kirjeldati, lõpus oli võimalus ka jutt pildiga kokku panna. Kiidan autorit, ladusa teksti ja muhedalt mõnusa loo eest. Muidugi sealne köögikultuur on hoopis teistsugune, kui ma arvasin. Ma ei uskunud, et nad söövadki hapendatud haikala, ei teagi kas nüüdsel ajal seda enam seal pakutakse 😀

Igatahes on see raamat kindlasti väärt lugemist ja kui kord see samm astuda, siis on üpris raske midagi vahele lugeda. Vähemalt minuga läks seekord siis nii ja usun, et see kuu toob veel mitmeid häid lugemisi. Eks nende lugemiseväljakutsete täitmine on mõnus tegevus ja iga kuu vastav raamat otsida, tekitab minus natuke ka hasarti.

Igatahes teile kallid sõbrad, soovin mõnusat pühade jätku ja lugege ikka seda raamatut ka!

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

30. Raamat, mille kaas on kollast värvi

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)(320lk)

Autor: Raul Oreškin

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.

Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.

Mõnus kulgemine taaskord koos autoriga, kuid seekord Peipsiääres külas nimega Varnja. Mulle meeldis, et autor oli suutnud luua sellise mõnusa loo, kus ei hakanud kordagi igav ja sealne seltskond oli ikka parajalt värvikas.

Olen isegi käinud seal kandis, kuid Varnja külla pole veel sattunud. Eks siis millalgi tuleb sealne paik läbi käia. Usun, et avastamist on seal üpriski palju.

Mulle meeldib vahest lugeda Minu-sarja raamatuid ja mega äge on see, et ilmub ka lugusid oma kallist Eestimaast. Ükskõik mis kohaga siis on tegemist. Loodan, et keegi kunagi ka Minu Võru kirjutab.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist. Peipsiveer on kindlasti koht, mis vajab tutvustamist, et palju rohkem inimesi leiaks tee sinna ja muidugi kes ei tea siis selle koha kuulsaid Peipsi sibulaid ja nende mõnusat mekki.

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole veel seda lugu endale lugemisse haaranud. Usun, et teilegi kallid blogilugejad võiks see raamat meeldida.

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

51. Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)(280lk)

Autor: Aidi Vallik

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

“Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne.
Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.
Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus. “

Tore kulgemine koos autoriga tema lapsepõlve ja nooruspõlve radadel Haapsalus. Ma nautisin lugemist väga ja kulgesin koos autoriga ega pannud tähelegi, kui jõudsin juba lõpu lehekülgedeni. Järelikult sobis see raamat praegusel ajal täiesti hästi mulle lugemiseks.

Mäletan toda päeva, kui põhikoolis sain teada, et meile tuleb esinema Aidi Vallik. Olles lugenud tema Anni lugusid, siis olin nooremana tema suur fänn ja mäletan, et istusin ürituse ajal esireas ja kuulasin mida ta räägib. Eks sealt ma saingi ka ise inspiratsiooni, et hakata luuletusi kirjutama. Praeguseks on need muidugi kuhugi kappidesse kadunud, kuid siiani on see kõik eredalt meeles.

Ma usun, et Haapsalu väärib taaskord külastamist ja promenaadil jalutamist. Kunagi sai küll käidud, kuid nüüd tahaksin taaskord tagasi minna. Eks näis, kas sel suvel jõuan. Loodan vähemalt.

Ma usun, et soovitan seda lugu ka teistele lugemiseks, kes otsivad sellist kerget ja mahedat lugemist. Sain üpris palju uut huvitavat autori kohta teada ja minu siiraks üllatuseks on meil sarnased hobid aiandus ja oleme mõlemad suured koerasõbrad. Ilma koerata polegi nagu elu. Aitäh sulle Rocky, et olemas oled.

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)(248lk)

Autor: Barbi Pilvre

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?

Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.

Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.

Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenel käigud ja jääteesõit. 

Minu selle kuu viimane lugemiselamus viis mind Vormsile ja seda kõike koos ühe omanäolise autoriga. Tema kirjeldused Vormsi ajaloost ja sealsest loodusest meeldisid mulle väga. Kuigi vahel kippus lugu natuke venima, siis mõned read edasi sai lugu taas hoo sisse.

Eks see lugu ole vägagi omanäoline ja eks vormsilased on vaiksed inimesed ja teistega väga suhtlema ei kipu. Vähemalt selline mulje jäi mulle raamatut lugedes. Kuna peamiselt loen muid raamatuid, siis vahel leian ka aja, et taaskord avastada Minu-sarja raamatuid. Nii läks ka seekord. Eks oma järge on ootamas veel mõned hiljuti ilmunud lood, eks sellest juba järgmisel kuul.

Igatahes minu jaoks oli Vormsi ajalookirjeldused vägagi põnevad ja nii mõndagi uut sain teada, mida varem ei teadnud või olin lihtsalt unustanud. Eks komejant selle kanalisatsioonikaevu üle pani itsitama küll, mis siis et tegemist oli autori jaoks üsnagi koguka probleemiga. Eks igal Eestimaa paigal on omad saladused. Muidugi tahaks nüüd isegi Vormsil ära käia, et näha sealseid soovitatud vaatamisväärsuseid.

Ma usun, et see raamat väärib lugemist ja kui mahti saan, siis loen mõned Minu-sarja raamatud veel. Nende lugemine aitab mind, kui peale mõne krimka lugemist on pingelisest mõtlemisest täielikult toss väljas. Nagu omamoodi teraapia 😀

Igatahes, kes tunneb, et teda minu arvustus tõmbas seda raamatut lugema, siis tehke seda. Ma usun, et te ei kahetse.

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat, mida mõni suunamudija on soovitanud

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)(292lk)

Autor: Maarja Yano

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.

Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.

Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.

Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. 

Seekord sattusin koos raamatuautoriga Jaapanisse. Sealne elu üliõpilasena ja muidugi ka töö kinnisvara maaklerina oli üpriski huvitav. Muidugi eks see Jaapan ole üks selline värviline ja põnev koht kuhu võiks isegi reisida.

Ma tunnistan ausalt, et alguses ei saanud looga nagu vedama ja peale mõne peatüki lugemist oli isegi plaan pooleli jätta. Kuid siis suutis autor mind üllatada ja nii ma lugemist edasi jätkasingi.

Oh neid seikluseid, mis Maarjat seal ees ootasid. Ma olen väga rahul, et selle raamatuga oma lugemiskuu lõpetasin. Kuidagi hea tunne jäi ja nüüd ootan juba järgmist kuud, et mis see võiks mulle pakkuda.

Minu jaoks oli tegemist mõnusa ajaviite lugemisega, mis lasi mul rahulikult kaasa kulgeda ja sellises mõnusas enda valitud tempos. Ei olnud kuhugi kiiret ja kellegi mõrvalugu polnud vaja ka lahendada. 😀

Igatahes mulle meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada!

Kui Emma kadus(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

19. Raamat, mis ilmus 2020

Kui Emma kadus(2020)(272lk)

Autor: Wendy Walker

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus.

Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti.

Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda?

See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida.

Lugu tüdrukutest nimega Cass ja Emma, kes ühel õhtul kaovad jäljetult. Seda juhtumit küll uuritakse, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Siis aga ootamatult kolme aasta möödudes tuleb Cass koju, kuid kõigi üllatuseks ilma Emmata.

Lugu asuvad uurima psühholoog Abby ja politseiuurija Leo. Nemad on need, kes proovivad seda keerukat lugu lahendada ja leida Emmat. Lugu, mis uurimise käigus päevavalgele tuleb on kõike muud kui igav ja kuiv. Autor suudab kerida pinget kuni viimaste lehekülgedeni ja mina kui lugeja ei suutnud enne lõpetada, kui raamat sai läbi loetud. Selles loos oli see särisev adrenaliin ja muidugi ka põnev politseiuurimine, mis viib Abby ja Leo ikka väga ootamatutele radadele.

Kogu loo vältel ootasin põnevusega, et Emma ilmub välja ja ta on elus ja terve. Kas see ka nii oli, seda peate te kallid sõbrad ise lugema. Igatahes mõistan nüüd, miks selle autori teoseid on ka mõeldud filmideks teha. Neis on see võlu, mida mina kui lugeja väga hindan.

Muidugi aitäh Petrone Prindile, kes meieni selle loo on toonud ja loodan et ka järgmised osad saavad kenasti tõlgitud.

Ma nautisin lugemist väga ja loodan, et leian ka järgmisel kuul midagi sama särisevalt pingelist ja põnevat kui oli seda selle autori raamat.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole seda veel teinud. Muidugi ootan muljeid neilt, kes on varem seda raamatut lugenud!

Minu Iirimaa(Armastus tuleb karjudes)(2019)

Minu Iirimaa(Armastus tuleb karjudes)(2019)(200lk)

Autor: Rene Satsi

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.

Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.

Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Seekordne Minu-sarja lugu oli muhe lugemine Iirimaast. Sealsed inimesed ja muidugi autori seiklused sel maal, mis olid nii kentsakad, et ma ei suutnud lihtsalt muigamata olla. Eks Iirimaa on üks unistus ja sinna tahaksin millalgi reisida.

Kuna nüüdsel ajal ei ole reisimine võimalik, siis õnneks on lohutus olemas. Muidugi Minu-sarja raamatute näol. Mul on väga hea meel, et ma seda raamatut just nüüd lugesin ja eks järgmiseks võtan samuti midagi sellest sarjast.

Sellel raamatukangelasel on jutustada oma lugu Iirimaal töötamisest ja seal elamisest. Alguses oli küll tunne, et siit tuleb midagi sellist, mis on igav ja üksluine, kuid mida rohkem ma lugesin, seda kiiremini ma lõppu jõudsin. Muidugi meeldisid väga sealses raamatus olevad pildid.

Mulle igatahes meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada.