Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

30. Raamat, mille kaas on kollast värvi

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)(320lk)

Autor: Raul Oreškin

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.

Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.

Mõnus kulgemine taaskord koos autoriga, kuid seekord Peipsiääres külas nimega Varnja. Mulle meeldis, et autor oli suutnud luua sellise mõnusa loo, kus ei hakanud kordagi igav ja sealne seltskond oli ikka parajalt värvikas.

Olen isegi käinud seal kandis, kuid Varnja külla pole veel sattunud. Eks siis millalgi tuleb sealne paik läbi käia. Usun, et avastamist on seal üpriski palju.

Mulle meeldib vahest lugeda Minu-sarja raamatuid ja mega äge on see, et ilmub ka lugusid oma kallist Eestimaast. Ükskõik mis kohaga siis on tegemist. Loodan, et keegi kunagi ka Minu Võru kirjutab.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist. Peipsiveer on kindlasti koht, mis vajab tutvustamist, et palju rohkem inimesi leiaks tee sinna ja muidugi kes ei tea siis selle koha kuulsaid Peipsi sibulaid ja nende mõnusat mekki.

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole veel seda lugu endale lugemisse haaranud. Usun, et teilegi kallid blogilugejad võiks see raamat meeldida.

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

51. Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)(280lk)

Autor: Aidi Vallik

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

“Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne.
Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.
Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus. “

Tore kulgemine koos autoriga tema lapsepõlve ja nooruspõlve radadel Haapsalus. Ma nautisin lugemist väga ja kulgesin koos autoriga ega pannud tähelegi, kui jõudsin juba lõpu lehekülgedeni. Järelikult sobis see raamat praegusel ajal täiesti hästi mulle lugemiseks.

Mäletan toda päeva, kui põhikoolis sain teada, et meile tuleb esinema Aidi Vallik. Olles lugenud tema Anni lugusid, siis olin nooremana tema suur fänn ja mäletan, et istusin ürituse ajal esireas ja kuulasin mida ta räägib. Eks sealt ma saingi ka ise inspiratsiooni, et hakata luuletusi kirjutama. Praeguseks on need muidugi kuhugi kappidesse kadunud, kuid siiani on see kõik eredalt meeles.

Ma usun, et Haapsalu väärib taaskord külastamist ja promenaadil jalutamist. Kunagi sai küll käidud, kuid nüüd tahaksin taaskord tagasi minna. Eks näis, kas sel suvel jõuan. Loodan vähemalt.

Ma usun, et soovitan seda lugu ka teistele lugemiseks, kes otsivad sellist kerget ja mahedat lugemist. Sain üpris palju uut huvitavat autori kohta teada ja minu siiraks üllatuseks on meil sarnased hobid aiandus ja oleme mõlemad suured koerasõbrad. Ilma koerata polegi nagu elu. Aitäh sulle Rocky, et olemas oled.

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)(248lk)

Autor: Barbi Pilvre

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?

Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.

Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.

Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenel käigud ja jääteesõit. 

Minu selle kuu viimane lugemiselamus viis mind Vormsile ja seda kõike koos ühe omanäolise autoriga. Tema kirjeldused Vormsi ajaloost ja sealsest loodusest meeldisid mulle väga. Kuigi vahel kippus lugu natuke venima, siis mõned read edasi sai lugu taas hoo sisse.

Eks see lugu ole vägagi omanäoline ja eks vormsilased on vaiksed inimesed ja teistega väga suhtlema ei kipu. Vähemalt selline mulje jäi mulle raamatut lugedes. Kuna peamiselt loen muid raamatuid, siis vahel leian ka aja, et taaskord avastada Minu-sarja raamatuid. Nii läks ka seekord. Eks oma järge on ootamas veel mõned hiljuti ilmunud lood, eks sellest juba järgmisel kuul.

Igatahes minu jaoks oli Vormsi ajalookirjeldused vägagi põnevad ja nii mõndagi uut sain teada, mida varem ei teadnud või olin lihtsalt unustanud. Eks komejant selle kanalisatsioonikaevu üle pani itsitama küll, mis siis et tegemist oli autori jaoks üsnagi koguka probleemiga. Eks igal Eestimaa paigal on omad saladused. Muidugi tahaks nüüd isegi Vormsil ära käia, et näha sealseid soovitatud vaatamisväärsuseid.

Ma usun, et see raamat väärib lugemist ja kui mahti saan, siis loen mõned Minu-sarja raamatud veel. Nende lugemine aitab mind, kui peale mõne krimka lugemist on pingelisest mõtlemisest täielikult toss väljas. Nagu omamoodi teraapia 😀

Igatahes, kes tunneb, et teda minu arvustus tõmbas seda raamatut lugema, siis tehke seda. Ma usun, et te ei kahetse.

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

34. Raamat, mida mõni suunamudija on soovitanud

Minu Tokyo(Nähtamatu piiri taga)(2013)(292lk)

Autor: Maarja Yano

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.

Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.

Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.

Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. 

Seekord sattusin koos raamatuautoriga Jaapanisse. Sealne elu üliõpilasena ja muidugi ka töö kinnisvara maaklerina oli üpriski huvitav. Muidugi eks see Jaapan ole üks selline värviline ja põnev koht kuhu võiks isegi reisida.

Ma tunnistan ausalt, et alguses ei saanud looga nagu vedama ja peale mõne peatüki lugemist oli isegi plaan pooleli jätta. Kuid siis suutis autor mind üllatada ja nii ma lugemist edasi jätkasingi.

Oh neid seikluseid, mis Maarjat seal ees ootasid. Ma olen väga rahul, et selle raamatuga oma lugemiskuu lõpetasin. Kuidagi hea tunne jäi ja nüüd ootan juba järgmist kuud, et mis see võiks mulle pakkuda.

Minu jaoks oli tegemist mõnusa ajaviite lugemisega, mis lasi mul rahulikult kaasa kulgeda ja sellises mõnusas enda valitud tempos. Ei olnud kuhugi kiiret ja kellegi mõrvalugu polnud vaja ka lahendada. 😀

Igatahes mulle meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada!

Kui Emma kadus(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

19. Raamat, mis ilmus 2020

Kui Emma kadus(2020)(272lk)

Autor: Wendy Walker

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus.

Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti.

Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda?

See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida.

Lugu tüdrukutest nimega Cass ja Emma, kes ühel õhtul kaovad jäljetult. Seda juhtumit küll uuritakse, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Siis aga ootamatult kolme aasta möödudes tuleb Cass koju, kuid kõigi üllatuseks ilma Emmata.

Lugu asuvad uurima psühholoog Abby ja politseiuurija Leo. Nemad on need, kes proovivad seda keerukat lugu lahendada ja leida Emmat. Lugu, mis uurimise käigus päevavalgele tuleb on kõike muud kui igav ja kuiv. Autor suudab kerida pinget kuni viimaste lehekülgedeni ja mina kui lugeja ei suutnud enne lõpetada, kui raamat sai läbi loetud. Selles loos oli see särisev adrenaliin ja muidugi ka põnev politseiuurimine, mis viib Abby ja Leo ikka väga ootamatutele radadele.

Kogu loo vältel ootasin põnevusega, et Emma ilmub välja ja ta on elus ja terve. Kas see ka nii oli, seda peate te kallid sõbrad ise lugema. Igatahes mõistan nüüd, miks selle autori teoseid on ka mõeldud filmideks teha. Neis on see võlu, mida mina kui lugeja väga hindan.

Muidugi aitäh Petrone Prindile, kes meieni selle loo on toonud ja loodan et ka järgmised osad saavad kenasti tõlgitud.

Ma nautisin lugemist väga ja loodan, et leian ka järgmisel kuul midagi sama särisevalt pingelist ja põnevat kui oli seda selle autori raamat.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole seda veel teinud. Muidugi ootan muljeid neilt, kes on varem seda raamatut lugenud!

Minu Iirimaa(Armastus tuleb karjudes)(2019)

Minu Iirimaa(Armastus tuleb karjudes)(2019)(200lk)

Autor: Rene Satsi

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.

Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.

Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Seekordne Minu-sarja lugu oli muhe lugemine Iirimaast. Sealsed inimesed ja muidugi autori seiklused sel maal, mis olid nii kentsakad, et ma ei suutnud lihtsalt muigamata olla. Eks Iirimaa on üks unistus ja sinna tahaksin millalgi reisida.

Kuna nüüdsel ajal ei ole reisimine võimalik, siis õnneks on lohutus olemas. Muidugi Minu-sarja raamatute näol. Mul on väga hea meel, et ma seda raamatut just nüüd lugesin ja eks järgmiseks võtan samuti midagi sellest sarjast.

Sellel raamatukangelasel on jutustada oma lugu Iirimaal töötamisest ja seal elamisest. Alguses oli küll tunne, et siit tuleb midagi sellist, mis on igav ja üksluine, kuid mida rohkem ma lugesin, seda kiiremini ma lõppu jõudsin. Muidugi meeldisid väga sealses raamatus olevad pildid.

Mulle igatahes meeldis ja usun, et julgen ka teistele soovitada.

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

52. Loe raamatut selle paiga ajaloost, kust on pärit sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)(248lk)

Autor: Annela Laaneots

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.

See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.

Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.

Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Selle raamatuga lõppes minu selle aasta lugemiseväljakutse saaga. Olen endaga nii rahul, et taaskord õnnestus see mul täita ja nii palju erinevaid värvikaid raamatuid sai loetud, mida muidu poleks kõige selle virr-varri seest üles leidnud.

Seekordne raamat räägib loo naisest, kes 2014.aastal valiti, selle kauni maa ehk Setomaa Ülembsootskaks. Seda lugu lugedes tundsin samuti hingesugulust Setodega. Eks minu nii vanaema kui ka vanaisa ja nende mõlema ema-isa on Obinitsa kandis sündinud ja kasvanud ning olen isegi käinud 19.augusti surnuaiapühal ja mäletan neid käike juba väiksest peale.

Kahjuks ei ole vanaemal säilinud ühtegi rahvariiet ega ka sinna juurde kuuluvaid hõbeehteid kuid siiski tõmmet sinna poole tunnen küll ja veel. Eks järgmisel aastal soovin ka külastada neid kohti, kus minu vanavanemad kasvasid ja nende kodukohti näha.

Ka Annela lugu liigutas mind väga ja see on eriline au, kui sind nii tähtsale kohale valitakse. Mulle väga meeldis ja ma tundsin, et tahan ka raamatus kirjeldatud kohtades ära käia. Nautisin selle raamatu lugemist. See on üks selliseid lugusid, mis mulle kauaks ajaks meelde jääb, mis siis, et tegemist on täiesti võõra inimesega.

Soovitan teistelegi, kes veel lugenud pole. Kui see raamat ilmus, siis ma ei suutnud oodata, et saan seda raamatukogust laenutada, mis siis, et hind oli minu jaoks selline, millega tavaliselt raamatuid ei osta, kuid selle raamatu puhul tegin erandi ja ostsin.

Minu suur unistus on ka endale Seto rahvarõivad osta ja neid siis väärikalt kanda.

Kaunist õhtut kõigile!!

Minu Aasia(Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas…)(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

25.Raamat, mille tegevus toimub Aasias

Minu Aasia(Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas…)(2019)(424lk)

Autor: Margus Kalam

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?
Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.

Oh kus mulle meeldis see raamat. Nii palju avastamist ja nii palju sain uut nende maade kohta teada. Nautisin selle raamatu igat lehekülge väga.

Muidugi meeldis ka see, et olid lõpus ka pildid, mis andsid loole veel rohkem juurde.

Mida kõike kaubarändurina ei juhtu. Eks oli nii kurbi hetki kui ka lõbusaid. Selles raamatus oli see miski, mida ma alati Minu- sarja raamatutest otsin.

Kuigi tegemist on reisisarja raamatuga, siis põnevust jätkus ikka kuni lõpuni. Erinevad reisimised ja kõige põnevam oli tollikontroll, mis pani kohati isegi muigama.

Eks sellepärast siis ta mulle ka väga meeldis. Nii põnev oli lugeda, milliste värvikate inimestega ta kohtus ja nende kultuur oli ka väga põnev.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Minu Mehhiko(Rikkad tšillit ei söö(2019)

Minu Mehhiko(Rikkad tšillit ei söö(2019)(280lk)

Autor: Doris Kristina Raave

Tutvustus

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?

Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.

Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.
Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.

Selles reisiraamatus leidsin ennast Mehhikost. Sealne kultuur ja loodus olid juba lugedes nii kirevad, et ei suutnud lugemist pooleli jätta. Autor sattub Mehhikosse ühe tööpakkumise peale. Mis sealt edasi hakkab saama, seda peate te ise lugema.

Oh, kus isegi tahaks neid kauneid looduspaiku näha, mida autor nii elavalt kirjeldas. Mul on hea meel, et ma ennast seekord Mehhikost leidsin. Vahepeal ka midagi teistsugust ja kirevamat lugemist, kui seda oli eelnev Minu sarja raamat.

Mulle meeldis, et autor kirjeldas sealset kultuuri ja rahvast, see ongi just see mida ma neist raamatutest otsin. Muidugi ka kirjeldused looduses matkamisest paelusid mind väga.

Alati kui ma mõnd reisiraamatut lugema hakkan, otsin seda mis just mulle meeldib. Seda leidsin ma selles raamatus ikka mitmeid kordi.

Mulle igatahes lugu meeldis ja eks oli raamatus ka armastust ja muidugi natuke ka nalja. Või siis enese leidmist ja unistusi, mis lummasid isegi mind.

Milline Minu-sarja raamat järgmiseks loetud saab, eks seda näete siis kui sellest siin kirjutan.

Soovitan teistelegi ka lugemiseks, kes seda teinud veel pole. Eks arvamusi on erinevaid ja just sina armas Lugeja otsustad, kas annad raamatule võimaluse või mitte.