Murdumine(2017)

Murdumine(2017)(349lk)

Autor: B.A Paris

murdumine_kaas final.indd

Tutvustus

Menuki „Suletud uste tagaˮ autorilt!
Kui sa ei saa usaldada iseennast, siis keda sa üldse usaldada saad? Ühel tormisel ööl võtab Cass abikaasa hoiatusest hoolimata vastu otsuse sõita koju mööda käänulist ja eraldatud metsateed. Läbi paduvihma sõites näeb ta tee ääres peatunud autot. Autot, milles istub naine. Selle asemel et abi pakkuda, sõidab Cass edasi. Ja nüüd on metsas nähtud naine tapetud.
Alates tollest saatuslikust ööst hakkab ka ta enda elu koost lagunema. Ta ei mäleta, kuhu parkis poodi minnes oma auto või miks ta ostis lapsevankri, kui tal pole last. Ja kas ühel õhtul köögilaual nähtud nuga oli tõeline või pelgalt viirastus. Cass ei suuda vabaneda süütundest – mõttest, et oleks saanud naise päästa – ega vaikivatest telefonikõnedest. Nagu ka tundest, et keegi jälgib teda …
Prantsuse-Iiri taustaga B. A. Paris sai 2016. aastal tuntuks oma debüütromaaniga „Suletud uste taga“, millest sai kiiresti ülemaailmne menuk ja mida on nüüdseks tõlgitud 40 keelde. „Murdumine“ on tema teine romaan, järjekordne maiuspala psühholoogiliste põnevike sõpradele. B. A. Paris on üles kasvanud Inglismaal, aga elab praegu koos abikaasa ja viie tütrega Prantsusmaal.

Kuna ma varemalt olen lugenud temalt eesti keeles ilmunud esimest osa lugenud, siis ei kahelnud üldse ja alustasin lugemist. Ma ei pidanud üldse pettuma. Nii pingeline, kuid samas kõhe lugu reetmisest, mida ei oleks osanud üldse oodatagi.

Ma ei oodanud sellist lõppu ja et süüdi on veel need tegelased, siis oli minu jaoks lõpp suur üllatus. Autor suutis pinget ja põnevust hoida kuni lõpuni.  Ma usun, et sellest autorist saab üks mu lemmikuid, kelle raamatuid lugedes tunnen, et olen ka ise sinna loosse segatud, kuid siiski veel lugejana.

Seekordses loos on peategelaseks Cass.  Ühel tormisel ööl sõidab ta mööda metsateed koju. Vihma sajab ja ühtäkki märkab ta seal üht autot, milles istub naine.  Ta mõtleb endamisi,kas peatuda ja minna vaatama, kas midagi on juhtunud või sõita edasi. Ta otsutab edasi sõita ja järgmisel päeval kuuleb ta uudisest, et sel samal teel on tapetud naine.

Muidugi on see tema jaoks täielik šokk ja ta püüab kogu hingest seda sündmust unustada. Kuid tal ei lasta seda teha, keegi helistab pidevalt ja ta hakkab endas kahtlema, kas tal on ikka kõik korras. Kuidas ta sellest olukorrast välja rabeleb, seda peate te ise lugema.

Mulle tundus peategelane Cass kuidagi seda sorti naine, kes  annab endast kõik, et kõik oleks hästi, kuid siiski ei suuda niipalju mõista, et teda on reedetud, kes seda teeb ja millised on tagajärjed, seda peate te ise lugema.

Kuidas ta jõuab tõdemuseni, et talle kallid inimesed võivad osutuda koletisteks ja kes nad on seda lugege kallid sõbrad ise. Ma ei oodanud sellist lõppu ja kindlasti jääb mulle see lugu kauaks ajaks meelde.

Soovitan teistelegi seda autorit, kes veel tema raamatuid pole lugenud, siis tehku seda. Ma usun, et te ei pea kahetsema.

Kes see Mallukas veel on?(2019)

Kes see Mallukas veel on?(2019)(280lk)

Autor: Mariann Treimann

45891198._SY475_

Tutvustus

Mariann Treimann, enamikule tuntud kui Mallukas – Eesti loetuima blogi autor ning nüüd ka päris enda saate staar –, on oma elu, pere, tööde ja tegemistega seotud seiku blogiveergudel jaganud juba pikki aastaid. Tema vahetu, siiras ja humoorikas kirjastiil on ära võlunud kümned tuhanded eestimaalased ning Malluka Facebooki lehte jälgib päevast päeva enam kui 50 000 inimest.

Ent on nii mõndagi, mida tema blogi pikaaegsemadki jälgijad ei tea. Siia raamatusse on Mallukas kirja pannud oma loo – teekonna sellest, kuidas Mariannist on saanud Mallukas. Talle omase aususega jutustab ta enda lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest, emaks kasvamisest ning sellest, kuidas ikkagi on elada kõigile avatud raamatuna ja nimetada blogipidamist uhkusega oma ametiks.

Loomulikult ei puudu siit ka praktiline pool, nagu Malluka hea suhte nipid või nõuanded algajale blogijale, või see, kuidas edukalt koos ämmaga elada, mil moel hingehaavu parandada, kuidas end emarollis kindlamalt tunda või mida sünnitama minnes haiglakotti kaasa pakkida. Aga mis kõige olulisem – kuidas olla enesekindlam, muretseda vähem ja olla eluga lihtsalt pisut rohkem rahul.

Ajaviitena täitsa tore lugemine. Eriti peale seda, kui oled nii pingelist lugu lugenud. Mõnusas tempos ja kulged nii nagu ise soovid.  Ei ole mingit tagaajamist ega ka pingelisi sündmuseid.

Ma ei mäleta, et oleksin tema blogi lugenud, küll tema facebooki postitusi ja vaadanud ka tema telesarju. Eks nendes on omamoodi nalja ja kõike seda, mida üks meelelahutaja võiks inimestele pakkuda.

Päris head nipid olid kindlasti blogiga alustajale. Aga samas ka ega need suhtenipid mööda külgi maha jookse. Alati tuleb leida igas päevas mõni hea asi, et peletada eemale nii stressi kui ka muid tülisid.

Ma soovin talle edu ja usun, et peale raamatu lugemist üritan isegi võib-olla tema blogisse kiigata. Ma arvan, et ega see halba ei teeks. Kui aega rohkem, siis üritan sinna ka jõuda.

Ma ei tea nüüd kas soovitada seda teistele. Maitsed on erinevad ja mõnele ju selline raamat lugemiseks võib-olla ei sobiks. Eks inimesi on erinevaid ja samuti ka lugejaid. Kes tahab see loeb ja leiab sealt endale midagi, mis on talle meelt mööda.

Mulle sobis see lugemine ja ma ei kahetse, et selle raamatu raamatukogust laenutasin. Vahepalana täitsa hea lugemine.  Suudaks isegi midagi raamatuna kirja panna, see oleks täitsa suur edasiminek.

Sinu järel koju(2017)

Sinu järel koju(2017)(368lk)

Autor:  Mark Edwards

36652124._SY475_

Tutvustus

„Käänuline ja üdini õõvastav …“ – C. L. Taylor

Sellest pidi saama nende elu parim reis, viimane seiklus enne ühise kodu loomist. Pärast täiuslikku algust katkeb Danieli ja Laura teekond ootamatult, kui nad tundmatus paigas pilkases pimeduses öiselt rongilt maha tõstetakse. Tsivilisatsiooni tagasi jõudmiseks tuleb neil matkata mööda tontlikku metsarada. Sellest saab teekond, mis lõpeb kujuteldamatu õudusega.

*Londonisse naastes tõotavad Daniel ja Laura, et ei räägi tol ööl nähtust enam iial. Nad üritavad eluga edasi minna, aga peagi selgub, et luupainaja on alles algamas…
„Sinu järel koju“ on verdtarretav lugu saladustest, valedest ja saatuslikest tagajärgedest.

Kirjanik Mark Edwards on briti üks hinnatumaid tänapäeva autoreid, kes kirjutab – nagu ta ise ütleb – psühholoogilisi põnevikke, milles hirmsad asjad juhtuvad täiesti tavaliste inimestega. Kõikidest tema raamatutest on saanud Amazoni müügiedetabelite menukid.
Edwards elab koos naise, kolme lapse ja kassiga West Midlandsi maakonnas Inglismaal.

Nii särisevalt põnev aga samas kohati ka õudne. Autor suutis luua sellise maailma, kus lugeja arvab, et ta tunneb kõiki tegelasi ja mõistab nende iseloomu, kuid mida lugu edasi, seda keerulisemaks läheb. Ma ei osanud oodata, et sellest lugemisest kujuneb selline maraton. Ma muudkui lugesin ja lugesin. Lugesin eile isegi poole ööni, aga siiski läksin magama, et saaksin varakult taas jätkata. Ma ei kahetse üldse, et selle raamatu lugemisse haarasin.

Kuna seda oli mitmes kohas tutvustatud, siis pikalt ei mõelnud vaid laenutasin selle ja hakkasin lugema. Vahel kruvis pinge nii tuliseks, et ei suutnud üldse raamatut käest panna.

Lool on kaks peategelast Daniel ja Laura. Pealtnäha täiesti tavaline paar, kes elavad ja töötavad Londonis. Nad ei aimagi, et nende viimane reis, enne pesapunumist võib sootuks võtta sellise pöörde. Neile meeldib reisimine ja nad otsustavad sõita Ida-Euroopasse. Mida reis edasi kulgeb, seda põnevamaks läheb veelgi.

Mis nendega juhtub seal Rumeenia rongil, seda peate te ise lugema. Ma usun, et te ei kahetse seda kui seda lugu loete. Ma ei saa nüüd seda lugu kindlasti jupp aega oma mõtetest välja. Igakord kui mõtlen nende tegelaste peale, siis mõistan, et miks ma varem seda raamatut ei lugenud.

See-eest ma ei kahetse üldse, et seda tegin. Mulle meeldivad sellised põnevad ja tempokad lugemised. Boonuseks oli muidugi lumetorm, mis mulle väga meeldis. Eks loodusnähtused on ühed lummavamaid.

Lõpplahendust ei oodanud ma üldse sellist, kui siis seda, et pahad saaksid oma teenitud karistuse. Kas nad ka seda said, seda lugege ise.

Soovitan teistelegi lugemiseks. On küll kõhe ja vahest hirmutav lugu, aga mida rohkem süveneda, seda pingelisemaks lugu pöörab.

Eks nüüd tuleb vist lugeda midagi helgemat ja rohkem romantilist, et suudaks seda lugu üldse unustada.

See raamat oli PÕNEV sõna otseses mõttes!!

 

Pääsu pole(2018)

Pääsu pole(2018)(303lk)

Autor: Taylor Adams

42434925._SY475_

Tutvustus

Neli võhivõõrast, lumetorm, röövitud laps ja otsusekindel noor naine, kes püüab meeleheitlikult psühhopaati paljastada ja üle kavaldada – Taylor Adams teab suurepärase, närvekõditava põnevusloo retsepti.Teel Utah’sse haige ema juurde jääb Darby Thorne Colorado mägedes metsiku lumetormi kätte.

Kuna teed on läbipääsmatud, peab naine eraldatud maanteeäärses külastuskeskuses tormi vaibumist ootama. Hoones ei ole muud kui laud, toolid, kohvimasin ja neli võhivõõrast. Püüdes mobiililevi leida, astub Darby hetkeks taas välja tormi kätte ja teeb verdtarretava avastuse: tema auto kõrvale pargitud kaubikus on koerapuuris luku taga väike tüdruk. Kes ta on? Mis tagamõttega ta rööviti? Ja kuidas saaks Darby ta päästa?

Mobiililevi ei ole, kilomeetrite raadiuses pole kelleltki abi paluda ja mingit väljapääsu ei paista. Üks tormivarjulistest on lapseröövel. Aga kes? Üha ohtlikumaks muutuvas olukorras, kus kaalul on nii lapse kui ka tema enda elu, peab Darby leidma võimaluse tüdrukuke kaubikust kätte saada ja põgeneda. Aga keda usaldada?

Ameerika kirjanik ja filmilavastaja Taylor Adams kruvib pinget hoolikalt mõõdetud tempos, lehekülg lehekülje järel. Lugu on tulvil käänakuid ja ootamatult järske pöördeid. Amazoni menuk, juba ligi 30 keeles ilmunud „Pääsu pole“ on Adamsi kolmas romaan, mille põhjal on 20th Century Fox ühtlasi väntamas filmi.

See lugu rabas mind nii, nagu oleks tegu olnud reaalse looga. Ma elasin nii Darbyle kaasa, et unustasin kõik muud toimetused ja muudkui lugesin. Olles ise küll natuke külmetunud, suutsin siiski raamatu lõpuni lugeda.

Pinget ja põnevust selles loos jätkub kuhjaga.  See lugu sattus mulle lugemisse ajal, mil otsisin mida järgmiseks lugeda ja pilk jäi kodusel riiulil selle raamatu peale ja ma ei kahetse seda, et seda lugesin.

Eks selles loos juba pingest ja adrenaliinist puudust ei tulnud. Kõigele lisaks ka kõikehõlmav lumetorm, mis tegelasi seal puhkemajakeses oma võimuses hoidis. Mis oli ainult boonuseks. Mulle just meeldivad sellised raamatud, kus on ka loodust. Varsti ju talv tulemas….

Peategelane oli vapper ja andis endast kõik, et tüdrukuke nende kurjategijate käest päästa. Kas ta ka suutis seda ja milliseks kujunes lõpplahendus, seda peate kallid sõbrad ise lugema. Mulle meeldis ja soovitan seda raamatut teistelegi! Lugege ja te ei kahetse seda.

Nukkude surmamäng(Kim Stone sarja 4.raamat)(2019)

Nukkude surmamäng(Kim Stone sarja 4.raamat)(2019)(382lk)

Autor: Angela Marsons

45443866._SY475_

Tutvustus

Uurija Kim Stone’i neljas juhtum
Surnud ei paljasta saladusi … kui just ei osata kuulata.

Tütarlapse tundmatuseni moonutatud nägu vahtis pimedana sinitaevasse, tema suust pudenes mulda. Musttuhat kärbest tiirutas verepudru kohal. Westerley uurimisrajatis pole nõrganärvilistele – see on „laibafarm“, kus uuritakse surnukehade lagunemist ja mille asukateks on laibad, muist rohkem, muist vähem mädanenud. Kui aga uurija Kim Stone ja tema meeskond leiavad hiljuti surnud neiu, tundub neile, et mõrvar on leidnud parima paiga oma kuriteo varjamiseks.

Seejärel tungitakse kallale teisele neiule. Ta jäetakse surnu pähe maha, uimastatud, suu mulda täis. Stone’ile ja tema meeskonnale on selge, et tegutseb sarimõrvar. Mitu laipa nad veel leiavad? Kes on järgmine? Kui kohalik ajakirjanik Tracy Frost jälgi jätmata kaob, tõusevad ka panused. Tundub, et mõrvari saladuste võti peitub minevikus. Kas Kim leiab selle, enne kui väärastunud vaim nõuab järjekordse ohvri?

Seekordne osa viis mind veel rohkem kaasa kui eelmine. Ma lootsin kogu hingest, et Kim leiab üles süüdlase ja mõistab tema üle kohut, aga et selleks osutub see  tegelane, keda ei osanud isegi Kim kahtlustada, oli üpris üllatav. Ma ei osanud ka oodata, et lugu võiks sellise lõpplahenduse saada.

Loos oli mitmeid erinevaid pöördeid ja mida lugu edasi, seda põnevamaks läks.  Ma loodan nüüd siiralt, et tõlgitakse ka järgnevaid osi.  Kahju oleks, kui ainult neli lugu ainult ilmuks.

Seekordses osas peab inspektor Kim lahendama juhtumi, kus tapetakse naisi, aga mis põhjusel ja kes on selles süüdi, peate te ise lugema. Kas ta suudab leida mõrvari enne, kui ta tapab oma järgmise ohvri? Kes küll võiks olla järgmine ohver? Miks Kimile tundub järjest rohkem, et nende naiste vahel on mingi seos ja selle teada saamiseks peab ta andma endast kõik, et saladused paljastada ja leida üles mõrvar. Kas ta ka seda suudab, seda saate teada siis, kui seda raamatut loete.

Mulle väga meeldis ja sellest krimikirjanikust on saanud üks mu suuri lemmikuid.  Ma ei ole kordagi pettunud. Vastupidi mulle on need lood väga meeldinud ja loodan, et saan ka järgnevaid osi lugeda. Nii väga tahaks teada, mis saab Kimist edasi ja kas ta on lõpuni välja nii vapper ja õiglane naine, kui ta on seda senimaani olnud.

Kes soovib neid raamatuid lugeda, siis ma usun, et te ei pea seda üldsegi kahetsema. Mina küll ei kahetse. Need neli raamatut täitsid mu lugemisaja nii pingeliste sündmustega, et polnud aega mõnda teist raamatut üldse lugeda. Mulle meeldis väga ja loodan, et teilegi meeldivad need raamatud.

 

Koera kodutee(2019)

Koera kodutee(2019)(334lk)

Autor:  W. Bruce Cameron

43462749._SY475_.jpg

Tutvustus

Armastatud raamatute „Koera elu mõte“ ja „Koera teekond“ autorilt.
Lucas Ray suureks hämmastuseks ilmub mahajäetud hoonest välja imearmas kutsikas, kelle silmis on inimese tähelepanu kõige imelisem asi maailmas. Noormees võtab koera koju kaasa, olgugi et korteris, kus ta oma emaga elab, ei ole loomapidamine lubatud.

Kutsikas, kes saab nimeks Bella, ei taipa küll kõikide mängude, näiteks mittehaukumise mõtet, ent tema ja Lucase vahel tekib kiiresti side. Koera peitmine naabrite eest muutub üha keerukamaks ja Lucas hakkab Bellat salaja veteranide ameti haiglasse tööle kaasa võtma. Seal pakub Bella rõõmu ja tröösti just neile, kes seda üle kõige vajavad. Ent kui loomapüüdja koera võõrandab ja varjupaika viib, sest Denveris on pitbullide pidamine keelatud, ei jää Lucasel üle muud kui koer senikauaks hoiukodusse saata, kuni ta olukorrale lahenduse leiab.

Aga lahusolekust masenduses Bella ei kavatsegi oodata. Ta asub pealtnäha võimatule ja unustamatult seiklusrikkale teekonnale läbi Colorado metsiku looduse, et läbida nelisada miili, mis teda kodust ja Lucasest lahutavad.

Ameerika kirjaniku W. Bruce Cameroni „Koera kodutee“ on südamlikult jutustatud haarav ja helge lugu vankumatust truudusest ja lõputust pühendumisest inimese ja tema lemmiklooma vahel. Cameroni varasemate teoste hulka kuuluvad eesti lugejatelegi tuttavad hinnatud menukid „Koera elu mõte“ ja selle järg „Koera teekond“.

Mida teeksid sina, kui sa leiad hüljatud koera aga kes saatuse kiuste osutub Pitbulliks ja seal kus sa elad, Denveris on see tõug keelatud ja teda ootab ees hukkamine? Kuidas käituksid sina ja mida kõike sa teeksid, et seda ära hoida?

Lugedes seda raamatut, saate kindlasti neile küsimustele vastused.

Mulle meeldis see lugu väga, nagu ka eelmised selle autori raamatud. Neis on midagi, mis paneb sind kaasa elama, olgugi, et tegu on teistmoodi peategelasega kui tavaliselt.

Seekordses loos peab Lucas andma endast kõik, et Pitbulliks osutunud Bella hukkamisest päästa. Kas ta ka seda suudab ja milliseid otsuseid peab ta langetama, seda peate te ise lugema.

Tunnistan, et elasin Bella elule väga kaasa ja soovisin väga, et ta oma pere ikka üles leiaks. Tema seiklemine ja sõbraks saamine puumaga, see liigutas mind väga. Nad elasid koos ja lõpuks kui oli aeg Bellal lahkuda, siis ma isegi nutsin natuke.

Kuna mulle meeldisid varem ilmunud osad, siis ma tahtsin nii väga teada, mis kolmandas raamatus juhtub ja võtsingi lugemisse. Ma ei ole üldse pettunud. Mul on hea meel, et neid raamatuid lugesin ja kuigi tegu on tõsise teemaga, siis läks lugu natuke ka hinge.

Kes tahab teada, mis saab Bellast ja kas ta suudab leida tee tagasi oma pere ja peremehe Lucase juurde, siis peate ise seda lugu lugema. Ma usun,et te ei kahetse seda.

Nüüd on jäänud veel vaja film ära vaadata ja siis ongi süda rahul.

Teile kallid sõbrad ja blogilugejad soovin kaunist sügist ja lugege ikka raamatuid. Kui need ära unustate, siis pole enam minu arvates argipäevades põnevust.

Kohtume peagi!!

 

 

 

Kadunud tüdrukud(Kim Stone sarja 3.raamat)(2019)

Kadunud tüdrukud(Kim Stone sarja 3.raamat)(2019)(445lk)

Autor: Angela Marsons

44080701._SX318_

Tutvustus

Kaks tüdrukut on kadunud. Ainult üks pääseb koju tagasi. Oma tütart näeb jälle abielupaar, kes teeb teisest parema pakkumise. Ärge hauduge asjatuid lootusi – üks laps peab surema. Kui 9-aastased sõbratarid Charlie ja Amy jäljetult kaovad, paiskab see kaks perekonda elavasse põrgutulle. Tekstsõnum kinnitab midagi mõeldamatut: tüdrukud on langenud kohutava lasteröövi ohvriteks.

Ja kui järgmine sõnum kaks perekonda oma laste elu nimel teineteise vastu üles ässitab, hakkab uurija Kim Stone´i ja tema rühma kell tiksuma. Vastased näivad pidevalt neist sammukese ees olevat. Laipade jälgi mööda minnes mõistab Stone, et nii halastamatute tapjatega pole tal kunagi varem tegemist olnud. Tüdrukute elusana kojutoomise võimalused kahanevad iga tunniga… Mõlema perekonna minevikusaladuste sünge võrgu harutamine näib andvat juhtunu lahendamise võtme. Aga kas Kim püsib nii kaua elus? Või peab kellegi laps maksma ülimat hinda?

„KADUNUD TÜDRUKUD“ on kolmas raamat vaneminspektor Kim Stone’i juhtumite sarjas. Angela Marsons on sündinud ja kasvanud Black Countryl. Tema loodud Kim Stone’i sarja raamatuid on müüdud 27 riigis ja kokku üle 3,1 miljoni eksemplari, nüüdseks on sari saanud populaarseks ka Eestis.

Olles varemalt lugenud läbi kaks eelmist osa, siis ma ei kõhelnud üldse ja asusin lugema. Seekordne osa ei valmistanud mulle mingit pettumust. Kim on ikka sama tragi ja vapper politseinik kui varem. Seekord on tal lihtsalt vähem aega ja ta peab andma endast maksimumi, et tüdrukud tervelt koju tagasi tuua. Kas ta ka seda suudab, seda peate te ise kallid sõbrad lugema.

Ma ei oska seletada, miks mulle see sari meeldib. Kuidas saakski kui mõne arvates on see nii verine ja jõhker, eriti see osa. Julmust ja valu on selles osas tõesti palju. Kuid kui ma asusin kunagi ammu krimiromaane lugema, siis teadsin, et nad mulle lihtsalt meeldivad. Neis on põnevust ja pinget aga ka keerukaid uurimisi ja kõige tipuks enamjaolt lõpevad need lood heade võiduga, mis on veel kõige parem.  Mulle meeldib lugedes kaasa mõelda ja mida edasi lugedes ka ära arvata, kes on süüdlane ja kas ta saadakse kätte ja mida kõike selleks ei tehta.

Mind üllatab, et mul on jäänud veel lugeda viimane eesti keelde tõlgitud osa. Ei saanud arugi, et kolm on juba läbi ja nüüd on järg Lõppmängu käes. Sellest autorist on saanud minu suur lemmik. Ma usun, et need raamatud jäävad pikaks ajaks meelde. Neid nii kiiresti ei suuda unustada. Eks Kim on oma tegemiste ja iseloomuga mulle naha vahele pugenud.

Alati tema lugusid lugedes suudan ma keskenduda ainult uurimisele ja ka otsida lahendusi, kuidas see lugu lahendada. Muidugi seekord oli lõpppauk minu jaoks üllatus. Ma ei osanud kahtlustada, et see tegelane võis olla ninamees. Polnud kordagi üldse sellist mõtet, et tema võiks ka süüdi olla. Ju siis oli lugu superhästi kirjutatud.

Veel ägedam oleks kui sellest sarjast valmiksid filmid või lihtsalt teleseriaal. Ma tahaks näha milline näitleja Kimi mängima valitaks. Eks see on ainult kõigest unistus.

Mulle Kim kui peategelase ja juhtivuurijana väga meeldib. Temas on kõike seda, mida on vaja karmis politseimaailmas toime tulemiseks. Ta võib olla küll teiste arvates teistmoodi kuid sisimas on ta hea inimene. Ta on samuti pidanud palju kannatama ja kes siis ei muutuks rohkem endasse tõmbunuks.

Mulle meeldis, et lugu säilitas enda põnevuse ja pinge kuni viimaste lehekülgedeni. Ma ei märganudki eile lugedes, et pool sellest loost on juba läbi. Täna hommikul teist poolt lugema hakates, läks seegi üsna kiiresti.

Ma julgen soovitada teilegi kallid sõbrad seda sarja. Ma usun, et keegi kes on läbi lugenud esimese osa ei suuda enam peatuda ja loeb ka teised osad läbi. Vähemalt minu puhul oli see täpselt nii!!

Soovin kõigile kaunist suvepäeva ja näeme kindlasti veel!