Esimene aasta(2011)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

9.Postapokalüptiline teos (kogu ühiskond on kokku kukkunud ja varemete vahel kisklevad õilsad kangelased ja mandurid)

Esimene aasta(2011)(286lk)

Autor: Mari Järve

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Selle raamatuga lõppes minu jaoks selle aasta ulme lugemiseväljakutse. Ma küll mõtlesin, et jõuan rohkem kui 12 teemat aga olen endaga väga rahul, et leidsin aega ka ulme jaoks. Kõik 12-st raamatut on omapärased ja väärivad oma kohta selles nimekirjas.

See raamat oli minu jaoks üllatavalt hea ja mulle soovitas seda tuttav ulmesõber, kelle käest ma selle siis ka laenutasin. Ja vot oli see alles lugemiselamus.

Eesti rahvas peab rinda pistma tapva ebola viirusega ja inimesi langeb kui loogu. Kas on mingi võimalus sellest kõigest välja tulla? Ma usun, et see lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde ja midagi sellist ma polnudki varem lugenud. Tegemist on siis niiöelda maailmalõpu raamatuga, kus tappev viirus levib ja inimesed peavad andma endast kõik, et end selle eest kaitsta. Natuke meenutas ka meie olukorda, kus koroona põhiliselt möllab ja olime isegi mõnda aega karantiinis.

Ei mäleta, et varem midagi sellelt autorilt lugenud oleksin. Eks kui aega saan, siis loen autori Klaasmere ka läbi.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja raske oli seda käest ära panna. Nüüd mõtlengi, et tahaksin veel midagi sarnast lugeda, mis sobiks sama teema alla. Eks nüüd tulebki uurima asuda.

Mulle meeldis ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin ja sellega minu ulme lugemiseväljakutse lõppes. Kui ikka lõpp, siis ootamatu ja üllatava lugemispauguga.

Soovitan teistelegi!

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)

Autor: M.W. Craven

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.

Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.

Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.

Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.

Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.

Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.

Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.

Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.

Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.

Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)(400lk)

Autor: Robert Bryndza

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kate Marshall oli paljutõotav noor politseiuurija, kui ta tabas kurikuulsa Nine Elmsi sarimõrvari. Kuid tema karjääri seni suurim saavutus pöördus hoopis kohutavaks katsumuseks. Kate’i karjäär lõppes skandaaliga. Avalikkus ründas teda niinimetatud inimsööjajuhtumit ümbritsevate šokeerivate asjaolude pärast, ta tundis, et teda on reedetud, ja traumeerituna tõmbus ta politseitööst eemale.

Viisteist aastat pärast neid katastroofilisi sündmusi töötab Kate õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, aga mineviku varjud kummitavad teda endiselt. Lõpuks avaneb tal võimalus nendega lõpparve teha, sest välja on ilmunud isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid.

Kate kaasab oma nutika assistendi Tristan Harperi, et uus koletis tabada. Kui see peaks õnnestuma, saaks vanad võlad klaaritud. Aga kaalul on märksa rohkem. Nimelt pidi Kate’ist saama omaaegse mõrvari viies ohver … ja tolle järglane kavatseb oma iidoli pooleli jäänud töö lõpule viia.

Ma ei ole varem selle autori teist Eestis ilmunud sarja lugenud aga nüüd olles lõpetanud selle sarja esimese osa, siis mõtlen küll, et miks ma pole seda teinud ja kuna teised on ka seda sarja kiitnud, siis mõtlesin ka järgmiseks tolle ette võtta.

Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et lugu ei olnud ainult uurija vaatevinklist vaid ka mõrvar kui selline oli täitsa olemas ja tegutses nii, et uurijatel polnud sellest halli aimugi, mis siis et nad kõigest väest püüdsid teda tabada. Lugu alustades ei osanud ma kordagi arvata, et sellest loost midagi nii rabavalt head võib tulla. Nüüd oleks huvi ka järgmise raamatu järgi, eks näis kas tuleb ka järg.

Igatahes mulle Kate kui peategelane ja uurija meeldis. Mõneti häiris see, et tal oli uurijatele tüüpiliseks saanud alkoholiprobleem. Minu arust polnud see suund üldse tema puhul vajalik. Eks meil kõigil on nõrkuse hetki aga neist saadakse üle ja võetakse elus teine suund. Tema nutikus ja tõhus uurimine seda lugu edasi vedasidki, mis siis et ta enam politseis ei töötanud.

Kui krimiromaanide puhul tekib selline tunne, et üks või teine tegelane on süüdi, siis selles loos on kõik hoopis teistmoodi. Ei suutnud ma ette näha, kes on süüdlane ja miks ta kõike seda tegi. Eks see võluski mind loo juures kõige rohkem, et ka uurijate jaoks ei olnud mõrvari leidmine nii lihtne nagu pealtnäha tundus.

Nautisin selle loo lugemist ja ei kahetse lugemisele kulutatud aega. Eks lugu ise rabas mind nii, et mõtlen siiani, miks küll mõned inimesed selliseid jubedaid asju võivad teha ja mis neid selleni viib või ajendab?

Soovitan teistelegi lugemiseks aga mainin ka ära, et tegu on üsna verise looga ja kõigile ei pruugi sobida.

Pärast lõppu(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

30.Kaks sarnase kaanega raamatut

Pärast lõppu(2020)(416lk)

Autor: Clare Mackintosh

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Lummav romaan armastatud põnevike autorilt!

Maxi ja Pipi suhe on nii kindel, kui üldse olla saab. Nad on kallimad ja parimad sõbrad – kõigutamatult. Siis aga jääb nende poeg haigeks ja arstid usaldavad poisi ellujäämise küsimuse nende kätesse. Max ja Pip seisavad silmitsi kirjeldamatult kaaluka otsusega, ent esimest korda elus ei jõua nad üksmeelele – kumbki soovib pojale erisugust tulevikku. Neid mõlemat muserdada ähvardava võimatu valiku tagajärjel pole miski enam endine. Aga pärast lõppu võib veel kõike juhtuda …

Võimas, meeliülendav ja lootusest tulvil romaan „Pärast lõppu” on kaasahaarav ja lennukas, sügavalt isiklik lugu armastusest, abielust, vanemapõlvest ja käimata jäänud teest. Mackintosh, kelle romaanist õhkub ääretut emotsionaalset väge, aitab lugejail mõista, et vahel on lõpp kõigest järjekordne algus.

„Aasta kõige liigutavam raamat.” – LISA JEWELL

„Elujaatav ja värviküllane.” – THE SUNDAY TIMES

„Lummav ja nutikas, õrn ja ehe.” – LIANE MORIARTY

Clare Mackintosh on menukas ja mitmeid auhindu võitnud kirjanik, kelle teoseid on maailmas müüdud enam kui kaks miljonit ning kelle sulest pärineb ka raamat „Ma lasen sul minna”, mis oli 2015. aastal kõige kiiremini müüv uue krimikirjaniku teos. See ning Clare’i teine ja kolmas romaan „Ma näen sind” ja „Laske mul olla” tõusid The Sunday Timesi edetabeli tippu ning kokku on neid tõlgitud rohkem kui 35 keelde. 

See lugu oli nii emotsionaalne, et mina kui lugeja tundsin, et vajan pause, et seda kõike hoomata. Eks lähedase haigus pole just kõige kergem teema. Au ja kiitus autorile, kes meieni selle vapustava loo tõi.

Olen ka varem selle autori raamatuid lugenud, kuid seekordne lugu läks eriti hinge. Siiamaani mõtlen, et mis see küll oli mis ma lugesin. Temaatika on üsna kurb ja siiralt reaalne. Eks päriseluski tuleb seda ette, et sinu lähedane jääb haigeks ja tunded mis sind valdavad on kõikehõlmavalt masendavad.

Ma küll lõpetasin raamatu lugemise hommikul, kuid siiani on raske neid ridu kirja panna. Ma kardan, et see lugu võib viia mind lugemisauku ja sealt välja tulla on väga raske. Kes veel ei tea mis see lugemisauk on siis, lihtsalt seletada on see, et ühest raamatust saad sellise emotsiooni ja need valdavad sind mitmeid päevi ja midagi muud lugeda on väga raske.

Peategelased on Max ja Pip, kes saavad teada, et nende poeg Dylan on raskelt haige. Nad peavad langetama koos otsuse, mis oleks nende pojale kõige parem. Kas nad suudavad seda ja mis saab edasi? Kogu lugemise aja ma siiralt lootsin, et armastus ja ühtekuuluvus võib nende maailma päästa. Nii kaasahaarav lugu, kuid samas vahepeal tunne, et peaksin mõnd tegelast raputama, et ta mõistaks, et kõik pole veel kadunud.

Mulle meeldis see lugu, kuigi temaatika nagu ütlesin oli raske ja rusuv. Ma mõtlen nüüd, et loeksin hea meelega veel midagi sarnast. Vähemasti kus on tegelaseks laps ja andke mulle andeks aga põeb mõnda haigust. Tahan lugeda veel selliseid raamatuid, et mõista paremini seda maailma, kus me elame, isegi siis kui see maailm on väljamõeldud ja pole rõõmus.

Mind raputas see lugu ikka korralikult läbi. Polegi varem midagi sellist vist lugenud. Tõesti kiidan autorit, kes suutis sellise loo meile kirjutada. Sellist tahtejõudu ja visadust, mis sellel teemal kirjutamine nõudis. Ma ei suuda ette kujutada, mida tema võis tunda.

Kuid nagu öeldakse, et lootus on see, mis meid lohutab ja uue võimaluse leidmine toob meile selle oodatud õnne ja rahu.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda on mõelnud aga pole raamatut veel kätte võtnud.

Veresidemed(Kim Stone sarja 5.raamat)(2020)

Veresidemed(Kim Stone sarja 5.raamat)(2020)(384lk)

Autor: Angela Marsons

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kuidas tabada tapjat, kes tegutseb ainsatki jälge jätmata?

Esmapilgul näib olevat tegemist halvasti lõppenud rööviga. Esimene ohver, hooliv ja õiglane sotsiaaltöötaja, on tapetud ainsa täpse noahoobiga südamesse. Kuid uurija Kim Stone’ile tundub asi kahtlane.
Kui leitakse identse noahaavaga kohalik narkomaan, mõistab Kim vaistlikult, et tegemist on sama tapjaga. Kuid peale külma, ettekavatsetud tapmisviisi ei ühenda ohvreid miski, nii et tegu võib olla senistest kõige keerulisema juhtumiga.
Kimi keskendumist juhtumi lahendamisele ähvardab rikkuda kiri dr Alexandra Thorne’ilt – sotsiopaadilt, kelle Kim aitas trellide taha saata. Seekord on Alex otsustanud ette võtta Kimi kõige valusama haava, sundides teda silmitsi naisega, kes on süüdi tema väikese venna surmas – tema oma emaga.
Laipu koguneb, Kim oma meeskonnaga lahendab tumedaid saladusi ja jõuab tapjale aina lähemale. Kuid oht võib ähvardada üht omade seast ja seekord ei pruugi Kim tema päästmiseks piisavalt tugev olla…

Angela Marsons on sündinud ja kasvanud Black Countryl. Tema loodud Kim Stone’i sarja raamatuid on müüdud 27 riigis ja kokku üle 3,1 miljoni eksemplari, nüüdseks on sari saanud populaarseks ka Eestis.

Peale seda kui neljanda osa läbi lugesin, ootasin kannatamatult juba viiendat ja siin ta nüüd on. Taaskord üks parimaid krimkasid, mida olen viimasel ajal lugenud. Kuna autor on mu suur lemmik,siis ka seekordne osa oli väga võimas.

Muidugi kohtume taas uurija Kim Stonega, kes on minu arvates vapper ja võimas naine. Tema eest ei jää midagi varjatuks ja kurjategijad saavad alati oma karistuse.

Nii põnev ja kaasahaarav osa oli, et lugesin mõne tunniga raamatu läbi. Kurb asi selle juures on see, et nüüd peab taas järgmist osa ootama. Loodan, et väga kaua aega ei lähe.

Seekordses osas peab Kim tabama mõrvari, kes tegutseb nii, et temast ei jää ainsatki jälge. Kõigest üks torkehaav ja ei midagi muud. Mida rohkem uurimine edasi liigub, seda pingelisemaks lugu pöörab. Mõnikord võivad minevikumälestused meie tegusid mõjutada.

Ma elasin Kimi uurimisele nii kaasa, et oleksin nagu ise tema meeskonnaliige ja aitaksin uurimisele kaasa. Selline tunne tekib harva ja ka seekordset lugu lugedes tundsin ennast nagu oleksin ka ise raamatus.

Autor suudab luua maailma, kus ebaõiglusele ei ole kohta ja kõik, kes teevad teistele kurja saavad ise karistada. Muidugi ei puudu raamatust ka Kimi vana vaenlane Alex Thorne. Mis plaanid temal Kimiga on, seda lugege ise!

Soovitan teistelegi lugemiseks, mina igatahes olen leidnud endale lemmik krimisarja, mille järgmisi osi ootan huviga.

Kadunud(2017)

Kadunud(2017)(221lk)

Autor: Caroline Eriksson

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ühel päikselisel hilissuve õhtul sõidavad Greta, Alex ja nelja-aastane Smilla asustamata järvesaarele. Greta jääb paati, isa ja tütar lähevad maale. Nad ei tule tagasi. Nende salapärane kadumine ja sellele järgnev palavikuline otsimine viivad kiiresti segaduse ja kaose labürinti.
Miks käitub Greta nii imelikult? Mis Alexi ja Smillaga tegelikult juhtus? „Kadunud” on psühholoogiline põnevusromaan, kus miski pole nii, nagu alguses paistab.

Nii pööraselt pingelist lugu andis ikka lugeda. Nii pingeline ja kaasahaarav, et muudkui lugesin ja lugesin. Ma ei suutnud vahepeal Gretat üldse mõista. Kuidas ta sai ilma pikemalt otsimata sealt järvesaarelt ära tulla? Miks ta kõike seda nii pealtnäha rahulikult võttis?

Igatahes saab lugu alguse sellest, kui Greta koos perega läheb järvesaarele puhkama. Tema muidugi otsustab jääda paati Alexit ja Smillat ootama. Kuid neid ei tule ega tule tagasi. Miks? Mis nendega juhtus? Ta asub neid otsima kuid, kas tal õnnestub ka nad leida? Seda lugege ise!

Kuna lugu ise on üles ehitatud nii pöörasena ja pingelisena, siis ei suutnud lugemist lõpetada. Kuidagi imelik tundus minna magama, kui Greta ikka oma lähedasi otsib. Niimoodi otsustasin ka ise, et enne magama ei lähe kui lõpplahendus juba paistab. Kuid midagi sellist ma tõesti ei oodanud.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Pinget pakkuv lugu igatahes!

Kuldne puur(2020)

Kuldne puur(2020)(304lk)

Autor: Camilla Läckberg

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kirest nõretav uus romaan rahvusvaheliselt menukirjanikult – psühholoogiline põnevik, mis räägib hüljatud miljardäriprouast ja tema isuäratavalt kurikavalast kättemaksuskeemist.

Pealtnäha on Fayel kõik olemas. Täiuslik mees. Armas tütar. Luksuslik korter Stockholmi parimas linnajaos. Kuid tumedad mälestused Fjällbackas veedetud lapsepõlvest jälitavad teda, ja ta tunneb end üha rohkem kuldsesse puuri vangistatud linnuna. Kunagi oli ta tugev, ambitsioonikas naine, kuid abikaasa Jacki nimel loobus ta kõigest. Kui Faye saab teada, et mees teda petab, variseb tema maailm täielikult koost.

Emotsionaalselt ja majanduslikult hävitatud Faye on sunnitud oma elu nullist alustama – kuid pole hirmsamat ärapõlatud naise vihast. Nii hakkab ta kavandama koletut kättemaksu…

Camilla Läckberg on paljude auhindadega pärjatud Fjällbacka sarja autor, kelle raamatuid on maailmas müüdud üle 23 miljoni eksemplari ja tõlgitud 43 keelde (eesti keeles on ilmunud sarja esimesed seitse raamatut). Ta elab koos abikaasa ja lastega Stockholmis.

Kuna pole ammu midagi Läckbergilt lugenud, siis otsustasin seekord nüüd hiljuti ilmunud raamatu kasuks. Nii kreisit lugemist pole ammu olnud. Faye on igatahes naine, kelle kättemaksu küll ise ei sooviks. Temas on midagi nii ürgselt naiselikku, mis raputas sealset maailma ikka korralikult. Kui ikka kellelegi kättemaksta, siis ikka korralikult, nii et ohvrist jääks alles vaid tuhk.

Mulle meeldis see raamat ja elasin Faye elule väga kaasa. Eks oli nii rõõmsaid hetki kui ka kurbi. Ükski naine ei peaks midagi sellist läbi elama ja ma hindan Faye vaprust ja visadust taas jalgele tõusta.

Kordagi ei suutnud ära arvata, millega kõik võiks lõppeda ja pidevalt painas mind küsimus, mis siis Faye emast sai? Kas ta tõesti sai surma või mis temaga juhtus? Lootsin koguaeg, et Faye mees saab oma teenitud karistuse ja tunneb seda sama mida ta naisele põhjustas.

Igatahes selles raamatus oli küll tunda girlpowerit ja seda sõna otseses mõttes. Kui sulle tehakse liiga ja visatakse sind minema nagu nartsu, siis kõige õigem tee on ennast kokku võtta ja kuigi öeldakse, et kättemaks ei lahenda midagi, siis selles loos oli oi kui palju sellest abi.

Kuna autor on mulle varasemalt tuttav, siis ka see lugu oli ikka tasemel ja ma ei ole üldsegi pettunud. Ma ei kahetse seda, et mõned tunnid uneajast sellele raamatule pühendasin. Hoopis vastupidi. Nauditav lugemine otsast lõpuni. Polegi varem vist sellise temaatikaga raamatut lugenud. Vähemalt nüüd küll kohe ei meenu.

Igatahes selles loos oli kättemaks oi-oi kui magus. Kui magus? Seda lugege kallid sõbrad ise!

Soovin kõigile kaunist suve lõppu ja näeme veel!!Kui ennem mitte siis juba septembris.

Sosinamees(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

47. Kaks sarnase kaanega raamatut

Sosinamees(2020)(393lk)

Autor: Alex North

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Uks kui jääb sul pisut lahti, sosin kostab salamahti …
Pärast oma naise ootamatut surma on Tom Kennedy veendunud, et uuelt lehelt alustamine aitab tema ja ta poja hingehaavu ravida. Uus algus uues majas ja uues linnas, Featherbankis. Aga sel linnal on sünge minevik. Kakskümmend aastat tagasi röövis ja tappis sarimõrvar seal viis last.

Tasasel häälel akna taga keelitades oli ta oma ohvrid öösse meelitanud. Sosinamees, ütlesid inimesed, kuni Frank Carter tabati ja tema isik paljastati. Just siis, kui Tom ja Jake end oma uues kodus sisse seavad, kaob linnas jäljetult väike poiss. Tema kadumise asjaolud on ärevusttekitavalt sarnased Frank Carteri kuritegudega ning taas hakkavad kõlama vanad kuulujutud, nagu oleks mehel olnud kaasosaline. Nüüd peavad uurijad Amanda Beck ja Pete Willis leidma poisi enne, kui on hilja, isegi kui Pete peab selle nimel jälle külastama oma suurimat painajat – Sosinameest. Ent siis hakkab Jake kummaliselt käituma. Ta kuuleb akna taga sosistamist …

Alex North on briti kirjanik, kes ülemaailmsest menust hoolimata eelistab jääda anonüümseks ja varjuda pseudonüümi taha. „Sosinamehes“ vestab North mitut põlvkonda hõlmava sünge ja pinevust täis loo, mida nii lugejad kui ka kriitikud on nimetanud 2019. aasta parimaks põnevusromaaniks.
„Söakas ja tõelist lugemismõnu pakkuv põnevik, milles sulanduvad ühte Harlan Coben, Stephen King ja Thomas Harris.” – A. J. Finn „Tõeline kõhedik.” – The Guardian „Kümnendi parim krimiromaan.” – Steve Cavanagh „Kõige närvesöövam põnevik, mida ma olen lugenud pärast Jo Nesbo „Lumememme“.“ – Alex Michaelides

Seekordne lugu oli nii judinaid tekitavalt hea, et muudkui lugesin ja lugesin. Vahel oli lugu nii kõhe, et isegi külmavärinad tekkisid.

See näitab ka seda, et raamat on kirjutatud nii põnevalt ja pingeliselt, et kaasa elamist on igatahes küllaga.

Tegemist on siis põnevikuga, mille peategelaseks on Tom Kennedy ja tema poeg Jake. Peale naise surma otsustavad nad kolida uude majja. Mida rohkem nad seal viibivad seda kõhedam neile tundub. Keegi nagu kõnniks ja keegi sosistab koguaeg, kas tõesti on tegemist Sosinamehega? Või kujutab Tom seda kõike ainult ette? Eks seda peate te ise lugema!

Mulle meeldis ja ma usun, et see lugu jääb üsna pikaks ajaks meelde. Kui kaanepilti vaadata, siis see on ka tõesti väga hästi välja kukkunud ja kutsub lausa lugema.

Igasse päeva võiks mahtuda mõni põnevik, mis viib sind maailma, kus kõik ei näi olevat nii nagu sa seda arvad. Mulle meeldis, et lugu oli vahepeal nii kõrvetavalt põnev, et ei suutnud isegi seda enam käest ära panna.

Loodan, et veel selle autori raamatuid ilmub. Mina igatahes seda lugemist ei kahetse!

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Meri(2006)

Lugemiseväljakutse 2020

31. Bookeri auhinna saanud raamat

Meri(2006)(177lk)

Autor: John Banville

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2005 a. Bookeri auhinna võitja romaan «Meri» on kohustuslik kirjandus kõigile, kes võtavad tõsiselt raamatuid ja kirjandust: ikka ja jälle tahaks üle lugeda iga lauset, imetleda selle ilu, originaalsust ja elegantsi.

«Meri» on mõistatus, mida Banville asub tükkhaaval lahendama. Imeliselt loomutruult kirjeldab autor täiskasvanuea künnisel olevate laste maailmanägemust. Banville ei paku meile õnnelikku viktoriaanlikku fantaasiat süütuse- ja rõõmuküllasest lapsepõlvest; selle asemel jälgib ta täiskasvanuid läbi noore poisi pilgu kainelt nagu Külma Sõja spioon. Sarnaselt Nabokovile kirjeldab Banville kõike teadlase täpsuse ja luuletaja keelega. Loo keskmes olev müsteerium, millest on möödas enam kui pool sajandit, mõjutab jätkuvalt jutustaja mõtteid ja tegusid ka täiskasvanueas. Tema äsjane lesestumislein kannab alateadlikult toonase traagilise sündmuse pitserit.
«Meri» pakub lugejale ebatavalise mõtiskluse surelikkusest, leinast, surmast, lapsepõlvest ja mälestustest. See ei ole üksnes mõnusalt loetav romaan, vaid vaieldamatult geniaalne teos.
Deirdre Donahue, USA Today

Seekordne lugu oli nii teistmoodi, et ma ei tea kui kaua mul läheb aega, et see enda peast välja saada. Autor suudab kirjutada nii, et sa muudkui loed ja loed, mis siis et tegu pole krimi-ega ka põnevusromaaniga.

Sellist müsteeriumi lahendamist polegi ma varem lugenud. Autor jutustab seda lugu läbi noore poisi silmade. Erinevad sündmused ja eluraskused, mis panevad sind kui lugejat järgi mõtlema ja mõnda lõiku uuesti lugema.

Vahelduseks on täitsa hea lugeda midagi sellist, mis sind tavapärasest maalimast eemale viib.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Kaunist õhtut ja näeme veel!

Dilemma(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega

Dilemma(2020)(336lk)

Autor: B.A. Paris

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kui kaugele läheksid sina, et kinkida armastatud inimesele veel mõni tund õnne? Käes on Livia neljakümnes sünnipäev ja unelmate pidu, millega ta ihkab korvata omal ajal ära jäänud pulmapidu. Kohal on kõik talle kallid inimesed peale välismaal õppiva tütre Marnie. Aga kuigi Livia armastab Marniet väga, on tal salamisi hea meel, et tütar tulla ei saa. Ta peab mehele tütre kohta midagi rääkima, kuid otsustab põrutava uudisega peo lõpuni oodata, et nad kõik saaksid veel viimast korda õnnelikud olla.

Armastava abikaasana soovib Adam üle kõige, et Livia pidu oleks täiuslik, mistõttu on ta naise teadmata korraldanud Marnie kojusõidu, et tütar saaks ema tolle sünnipäeval üllatada. Vahetult enne pidu saab Adam aga kohutava uudise. Ta peab sellest Liviale rääkima ja kauaoodatud peo veel viimasel hetkel ära jätma. Sest ta teab, et pidutseda oleks vale. Aga Livia on nii õnnelik, nii elevil. Ja külalised on kohe saabumas …

„Sünge peredraama, mis kruvib pinge niivõrd üles, et tahad iga hinna eest teada, mis saab edasi.“ – The Sunday Mirror „Südantlõhestav lugu. Raamat, mida ei saa käest panna, mis ei lase magama jääda, sest tahad lugeda veel vähemalt ühe peatüki.“ – Catherine Steadman

B. A. Paris on psühholoogiliste põnevike, ülemaailmsete menukite „Suletud uste taga“, „Murdumine“ ja „Too mind tagasi“ autor. „Dilemma“ on Parise neljas raamat, kus kirjanikul on õnnestunud taasluua debüütromaanis „Suletud uste taga“ miljoneid lugejaid endasse haaranud klaustrofoobiline pinge ja hoida seda kuni päris viimaste lehekülgedeni.

Seekordne raamat oli nii pingeline, et mul oli raske seda käest panna. Kohati tundus, et tempo on aeglane, aga mida lugu edasi seda kiiremaks kõik läks.

Olles varem lugenud selle autori eelnevaid osi, siis ei kõhelnud üldse, et kas lugeda seda või mitte. Nägin lugemiseväljakutse grupis, et mõnele ei meeldinud see raamat, aga minu puhul on nii, et kui keegi teeb raamatut maha, siis ma tahan seda ise lugeda ja näha, kas see on tõesti nii halb.

Seekord oli hoopis teisiti. Mulle meeldis see lugu ja ma ootan huviga, kas midagi veel on sellelt autorilt tulemas. Mulle meeldis, et lugu kulges pingelises tempos ja tundus, et Adam ja Livia mängivad nagu kassi ja hiire mängu. Kes ennem suudab öelda seda, mida nad on terve peo ajal varjanud. Kahjuks lõpp tuli ootamatult ja jääb mulle pikaks ajaks meelde.

Ma elasin tegelastele nii kaasa, et ei läinud eile magamagi enne, kui jõudsin lõpuni. Selles loos elame kaasa Adami ja Livia perele. Tulemas on Livia 40-sünnipäeva pidu ja miski ei tohi seda ära rikkuda. Kuid neil mõlemal on saladus, mida nad ei suuda üksteise eest varjata. Kas üks neist tõesti murdub ja pidu saab ootamatu lõpu või juhtub midagi hoopis hullemat? Seda lugege kallid sõbrad ise.

Tunnistan ausalt, et see autor on üks minu lemmikutest. Ta suudab luua sellise maailma, mis hoiab sind endaga ja sa muudkui loed ja loed. Vahepeal püüad isegi natuke hingata, et siis taas edasi lugeda. Eelnevad osad meeldisid mulle kõik ja loodan, et ka järgmised, mis tulevikus ilmuvad.

Soovin teile kallid sõbrad kena ööd ja näeme veel!!