Isiklik lugemiseväljakutse 2020
10.Mida te kõik selles leiate? (Populaarne või siis Sulle teada olevalt mitmetele inimestele meeldinud raamat, mis Sulle üldse peale ei lähe)
Mees nimega Ove(2016)(318lk)
Autor: Fredrik Backman
Kirjastus: Tänapäev
Tutvustus
See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda “kibestunud naabritõpraks”.
Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.
Küsite, miks see raamat tee siia punkti alla leidis. See on lihtne. Ma alustasin esimest korda seda kui see ilmus ja siis keegi sõpradest selle mulle sünnipäevaks kinkis. Lugesin vaevalt 10 lehekülge ja panin kõrvale. Siis tundus, et ma ei hakka selle jampsi peale küll aega raiskama.
Eks raamat ootas oma aega tükk aega riiulis, möödas on ju neli aastat ja nüüd kirjutan teile temast.
Seekord alustades lugesin lugu peatükkide kaupa ja rahulikult. Iga erinev peatükk haaras mind veel rohkem. Ove on tõesti kentsakas mees ja tema lugu lugedes, meenus mulle see ameerika film mille pealkirjaks olid vanad torisejad. Kui ma muidugi pealkirja õieti mäletan.
Ove võib küll pealtnäha paista vana toriseja, kellel on iga asja kohta oma arvamus, kuid hinges ja südames on ta väga hell ja kaastundlik. Ta on küll omamoodi karakter, seda pean ma küll tunnistama. Kuid tema naljad ja kohtumised erinevate inimestega, panid küll natuke muigama. Muidugi tema väljamõeldud hüüdnimed, mis olid kohati väga naljakad.
Jah ta on tõesti mõne arvates endasse tõmbunud ja kõigi ja kõige vastu tõre ja tundub, et talle ei meeldi miski ega ka keegi. Kuid mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundus, et Oves on see miski, mis küll ei pruugi välja paista kuid sisemiselt on ta hea inimene.
Ma ei saa nüüd öelda, et raamat mulle üldse korda ei läinud. Läks küll ja usun, et vahel tuleb mõnele autorile anda teine võimalus, et tutvuda tema loodud karakterite ja sealse maailmaga.
Eks meilgi siin on selliseid naabreid nagu Ove, ma küll ei räägi kõigi eest, kuid see on ainult minu arvamus.
Mul on siiralt hea meel, et seda lugu lugesin ja usun, et võiksin proovida autori teisigi raamatuid lugeda. See lugu läks isegi natuke hinge, eriti see kui Ove otsustas kassikese enda juurde võtta. Kuigi ega tal väga valikut polnud. Eks kavalusega ta sinna jäigi. Kui sa oled kellegi lähedase kaotanud, siis sa ju ei käigi nägu kõrvuni peas ja ei ole super-hüper rõõmus.
Ma mõistan Ovet ja tema kaotus oli suur. Eks seegi mõjutas teda.
Mulle meeldis see lugu, kuid tundus, et vahel on see ikka väga kurb. Isegi hingematvalt. Eriti naabrimees Rune lugu. Kes tahab teada mis selles loos juhtub ja kuidas Ove üksinda hakkama saab, see lugegu ise.
Loodan ainult, et peale selle raamatu kuhugi lugemisauku kinni ei jää ja suudan ikka midagi muud ka lugeda, ilma et mõtted selle raamatu juurde rändaksid.
Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.
raamaturiiulike 