Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)
Autor: M.W. Craven
Kirjastus: Pegasus
Tutvustus
Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.
Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.
Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.
Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.
Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.
Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.
Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.
Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.
Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.
Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.
raamaturiiulike 